Читать книгу Salatunnid - Santa Montefiore - Страница 5

Olen ema voodi juures, kui ta lahkub. Mu vend Logan jõuab Bostonist õigel ajal kohale, me hoiame kahekesi ema kätest kinni ja Temperance vaatab kõrvalt, tema nägu on pisaratest märg, alumine huul läigib ja väriseb, kui ta hääletult palveid pomiseb. Arethusa Clayton oli kunagi rabavalt nägus naine – teda ei peetud küll kaunitariks, sest tema näojooned olid selleks liiga tugevad, aga tema välimus köitis tähelepanu ja mehed pidasid teda vastupandamatuks ka siis, kui ta polnud enam noor. Surmas on ta tüüne, heatahtlik ja passiivne, mis tundub mulle ja vennale imelik, sest elus polnud ta kunagi selline. Ta näib lahke, isegi leebe, otsekui oleks loobunud võitlusest. Kui ma vaatan ema, kerkib sõna „võitlus” mu mõtteisse nagu kork veepinnale. Kerkib pealetükkivalt. Imestan, mille eest tal oli vaja võidelda, miks tal üldse oli vaja võidelda. Nüüd on võitlus igatahes läbi, ema on rahu leidnud. Aga ma imestan paratamatult ikka, miks see võitlus üldse olemas oli.

Ema surm tabab mind ootamatul moel. See on keeruline nagu sassis lõngakera, mida olin korralikuks pidanud. Tunnen kurbust, õõnsat valusat kurbust, aga samas ka kergendust, et ema on pääsenud kannatustest ja mina olen pääsenud tema ülemvõimust. Raske on tunda kurbust ja kergendust samal ajal. Tunnen end selle kergenduse pärast süüdi ja siis kahetsust kõige pärast, mis jäigi ütlemata. Ja et ma polnud taibanudki, kuidas ma teda armastasin. Tunnen ennast kohutavalt üksi ja veidi segaduses, nagu oleks ema olnud nukujuht ja mina võhiklik nukk, teadmatuses nööridest, mis mind siiani püsti olid hoidnud. Temperance on lihtsalt kurb ja ma tean, et tema kurbus lõikab puhtama haava kui minu oma. Temas pole kergendust, kahetsust ega süüd. Temperance ainult leinab.

Nüüd on Logani kui testamenditäitja asi hoolitseda, et ema soovid saaksid täidetud. Mina ja Temperance peame hakkama peale mahuka ülesandega sortida ära kõik emale kuuluv. Kapid täis rõivaid, kingi ja käekotte, ehtekarbid, meigiasjad, tualett-tarbed, paberid kirjutuslaua sahtlites, raamatud. See on tõesti hirmuäratav töö ja pealegi selline, mille annaksin edasi kellelegi teisele, aga kedagi teist ei ole. Oleme ainult meie kahekesi ja kui päevad mööduvad, tekib mul tunne, et me ei jõua kuhugi. Selge, et emale ei meeldinud asju ära visata. Mida me kogu selle kraamiga pihta hakkame?

Üks asi näib teiste hulgas kohatuna. See on pill, mis näeb välja nagu väike viiul, ainult et kere on ümar ja sõrmlaud väga pikk. Temperance ahhetab seda nähes ja naeratab lapseliku rõõmuga, otsekui oleks just leidnud taas vana sõbra. „See, preili Faye, on bandžo,” ütleb ta, hääles imetlus. Tajudes, et ta tahab pilli käes hoida, ulatan selle talle. Ta võtab selle äärmise ettevaatusega. Siis hakkab ta mängima. Temperance’i sõrmed liiguvad osavalt üle keelte. Olen rabatud. Ma ei teadnud, et ta oskab bandžot mängida. Kuulan, kuidas ta laulab. Temperance’i hääl on madal ja pehme nagu koorega viski, kogu aeg, kui ta laulab, vaatab ta mulle otsa, silmis valulik ja õrn pilk. Olen võlutud. Aga ma ei usu, et ema oskas seda pilli mängida. Ilmselt oli pill soovimatu kingitus, aga ta ei jõudnud nii kaugele, et seda ära visata.

