Читать книгу Oota mind ombupuu all - Santa Montefiore - Страница 3

Kui sulen silmad, näen Argentina pampa viljakaid tasandikke. Maa peal ei ole teist sellist paika. Avar silmapiir ulatub miilide kaugusele – me istusime tihti ombupuu1 otsas ning jälgisime, kuidas päike horisondi taha kaob ja tasandiku nagu meega üle kallab.

Lapsena ei olnud mul ümbritsevast poliitilisest kaosest aimugi. See oli aeg, kui kindral Perón viibis maapaos; ärevad aastad 1955–73, mil sõjaväelased valitsesid riiki nagu poliitilise võimuga pasjanssi mängivad asjatundmatud koolipoisid. See oli sissisõja ja terrorismi sünge aeg. Kuid meie rantšo Santa Catalina oli nagu väike oaas, mis asus pealinnas aset leidvatest mässudest ja masendavast vägivallast kaugel. Oma nõidusliku puu otsast silmitsesime me armastaval pilgul maailma, kus kehtisid vanamoodsad väärtused ning kulges traditsiooniline perekonnaelu, mida mitmekesistasid traavivõistlused, polo ja suvises silmipimestavas päikesepaistes toimuvad kauakestvad loiud grillipeod. Rantšo piiride taga käärivatest rahutustest andsid märku ainult meie ihukaitsjad.

Minu vanaisa Dermot O’Dwyer ei uskunud, et ombupuul on võluvägi. See ei tähenda aga, nagu poleks ta olnud ebausklik, sest ta peitis oma napsipudeli igal õhtul uude kohta, et majavaime ninapidi vedada. Ta lihtsalt ei mõistnud, kuidas üks puu võib mingisugust väge omada. „Puu on puu,” ütles ta iirlase moodi sõnu venitades, „ja ei midagi muud.” Aga tema ei olnud üles kasvanud Argentina pinnal; nemad koos minu emaga olid siin võõrad ega sobinud siia üldse. Ta ei tahtnud isegi, et teda maetaks meie perekonna hauakambrisse. „Ma olen mullast võetud ja lähen sinna ka tagasi,” armastas ta öelda. Niisiis maeti ta koos oma napsipudeliga tasandikule – arvan, et ta tundis ikka veel muret, kuidas majavaime üle kavaldada.

Ma ei suuda kujutada Argentinat ette ilma selle pahkliku puuta, see kerkib minu mõtetest targa ja kõiketeadvana nagu mingi oraakel. Tean nüüd, et minevikku ei saa eales tagasi, kuid see vana puu hoiab oma harude vahel kõiki toonaseid mälestusi ja tulevikulootusi. Nagu kivi keset jõge, jäi ombu ikka ühesuguseks, samal ajal kui kõik muu tema ümber muutus.

Lahkusin Argentinast 1976. aasta suvel, kuid niikaua, kuni minu süda lööb, kanduvad need löögid kajana üle sealsete rohumaade, vaatamata kõigele, mis on vahepeal juhtunud. Ma kasvasin üles perekonna rantšos või campo’s, nagu hispaania keeles öeldakse. Santa Catalina oli rajatud keset tasandikku, mis laiub pampaks kutsutavatel tohututel idapoolsetel aladel. See on laudsile nagu ingveripräänik, nii et igasse suunda võib näha mitme miili kaugusele. Pikad sirged teed läbivad maad, mis on suvel viljatu ja talvel haljendav, ning minu päevil olid need vaid porised põlluteed.

Meie farmi värav meenutas vesternide preerialinnade väravaid; sellel oli suur silt, mis sügistuultes õõtsus ja millel seisis suurte mustade tähtedega SANTA CATALINA. Sissesõidutee oli pikk ja tolmune ning seda ääristasid vanavanaisa Hector Solanase istutatud kõrged vahtrad. Üheksateistkümnenda sajandi lõpul ehitas vanavanaisa endale maja, milles ma üles kasvasin. Nagu asumaades tüüpiline, oli maja ehitatud ümber õue; sellel olid lame katus ja valgeks värvitud seinad. Fassaadipoolsetes nurkades seisid kaks torni; ühes asus minu vanemate ja teises vend Rafaeli magamistuba. Kuna tema sündis esimesena, sai ta endale kõige kenama toa.

