Читать книгу Salatunnid - Santa Montefiore - Страница 6

Tuhastamine toimub väikeses mittemidagiütlevas krematooriumis, kus pole ei võlu ega intiimsust. Minu meelest on hoone tööstuslik olemus ebameeldiv. Liiga emotsioonitu, liiga külm. Hakkan juba soovima, et oleksin ikka Logani nõudmisele järele andnud ja matnud ema isa kõrvale. Laste ja vaikselt nuuksuva, valge taskurätiga silmi pühkiva ja nina nuuskava Temperance’i pärast teen siiski vapra näo pähe. Mu abikaasa Wyatt leiab, et tunnete väljendamine on piinlik, seega surun hambad risti ja püüan pisaraid tagasi hoida. Temperance võtab mul käest ja surub seda. Püüan talle mitte otsa vaadata. Tean, et muidu hakkaksin nutma. Tunnen kergendust, kui see piin läbi saab ja ma võin ema mälestada meeldivamal teenistusel, mis toimub veel samal päeval kohalikus kirikus.

Mul pole olnud aega leinata, aga selles kirikus, vanemate veel elus olevate sõprade ja isa sugulaste ees pole ka õige koht, kus alustada. Claytonid on sitke seltskond ja mina kui üks neist pean samuti sitke olema. Aga ema asjade läbi vaatamine, tema tegemiste klaarimine, mälestusteenistuse korraldamine ja Temperance’i nimel tugev olemine on nõudnud oma osa ja ma tunnen, et olen tühjaks pigistatud. See, et ema perekonnast pole kohal mitte kedagi, ei ole muidugi üllatav, aga tundub siiski imelik. Võib-olla surid nad kõik näljahäda ajal. Või kolisid paremat elu otsides mujale nagu emagi või käisid alla oma külmades majades keset talumaid, kus midagi ei kasvanud. Kui ma nüüd mõtlema hakkan, on täiesti võimalik, et ema minevik oli nii traumaatiline, et sellest rääkida oli liiga valus. Miks ma sellele varem polnud mõelnud? Ema oli oma sõnade kohaselt naine, kes tahtis elada olevikus. Aga kui ta soovis, et tema tuhk puistataks Iirimaale, pean paratamatult mõtlema minevikule, mida ta tahtis unustada. Kui tema süda oli siin, meie kõigi juures, miks ta siis ei tahtnud siia jäädagi? Miks pöörduda tagasi Iirimaale surmas, kui see talle elus midagi ei tähendanud?

Uudishimu on ärganud. Taipan oma häbiks, et ma ei tea emast midagi, üldse mitte midagi. Ega ma ei arva, et tal oli saladusi, asi pole selles. Ma lihtsalt kahetsen ja kurvastan, et ma ei mõistnud. Tunnen, kuidas mu rinnus paisub lein. See on ootamatu ja üllatav. Surun maha nuuksatuse ja langetan pilgu põrandale, keskendudes pingsalt pragudele kiviplaatides. Siiski kerkib üks küsimus. Ma ei tea midagi ema lapsepõlvest, tema kasvueast, pingutustest ja puudusest, mida ta kannatas. Ma ei tea midagi tema vanematest, vendadest ega kodust. Arethusa on läinud. Pole jäänud kedagi, kes võiks rääkida tema loo. Tundub, nagu oleks koos temaga surnud ja unustusse vajunud terve tema perekond. Nüüd on seal, kus oli ema, tühjus, must auk, eimiski. Ja ma kahetsen väga, et mul puudus küsimiseks uudishimu või julgus.

Pärast teenistust suundume koju peielauda. Kirikulised tulevad selle lühikese maa jala. Musta riietatult näivad nad nagu vareseparv, kes liigub aeglaselt üle langenud lehtede. Nad astuvad majja, kus palgatud kelnerid pakuvad neile klaasi veini ja tumedates kleitides tüdrukud aitavad mantli ära võtta. Temperance vaatab eemalt, alahuul torus ja käed laiadel puusadel, valvates omanikutundega oma perenaise maja.