„Tempie,” ohkan, kui ta on lõpetanud. „Sa mängid nii ilusasti.”

Temperance’i süda tilgub kaotuse pärast verd, ta puhkeb kergesti ja sageli nutma. Praegu nostalgiliselt bandžot silitades nutab ta ka. „Isa õpetas mind seda mängima, kui ma olin veel väike tüdruk,” räägib ta mulle. „Isa mängis neil keeltel, nagu oleks selleks sündinud. Ja ta oskas tantsida, preili Faye, jalgadega koputades, ta oli kerge ja graatsiline nagu tulevaim ning laulda oskas ta ka. Isa mängis ja laulis, et ma magama jääksin, aga mina lamasin, silmad pärani nagu konnal, ega tahtnud sellest hetkegi kaotada.” Temperance annab bandžo tagasi. „Pärast isa surma ma enam ei mänginud. Nüüd ma kahetsen seda.”

„Kunagi pole liiga hilja alustada,” ütlen. „Sa võiksid selle bandžo endale võtta. See meenutab sulle su isa.” Näen siis Temperance’i väikese tüdrukuna koos isaga, kes on minu meelest nägus nagu ta isegi, samasuguse naeratuse ja sama õrna pilguga, ning mõtlen, kui erinev oli meie lapsepõlv. Mind kasvatati privilegeeritud valge lapsena, tema pidi nahavärvi pärast kannatama eelarvamusi ja sallimatust. See ebaõiglus paneb mu südame kaastundest üle voolama. Ameerika on Temperance’i tüdrukupõlvest käinud läbi pika maa, aga vanad mõttemallid on siiski visad kaduma. „Ma tahan, et sa selle endale võtaksid, Tempie,” käin peale.

„Kas sa mõtled seda tõsiselt, preili Faye?”

„Loomulikult mõtlen ma seda tõsiselt, Tempie. Ema tahaks, et sa selle endale saaksid.”

„Ma pean seda kalliks, preili Faye. Ja ma mängin seda ka. Mängin ja meenutan minevikku.” Tema silmad on märjad. Tahaksin temalt mineviku kohta küsida. Kuuleksin hea meelega rohkem tema isast, keda Tempie ilmselt jumaldas. Taipan korraga, kui vähe ma tean Tempiest, kui välja arvata lood tema vanaema kokakunstist, ja mul on häbi, et ma pole uudishimulik olnud. Et ma pole huvi tundnud. Siiski pole praegu õige aeg küsida. Ma ei taha teda kurvastada. Praegu on tema lein väga pinna lähedal ja väikseimgi asi võib ta endast välja viia. Ma ei tuleks praegu tema pisaratega toime. Suuri vaevu saan enda omadegagi hakkama.

Mu lapsed on vaimustavalt toetavad. Rose, kes on kolmkümmend kaks ja töötab New Yorgis moe alal, pakub, et tuleb appi, aga ma ei lase. Tal on lapsed, kelle peale mõelda. Ta kinnitab, et saab tulla küll ja ma tean, et ta mõtleb seda tõsiselt. Ta jätaks kõik kõrvale ja tuleks mulle toeks, aga ma kinnitan talle, et Temperance ja mina saame kahekesi kenasti hakkama. Tuleku asemel helistab ta mulle iga päev. Armas, hooliv ja kannatlik, kuulab ta ära, kui räägin talle ema kappidest leitud veidratest asjadest. Tean, et see on talle tüütu, aga ta ei kiirusta toru ära panema. Ta mõistab, et pean leinaga tegelema, ja annab mulle nii palju aega, kui mul on tarvis. Mis puutub Edwinasse, kes on kaks aastat noorem kui Rose ja alustanud filme tehes just uuel töökohal Californias, siis tema tulema ei pääse, aga mul on hea meel, et ta helistab ja tunneb kaasa. Edwina puhul on tüüpiline abi pakkuda, lootes, et ei pea midagi tegema. Armastan tema eesmärgikindlust ja tarmukust, aga tema on mu lastest see isekas, ta ei sea kedagi endast ettepoole. Meie poeg Walter on kakskümmend kaks ja õpib kolledži lõpueksamiteks. Ta tahab siia tulla, aga noorel mehel pole siin midagi teha. Walter ei helista kuigi sageli. Ta töötab kõvasti, tal on oma tütarlaps. Ma tean, et Walteril on süda õige koha peal, aga ainult Rose on tõesti empaatiline.