Minu vanaisal, keda kutsuti samuti Hectoriks, nagu selleks, et elu kõigil keerulisemaks teha, oli neli last – Miguel, Nico, Paco (minu isa) ja Alejandro – ning igaüks neist ehitas suureks kasvades ja abielludes endale oma maja. Neil kõigil oli palju lapsi, kuid mina veetsin suurema osa ajast Migueli ja Chiquita majas koos nende laste Santi ja Mariaga. Nemad meeldisid mulle kõige rohkem. Ka Nico ja Valeria ning Alejandro ja Malena maja uks oli meie ees alati lahti ning me viibisime seal sama palju kui kodus.

Santa Catalina majad olid ehitatud keset tasandikku ning neid eraldasid ainult suured puud – peamiselt männid, eukalüptid, paplid ja plaatanid, mis olid istutatud ühetaoliste vahedega, et nad sarnaneksid pargipuudega. Iga maja ees oli lai terrass, kus saime istuda ja silmitseda meie ees laiuvaid katkematuid põlde. Ma mäletan, kuidas mulle meeldisid inglise maamajad, kui ma Inglismaale saabusin; nende aiad ja hekid olid nii korras ja hoolitsetud. Tädi Chiquita armastas inglise aedu ning püüdis neid järele aimata, kuid Santa Catalinas ei olnud see päris võimalik; lillepeenrad nägid sellel ääretul lagedal maal lihtsalt kohatud välja. Ema istutas selle asemel bugenvilleaid ja hortensiaid ning riputas kõikjale potte pelargoonidega.

Santa Catalinat ümbritsevad väljad olid täis ponisid; mu onu Alejandro aretas neid ning müüs üle kogu maailma. Meil oli suur inimkätega tehtud künkasse kaevatud ujumisbassein, mida varjasid põõsad ja puud, ning tenniseväljak, mida me kõik kasutasime. Jose kamandas gaucho’sid, kes hoolitsesid ponide eest ja elasid rancho’deks nimetatavates farmihoonetes. Nende naised ja tütred töötasid meie majades teenijannadena – valmistasid toitu, koristasid ja vaatasid laste järele. Ootasin alati igatsusega pikka suvepuhkust, mis kestis detsembri keskelt märtsi keskpaigani. Nende paari kuu jooksul ei lahkunud me Santa Catalinast. Kõige kallimad mälestused on mul just sellest ajast.

Argentina on väga katoliiklik maa. Aga keegi ei olnud usu küljes nii tuliselt kinni nagu minu ema Anna Melody O’Dwyer. Vanaisa O’Dwyer oli usklik mõistlikul määral – mitte nagu ema, kelle elu pärssis välise väärikuse tähtsakspidamine. Ta manipuleeris usuga, nagu see talle sobis. Vanemate väited Jumala tahtest tegid meile mõnikord tundide kaupa nalja. Mamma uskus, et kõik on Jumala tahe – kui teda miski rõhus, arvas ta, et Jumal karistas teda, ja kui ta oli õnnelik, oli see tasu millegi eest. Kui mina talle muret tegin, mida juhtus tihti, karistas Jumal teda selle eest, et ta polnud mind õigesti kasvatanud.

Vanaisa O’Dwyer ütles, et ema hiilib lihtsalt vastutusest kõrvale. „Ära hakka selles Issandat süüdistama, et sa täna hommikul turtsakas oled; see, et sa maailmaga rahul pole, Anna Melody, tuleb sellest, kuidas sa maailma vaatad.”

Vanaisa tavatses öelda, et tervis on Jumala kink, aga õnn on meie enda kätes. Tema arust tuli kõik sellest, kuidas asju näha; veiniklaas võib olla pooleldi täis või pooleldi tühi, olenevalt sellest, millisena sa teda näed. Kõik sõltub positiivsest suhtumisest. Mamma arvas, et see on jumalateotus ning läks alati näost roosaks, kui vanaisa seda mainis, ning too tegi seda tihti, sest tundis tema kiusamisest rõõmu.

„Anna mulle vastu kõrvu, kui tahad, Anna Melody, aga mida varem sa lõpetad Jumalale sõnade suhu panemise ja hakkad ise oma tujude eest vastutama, seda rutem sa õnnelikuks saad.”

