Читать книгу Minu Egiptus. Kaunis kaos - Sandra Peets - Страница 7

Enamik Egiptuse tuttavaid hoiab kahe käega peast kinni, kui kuuleb, et elame kahetoalises korteris. „Nii väike, kuhu te lapsed panete, selle raha eest oleks saanud sada ruutmeetrit!“

Armastus Ibrahimi ja Egiptuse vastu ei tekkinud esimesest silmapilgust. Olen suur ratsionalist ja seepärast panin juba esimesest hetkest kaitsemüüri ette, sest ega kaugsuhtel ei ole mõtet ja mina ei koli ealeski Egiptusesse. Esimestel kohtumistel Ibrahimiga käisin koos emaga, sest kuhu ma ta ikka oleksin jätnud ja pealegi võtsime kõik seda kui sõbralikku koosviibimist. Ibrahim on hiljem seletanud, et tegelikult tõstis ema kaasakutsumine tema silmis minu mainet, sest see on araablaste jaoks eriti kombekas. See paneb mind siiamaani muigama. Egiptuse tänavapildis tähelepanelik olles võib õhtupoolikul märgata paarikesi, kellest kaks sammu tagapool kõmbib vanem naisterahvas või kaks, see on neiu mahram^[1.], kes peab jälgima, et kohtumine jääb viisakaks.

Pigem võib väita, et meist said Ibrahimiga esialgu väga head sõbrad. Me rääkisime kõigest: poliitikast, jalgpallist, elust eri kultuuris, religioonist, igapäevaelust. Aasta jooksul arenes sõprusest aga enamat. 2013. aastal sõlmisime urfi abielu, mis on advokaadi sõlmitud „abielu“ ega anna tegelikult samu õigusi ja kohustusi, mida päris abielu. Samas hõlbustas see meie kooselu, sest kortereid ei üürita Egiptuses lihtsalt paarikestele. See on siiski notariaalne leping, mille plussid ja miinused tuleks enne läbi kaaluda kui seda kergekäeliselt allkirjastama hakata. Lisaks andis see pisut legitiimsust meie suhtele ka Ibrahimi pere silmis, kes ei oleks tolereerinud niisama koosolemist ja kokkuelamist, isegi kui esialgu olime rohkem lahus kui koos. Minule oli see algusest peale pigem nagu kihlus, sest olime mõlemad otsustanud, et suhe viib abieluni, aga hetkel on veel vara.

Esialgu polnud meil absoluutselt aimu, mida me edasi teeme. Keegi peab ju kolima. Mina õppisin alles bakalaureuse tasemel ja mul oli juba siis plaan oma venna eeskujul kuni doktorantuurini välja minna. Elasime üks päev korraga ja vaatasime, mis saab. Esimesel viiel aastal nägime vaid korra aastas, veetsime ühiselt jaanuarikuu. Vahepeal oli periood, kus me ei kohtunud kaks aastat, aga imelikul kombel ei muutnud see midagi. Loomulikult oli raskeid aegu, vaidlusi, olime paar korda peaaegu lahku minemas, aga miski hoidis meid tugevalt koos. Viis aastat hiljem kolisime kokku, Egiptusesse elama. Praegu elame aga Eestis, kus mina doktorikraadi teen.

Kui ma pean Ibrahimi kellelegi iseloomustama, siis millegipärast mainin alati esimesena, et teda kasvatas üksikema. Tundub imelik, aga tegelikult ütleb see fakt tema kohta väga palju. Ibrahimil ei ole tavapärast isafiguuri, kellest eeskuju võtta. Tema peres ei olnud tugevaid soorolle, kus pojad istuvad diivanil ja naispere serveerib teed. Ibrahimi ema töötas täiskohaga ülikooli õppejõuna. Ta rõhutas alati, et Ibrahimi õde ei ole mingil viisil vendadest erinev või milleski vähemoluline. See peaks ütlema midagi ka meie suhte kohta. Meie peres ei ole kindlat poolt, kes vastutab väljaspool kodu toimuva eest ja kes vastutab kodu eest. Me teeme kõike ühiselt. Naljaka seigana võib öelda, et esimesel kuul, mil me koos elasime, väitsin ma mõnda aega, et ei oska süüa teha ja pole ealeski koristama pidanud. Ibrahim, vaeseke, uskus ja tegi kõik minu eest ära. Seda muidugi tema perele ja sõpradele rääkida ei saa, sest talle tuntaks kaasa. Egiptuses on selgesti eristuvad meeste- ja naistetööd ning nendest kinnipidamine on auasi.

