Читать книгу Oota mind ombupuu all - Santa Montefiore - Страница 4

Santa Catalina, jaanuar 1972

„Sofia, Sofia! Por Dios! Kuhu ta nüüd kadunud on?”

Anna Melody Solanas de O’Dwyer sammus mööda terrassi edasitagasi ja vaatas tüdinult ning pahaselt viljatut tasandikku. Korratult hobusesabasse seotud leekpunaste juustega elegantne naine pikas valges õlgu paljaks jätvas kleidis mõjus Argentina päikesepaistes kuidagi külmana. Pikk suvepuhkus, mis kestis detsembrist märtsini, oli tema kannatuse ammendanud. Sofia oli nagu metsloom, kadus mitmeks tunniks ära ning hakkas emale vastu sellise toorusega, millega Annal oli raske toime tulla. Naine tundis end hingeliselt kurnatuna. Ta ootas, et sügis lõpetaks lämbed suvepäevad ning kool uuesti algaks. Buenos Aireses on lapsed, jumal tänatud, vähemalt turvameeste pilgu all, mõtles ta. Distsipliini eest aga vastutavad õpetajad.

„Jeesus Maria, anna tüdrukule ometi pisut voli, naine. Kui sa hoiad teda liiga ohjes, leiab ta ühel päeval võimaluse ja jookseb hoopis minema,” torises vanaisa O’Dwyer, tatsates terrassile, aiakäärid käes.

„Mis sa nendega kavatsed peale hakata, taat?” küsis Anna kahtlustavalt, tõmbas oma vesised sinisilmad pilukile ja jälgis, kuidas vanamees vaarudes üle muru läheb.

„Ega ma sul pead küll otsast ei lõika, kui sa seda kardad, Anna Melody,” lausus too itsitades ja lõksutas naise poole kääre.

„Sa oled jälle napsitanud, taat.”

„Tilgake ei tee kellelegi liiga.”

„Isa, Antonio hoolitseb aia eest; sul ei ole seal midagi teha.” Naine vangutas ärritunult pead.

„Sinu kallis ema armastas oma aeda. „Kukekannused lausa kisendavad, et neile toed pandaks,” ütles ta. Keegi ei armastanud kukekannuseid nii nagu su ema.”

Dermot O’Dwyer oli sündinud ja kasvanud Lõuna-Iirimaal Glengarifis. Ta abiellus oma lapsepõlvekallima Emer Melodyga kohe, kui oli küllalt vana, et endale elatist teenida. Dermot O’Dwyer teadis alati, mida ta tahab, ning miski ega keski ei suutnud teda ümber veenda. Nende kurameerimine oli toimunud peamiselt varemeis kirikus, mis seisis Glengarifi küngaste jalamil, ning seal pandi nad ka paari. Kirik oli kaotanud suurema osa oma katusest ning haigutavatest aukudest väändusid sisse luuderohu ahned sõrmed, kavatsedes nõuda endale ka seda, mida polnud veel hävitanud.

Nende pulmapäeval sadas nii kõvasti, et noorukesel pruudil olid kirikus jalas kummikud ja ta hoidis oma valget šifoonkleiti ülalpool põlvi ning paks õde Dorothy käis tal järel, valge vihmavari pihku pigistatud. Emeril ja Dorothyl oli kaheksa õde-venda; neid oleks olnud kümme, kui kaksikud poleks enne esimest sünnipäeva surnud. Isa O’Reilly varjas end vihma eest suure musta vihmavarjuga ning rääkis sugulastele ja sõpradele, et sadu on õnne märk ja Jumal õnnistab noorte liitu taevase püha veega.

Tal oli õigus. Dermot ja Emer armastasid teineteist päevani, mil naine mehelt ühel sombusel veebruarihommikul 1958. aastal ära võeti. Dermot ei tahtnud mõelda sellest, kuidas Emer kaame ja külmana köögipõrandal lebas, seepärast meenutas ta naist sellisena, nagu too oli olnud nende pulmapäeval kolmkümmend kaks aastat tagasi, kuslapuuõied pikkades punastes juustes, ta meenutas naise heldet vallatut suud ja väikesi naervaid silmi, mis särasid ainult talle. Pärast seda, kui kaasa oli läinud, tuletas kõik Glengarifis teda meelde. Seepärast pakkis mees kokku oma vähese vara – fotoalbumi, naise õmbluskorvi, isa Piibli ning kimbu vanu kirju – ning kulutas kõik pennid, mis tal olid, üheotsa piletiks Argentinasse. Alguses tütar uskus teda, kui ta ütles, et jääb ainult mõneks nädalaks, kuid kui nädalatest said kuud, mõistis ta, et isa on tulnud alatiseks.