Muidugi tulevad nad kõik matustele, nii nagu nende isagi, minu abikaasa, kes helistas eile õhtul ja küsis, millal ma koju tulen. Tavaliselt jätaksin oma asjad kõrvale ja kiirustaksin tema juurde, seda ta loodabki, isegi praegusel juhul. Ta ei saa aru, miks ma ei või kõike Temperance’i kaela jätta. Aga ma tahan siin olla. Viimaks ometi mõtlen ma endale. Ma tahan siin olla, järelikult ma jään.

Kui ma juba leian, et me teeme edusamme, tabab meid kohutav hoop. Logan ja mina kohtume ema advokaadi Frank Wilksiga, kes tuleb kohale, et testament ette lugeda. Ta on väike ja kiitsakas, valgete vuntside, kiilaspea ja punetava näoga, mis meenutab mulle merivähke, keda me lastena püüdsime ja keetsime. Võtame istet söögitoas, läikima löödud kirsipuust laua ühes otsas ja lobiseme tühjast-tähjast, kuni härra Wilks teeb mapi lahti, võtab välja kausta ning asetab selle pühalikul ja tähtsal ilmel enese ette. Ta on tegelenud mu vanemate asjadega kolmkümmend viis aastat ja ema surm kurvastab teda tõeliselt. Temperance toob kohvikandiku, lahkub ja paneb ukse enda taga kinni. Härra Wilks naeratab, kui ma valan talle tassi kohvi, aga see on pingutatud naeratus. Oletan, et ema on jätnud mingeid imelikke soove. Lõppude lõpuks oli temaga elus keeruline, miks siis surmas peaks lihtne olema?

Härra Wilks avab dokumendi, hingab nina kaudu sisse ja teatab, et ema on testamendis määranud, et ta kremeeritaks. See on šokk, et mitte öelda rohkem. Meie isa on maetud Holy Crossi katoliku kiriku juurde ja me arvasime alati, et ema, kes oli samuti katoliiklane, asetatakse puhkama tema kõrvale. Ted Clayton ei uskunud kremeerimisse. Ta tegi selle meile selgeks, nii nagu ta tegi selgeks kõik muugi (tema õhtusöögilauas peetud loengud olid kurikuulsad ja neid taluti kannatlikult nagu kantslist peetud jutlusi). Kui kätte jõuab viimne kohtupäev, on Ted Claytoni keha olemas ja valmis üles tõusma. Keegi ei kahtle, et ta tõusebki. Kui keegi üldse trotsib surma ja kerkib maapinnalt üles, on see Ted Clayton. Aga ta ei uskunud, et tuhast on võimalik keha kokku panna, ükskõik, kui võimas on ülestõusmise jõud. Seetõttu ongi mõeldamatu, et ema on valinud tuhastamise ja mitte matuse. Me ei saa isegi kahtlustada, et ema oli hull, sest kui ta paar kuud enne rabandust testamendi ümber kirjutas, oli ta vägagi terve mõistuse juures. Tõepoolest, ta oli perenaine heategevusüritusel enne, kui rabanduse sai, ning kõik märkasid tema vitaalsust ja sarmi. Seega, kuigi seda on raske uskuda, oli tuhastamine tema täie mõistuse juures tehtud otsus, aga ikkagi ei mõista me, miks ta nii tahtis.