Seisan ukse juurde tulijaid tervitama. Igatsen, et see oleks juba möödas ja kõik läheksid ära. Olen väsinud rääkimisest, käe surumisest ja kaastunde eest tänamisest. Külalistetuba on umbne, läbi sigaretisuitsu on toa teist otsa vaevu näha, jutukõma on vali ja pealetükkiv. Ihaldan vaikust. Korraga tahan väga, et mind üksi jäetaks, et saaksin kaotust läbi elada, mälestada ema oma isiklikul moel. Tahan põgeneda nende kaastundlike uurivate pilkude ja küsimuste eest, mis on küll hästi mõeldud, kuid ikkagi häirivad.

Saan võõrastetoa akna juures hetke rahus olla ja vaatan välja aeda, kus puud puistavad tuulde punaseid ja kuldseid lehti. Ma armastan sügist. See on mu lemmikaastaaeg. Armastan rikkalikke kontrastseid värve, pehmet valgust, nukrust, kui suvi aeglaselt hääbub ning pikkade ööde ja tugeva külmaga talv asemele hiilib. Täna lohutab sügise ilu mind.

„Mul on hea meel, et see on möödas.” Logan on minu kõrvale tulnud ja joob suurte sõõmudega veini.

„Minul ka,” nõustun ohates. Ma tean, et Logan mõtleb tuhastamist, aga mina tahan, et peiedki oleksid möödas.

„Hea teenistus. Piisavalt uhke, olemata siiski peenutsev. Emale oleks meeldinud.” Logan naeratab ja ma näen rõõmuga, et ta pole enam minu peale pahane, vaid lihtsalt veidi narritav nagu alati. Uurin teda tähelepanelikult. Logan on kuuskümmend viis ning süvenevad kortsud suu ümber ja meelekohtades ainult rõhutavad tema head välimust. Ometi pole aastad õnnistanud tema nägu elutarkuse või iseloomuga, kui üldse midagi, on need esile toonud tema pealiskaudsuse ja edevuse. Midagi Loganis meenutab kustuvat filmitähte, kes püüab liiga tugevasti oma ilu külge klammerduda, ja see on veidralt kaastunnet äratav. Taipan, et Logan on hoolimata tujudest ja kiuslikkusest tegelikult üsna leebe iseloomuga. Pööran pilgu pimenevale taevale ja mõtlen, miks ma näen korraga maailma ja inimesi hoopis teises valguses.

„Kuigi ema tuhastati, usun ma, et tema hing on seal üleval koos isa omaga,” ütlen. „Ja eks vist ka koos oma perega.” Vaatan üles oma väga pikka kasvu venna poole, otsin tema näost tundeid. Ma ei saa aru, kas ema surm on teda liigutanud. Tundub, et ei ole. Kui välja arvata viha, nördimus ja nauding, siis paistab Logan olevat mees, kelles pole väga sügavaid tundeid. Ta ei näita välja oma õrnemat poolt, vähemalt nii palju, kui mina tean. Võib-olla laseb ta maskil langeda, olles koos oma naise Lucyga. Aga millegipärast ma kahtlen selles. Lucy on ka külm nagu kala. Nad mõlemad on üsna tundetud. „Kas mõtled vahel ema perekonnale?” küsin.

Logan raputab pead. „Ei. Miks ma peaksin, kas sina siis mõtled või?”

„Siiani ei olegi mõelnud. Kas sa oled märganud, et siin ei ole ühtegi temapoolset sugulast? Üldse mitte ühtegi.”

„See pole ju mingi üllatus.”

„Aga kas see pole pisut kurb? Mitte ühtegi pereliiget, kes jätaks jumalaga.”

„Kui neid polnud siin tema eluajal, oleks ju võrdlemisi veider, kui keegi matustele oleks ilmunud.”

„Kas on üldse veel kedagi elus?” küsin, heites pilgu langevatele lehtedele ja kahanevale valgusele, ning tunnen talumatut tühjust. „Kõik ei saa ju surnud olla. Kusagil peab olema keegi, kes teab tema lugu.”

„Ema ei tahtnudki seda mäletada, muidu oleks ta ju meile rääkinud.”