Aga meie pole kunagi tavapärastesse raamidesse mahtuvat elu elanud. Ibrahim pidi tihti kuulama hurjutusi, et mis sa jamad selle eurooplasega. Sa oled üle 30 aasta vana, sul peaksid juba lapsed olema. Mööblikaupmees Luxoris, kes meile eriti ebakvaliteetse kapi müüs, teatas üllatunult: „Su naine on Euroopas? Kas sa tõesti lased tal peale abiellumist edasi õppida?“

Egiptuse unistus on võimalikult ruttu abielluda, käia korra pulmareisil, üldiselt mõnes Egiptuse kuurordis, aga jõukamate perede puhul on levinud ka meil väga hinnatud Maldiivid ja Tai, ja ülejäänud elu elada oma täielikult sisustatud korteris, saada lapsi ja hoolitseda pere eest. Seepärast vaadatakse Ibrahimile kui veidrikule, kes tervelt viis aastat ootas oma naist. Kas Egiptuses naisi veel vähe on?

Meie Ibrahimiga sobime ideaalselt. Vahel mõtlen kui imelik, et ma leidsin oma parima sõbra ja abikaasa nii juhuslikult. Ema ütles mulle varem alati, et see õige jalutab mulle tänaval vastu just siis, kui seda kõige vähem ootan. See on absoluutselt tõsi. Meievahelised erinevused on meie suhet ainult rikastanud. Meil on alati millestki rääkida, midagi arutada. Meil on ühised huvid ja ühine vaade tulevikule. Me ei arva kumbki, et elu peaks järgima traditsioonilist ajajoont. Kõige olulisem, et me oleme alati teineteise ambitsioone toetanud ja püüdnud leida neid kompromisse, kus mõlemad saaksid olla õnnelikud. Niimoodi pole me kunagi pidanud vägisi punnitama, et oma suhet hoida, vaid see on niivõrd orgaaniliselt ja loomulikult meiega koos arenenud ja tugevnenud. Seejuures oleme elav tõestus, et praktiseeriv moslem ja praktiseeriv kristlane saavad imeliselt ja harmooniliselt koos elada, seejuures vabalt oma usuliste vaadete üle arutledes ja üldse mitte nui neljaks sundides kedagi oma usku muutma. Jah, eks paljud siinkohal on skeptilised, aga meie vahel on austus ja tolerantsus, mida peaks maailmas üldse rohkem olema. Loodan, et see kooslus ühel päeval ka meie laste elu rikastab.

Esimesed viis aastat mööduvadki nii, et igal jaanuarikuul, kui minul on koolivaheaeg, võtab Ibrahim ennast töölt vabaks ning me üürime koos Hurghadas korteri. Hurghada ei ole just minu lemmiklinn Egiptuses, aga sinna on minul kõige kergem reisida ja see on lähedal Luxorile, kus Ibrahim elab ja töötab. Lisaks on seal nii palju egiptuse-välismaa segapaare, et meil on seal lihtsam massi sulanduda ja vältida kellegi pahandava silmapaari alla sattumist. See on pigem aeg teineteise kui Egiptuse tundmaõppimiseks.

Kui ma 2016. aasta kevadel magistrantuuri lõpetan, on mul üheotsapilet Hurghadasse juba taskus. Otsus Egiptusesse kolida ei tulnud kergelt. Lükkasime mõtteid kokkukolimisest edasi ja tagasi. Kuna mina olin äsja ülikooli lõpetanud, aga Ibrahimil oli Egiptuses juba karjäär üles ehitatud, siis otsustasime, et enne kui tema kõik sinnapaika jätab, proovime minu kolimise varianti.