Anna Melody sai endale nime oma ema Emer Melody järgi. Dermotile meeldis tolle „meloodiline” nimi nii väga, et ta tahtis kutsuda titte lihtsalt Melody O’Dwyeriks, kuid Emer arvas, et paljalt Melody kõlab nagu kassi nimi, ning nii ristiti laps vanaema järgi Annaks.

Pärast Anna Melody sündi uskus Emer, et Jumal on otsustanud, et neile pole rohkem lapsi vaja. Ta ütles, et Anna Melody on nii ilus, et Jumal ei taha neile kinkida veel üht last, kes jääks õe varju. Emeri jumal oli hea ja teadis, mis on naisele ja tema perele kõige parem, kuigi Emer igatses rohkem lapsi saada. Ta nägi, kuidas vendade ja õdede peredes kasvab nii palju lapsi, et neist piisaks tervele linnale, kuid ema oli talle kogu aeg rääkinud, et ta tänaks Jumalat selle eest, mida Too talle suvatseb anda. Ta oli piisavalt õnnelik, et tal on ükski laps, keda armastada. Niisiis valas ta kogu oma armastuse, millest oleks piisanud kaheteistliikmelisele perele, välja kahele inimesele ning surus alla näriva kadeduse, mida ta südames tundis, kui Anna Melody oma sugulastele külla viis.

Anna Melody nautis muretut lapsepõlve. Vanemate poolt hellitatud laps ei pidanud oma lelusid kunagi kellegagi jagama ega oma korda ootama, ning kui ta viibis nõbude seltsis, tarvitses tal ainult nuttu tihkuda, kui ei saanud, mida tahtis, ja ema tuli joostes tema juurde, et teha kõik mis vaja, et ta taas naerataks. See tegi nõod tema vastu umbusklikuks. Nad süüdistasid, et ta rikub nende mängud ära. Nad palusid oma vanemaid, et need ei lubaks teda nende majja. Kui ta nende juurde ilmus, ei teinud nad temast välja, käskisid tal koju minna ja ütlesid, et ei taha temaga tegemist teha. Niiviisi jäi Anna Melody nende lõbudest ilma. Ega ta sellest suurt ei hoolinud. Nemad ei meeldinud talle samuti. Ta oli kohmetu laps ja tundis end omaette küngastel viibides palju õnnelikumalt kui räämas jõnglastega kassikarjana mööda Glengarifi tänavaid joostes. Seal üleval mägedel võis ta olla, kes tahtis, ning unistada sellisest uhkest elust, nagu elasid need ilusate küütlevate kleitide ja pikkade säravate ripsmetega filmitähed, keda ta nägi kinos. Katharine Hepburn, Lauren Bacall, Deborah Kerr. Ta vaatas alla linna peale ning ütles endale, et ühel päeval on ta neist kõigist parem. Ta jätab oma hirmsad sugulased maha ega tule kunagi tagasi.

Kui Anna Melody abiellus Pacoga ja lahkus Glengarifist alatiseks, ei mõelnud ta peaaegu üldse oma vanematele, kes leidsid end äkki üksikuna kodus, kus neid lohutas ainult mälestus temast. Maja oli kõle ja pime, kui nende armastatud Anna Melody seda oma naeru ja armastusega ei soojendanud. Emer polnud pärast seda enam endine. Kümme aastat, mis ta ilma tütreta välja kannatas, olid sisutud ja rauged. Anna Melody sagedased kirjad olid täis lubadusi, et ta tuleb neile külla, ning need lubadused hoidsid vanemate lootust hinges, kuni nad tundsid oma südames, et need on paljad sõnad, mis on kujutatud ilma tegeliku kavatsuseta.

Kui Emer 1958. aastal suri, mõistis Dermot, et seda põhjustas tema süda, mis oli elumahlast tühjenenud ja lõpuks murdunud. Ta teadis, et see on nii. Kuid tema oli tugevam kui Emer ja palju vapram. Buenos Airesesse teele asudes mõtles ta, miks põrgu päralt polnud ta läinud aastaid varem; oleks ta seda teinud, oleks tema armastatud naine võibolla veel temaga.

