Читать книгу Salatunnid - Santa Montefiore - Страница 4

Verandal ripptoolis istudes vaatan ainiti üle mere kumava koidutaeva, viimase hääbuva tähe ja õhuliste roosade pilvekiudude poole ning tean, et minu unenäoloss on siit kaldalt kaugel. See Nantucketi saarel asuv tuvihallide voodrilaudade ja kõrgete akendega maja, mille valgel „leserõdul” üksildased naised oma meremehest abikaasat ootasid, on minu perekonnale kuulunud sellest ajast saadik, kui esimesed Claytonid 19. sajandi alguses Iirimaalt Ameerikasse saabusid, aga ometi ei tundu see mulle nii kodune kui loss, kuhu ma olen sattunud ainult unes. See on kummaline tunne ja ma ei saa sellest kuidagi lahti. Ma ei tea sedagi, kus see loss üldse asub. Oletan, et see peab olema Iirimaal, kuigi ma pole kunagi Iirimaal käinud. Küsiksin emalt, kes on sündinud Corki krahvkonnas, aga kuna tal oli umbes viis kuud tagasi rabandus, ei saa ta rääkida ja ma ei taha teda koormata millegagi, mis on ju kõigest uni. Räägin hoopis Temperance’ile, nii, nagu olen talle oma mõtetest rääkinud juba lapsest saadik. Ta on pärit LõunaCarolinast ja on minu ema juures töötanud viiskümmend kuus aastat, alates ajast, mil ta oli neliteist. Nüüd on ta seitsekümmend, minust kaksteist aastat vanem, aga ta ei tundu mulle vana. Temperance näeb välja nii, nagu ta ikka on näinud: must nahk prink ja sile, volüümikas keha kurviline ja pehme, pruunid silmad ümmargused ja säravad nagu kastanid. Ta on suur naine. Olen alati arvanud, et ta peabki suur olema, et nii tohutu süda ära mahuks, Temperance on üleni tingimusteta armastus ja kaastunne, ta on kõige õilsam inimene, keda ma näinud olen. Ta on nagu ingel, kes on maa peale seda ravima saadetud. Mõtlen, et sellise hoolitseva ja emaliku loomusega oleks ta ehk tahtnud abielluda ja lapsi saada, aga ega see mu emale ei oleks meeldinud. Arethusa Clayton on väga klammerduv naine ja on alati tahtnud Temperance’i ainult endale hoida. See ei tähenda, et ta poleks lahke. Tegelikult on ta vägagi lahke, kui Temperance on ka toas – temas lihtsalt on midagi, mis toob emas välja kõige parema. Aga ema kiindumus Temperance’i muudab ta isekaks ja Temperance on ta üle mõistuse ära hellitanud.

Temperance toob mulle kruusi piimaga kohvi, mille peale on puistatud šokolaadi ja salavürtse, mida ta minu küsimisest hoolimata ei avalda. Ta ainult naeratab, lehvitab pikki sõrmi ja ütleb: „See on saladus, preili Faye, ja saladus ei ole ju enam saladus, kui sa selle välja lobised.” Kui ma Temperance’ilt kruusi võtan, panen tähele tema käsi: need on ainsad kehaosad, mis tema vanuse reedavad. Nahk on majapidamistöödest kare ja kuiv, merikarbiroosades peopesades sügavad jooned, mis tema jutu järgi tähendavad vana hinge. „Istu natuke aega minu juures,” ütlen.

Raske ohkega vajub Temperance minu vastu toolile. Tema pehme keha sulandub korvtooli ja mind lohutab see vaikne harjumuspärasus, sest me kohtume niimoodi igal hommikul, ainult kahekesi, ning ootame kannatlikult ja ärevalt, et vana naine alumise korruse magamistoas sureks.

