Читать книгу Salatunnid - Santa Montefiore - Страница 3

Möödunud öösel nägin jälle unes, et olen seal lossis. Tegelikult pole ma kunagi sellises kohas käinud, ometi on unenäos need hallid kivimüürid sama tuttavad kui mu oma nahk. Need ümbritsevad mind innukalt, otsekui oleks neil käed, millega mind kallistada, otsekui tahaksid nad mind sisse tõmmata, nagu oleksin väga kaua ära olnud ja viimaks ometi koju tagasi pöördunud. Ja ma ihaldangi, et mind emmataks. Igatsen mõnuleda selles kuuluvuses, selles kodutundes, nagu oleks kõik varasem ainult uni ja vaid see on tõeline, ainult seal tahan olla, seal on mu süda. Lähen suurde saali, kus on uhke kamin. Leegid praksuvad ja hubisevad, heites seintele tantsivaid varje. Kõik on suursugune, justkui oleksin kuningapalees. Seintel on kuldsetes raamides maalid, kiviplaatidest põrandal Pärsia vaibad, tohutu trepp viib üles pimedatesse koridoridesse, mis meelitavad mind aina sügavamale lossi, ja ma hakkan jooksma, teades, et olen juba lähedal.

Pimedusse heidavad valgust küünlad. Jõuan avauseni seinas ja lähen edasi mööda kitsast treppi. Siin on lossi süda, vanim tiib, ainus osa, mis tulekahju üle elas. Tean seda, nagu oleks see mu oma minevik. Ronin mööda ebaühtlasi puust astmeid, mis on veidi lohku kulunud sajandite jooksul neid mööda astunud jalgadest. Nüüd astun mina neisse lohkudesse ja lähen aeglaselt üles. Süda hakkab kiiremini lööma ja korraga ma kardan. Üleval on tugev vana uks. See on ajast ja suitsust mustunud, raudsed hinged ja ehisnaelad on hoopis teisest ajastust, kui mehed kandsid sulega kübaraid, saapaid ja puusal mõõka. Võtan õrnalt riivist ja tõstan. Uks avaneb tõrkumata. Ta on minu käimistega harjunud.

Sees seisab naine, selg minu poole. Ta on sale ja paksud punased juuksed langevad lainetena alla vööni. Ta vaatab tulle, üks kahvatu käsi kaminasimsil, teine ripub pika rohelise kleidi kõrval alla. Naine on mind oodanud. Ta keerab ringi ja vaatab mulle otsa. Ahmin kohkunult õhku. Need rohelised silmad, armas naeratus, valgel nahal mänglevad tedretähnid, õuntena punetavad põsed, läikivad punased juuksed on minu omad, kõik minu.

Tema on mina ja ma põrnitsen otsa iseendale.