Anna (ainult Dermot O’Dwyer kutsus oma tütart Anna Melodyks) jälgis, kuidas isa askeldab ümber lillepeenra, ja soovis, et ta oleks selline nagu teiste laste vanaisad. Paco isa, kes kandis oma vanaisa järgi nime Hector Solanas, oli alati olnud ilusasti riides ja raseeritud, isegi nädalalõppudel. Tema sviitrid olid alati kašmiirriidest, särgid ostetud Londonist Savile Row’lt, ning ta oli väga väärikas nagu Inglise kuningas George. Anna silmis oli ta lähedane kuninglikkusele ega olnud sellelt pjedestaalilt kunagi langenud. Isegi surnuna lummas Hector teda ning ta tahtis ikka veel kuulda tema kiitvaid sõnu. Pärast nii paljusid aastaid igatses ta ikka veel taga seda teisale kuuluvuse tunnet, mis oli kõigi tema püüdluste kiuste tal käest libisenud. Mõnikord tundus talle, et ta jälgib end ümbritsevat maailma nähtamatu aknaklaasi tagant – paigast, kust keegi teine teda kätte ei saa.

„Senjoora Anna, senjoora Chiquita helistab teile.”

Anna mõtted kisti kähku tagasi olevikku oma isa juurde, kes nagu mõni hullunud botaanik lõikus ära kõik rohetava.

„Gracias, Soledad. Me ei hakka senjoriita Sofiat ootama, vaid sööme nagu tavaliselt kell üheksa,” lausus ta ja kadus tuppa oma meheõega rääkima.

„Como quiera, Señora Anna,” kostis Soledad malbelt omaette naeratades ja tatsas tagasi palavasse kööki. Senjoora Anna kolmest lapsest armastas ta Sofiat kõige rohkem.

Soledad oli võetud senjoor Paco teenistusse seitsmeteistkümneaastaselt. Ta oli Chiquita toatüdruku Encarnacioni vastabiellunud vennatütar ning talle õpetati toiduvalmistamist ja koristamist, tema abikaasa Antonio aga palgati mõisa järelevaatajaks. Antonio ja Soledad olid lastetud; nad olid küll proovinud lapsi saada, kuid edutult. Naisele meenusid ajad, mil Antonio oli lipsanud tema rüppe ükskõik kus, pliidi kõrval, põõsa või puu taga – kui aga võimalus tekkis, ei lasknud Antonio seda käest. Milline noor armastajapaar nad küll olid, meenutas ta uhkelt. Kuid nende hämmelduseks ei eostunud sellest kunagi last. Niisiis lohutas Soledad end sellega, et pidas Sofiat peaaegu enda omaks.

Samal ajal kui senjoora Anna pühendas kogu aja oma poegadele, oli Soledadil peaaegu alati väike Sofia põlle sisse mähituna õrnalt vastu lopsakaid rindu surutud. Ta võttis lapse isegi enda juurde voodisse – too paistis paremini magavat, kui teda ümbritses teenijanna naiselik hõng ja pehme ihu. Kartes, et laps ei saa küllalt emaarmastust, pakkus Soledad end lapsehoidjaks, et seda tasa teha. Senjoora Annale ei paistnud see korda minevat. Tegelikult oli ta peaaegu tänulik. Ta polnud oma tütrest kunagi eriti huvitatud. Kuid Soledad ei hakanud maailmas õiglust jalule seadma. See polnud tema asi. Pinged senjoor Paco ja senjoora Anna vahel polnud tema mure ning ta vahetas teiste teenijannadega nende üle mõtteid ainult sellepärast, et õigustada seda, miks ta veedab nii palju aega koos Sofiaga. Ei mingil muul põhjusel. Ta polnud selline, kes keelt peksab. Ta hoolitses lapse eest tulise andumusega, nagu kuuluks väike ingel temale.

Nüüd vaatas ta kella. See oli palju – Sofia oli jälle paha peal. Ta oli alati paha peal. Näis, nagu elaks ta sellest. Vaene talleke, mõtles Soledad tuunikalakastet segades ja vasikaliha keetes. Ta januneb tähelepanu järele; iga loll võib seda näha.

Anna marssis pead vangutades elutuppa ja võttis toru.

„Hola, Chiquita,” lausus ta tõredalt, selga vastu rasket puust kirstu toetades.