„See on ennekuulmatu!” hüüatab Logan. Tema ikka veel poisilikult meeldiv nägu hakkab nördimusest punetama. „Ma ei ole sellega nõus. Isa keeraks hauas ringi, kui teaks.” Ta vaatab mulle karmilt otsa. „Kas sa teadsid sellest?”

„Muidugi mitte,” vastan.

Logan paneb käed vaheliti ja võtab uuesti istet. „Naeruväärne,” pilkab ta, lootes, et kui ta ema soovi niimoodi suhtub, ei võetagi seda tõsiselt. „Mõni ime, et ta seda meile elu ajal ei rääkinud. Ta teadis väga hästi, kuidas me sellesse suhtume.” Logan vangutab pead, mis on ikka veel külluslikult kaetud laineliste šokolaadpruunide juustega, mis ainult meelekohtades kergelt hallinevad. „Miks ta peaks tahtma, et ta tuhastatakse? Ta oli vaga naine. See läheb tema usuga vastuollu. See ei ole lihtsalt loogiline.”

„Kohe hakkab olema,” ütleb härra Wilks ja lükkab prille ninal kõrgemale. Pöörame tähelepanu taas sellele väikesele mehele, kes köhatab kurgu puhtaks ja koputab keskmise sõrmega vastu paberit, nagu lind toksiks nokaga puud. „See pole veel kõik, mida ta soovis,” lisab ta.

„Jätkake,” kehutab Logan, langetades pilgu härra Wilksi ees olevale dokumendile. „Mis seal veel seisab?”

„Ta soovib, et tema tuhk puistataks laiali Iirimaal.” Härra Wilks ei tee väljagi järjekordsest ühehäälsest ahhetamisest ja jätkab. „Kui täpne olla, ja tema testament on tõesti väga täpne, soovib ta, et tuhk puistataks …” Advokaat kummardub allapoole ja loeb ette, mis testamendis on kirjutatud. „Küngastele Deverilli lossi juures, kust on vaade nii lossile kui ka ookeanile. Las tuul viib mu kaasa ja leebe vihm uhub mu Iirimaa mulda, kust ma pärinen. Ja antagu andeks mu patud.”

Siinkohal tunnen, justkui oleks mind hingetuks löödud. Lossi mainimine on hämmastav kokkusattumus. Surun käe vastu rinda ja püüan hingata. Ma ei saa vennale unenäost rääkida, ta on mõistlik ja pragmaatiline mees ning arvaks, et olen aru kaotanud. Heldus küll, ma ei tea, kas ma isegi Temperance’ile saan rääkida, sest tema võib sellest liiga palju välja lugeda ja ma pelgan, mida ta võib öelda. Ma kardan seda unenägu. Kardan isegi magada, sest see uni võib tagasi tulla. Mul on hirm, et näen jälle ennast seal kamina juures ja ärkan külma higiga kaetult, tunnen, kuidas süda taob, ega saa aru, miks ma nii hirmul olen.

Logan küsib testamendi härra Wilksilt oma kätte ja advokaat lükkab selle üle laua. Mu vend loeb tähelepanelikult, põsed pulliverekarva. „See on hullumeelne!” hüüatab ta. „Mis ime pärast peaks ta tahtma, et tema tuhk Iirimaale puistataks? No ma tean, et tema neiupõlvenimi oli Deverill, aga Deverilli lossist ta küll midagi ei rääkinud. Kas ta sulle mainis kunagi seda lossi?” Logan vaatab mulle otsa ja taas raputan ma pead. „Me teame, et ema kasvas üles Corki krahvkonnas talus ja tuli üle Atlandi ookeani paremat elu otsima, aga lossist pole me midagi kuulnud. Üks asi on ta tuhastada, aga puistata tuhk kaugele maale, kust ta lahkus üle kuuekümne aasta tagasi ja mida ta vaevu üldse mainiski, on midagi hoopis muud.” Logan lükkab testamendi põlglikult härra Wilksi ette tagasi. Ma tean, et Logan tahab ema soovid kõrvale jätta ja panna ta puhkama siia, isa kõrvale. Tavaliselt ma nõustuksin vennaga. Olen alati nõustunud, ta on lõppude lõpuks minust seitse aastat vanem ja ma pole tegelikult kunagi millegi kohta kindlat arvamust väljendanud. Aga mingil teadmata põhjusel on mul selle asja kohta väga kindel tunne.