„Ometi soovis ta, et tema tuhk puistataks Iirimaale.”

„Mingi tuju,” vastab Logan äraolevalt. „Mõttetus.”

„Väga kindel tuju, Logan. Ta määrab ju uskumatult täpselt, kuhu tuhk puistata. Kui ta poleks minevikust hoolinud, oleks ta rahumeeli leppinud, et ta maetakse isa kõrvale.”

Logan ei taha sellest mõelda. Ta surub hambad otsustavalt kokku ja huuled kriipsuks. „Ta ei saanud tõsiselt arvata, et me läheme Iirimaale,” väidab Logan ja hetkeks ma usun teda. Seda on tõepoolest päris palju palutud. Ma olen nii harjunud elus meeste poole alt üles vaatama – domineeriva isa, vanema ja nägusama venna ning targa ja enesekindla abikaasa poole –, et esialgu ma ei mõtlegi tema sõnades kahelda. Aga miski ei anna mulle rahu, mingi nakitsev tunne, nagu sikutaks nähtamatu käsi mind kleidisabast ja nõuaks tähelepanu.

„Ta tahab, et me läheksime, Logan,” ütlen ja samal sekundil saab kõik selgeks nagu vesi, kui muda on põhja vajunud. „No muidugi!” pomisen ja mu hääl tõuseb elevusest. „Ta tahab, et me läheksime. Tahab, et saaksime teada tema loo. Sellepärast ta meid sinna saadabki.” Ärritus muudab Logani näo tumedaks. „Ma tean, et see kõlab hullumeelselt. Aga mul on veider tunne …”

„Ema muutus nostalgiliseks, muud midagi,” katkestab Logan ja vaatab minu poole ülevalt alla. „Vanad inimesed muutuvad ikka nostalgiliseks.”

„Ei, siin on midagi enamat,” püüan Loganit veenda, mulle tuleb nutt peale, et ta aru ei saa, ja ma tahan Iirimaale minna, väga tahan. „Mu kõhutunne ütleb seda,” lisan vaikselt ja asetan käe kõhule.

Logan patsutab mind õlale. „Ma arvan, et su kõht vajab pisut veini. Tule nüüd, me ei saa terve õhtu siin akna all seista ja külalistest mitte välja teha. Kas sa oled rääkinud tädi Bernardiga? Ta surus mu kümneks pikaks minutiks nurka ja ma tean, et ta tahab sinuga ka rääkida.”

Ohkan väljavaate peale rääkida isa õe tädi Bernardiga. Kõikidel Claytoni tüdrukutel on poisinimed, sest nende isa Clinton Clayton tahtis ainult poisse. Ma ei taha tädi Bernardit näha. Mul ei ole jõudu tema pealtükkiva isiksuse jaoks. Tegelikult ei taha ma üldse kedagi näha. Tunnen end rusutuna, eeldades, et mind ei lubata Iirimaale minna. Raha mul on, isa jättis mulle päris palju, aga mul pole iseseisvust ja ma kardan ennast maksma panna, sest pole seda kunagi varem teinud. Abikaasa ütleb ilmselt, et ma ei saa minna. Logan ütleb, et ma ei saa minna. Näen vaimusilmas, kuidas ma allun nende tahtele nagu ikka. See teguviis on nii tuttav ja ühtlasi masendav. Mind kohutab minu oma nõrkus. Võimetus enda eest välja astuda muserdab mind rohkem kui miski muu.

Tahan istuda väljas ripptoolis ja tunda seda nakitsevat tunnet, sest selles on midagi kummaliselt lohutavat. Ma ei tea, miks. Tuba on liiga lärmakas ja rahvast täis, ma ei suuda siin mõelda. Vajan rahu ja vaikust. Keeran ennast näoga rahvahulga poole, lootes inimeste vahelt läbi pääseda ja verandale pageda. Oma kohkumuseks näen, et tädi Bernard trügib külaliste vahelt läbi, küünarnukid laiali, lõug enesekindlalt ette lükatud. Miski ei peata teda. Ja ta on nii suur, et keegi ei suudakski.