„Andku Jumal sulle andeks, isa,” kogeles ema ning tema põsed kahvatasid loojangpunaste juuste raamis.

Mammal olid ilusad juuksed. Pikad punased lokid nagu Botticelli Venusel, ainult et ta ei näinud kunagi Venuse moodi muretu ja poeetiline välja. Ta oli kas liiga teeseldud või liiga pahur. Kunagi oli ta olnud loomulik – vanaisa rääkis mulle, et nende kodus Lõuna-Iirimaal Glengarifis jooksnud ta tihti paljajalu ringi nagu metsloom, pilk rahutu. Ta ütles, et tema silmad olid sinised, kuid mõnikord olid need hallid nagu Iirimaa uduvihmasel päeval, kui päike pilvedest läbi trügib. See kõlas minu arust väga luuleliselt. Ta rääkis, kuidas ema alati üles küngaste otsa jooksis.

„Nii väikeses külas ei saanud keegi ära kaduda, eriti nii elavaloomuline inimene nagu Anna Melody O’Dwyer. Aga ükskord oli ta mitu tundi ära. Me otsisime küngastelt ning hüüdsime teda, nii et terve ilm kajas. Kui me ta üles leidsime, istus ta oja kaldal puu all ning mängis poole tosina rebasekutsikaga. Ta teadis, et me teda otsime, kuid ei suutnud end kutsikatest lahti rebida. Need olid oma ema kaotanud ja ta nuttis nende pärast.”

Kui ma vanaisalt küsisin, miks ema nüüd muutunud on, vastas ta, et ema on elus pettunud. „Tema pilk on ikka veel rahutu, kuid päikest ma selles enam ei näe.” Ma küsisin endalt, miks elu emale sellise pettumuse tõi.

Minu isa aga oli romantiline kuju. Silmad olid tal sinised nagu rukkililled ning huuled kõverdusid nurkadest üles isegi siis, kui ta ei naernud. Ta oli senjoor Paco ning farmis pidasid kõik temast lugu. Ta oli pikka kasvu, sale ja karvane. Mitte nii karvane nagu tema vend Miguel – Miguel oli nagu karu ning nõnda tumeda nahaga, et teda kutsuti el indio’ks (indiaanlaseks). Papa oli heledanahalisem nagu tema ema ning nii kena, et meie teenijanna Soledad toite lauale serveerides sageli punastas. Ta tunnistas mulle ükskord, et ei suuda isale otse silma vaadata. Papa pidas seda alandlikkuse märgiks. Ma ei saanud talle öelda, et asi on selles, et ta teenijannale meeldib, sest too poleks seda mulle ilmaski andestanud. Soledad ei puutunud isaga palju kokku, see oli mamma ala, kuid talle ei jäänud midagi märkamatuks.

Et näha Argentinat välismaalase silmadega, pean heitma pilgu tagasi aega, kui olin laps, sõitsin ringi carro’ks nimetatava hobuvankriga ning vanaisa O’Dwyer seletas asju, mis mulle olid ilmselged. Eelkõige rahva loomus. Argentina vallutati hispaanlaste poolt kuueteistkümnendal sajandil ning teda valitsesid Hispaania krooni esindavad asekuningad. Sõltumatus Hispaaniast võideti kätte kahel päeval – 25. mail ja 9. juulil 1816. Vanaisa ütles ikka, et kahe tähtpäeva pühitsemine on argentiinlastele tüüpiline. „Nad peavad alati tegema kõike suuremalt ja paremini kui teised,” torises ta. Arvan, et tal oli õigus; igatahes 9. juuli nimeline avenüü Buenos Aireses on kõige laiem kogu maailmas. Lastena olime selle fakti üle väga uhked.

Üheksateistkümnenda sajandi lõpul põllumajanduses aset leidnud revolutsiooni tagajärjel rändasid Argentinasse tuhanded eurooplased, peamiselt Põhja-Itaaliast ja Hispaaniast, et hõlvata pampade viljakad maad. Siis saabusid ka minu esivanemad. Hector Solanas oli perekonna pea ning tubli mees; poleks teda olnud, ei oleks me ealeski näinud ombupuud ega ingveripõlde.