„Anna, ma vabandan väga, Sofia on jälle koos Santiago ja Mariaga plehku pannud. Nad peaksid iga minut tagasi olema…”

„Jälle,” pahvatas Anna laualt ajakirja võttes ning endale sellega ärritunult tuult lehvitades. „Santiago peaks olema vastutusvõimelisem – ta saab märtsis kaheksateistkümneseks. Ta on peagi mees. Ma ei suuda ette kujutada, miks ta tahab viieteistaastase lapsega ringi tõmmata. Sa ju tead, et see pole esimene kord. Kas sa viimane kord ütlesid talle midagi?”

„Muidugi,” vastas teine kannatlikult. Ta ei sallinud, kui tema vennanaine kannatuse kaotas.

„Por Dios, Chiquita, kas sa ei mõista, et inimröövlid seal väljas lausa ootavad seda, et lapsi ja meid endid ära röövida?”

„Rahune nüüd pisut, Anna. Siin ei ole mingit ohtu, nad pole kaugele läinud…” Kuid Anna ei kuulanud.

„Santiago avaldab Sofiale halba mõju,” süüdistas ta. „Plika on noor ja vastuvõtlik ning joondub tema järele. Ja mis Mariasse puutub, siis tema on mõistlik tüdruk ja peaks ise teadma.”

„Ma tean, ma räägin nendega,” nõustus Chiquita tüdinult.

„Hästi.”

Tekkis lühike ebamugav vaikus ja siis püüdis Chiquita teemat muuta.

„Homne asado enne matši – kas ma saan millegagi aidata?” küsis ta kuidagi sunnitult. „Ükskõik millega?”

„Ei, ma tulen toime, tänan sind,” vastas Anna veidi leebudes. „Oh, vabanda, Chiquita. Mõnikord ma lihtsalt ei tea, mida Sofiaga teha. Ta on põikpäine ja mõtlematu. Poistega pole mul üldse mingit muret. Ma ei tea, kellelt ta selle pärinud on!”

„Mina ka mitte,” vastas Chiquita kuivalt.

„Täna on suve kõige ilusam öö,” kostis Sofia ohates ombupuu kõige kõrgemalt oksalt.

Maailmas pole ühtki sellist puud nagu ombu. Selle tohutu võra oma hiiglaslike horisontaalsete harudega ulatub sageli neljakümne-viiekümne jala kaugusele. Jämedad juured sirutuvad maapinnal ringikujuliselt pikkade mügarlike kombitsatena, justkui oleks puu hakanud sulama, valgudes nagu vaha üle maa. Lisaks oma veidrale kujule on ombu ainuke puu, mis on neil kuivadel tasandikel kodunenud. Ainuke puu, mis kuulub tõeliselt sinna. Kohalikud indiaanlased nägid tema harudes oma jumalaid ning isegi Sofia päevil öeldi veel, et ükski gaucho ei maga ombu all. Santa Catalinas üles kasvanud lastele oli ta nõiduslik puu. Ta täitis nende soovid, kui seda sobivaks pidas, ja kuna ta oli kõrge, kujutas ta endast suurepärast vaatetorni, mis võimaldas neil näha miilide kaugusele. Kuid eelkõige oli ombul salapärane võlu, mida keegi ei suutnud seletada, võlu, mis oli kutsunud sugupõlvede vältel lapsi tema okste vahelt seiklusi otsima.

„Ma näen Josed ja Pablot. Tule kähku üles, ära mine tüütuks!” hüüdis Sofia kannatamatult alla.

„Ma tulen kohe, kannata ometi,” karjus tema nõbu Santi ponide juures ametis olles.

„Santi, upita mind ka üles!” palus Maria venda oma maheda kähiseva häälega, vaadates, kuidas Sofia kõrgemale tihedate okste vahele ronib.

Maria oli Sofiat alati imetlenud. Too oli vapper, otsekohene ja eneses kindel. Nad olid olnud kogu elu parimad sõbratarid ja teinud kõike koos – pidanud salaplaane, mänginud ja jaganud saladusi. Kui nad väiksemad olid, tavatses Maria ema Chiquita öelda nende kohta Las Dos Sombras (kaks varju), sest üks käis teisel alati varjuna kannul.

Farmi ülejäänud tüdrukud olid kas vanemad või nooremad, sellepärast hoidsid üheealised Sofia ja Maria perekonnas, kus poisid olid ülekaalus, loomulikult kokku. Kummalgi polnud õde, seetõttu otsustasid nad juba mitu aastat tagasi, et neist saavad „vereõed”; nad torkasid endale nööpnõelaga sõrme ja surusid näpud vastamisi, et nende veri saaks ühineda. Sellest saadik oli neil eriline saladus, mida keegi teine ei teadnud. Neil oli üks ja sama veri ning see tegi neist õekesed. Nad olid oma salajasele sidemele uhked ja suhtusid sellesse austusega.