Lükkan toolijalad varvastega maast lahti ja kiigun kergelt. Temperance näib väsinud. Tema silmad punetavad ja nendest paistev kurbus tekitab minust süütunnet. Arvan, et Temperance armastab mu ema rohkem kui mina. Või ehk vajab teda rohkem. Lõppude lõpuks on minul abikaasa ja lapsed, kes hoolimata sellest, et nad on täiskasvanud, nõuavad mu tähelepanu, aga Temperance’il on ainult minu ema. Ta on terve elu viimase kui jupini mu emale pühendanud ja oma ema tundes tean, et ta on selle ahnelt vastu võtnud. Mõtlen, kas ema teda kunagi tänanud ka on. Kahtlane. Kahtlane, kas ema on üldse kunagi mõelnud Temperance’i ja tema ustava teenistuse peale. Temperance muidugi ei ootagi tänu, tema armastab mu ema ikka ja tingimusteta. Armastus on mõistatus, mõtisklen, ja Temperance’i armastus minu ema vastu on mõistatuslikum kui armastus enamasti. Aga seda tean ma kindlalt, et Temperance’i armastus on jumalale lähemal kui minu oma. Ma ei peaks talle kaasa tundma, peaksin tundma aukartust.

„Nägin öösel jälle seda und,” ütlen Temperance’ile. „Olen seda vist küll oma tosin korda näinud sellest peale, kui emal ajurabandus oli. Mis sa arvad, miks see nii on?”

Temperance’il on alati kõigele vastus olemas. Ta noogutab ja naeratab, paneb karedad käed süles kokku. „Räägitakse, et korduvad unenäod on alateadvusest valla päästmata mälestused. Sa lihtsalt meenutad oma minevikku.”

Naeran kiindunult. Temperance usub vaime, amulette ja nõidust. Armastan teda sellepärast, aga mind kasvatati katoliku usus ja ma tunnen end kindlamalt, jäädes piibli õpetuse juurde, mis ei ütle midagi taassünni ega muude tema paganlike uskumuste kohta. „Ma arvan, et see on lihtsalt ärevusest, Tempie,” vastan ja võtan lonksu kohvi. Mitte keegi ei tee sellist kohvi nagu Temperance ja ma ohkan naudingust, kui mind ootamatult vallutab mu nooruse šokolaadine maitse ja koos sellega saabuv igatsus ootamatute kujundite, helide ja lõhnadega. Olen taas väike tüdruk, räägin köögis Temperance’ile oma mõtetest ja ta kuulab mind kannatlikult, ümmargusest näost paistmas tarkus, suured silmad pilgeni täis armastust. Klammerdun selle külge, tunnen küpsetamise magusat lõhna, kuulen meie naeru kaja. Näen isegi kleiti, mis mul siis seljas oli, tunnen õhukest triibulist puuvillast riiet naha vastas. Tunnen igatsusega kaasas käivat nukrust, kui mõtisklen aja möödumisest, elu kaduvusest, pidevate muutuste kiiluvees igaveseks kaotatud helladest hetkedest.

Ema lahkumine on mu venna Logani ja minu jaoks loomulik asjade kulg, aga Temperance’ile tähendaks see lõppu. Me loomulikult hoolitseme tema eest, ta on ju nagu pereliige. Aga see maja, kus me oleme veetnud kõik suved ja kuhu ema end pärast isa surma sisse seadis, läheb järgmise põlvkonna kätte ja enam pole asjad nii nagu enne. Minu isa Ted Clayton oli seitsmest vennast ja õest vanim ning nooremas eas Massachusettsi kuberner. Suur ja turske, kergesti ärrituv, terase mõistuse ja aukartust äratava iseloomuga mehena ei talunud ta lolle ja tahtis täielikku võimu oma maailma üle – isegi pärast ta surma üksteist aastat tagasi on tema sigarisuits alles kangastes ja mööblis, nii et tunnen ikka seda lõhna, nagu istuks ta praegugi oma toolis ja kärgiks käske. Isa oli kuningas ja kõik teised tema kuulekad alamad, välja arvatud ema, tema kuninganna. See, et isa jumaldas ema, oli tema ainuke nõrkus, aga samas tema jõu allikas. Kuni ema siin elab, kehtivad Tedi reeglid. Kui ema lahkub, lõpeb ka nende kehtivusaeg ja vanade reeglite asemele tulevad uued. See pole siis enam minu kodu. Ja Temperance’i kodu ka mitte. Sellest saab Logani kodu ja tema pole sentimentaalne nagu mina. Tema naine teeb maja tühjaks, kujundab kõik ümber ja sigarilõhn kaob.

Hoian tühja kohvitassi ja vaatan Temperance’ile otsa, igatsedes kõigest hingest näidata talle seda kaastunnet, mida tema on alati mulle näidanud. „Sa oled olnud lihtsalt pühak, Tempie, kõik need aastad niimoodi ema eest hoolitsedes. Temaga pole ju kunagi lihtne olnud.”