Kui lasen oma mõtetel lennata neile lõhnavatele põldudele, ilmuvad mälu hämarusest kirkana gaucho’de karmid pruunid näod ning see paneb mind südamest ohkama, sest gaucho on kõige argentiinaliku romantiline sümbol. Vanasti olid nad metsikud ja taltsutamatud mestizo’d (inimesed, kelle soontes voolab indiaanlaste ja hispaanlaste veri) – lindpriid, kes elatusid pampas ringi uitavatest suurtest lehma- ja hobusekarjadest. Nad püüdsid hobuseid ja kasutasid neid lehmakarjade ümberpiiramisel. Siis vahetasid nad nahad ja rasva maté ja tubaka vastu, mis oli väga tulutoov. See oli muidugi enne, kui lihast sai ekspordiartikkel. Maté (hääldatakse „matee”) on traditsiooniline rohutee, mida rüübati ümmargusest kaunistatud pudelkõrvitsast läbi bombilla’ks nimetatud hõbekõrre. See tee mõjub üsna uimastavalt ning aitas meie teenijannade sõnul kaalus maha võtta.

Gaucho elu möödub hobuse seljas – ratsutajana pole talle ilmselt kogu ilmas võrdset. Santa Catalinas olid nad ümbruse värvikaim element. Nende rõivad on toretsevad, aga ka praktilised. Nad kannavad kotjaid pükse bombacha’sid, mille kinninööbitud sääred ulatuvad nahast saabastesse. Ümber piha seovad nad villase salli faja ning katavad selle hõbemüntidega kaunistatud jäiga nahkvöö rastra’ga. Rastra on pikkadel sadulas veedetud päevadel seljale toeks. Tavaliselt kannavad nad vööl facon’i – nuga, mida kasutatakse kohitsemisel ja nülgimisel, kuid ka enesekaitseks ja söömise juures. Vanaisa O’Dwyer tegi ükskord nalja, et meie gaucho’de pealik Jose peaks esinema tsirkuses. Isa sai vihaseks ja tänas jumalat, et tema äi ei räägi hispaania keelt.

Gaucho’d on sama uhked kui võimekad. Nad etendavad romantilist osa Argentina rahvakultuuris ning neist on kirjutatud palju romaane, laule ja luuletusi. Martin Fierro eepiline poeem „El Gaucho” on selle kohta parim näide – tean seda sellepärast, et koolis pandi meid sealt pikki lõike pähe õppima. Mõnikord kui vanemad võõrustasid Santa Catalinas külalisi, pandi gaucho’d neile esinema. Selle hulka kuulus rodeo – hobuste taltsutamine ning koletu kiirusega ringitraavimine, lassod plaksumas õhus nagu deemonlikud maod.

Jose õpetas mind polot mängima, mis tütarlapse puhul oli neil päevil haruldane. Poisid ei sallinud seda, sest ma mängisin paremini kui mõnigi neist ja kindlasti paremini, kui tüdruk oleks pidanud.

Minu isa oli alati väga uhke, et Argentinas on vaieldamatult maailma parimad polomängijad, ehkki see mäng sai alguse Indiast ja Argentinasse tõid selle inglased. Suvel, oktoobris ja novembris, käis perekond Buenos Aireses Palermo poloväljakul toimuvaid esivõistlusi vaatamas. Mäletan, et vennad ja onupojad kasutasid neid võistlusi ära, et tüdrukuid jahtida, nii nagu linnas missal, kus noored ei pööranud suurt tähelepanu preestrile, sest neil oli liiga palju tegemist üksteise vahtimisega. Santa Catalinas aga mängiti polot peaaegu aasta ringi. Tallipoisid petisero’d õpetasid ja hooldasid ponisid ning meil oli vaja vaid puesto’le öelda, millal hakkame mängima, ning pruuskavad ponid olid peagi saduldatult valmis eukalüptide vilus.