Puuladvast nägi Sofia tervet ilma – kui mitte just kogu maailm, siis vähemalt tema maailm laius tema ees aukartust sisendava taeva all. Kuna päike oli peaaegu loojas ja ujutas taevalaotuse üle roosade ja kuldsete laikudega, sarnanes silmapiir tohutu värvipajaga. Õhk kleepus ja moskiitod lendlesid ähvardavalt puulehtede vahel.

„Keegi hammustas mind,” lausus Maria võpatades ja kratsis jalga.

„Noh,” sõnas Santi kummardudes ja võttis õel jalast kinni. Kiire liigutusega tõstis ta tüdruku üles, nii et too võis toetada kõhu esimesele oksale. Pärast seda sai Maria juba ise hakkama.

Seejärel ronis ka Santi puu otsa, tehes seda kergusega, mis hämmastas kõiki, kes teda tundsid. Väikese lapsena polot mängides oli temaga õnnetus juhtunud ning sellest saadik lonkas ta pisut. Vanemad, kes kartsid, et see puue võib teda hilisemas elus segada, viisid ta lennukiga Ühendriikidesse, kus ta käis kõikvõimalike spetsialistide juures. Kuid neid poleks olnud vaja tülitada. Santi oli arstide ennustusi trotsinud ja leidnud võimalusi, kuidas nende täitumist vältida. Väikese poisina suutis ta joosta kiiremini kui kõik tema nõod – isegi need, kes olid temast paar aastat vanemad –, kuigi ta jooksis pisut iseäralikul viisil, üks jalg sissepoole pööratud. Noormehena oli ta rantšos parim polomängija. „Pole kahtlustki,” ütles tema isa uhkusega, „et noores Santiagos on seda harukordset vaprust, mida tänapäeval sageli ei kohta. Ta jõuab veel kaugele. Ja ta on iga sammu oma eduteel auga välja teeninud.”

..Fantastiline, kas pole!” lausus võidutsev Sofia naerust särades, kui onupoeg tema juurde jõudis. „Kas sul taskunuga on? Ma tahan midagi soovida.”

„Mida sa seekord soovida kavatsed? See ei lähe ju täide,” ütles Santi oksale istudes ja jalgu kõlgutades. „Ei tea, miks sa üldse vaeva näed.” Ta krimpsutas nina. Aga Sofia käsi libises juba üle puutüve ja otsis koores nende mineviku jälgi.

„Oh jaa, läheb küll, võib-olla mitte sellel aastal, vaid ühel päeval, kui see on tõepoolest tähtis. Sa ju tead, et puu teab, milliseid soove täita ja millised tähele panemata jätta.” Ning ta patsutas tüve hellalt.

„Nüüd tahad sa mulle öelda, et see pagana puu mõtleb ja tunneb,” irvitas Santi higise käega tihedaid blonde juukseid laubalt kõrvale lükates.

„Sa oled lihtsalt rumal, Santi, aga kunagi saad targemaks. Oota ainult. Ühel päeval on sul tõepoolest vaja, et sinu soov täituks, ja siis, kui keegi ei näe, hiilid sa pimedas siia üles, et oma märk puutüvesse lõigata.” Tüdruk hakkas naerma.

„Ma lähen parem linna La Vieja Bruja juurde. Sellel vanal nõial on rohkem võimalusi minu tulevikku suunata kui mingil tobedal puul.”

„Mine pealegi tema juurde, kui tahad – kui suudad nii kaua hinge kinni hoida, et sa tema haisu ei tunne. Ohoo, siin see ongi,” hüüatas ta, leides ühe hilisema puusselõigatud soovi. See oli jätnud korraliku valge armi nagu vana haav.

Maria jõudis nende juurde, pingutusest õhetav. Tema kollakaspruunid juuksed langesid lokkidena õlgadele ning kleepusid ümaratele leemendavatele põskedele.

„Vaadake, milline oivaline vaade!” lausus ta õhku ahmides ja lasi pilgul ringi käia. Kuid onutütart ei huvitanud enam vaade, vaid ta oli ametis puukoorelt oma kunstiteoste otsimisega.