Enne kui mul õnnestub põgeneda, vahib tädi Bernard mulle juba oma ümara kuunäo ja ümarate portselansiniste silmadega otsa. Tädi Bernardis on kõik ümar. „Tore! Sind ma otsisingi, Faye. No mis lugu see on, et Tussy tahab, et tema tuhk puistataks Iirimaale? Ma mõtlen, mida ta, jumala eest, üldse mõtles? Ja kremeerimine! Ted pöörab küll hauas ringi. See on ennekuulmatu.”

Tunnen, kuidas minus kasvab raev. „See oli ema tahe ja meie peame tema tahtmist täitma,” ütlen, püüdes jääda rahulikuks ja ärritust mitte välja näidata. Ma olen ju Claytonitega harjunud. Nad on paksu nahaga ja tundetud nagu pühvlid, naised sama vintsked kui mehedki.

„Kui ta veel elus oli, ei rääkinud ta sellest kunagi. Kas ta sulle ütles midagi?”

„Ei.”

Tädi Bernard turtsatab ja tema suur rind kerkib. „Muidugi ei öelnud, ta ju teadis, kuidas sellesse oleks suhtutud. Aga sealt, kus ta praegu on, ei saa keegi teda kätte.” Tädi Bernardi silmad lähevad veel rohkem pärani, nii et sinna tekib hullumeelse tungiv pilk. „Te ei lähe ju ometi Iirimaale? Isegi ei mõtle sellele?”

„Nojah …” Ma kõhklen.

„Muidugi ei lähe. Saate aru küll, et see on tobe mõte. Matke tema tuhk Tedi kõrvale. Nad peavad koos olema.”

„Aga ta jättis väga täpsed …”

Tädi Bernard rehmab priske käega. Tema küüned on viimseni ära näritud, sõrmed lühikesed ja kandilised nagu ta kehagi. „Ta lihtsalt lollitab teid. Ei taha ta sinna Iirimaale pääseda sugugi rohkem, kui sina ja Logan tahate teda viia. Ta keeras juba aastakümneid tagasi Iirimale selja ja kogu lugu. Minu meelest on väga imelik, et ta tahab tagasi minna nüüd, kui temast on järel vaid tuhk.” Mainimine, et minu emast on jäänud vaid tuhk, toob mulle pisarad silma. See mõte on kohutav. Kas see ongi kõik, mis järele jääb? Tädi Bernard jätkab, hoolimata mu valust – või seda märkamata. „Ma käisin korra Iirimaal, Wexfordi krahvkonnas. Ilus, aga märg. Kogu aeg sadas. Ma pole elu seeski nii läbi ligunenud. Iirimaal pole muud kui künkad, meri ja vihm.” Ta vehib taas sõrmedega. „Matke ta Tedi kõrvale. Matate ju, eks, Faye? See on õige tegu. Perekond peab kokku jääma ja sellele surnuaiale on maetud põlvkondade kaupa Claytoneid. Oleks vale viia ta teisele poole maakera. Sa tead seda sama hästi kui mina. Ja usu mind,” – tädi turtsatab ja puurib mind oma alustassisuuruste silmadega – „tegelikult te ju ei taha Iirimaale minna.”

Heidan pea kuklasse ja kuulutan: „Mina tahan küll.”

Tädi Bernard vahib mind hämmastunult. „Vabandust, mida sa ütlesid?”

„Ma ütlesin, et mina tahan minna.”

Tädi Bernardi põskedel lööb õitsele kaks punast pahameelelaiku. „Tahad?”

„Jah. Tahan näha, kust ema pärit oli.”

„Ma oletan, et seal on porised väljad ja külmad toad,” ütleb tädi Bernard äraolevalt.

„Siis näen neid,” kostan. „Ja uurin välja, kes mu ema oli.” Seda öelnud, taipan elevusevärinaga, mis tabab mind täiesti ootamatult, et olen otsustanud. Tehtud. Ma seisan enda eest ja teen täpselt nii, nagu ise tahan. Ma ei pea isegi tuhka viima, võin minna üksi, nii et sellega Logan mind takistada ei saa, ja kui Wyatt on vastu, ütlen lihtsalt, et tahan välja uurida, kas mõni ema sugulane on veel elus. Kuidas ta saab seda mulle keelata? Loodan ainult, et ta ei otsusta minuga kaasa tulla.