Luxorisse kolimine ei olnud Ibrahimi ja minu esimene ja eelistatuim valik. Ibrahim teadis Ülem-Egiptuse keerulist kultuuriruumi ja minu vabadust ihkavat meelt. Samas tuli meil teha reaalselt kaalutletud valik ja mina olin Ibrahimi hoiatustest hoolimata küllaltki sinisilmne eesootava kultuurišoki ees. Loomulikult oleks minu hing ihanud Egiptuse põhjarannikule Vahemere tuult nautima, aga Ibrahimi töö ja seeläbi ka meie põhielatus oli seotud just Ülem-Egiptusega. Majanduse tõusude ja mõõnade lainel oli tema seal juba oma väikeettevõtte üles seadnud ja lisaks töötas ta vastavalt võimalustele giidina. Minu hale süda andis enamikule õpilastele lõpuks niikuinii hinnaalandust ja vahel isegi maksuvabastust. Raske on öelda lapsele, kelle arengust sa tunnist tundi oled rõõmu tundnud, et ära enam tule, ma tahan oma töö eest raha ka. Ega suure rikkuse nimel ma seda tööd ei teinud ju niikuinii. Tasu tuligi pigem rõõmsatest ja tänulikest silmadest, kes tõemeeli soovisid minu juurde tundi tulla.

1. juulil saabungi oma lubatust kaks korda suurema pagasiga Hurghada lennujaama, vaim valmis ja südames ootusärevus.

Tulevikuinvesteeringuks ja Luxori melust puhkamiseks ostame Luxorist nelja sõidutunni kaugusel asuvasse Hurghadasse korteri. See sai ostetud minu soovide kohaselt euroopalikus kortermajas. Kuna egiptlaste sisekujundusmaitses domineerib pigem kuld ja kard, siis sõitsime korteri sisustamiseks Põhja-Egiptusesse Demiattasse, et tellida sealsetelt kogenud mööblifirmadelt oma maitse järgi mööbel. Mööbliettevõttele selgitamine, mida ma täpselt soovin, osutus siiski üle mõistuse keeruliseks. Kui ma küsimusele, kas ma tõesti ei taha toolile nikerdusi, kuidas saab olla lihtsalt puidust tool, ilma nikerdusteta, vastasin, et ma tõepoolest sooviksin ilma nikerdusteta tooli, siis vaatas terve tuba mööblispetsialiste mind nagu kuu pealt kukkunud ullikest. Lõpuks, veenmise abil, sain ma enam-vähem selle, mida soovisin, kuigi loomulikult egiptlaslikult paarikuulise hilinemisega ja pidevate kauplemistega hindade üle, mille me juba ammu olime kokku leppinud. Olen igavesti tänulik Ibrahimi õele Salwale, kes on Demiattas sisekujundaja ning ainukesena minu soovidest aru sai. Tema raporteeris mulle asjade kulgu siis, kui olin kaugel ära, ja andis nõu alates köögi kraanikausi valikust kuni toolikatete värvini. Siiamaani igatsen seda head kraanikaussi, mille sarnast pole ma siinmail näinud: mõnusalt sügav ja mahukas. Sinna mahtus ära terve virn taldrikuid ja ikka veel oli ruumi neid seebitada ja pesta. Äravooluauk oli kaks korda suurem kui standardsel kraanikausil, aga äravool lahendatud nii nutikalt, et vesi jookseb kiiresti ära, aga kõik, mis võib ummistada, koguneb äravoolu all olevasse filtrisse, mis ei ole sugugi imepisike – sinna mahtusid terve põhjakõrbenud pudrukausi jäägid ja ikka oli äravool kiire. Kraanikausi leivanumber oli teine kraan, mis ühendatud veefiltreerimissüsteemiga. Kuna Hurghada vesi ei ole joodav, siis oli puhta joogivee piiramatu olemasolu eriti mugav.

Enamik Egiptuse tuttavaid hoiab kahe käega peast kinni, kui kuuleb, et elame kahetoalises korteris: „Nii väike, kuhu te lapsed panete, selle raha eest oleks saanud sada ruutmeetrit!“ Korterid peavad siin olema suured! Köögid peavad siin olema suured! Veel parem, kui ka pliit ja televiisor oleksid suured! Mina teadsin, mida ma tahtsin ja Ibrahim andis mulle vabad käed. Nüüd kui pere ja tuttavad külas käivad, siis on ka nemad üllatunud, et väike ja nikerdusteta küll, aga päris ilus.

1 Mahram – perekonnaliige, kellega liiga lähedaste sugulussidemete tõttu pole võimalik abielluda ja kes seepärast on sobilik vallalise tütarlapse, vahel ka noormehe saatjaks väljaspool kodu. [ ↵ ]