„Ma arvan, et see siin on minu,” ütles ta ja astus Santi kohal asuvale oksale, et lähemalt uurida. „Jah, kindlasti minu – minu märk, kas näed?”

„Poole aasta eest võis see küll märk olla, aga nüüd on ta paljalt plekk,” ütles Santi end üles vinnates ja ühele teisele kühmulisele puuharule istudes.

„Ma lõikasin tähe – tähed tulevad mul üsna hästi välja,” kostis Sofia uhkelt. „Hei, Maria, kus sinu oma on?”

Maria nihkus ebakindlate sammudega mööda oksa ülespoole. Pärast seda, kui ta oli hetkeks ringi vaadanud, möödus ta Santist ja istus madalamale oksale tüve lähedale. Leidnud oma armi, kompis ta seda nostalgiliselt.

„Minu märgiks oli lind,” ütles ta ja naeratas seda meenutades.

„Mida see pidi andma?” küsis Sofia usalduslikult alla tema kõrvale hüpates.

„Sa hakkad naerma, kui ma sulle ütlen,” vastas Maria häbelikult.

„Ei hakka me midagi,” kostis Santi. „Kas see läks täide?”

„Muidugi mitte, ja ei lähe ka kunagi, kuid tasub siiski soovimist,” ütles tüdruk.

„Noh?” käis Sofia peale, olles nüüd pahane, et onutütar ei taha neile öelda.

„Olgu peale. Ma soovisin endale ilusat häält, et võiksin ema kitarri saatel laulda,” lausus Maria, tõstis siis oma sõstrakarva silmad ja nägi, et mõlemad naeravad.

„Lind tähendab siis laulu,” lausus Santi laialt naeratades.

„Ma arvan küll, kuid päris sellepärast ma seda ei lõiganud.”

„Milleks siis, rumaluke?”

„Sellepärast, et mulle meeldivad linnud ja üks neist oli parajasti puu otsas, kui ma oma soovi lõikasin. Ta oli päris lähedal. Oivaline. Papa räägib kogu aeg, et märgil ei ole sinu sooviga midagi tegemist. Sa pead lihtsalt mingi märgi tegema. Minu linnu juures ei ole igatahes midagi naljakat – ja see oli terve aasta tagasi. Ma olin sel ajal ainult neljateistkümnene. Kui minu soov on nii naljakas, mis sina siis soovisid, Sofia?”

„Mina soovisin, et papa laseks mul mängida Copa Santa Catalina’l,” vastas Sofia upsakalt ning ootas, kuidas Santi sellele reageerib. Nagu ta oligi arvanud, puhkes onupoeg laginal naerma.

„Santa Catalina karikamatšil! Ega sa seda ometi tõsiselt ei mõtle?” hüüatas poiss hämmeldunult, tõmbas kahvaturohelised silmad ülbelt pilukile ja kõverdas uskmatust väljendades nägu.

„Täiesti tõsiselt,” vastas tüdruk väljakutsuvalt.

„Mille pärast siis täht?” küsis Maria ja hõõrus õlga, kus sammal oli särgi ära määrinud.

„Ma tahan olla polostaar,” ütles Sofia neile ükskõikselt, nagu kuulutaks ta, et tahab lapsehoidjaks saada.

„Mentirosa! Täht on tõenäoliselt ainus asi, mida sa suudad joonistada, Chofi – Maria on ainus kunstnik selles peres.” Ning Santi toetas selja vastu oksa ja kihistas naeru. „La Copa Santa Catalina. Sa oled ju alles laps.”

„Alles laps, sa üleolev tobu!” nähvas tüdruk pahurust teeseldes vastu. „Ma saan aprillis kuusteist. See on juba kolme kuu pärast ja siis olen ma naine.”

„Chofi, sinust ei saa kunagi naist, sest sa pole kunagi tüdruk olnud,” ütles Santi onutütre poisilikule loomusele vihjates. „Tüdrukud on sellised nagu Maria. Ei, Chofi, sina pole üldse tüdruk.”

Sofia vaatas, kuidas ta puuoksale istus. Tema teksad olid laiad ja kulunud ning puusadelt alla vajunud. T-särk oli rinnuni üles libisenud, paljastades lameda pruuni kõhukese ja niudeluud, mis tungisid esile, nagu oleks ta nälginud. Kuid Santi sõi kõigist rohkem. Ta hävitas toitu sellise ägedusega nagu inimene, kes ei ole kaua aega süüa saanud. Tüdruk tahtis libistada sõrmedega üle tema naha ja teda kõditada. Ükskõik mis ettekäändel teda puudutada. Nad rähklesid päev otsa lähestikku ja kehaline kontakt erutas teda. Kuid ta polnud puudutanud teda juba tund või kaks, nii et iha seda teha oli vastupandamatu.

