Читать книгу Minu Egiptus. Kaunis kaos - Sandra Peets - Страница 8

„Mu kuueaastane tütar paastub ka.“

„Kas tõesti?“ küsin ettevaatlikult, sest esmapilgul tundub see küll kui lapsepiinamine.

„Jah, ta lihtsalt keeldub söömast...“

Hurghadas on parajasti ramadaani ehk paastukuu viimane nädal ja päevane õhutemperatuur küündib 40 soojakraadini. Paastuvad moslemid on oma ponnistuste lõpusirgel silmanähtavalt loiud ja kurnatud. Ramadaan tähendab ka seda, et turismipiirkondadest väljaspool on kõik söögikohad suletud. Mõni aasta varem Aleksandrias läks mul kuumas süda pahaks ning püüdsin leida kasvõi mingitki putkat, kust oleks võimalik osta vett ja ehk mõni võileib kehakinnituseks. Täiesti võimatu missioon, mille lahendas lõpuks Aleksandria raamatukogu, kuulsa vaatamisväärsuse territooriumil asuv kohvik. Kuna turiste eriti polnud, siis oli tagaruumis põõnav teenindaja hämmingus, et keegi tellimust soovib esitada. Kohalikud ei taha ebaviisakad olla, aga on ju arusaadav, et kui nad meeletus kuumuses isegi vett ei tohi juua, siis pole ka igapäevaste toimetuste tegemine just kõige kergem.