1960. aastatel laastasid Argentinat tööpuudus ja inflatsioon, kuritegevus, rahvarahutused ja repressioonid, kuid see polnud alati nii olnud. Kahekümnenda sajandi esimesel poolel oli Argentina rikas maa, seda tänu liha ja nisu ekspordile, mille abil rikastus ka minu perekond. Argentina oli Lõuna-Ameerika kõige jõukam riik. See oli kuldne ajastu, tulvil küllust ja elegantsi. Vanaisa Hector Solanas süüdistas allakäigus president Juan Domingo Peróni julma diktaatorirežiimi, mis lõppes 1955. aastal, kui sõjaväelased asjasse sekkusid, Peróni pagendamisega. Perón on tänapäevani kuum teema, samuti nagu neil aastatel, kui ta diktaatorina valitses. Ta kutsub esile kas äärmuslikku armastust või vihkamist, aga ei jäta kedagi ükskõikseks.

Perón, kes tuli võimule sõjaväelaste hulgast ja sai presidendiks 1945. aastal, oli kena, erakordsete võimetega ja kaval. Koos oma naise, ilusa, kuid halastamatult ambitsioonika Eva Duartega moodustasid nad pimestavalt karismaatilise paari, kummutades levinud arvamuse, et Buenos Aireses saab väljapaistvaks isikuks ainult see, kes kuulub vanasse perekonda. Perón oli pärit väikelinnast ja tema naine oli maal vaesuses üles kasvanud vallaslaps – tänapäeva Tuhkatriinu.

Hector ütles, et Peróni võimu aluseks oli töölisklassi ustavus, mida ta oli endale nii hoolikalt kindlustanud. Ta kaebas, et Perón ja tema naine Evita õhutavad töölisi lootma töö asemel armuandidele. Nad võtavad rikastelt ja annavad vaestele ning kurnavad riigi niiviisi välja. Evita sai tuntuks sellega, et tellis vaestele jagamiseks tuhandeid paare alpargata’sid (tööliste traditsioonilisi riidest kingi) ning keeldus siis nende eest maksmast, tänades vaid õnnetut tootjat rahvale tehtud suuremeelse kingituse eest.Töölisklassi silmis sai Evitast pühak. Vaesed ja rõhutud lausa jumaldasid teda. Minu vanaema Maria Elena Solanas rääkis meile haarava loo, kuidas ta kord oma nõo Susanaga kinos käis. Nagu alati enne filmi algust ilmus ekraanile Evita nägu ning Susana sosistas vanaemale, et Evita ilmselt värvis oma juuksed blondiks. Kui film lõppes, tiris vihane naistejõuk Susana daamide tualetti ning lõikas tal jõhkralt kõik juuksed maha. Selline võim oli Evita Perónil; ta ajas inimesed täiesti hulluks.

Vaatamata tema võimule ja prestiižile pidas kõrgkiht teda tavaliseks libuks, kes voodi kaudu on vaesusest välja pääsenud ning saanud maailma kõige rikkamaks ja kuulsamaks naiseks. Aga nii suhtujaid oli vähe; kui Evita 1952. aastal kolmekümne kolme aasta vanuselt suri, tuli kaks miljonit inimest tema matustele ning töölised saatsid paavstile palvekirja, et naine tunnistataks pühakuks. Hispaanlasest asjatundja doktor Pedro Ara palsameeris surnukeha ning kartuses, et ta kutsub esile kultuse, veeti teda ühest salajasest matmispaigast teise, kuni ta 1976. aastal sängitati Buenos Airese elegantsele La Recoleta kalmistule vihatud „oligarhide” kõrvale.

Pärast seda, kui Perón oli maapakku läinud, vahetus valitsus sõjaväelaste vahelesegamise tõttu arvutuid kordi. Kui valitsusega ei oldud rahul, tulid mängu kindralid. Isa ütles, et nad viskasid poliitikud nii ruttu välja, et nood ei saanud midagi korda saata. Ainus kord, kui ta sõjaväelaste vahelesegamise üle rõõmustas, oli 1976. aastal, kui kindral Videla kõrvaldas Peróni teise naise, ebakompetentse Isabelita, kes oli presidendiameti üle võtnud, kui tema abikaasa 1973. aastal tagasi tulles suri.

Kui ma isalt küsisin, kuidas on sõjaväelased saanud nii mõjukaks, ütles ta mulle, et see tuleb osaliselt sellest, et kuueteistkümnendal sajandil vallutas Hispaania armee Ladina-Ameerika. „Sõjaväelased on nagu relvadega korrapidajad koolis,” ütles ta ükskord ning see oli mulle kui lapsele arusaadav. Kellel võis siis veel rohkem võimu olla? Ma ei tea, kuidas nad selle pideva lõhkumise ja muutmisega toime tulid, kuid minu perekond oli alati küllalt ettevaatlik, et õigele poole hoida, ükskõik, milline valitsus võimul oli.