„Kus sinu märgid siis on?” küsis ta endale uuesti tähelepanu nõudes.

„Oh, ma ei tea ja ei tahagi teada – see on niikuinii jama.”

„Ei ole,” kinnitasid tüdrukud ühes suust.

„Kas sa ei mäleta, et papa sundis meid igal suvel oma soove puusse lõikama?” meenutas Sofia heldinult.

„Ka nemad tegid lastena nii. Ma olen kindel, et leiame nende märgid üles, kui otsime,” lisas Maria õhinal.

„Need on ammu läinud, Maria. Ma arvan, et nad kaovad aasta või paariga,” ütles Santi kõiketeadvalt. „Igatahes läheb selleks vaja suurt võlujõudu, et Paco laseks Sofial mängida Copa Santa Catalina’l.” Ning ta hakkas uuesti naerma, hoides kahe käega kõhtu, et näidata, kui naeruväärsed tüdruku ambitsioonid talle tunduvad. Sofia hüppas oma oksa pealt nõtkelt tema omale ning libistas käega üle poisi kõhu, kuni too naudingust ja valust karjuma pani.

„Ära tee seda siin üleval, Chofi. Me kukume mõlemad alla ja saame surma!” ütles ta naeruhoogude vahel, kui tüdruku sõrmed hüppasid üle joone, mis eraldas päevitust salapärasest valgest nahast, mis oli päikese eest peidus tema aluspükste all. Ta haaras Sofia randmest ja pigistas nii kõvasti, et tüdruk võpatas. Santi oli seitseteist, kaks aastat vanem kui tema nõbu ja õde. Sofiat erutas, kui poiss kasutas temast jagusaamiseks jõudu, kuid teesklemine, et see ei meeldi talle, kuulus mängu juurde.

„Ma ei leia, et mul ei oleks väljavaateid,” vaidles ta rannet vastu rinda silitades.

„Sul ei ole mitte mingeid väljavaateid, Chofi,” vastas poiss tema üle muiates.

„Miks?”

„Sellepärast, et tüdrukud ei mängi matšidel.”

„Noh, kunagi on ikka esimene kord,” ütles Sofia trotsivalt. „Ma arvan, et papa laseb mul lõpuks ikka mängida.”

„Mitte Copa Santa Catalina’l. Sellel matšil mängimist peetakse uhkuseasjaks, Chofi – Agustin on seal pealegi neljas mängija.”

„Sa tead, et ma võin mängida sama hästi kui Agustin.”

„Ei tea – aga kui sa peaksid siiski mängima pääsema, pole sellel nõidusega midagi pistmist. Sulle on rohkem omased ebaausad võtted ja inimestega manipuleerimine. Sa oled vaese Paco endale ümber sõrme mässinud ja ta ise ei teagi seda.”

„Sofia on kõik endale ümber väikese sõrme mässinud, Santi,” lausus Maria naerdes ilma vähimagi kadedusevarjundita.

„Välja arvatud ema.”

„Sa ei ole järjekindel, Chofi.”

„Anna puhul pole Sofia kunagi järjekindel olnud.”

Santa Catalina karikavõistlus oli iga-aastane polomatš, mida peeti naabruses asuva estancia La Pazi vastu. Kaks estancia’t olid rivaalitsenud juba palju aastaid, isegi sugupõlvi, ning eelmisel aastal oli Santa Catalina kaotanud ainult ühe väravaga. Onupojad, keda oli Santa Catalinas palju, mängisid suvekuudel polot peaaegu igal õhtupoolikul, samuti nagu Anna onupojad olid mänginud Glengarifis maahokit. Sofia isa Paco ja tema vanem vend Miguel suhtusid asjasse suure huviga ja sundisid poisse takka, et nende mänguoskust arendada. Santi mängis juba kuueväravases händikäpis, mis oli suurepärane, sest kõige parematel oli kümnes järk, ja selleks et üldse järku saada, pidi olema väga kogenud mängija. Miguel oli oma poja üle väga uhke ja ei vaevunud oma soosivat suhtumist varjama.