Mul õnnestub end tädi Bernardist vabastada ja külalistetoast lahkuda. Põgenen isa endisesse kabinetti, mille lapsed on pärast tema surma kujundanud mängude toaks, kus on piljardilaud, noolemärklaud ja akna all, kus varem seisis kirjutuslaud, on nüüd kaardilaud. Leian, et toas varjavad end minu ja Logani lapsed kui ulakad kooliõpilased. Rose ja Edwina lamasklevad diivanil koos Logani tütre Maggiega, kes on neist vanem. Nad on kingad jalast lükanud ja suitsetavad, kurtes selle üle, et kohal on nii suur hulk kohutavaid sugulasi. Logani poisid Henry, Christopher ja Alexander mängivad piljardit minu poja Walteriga, kes on onupoegadest noorem ja kergesti juhitav. Ukseavas mind nähes jätavad kõik oma tegevuse ja vaatavad mind süüdlaslikult.

Ma siiski ei süüdista neid. Varjuksin ise samuti hea meelega. Aga mina ei saa. Olen perenaine ja pean oma kohust täitma. „Kas te isa olete näinud?” küsin tüdrukutelt. Nad raputavad pead. „Kui näete, öelge, et ma otsin teda.”

„Kas sinuga on kõik korras, ema?” küsib Rose. Rose’ile ongi omane muretseda.

„Oh, on küll,” vastan ja manan ette naeratuse. „See saab varsti läbi.”

„Ja jumal tänatud!” kuulutab Edwina, puhudes välja suitsupahvaka. „Kui veel üks inimene tuleb ütlema, kui suurepärane mu vanaema oli, siis ma löön teda.” Ta naeratab üleannetult, soovides sellega saavutada onulaste toetust. „Ta oli ikka kõrgema klassi primadonna!”

Noored itsitavad, vaatavad siis ärevalt minu poole, et näha, ega ma solvunud ei ole. Ei ole.

Toast lahkunud, panen ukse korralikult kinni, et otsusekindlad sugulased noori üles ei leiaks. Silmanurgast märkan, et keegi kiirustab minust paremal mööda koridori edasi. Saan aru, et see on Temperance. Valge kraega mustas kleidis, lühikeste hallinevate juuste ja lopsaka kehaga on ta eksimatult äratuntav. Ta jõuab koridori lõppu, keerab vasakule ja kaob sahvrisse.

Lähen talle järele. Tean, kui rängalt on mu ema surm talle mõjunud, aga mul on ka hea meel põhjuse üle mitte minna tagasi võõrastetuppa. Temperance nõjatub vastu kraanikaussi, taskurätt vastu huuli surutud, silmad punased. Ta näeb haletsusväärne välja ja mu süda paisub kaastundest.

„Temperance …” ütlen.

Temperance raputab pead. „Palun vabandust, preili Faye,” nuutsub ta. „Ma ei suuda seal seista ja kõiki neid inimesi vaadata, ilma et ma end lolliks teeksin.”

Lähen ja kallistan teda. „Pole midagi, Tempie,” ütlen leebelt. „Ma tahaksin samuti, et nad ära läheksid.” Võtan tal ümbert kinni ja kallistan kõvasti. Ta lõhnab selle koogi järele, mille ta peielauale küpsetas. Lõhn jääb talle juustesse ja naharasusse. Hingan sisse tuttavat kodust lõhna ja see lohutab mind samamoodi nagu siis, kui olin väike tüdruk ja istusin Temperance’i süles tema suurte käte vahel pehme rinna vastas. Aga praegu lohutan mina teda. Temperance nuuksatab, siis väriseb korra.

„Ma ei tea, kuidas ma ilma temata hakkama saan,” haliseb ta. „Tundsin teda sellest ajast, kui olin neliteist. Ta oli minu vastu hea.”