„Ta on hea naine,” vastab Temperance austusega, tema silmad säravad ja nägu kumab imetlusest, nagu räägiks ta inglist, mitte minu enesekesksest emast.

„Rabandusest saadik on ta olnud kummaliselt rahumeelne,” ütlen, mõtiskledes tähelepanuväärse muutuse üle ema iseloomus. Üleöö muutus ta tülinorijast leebeks, otsekui oleks taibanud, et lõpp läheneb, ja ta on võtnud oma saatuse vastu küsimusi esitamata või kurtmata.

„Ta sureb puhta südametunnistusega,” ütleb Temperance. „Ta on oma kummitused pagendanud ja tõuseb rõõmuga jumala valgusse.” Ma ei tea, millistest kummitustest Temperance räägib. Ema minevikust tean ma üldse vähe. Ta tuli Iirimaalt vaesest taluperest, et pääseda viletsusest ja alustada Ameerikas uut elu nagu paljud teisedki puuduse ja nälja aegadel. Seda ta meile ütles. Täpsemalt ta ei rääkinud ja meid ei huvitanud ka eriti. Alles nüüd, kui ema on juba suremas, olen hakanud tema elu alguse üle mõtisklema. Ma tean, et emal oli kaks venda. Mis neist on saanud? Kas nad lahkusid samuti Iirimaalt? Kõikide isapoolsete onude ja tädidega ning nii paljude onu- ja tädilastega, et ma ei suuda neid kokkugi lugeda, tundub nüüd veider, et ma ei tunne ühtegi ema sugulast. Ta tuli Ameerikasse üksi ja lahkub üksi, meie ei saa aga sugugi targemaks.

Emal on kaks põetajat, kes hoolitsevad tema eest ööpäev läbi, aga ta nõuab, et Temperance oleks samuti tema kõrval. Selge, et ema vajab teda rohkem kui mind, oma tütart. Olen veidi armukade, aga tema soov on loomulik. Temperance on temaga kogu aeg koos olnud, aga mina abiellusin ja kolisin ära, kui olin kakskümmend kaks. Ma ei kanna vimma ega kahetse midagi. Ema ja minu läbisaamine oli lihtne ainult seepärast, et allusin alati tema tahtmisele. Mind on terve elu valitsetud, algul isa, siis abikaasa, seega olen harjunud tugevamate iseloomudega hakkama saama. Olen paindlik nagu pilliroog tiigis. Ma ei hakka vastu. Teen, mis kästakse, ega kurda. Ma tean, mida minult oodatakse. Isa oli otsekohene mees, kes ei jätnud kahtlustele ruumi. Isa meelest oli iga hästikasvatatud tüdruku kõrgeim püüdlus saada heaks abikaasaks ja emaks ning ma ei igatsenud midagi rohkem kui isale meele järele olla ja teda uhkeks teha. Aga praegu on minus midagi liikuma hakanud, justkui oleksid minus nagu maakeras omad tektoonilised plaadid, ma tunnen sügaval sisimas nende liikumist.

Ma olen viiekümne kaheksa aastane naine ning taipan hommikul verandal istudes ja merele vaadates, et olen olnud meele järele kõigile peale iseenda. Mõtisklen elust ja sellest, et minu elu pole õieti kellelegi mingit mõju avaldanud. Mu jäljed liival on madalad ja kaovad kiiresti, kui lained neist viimaks üle rulluvad, sest peale selle, et olen kasvatanud üles kolm last, hoolitsenud abikaasa eest ning olnud lahke ja võluv võõrustaja, pole ma suurt midagi teinud. Ema on suremas ja see paneb mind mõtlema elust, surmast ja meie eesmärgist maa peal. Taipan korraga väga selgelt, et olen elanud kõigi teiste, aga mitte iseenda jaoks. Mõtlen taas oma unenäo peale. See teeb mind rahutuks, ma tunnen, et uni tahab mulle midagi öelda. Võib-olla annab alateadvus märku, et vaataksin ennast täpsemalt. Erinevalt teistest unenägudest see ei haihtu, vaid püsib kangekaelselt meeles nagu koer, kes keeldub lahkumast oma surnud peremehe kõrvalt.