„Kui ema tahab, et tema tuhk puistataks Iirimaale, on meie kohus hoolitseda, et see tehtud saaks,” ütlen ja Logan kortsutab ärritunult kulmu, üllatudes, et ma pole temaga ühel nõul. Mõtlen unes nähtud lossile ja olen kindlam kui kunagi varem, et need kaks asja on seotud, võib-olla isegi üks ja sama, ja et mina pean olema see, kes tuha sinna viib. Ma ei ütle Loganile, mida mõtlen. Need mõtted ei ole üldse minulikud ja tal on ühe päeva kohta niigi juba küllalt üllatusi olnud.

Oma mehe peale pole ma mõelnudki. Tema oleks liiga suur takistus, et sellega praegu tegeleda.

On veel üks nõue. Härra Wilks köhatab ja näib ennast kokku võtvat. Tema õlad kerkivad peaaegu kõrvuni, otsekui tahaks ta pea kilpkonnana peitu tõmmata. „Proua Clayton soovib, et teenijatemaja antaks Temperance’ile eluaegseks kasutamiseks ja ta saaks lisaks kakssada tuhat dollarit.” Logan on rabatud. See on teenijatüdrukule tohutu summa. Härra Wilks jätkab sellest hoolimata: „Kolmandiku varast jätab ta teile, proua Langton, ja kolmandiku teile, härra Clayton.”

„Ja viimase kolmandiku?” küsib Logan kiiresti, jättes kõrvale Temperance’ile pärandatud maja ja raha. See küsimus huvitab mindki. Kummardun ettepoole, küünarnukid laual. „Kes siis veel on?” uurib Logan kannatamatult pead vangutades.

Härra Wilks tunneb end ebamugavalt. Kindlasti on ema andnud veel ühe üllatava korralduse. „Proua Clayton on väljendanud seda väga selgesti,” vastab advokaat. „Ta on määranud, et kolmas osapool peab jääma anonüümseks, kuni te olete Iirimaal ära käinud.”

Tundub, et Logan võib kohe plahvatada. Isegi tema kõrvad punetavad ja tukslevad vihaselt. „Anonüümseks?” Ta põrnitseb mulle otsa, pruunid silmad pärani ja palavikulised, aga enne kui ta jõuab küsida, kas ma tean sellest midagi, kinnitan talle, et ei tea.

„Mul pole aimugi, kes see võiks olla,” ütlen vaikselt ja tunnen, et minulgi hakkab šokist nägu punetama. Mul on häbi tunnistada, et olen ise ka veidi häiritud.

„Kolmas? Kes peale tema laste võiks veel saada kolmandiku varast? Kas ta oli arust ära? Mis asja ta ometi mõtles?” Logan hüppab jalule ja sammub mööda tuba ringi.

Härra Wilks köhatab uuesti. „See on teie ema tahe ja seda täita on teie kohus, härra Clayton.”

„Aga kui ma tahan testamenti vaidlustada?” nõuab Logan, võtab istet ja kummardub härra Wilksi poole, domineerides oma laiade õlgadega advokaadi kohal ja püüdes teda mõjutada terava kiskjaliku pilguga.

„Millist osa sellest?” küsib härra Wilks jahedalt ega pööra pilku ära.

„Tervet testamenti,” ütleb Logan.

„Logan,” protestin ma. „Sa ei saa seda teha. See on seadus. Selline on ema tahe. Seda ei tohi eirata.”