Meenutan ema ärrituvust, lõputuid nõudmisi, kannatamatust, dramaatilisust ja jonnakust. „Sina olid temaga ka hea, Tempie,” ütlen tõetruult. „Sa kannatasid palju välja.”

Temperance tõstab näo mu õlalt, jättes tumeda laigu sinna, kus pisarad riide läbi leotasid. „Ta ei tahtnud ju kunagi kannatust kaotada, preili Faye. Ta oli lihtsalt värvikas isiksus. Ühel hetkel rõõmus, siis madalseisus. Mõnikord ei käitunud ta üldse mõistlikult. Aga tal oli kuldne süda. Maa peal polnud heldemat hinge olemaski kui preili Tussy. Minu vastu oli ta alati ainult lahke.” Mõtlen teenijatemaja ja väikese varanduse peale, mille ema talle jättis, ja nõustun, et helde oli ta küll, vähemalt surmas. Mulle ei meenu, et ta elus eriti helde oleks olnud. Justkui mu mõtteid lugedes lisab Temperance: „Ma pole sellist maist vara ära teeninud, aga tema andis selle mulle ikka.” Ta hakkab jälle nutma.

„Kas ta rääkis sinuga kunagi minevikust?” küsin teemat vahetades.

„Sa mõtled, et Iirimaa ajast? Ta peaaegu ei maininudki seda.”

„Ta tahab, et tema tuhk sinna puistataks.”

Temperance’i see ei üllata. „Loomulikult tahab,” ütleb ta, nagu oleks see maailma kõige loomulikum asi. „Seal on kodu. Kõik tahavad ju lõpuks koju.”

Mul lähevad silmad märjaks ja kurk krampi. „See on ilus, Tempie,” sosistan. Nii polnud ma mõelnud.

„Kas te kavatsete ta sinna viia, preili Faye?”

„Logan tahab panna ema puhkama isa kõrvale.”

„See küll ei kõlba,” leiab Temperance ja tema kulmud tõmbuvad kokku. „Ta ei taha, et ta siia maetaks. Te peate viima ta Iirimaale, muidu ta muudkui trambib seal üleval pilvedel, nagu poleks see kellegi asi, ega anna meile, surelikele, üldse rahu.”

„Ma arvan, et ta tahab, et mina läheksin Iirimaale,” tunnistan ja kõhusopis tekib soe elevus, mis hajutab kurbuse. „Ma arvan, et ta tahab, et läheksin oma juuri avastama.”

Temperance vaatab mind kahtlustavalt. „Sa tahad uurida tema mineviku kohta?”

„Tahan küll.”

Temperance torkab sõrmega mu nina, nagu ta tegi siis, kui ma olin väike tüdruk, ja vaatab mind kindlalt oma tumeda merevaigu karva silmadega. „Vaata ette, preili Faye. Sa ei tea, mida sa võid leida.”

„Ma loodan, et mõned vana sugulased.”

„Ja muudki, ma kardan,” kuulutab Temperance süngelt. „Kõigil on minevik, preili Faye, ja ma oletan, et preili Tussyl oli seda minevikku rohkem kui teistel.”

Aga mina olen nüüd otsustanud, et lähen. Olen kindel, et kui ma lähen sinna, kus ema üles kasvas, tulen tagasi kindlate väidetega tema soovi täitmise ja tuha Iirimaale puistamise poolt. Tean, et see on õige tegu nii ema kui ka minu enda pärast.

Nakitsev tunne ei kao. See on nüüd südames, otsekui oleksid südame küljes paelad ja keegi sikutaks neid. Surun koridoris külalistetoast kostvate häälte suunas liikudes käe rinnale ja naeratan. Pole oluline, kes seal sikutab, või paneb hoopis lein mind tundma asju, mida pole tegelikult olemas, sest ma tahan minna. Ma tahan väga minna, sest tajun, et see ühendab mind mingil moel emaga. Ilma temata ma enam ei teagi, kes ma olen. Ema oli tuul mu purjedes ja nüüd olen merel eksinud. Võib-olla siis, kui ma lähen Iirimaale, olen mõnda aega üksi ja kodust kaugel, leian oma tuule, õpin kasutama oma tüüri.