Sellel hirmuärataval ajal ähvardas meie perekonda tõsine inimröövioht. Santa Catalina kubises turvameestest. Kuid laste meelest kuulusid meid kaitsma palgatud mehed lihtsalt kodu juurde nagu Jose ja Pablo ning me ei esitanud nende sealolu kohta kunagi küsimusi. Nad kõndisid oma khakipükstest välja ulatuvate paksude kõhtudega farmis ringi ning nende paksud vuntsid tõmblesid kuumuses. Santi ahvis nende kõnnakut järele – üks käsi püssil, teine sügamas kubet või pühkimas räpase pañuelo’ga higiseid kulme. Kui nad poleks olnud nii paksud, oleksid nad võinud ähvardavad välja näha, kuid meie meelest olid nad seal selleks, et nalja saaks, ning kuulusid mängude juurde; alati püüti neid igati ära kasutada.

Ka kooli saadeti meid. Vanaisa Solanas oli pääsenud inimröövikatsest ning seepärast hoolitses isa selle eest, et ihukaitsjad meid linnas kõikjal saadaksid. Ema oleks olnud rõõmus, kui Abuelo Solanase asemel oleks röövitud vanaisa O’Dwyer. Ma kahtlen, kas tema eest oleks lunaraha makstud. Aidaku jumal röövlit, kes on küllalt rumal, et röövib vanaisa O’Dwyeri!

Linnakoolis oli tavaline, et lapsed tulid kooli ihukaitsjate saatel. Ma flirtisin nende meestega tihti söögivahetunni ajal. Nad logelesid keskpäevases leitsakus kooli värava juures ning jutustasid naerdes lugusid tüdrukutest ja püssidest. Kui oleks tahetud kedagi röövida, poleks neist laisklejaist vähimatki hoolitud. Neile meeldis minuga rääkida, kuigi Santi õde Maria, kes oli alati ettevaatlik, viipas mulle ärevalt, et ma mänguväljakule tagasi tuleksin. Mida rohkem ta erutus, seda pöörasemalt ma end üleval pidasin. Ükskord, kui ema tuli mind ära tooma, sest autojuht Jacinto oli haigeks jäänud, pidi ta peaaegu minestama, sest kõik ihukaitsjad tervitasid mind eesnime pidi. Kui Carlito Blanco mulle silma pilgutas, arvasin, et ema läheb vihast lõhki; tema nägu oli punane nagu Antonio tomatid. Pärast seda polnud söögivahetund mul enam lõbus. Mamma oli rääkinud preili Sarah’ga ning mul keelati kooli värava juures viibimine. Preili ütles, et turvamehed on „lihtrahvas” ning mina ei tohi rääkida inimestega, kes ei kuulu minu klassi. Kui kasvasin küllalt suureks, et sellest aru saada, jutustas vanaisa mulle lugusid, mis panid mu mõistma, kui naeruväärne see oli, et just too preili nii ütles.

Ma ei saanud aru inimeste hirmust ega „räpasest sõjast”, nagu nimetati seda, kui sõjaväelased asusid 1970. aastate keskel pärast Peróni surma hävitama kõiki, kes nende võimule vastu hakkasid. Alles hiljem, kui ma pärast pikki aastaid tagasi tulin, sain teada, et see sõda oli lipsanud sisse ka Santa Catalina väravast, et nõuda endale üht meie omadest. Mind ei olnud seal, kui minu lähedased minema veeti ja võõrad meie kodu rüvetasid.

Kui kummaline on elu ja kui ettearvamatu. Mina, Sofia Solanas Harrison, vaatan tagasi neile paljudele seiklustele, mis ma kaasa tegin, ning mõtlen, kui kaugel olen ma nüüd oma plikapõlve farmist Argentinas. Pampa tasandikke asendavad Inglismaa lainjad mäed ning vaatamata kogu nende ilule tahaksin ikkagi, et nad taanduksid ja põldude taga laiuks tohutu tasandik Argentina päikese all.