Logan vaatab mind üllatunult. Ma olen välja öelnud arvamuse ja mitte sellise, nagu ta kuulda tahaks. „Ma teen kõik, et seda tahet eirata, Faye.”

„Mis alusel te testamendi vaidlustate?” küsib härra Wilks mõistlikult. Mina küll ei suuda ette kujutada, et Loganil õnnestuks veenev kaasus kokku saada. Ma arvan, et ta teab seda ise ka. Logan paneb käed kokku, sõrmeotsad vastamisi, ja mõtiskleb, mida teha. Härra Wilks tabab mu pilgu, kuid kumbki meist ei naerata. Me tahame mõlemad teha nii, nagu on õige. Logan mõtleb ainult iseendale. Ta mõtleb üldse alati ainult iseendale.

„Hea küll,” lausub Logan mõne aja pärast. „Ma ei vaidlusta ema soovi, et ta kremeeritaks, kuigi see läheb vastuollu isa ja terve perekonna tahtmisega. Aga mõte, et tema tuhk tuleks puistata Iirimaale, on minu meelest naeruväärne. Ta jääb siia, kuhu ta kuulub. Mis puutub viimasesse osasse, siis enne läheb põrgu jäässe, kui ma luban, et kolmandik ema varandusest antakse …”

„Kummitusele, Logan,” katkestan ma teda. „Sest kuni me ei tea, kes see on, võib see sama hästi ka kummitus olla.”

Härra Wilks köhib, käsi suu ees. „Enne kui me selle kohtumise lõpetame, pean ütlema veel ühte asja.”

Logan ja mina vahime advokaadile otsa. Mis seal siis veel võib olla? Härra Wilks kummardub ettepoole, võtab põrandalt portfelli ja asetab selle lauale. Hoian hinge kinni, kui ta lukud avab ja selle lahti teeb. Portfellis on pruun ümbrik. Välimuselt ei midagi erilist, aga ma kardan teada saada, mis seal sees on. Ta paneb ümbriku tähtsalt lauale, nagu oleks seal midagi väga väärtuslikku. Logan ja mina vaatame seda, lootes, et ümbrik on ohutu ega anna meile põhjust vaielda.

„Proua Clayton jättis kindlad juhised, et see tuleb anda teile, proua Langton.” Ta lükkab ümbriku üle poleeritud laua. Logan kummardub ettepoole. Ta tahab ümbriku minult ära võtta ja ise lahti teha ning ilmselt teekski nii, kui härra Wilks ei jälgiks meid ega hoolitseks, et kõik tehakse nii, nagu ette nähtud. Ma tahaksin viia ümbriku kuhugi, kus saan selle omaette avada, aga Logan ja härra Wilks uurivad mind tähelepanelikult, nii et mul ei jää muud üle, kui see nende juuresolekul lahti teha.

Ümbrikus on musta nahka köidetud kaustik. Küsimata võtab Logan selle mu käest ära ja lehitseb läbi. „See on mingis salakirjas,” leiab ta kohe ja kaotab huvi. „Mis kasu sellest on?” Ta annab kaustiku mulle tagasi. Teen selle lahti ja vaatan kirjutatut tähelepanelikult. Ma ei ole isegi kindel, kas see on ema käekiri. Tundub, et ei ole ja loetav ei ole see ka.

„Ma ei oska seda lugeda,” tunnistan ohates. Aga osa minust tunneb kergendust. Kui see on midagi samasugust nagu tema soovid, on mul hea meel, et ma ei tea.

„No hea seegi, et see ei hammusta,” teravmeelitseb Logan rõõmutult. „Härra Wilks, tänan teid tulemast. Ma võtan ühendust. Aga vahepeal, Faye, peab ema pärandus sellele nimetule isikule jääma meie vahele. Arusaadav?” Noogutan. „Hästi.”

Ma arvan, et ei ole õige aeg Loganile öelda, et mina kavatsen igatahes Iirimaale minna.