Santi vanemal vennal Fernandol oli ainult neljas järk. Teda ärritas, et noorem veli teda igas asjas üle trumpab. Veelgi alandavam oli asjaolu, et Santi oli parem sportlane sellest hoolimata, et ta oli lombakas. Fernandole ei jäänud märkamata, et Santi polnud mitte ainult vanemate, vaid kogu ümbruskonna silmatera. Seepärast tahtis ta, et vend kaotaks, tahtis nii väga, et surus seda soovides öösel hambad tugevasti kokku, kuid Santi oli võitmatu. Nüüd oli neetud hambaarst andnud talle ööseks suhupanemiseks vastiku lõuavormi, et tema hambaid säästa – sellega oli Santi pannud talle järjekordse põntsu.

Sofial aga oli kaks vanemat venda, Rafael ja Agustin, kes kuulusid neljamehelisse meeskonda. Rafael mängis samuti neljaväravalises händikäpis ja Agustin kaheses. Sofia ei tulnud arvesse ja see vihastas teda.

Ta soovis, et oleks sündinud poisina. Ta vihkas tüdrukute mänge ja kasvas üles, jäljendades poisse ja lootes, et teda kampa võetakse. Santi lubas tal alati kaasa lüüa. Noormees leidis sageli aega, et Sofiale polot õpetada, ja käis peale, et too harjutaks koos poistega, kuigi tema vennad ja nõod, kes ei tahtnud tüdrukuga mängida, eriti sellepärast, et see mängis paremini kui mõni neist, olid sellele ägedalt vastu. Santi väitis, et laseb Sofial ainult sellepärast kaasa lüüa, et too rahul oleks. „Sa käid nii hirmsasti peale, et parem on järele anda,” ütles ta. Santi oli tüdruku lemmik. Ta seisis alati tema eest. Tegelikult oli ta talle rohkem vennaks kui Rafael ja õnnetu Agustin.

Nüüd viskas ta Sofiale taskunoa. „Lase siis käia, lõika oma soovid puusse,” ütles ta laisalt ja võttis rinnataskust suitsupaki. „Kas tahad ka, Chofi?”

„Miks ei taha.”

Poiss tõmbas pakist sigareti, süütas selle, ja tõmmanud pika mahvi, ulatas onutütrele. Sofia ronis osavalt nagu Venetsueela ahv kõrgemale oksale ning võttis ristijalu istet, nii et põlvekedrad läbi narmendavate teksade paistsid.

„Mida ma siis seekord soovin?” küsis ta ohates ja tegi noa lahti.

„Vaata, et see oleks täidetav,” andis Santi nõu ja heitis pilgu õele, kes istus vaikselt ja jälgis onutütart varjamatu imetlusega. Sofia imes sigaretti ja puhus siis suitsu vastikustundega välja.

„Kuule, anna mu suits tagasi, kui sa ei kavatse seda korralikult tõmmata. Ära asjata raiska,” ütles Santi ärritunult. „Sa ei kujuta ette, kui raske mul neid hankida on.”

„Ära valeta, Encarnacion toob neid sulle,” vastas Sofia ükskõikselt ja hakkas puukoort lõikama. Pehme puit eraldus kergesti juba pärast esimesi sisselõikeid ning väikesed laastud pudenesid nagu šokolaad.

„Kes sulle seda ütles?” küsis poiss süüdistavalt.

„Maria.”

„Ma ei mõelnud…” alustas Maria süüdlaslikult.

„Kelle asi see on, Santi. Mitte kellegi asi. Ja küll meie juba peame sinu saladusi,” lausus Sofia, kes huvitus nüüd rohkem oma soovist kui õe ja venna nääklemisest, mille ta oli esile kutsunud.

Santi hoidis sigaretti pöidla ja nimetissõrme vahel, tõmbas sügava mahvi ja jälgis, kuidas Sofia puukoort lõikab. Ta oli koos onutütrega üles kasvanud ja pidas teda kogu aeg samasuguseks õeks nagu Mariat. Fernando nii ei arvanud; tema leidis alati, et Sofia püüab teistest parem olla. Tüdruku nägu väljendas pingsat keskendumist. Tal on ilus nahk, leidis Santi. See oli sile ja pruun nagu Encarnacioni šokolaadikreem. Profiil väljendas teatud jultumust; võib-olla tuli see ülespoole pööratud ninaotsast või siis tugevast lõuast. Santile meeldis Sofia iseloom; tüdruk oli väljakutsuv ja raskesti mõistetav. Tema mandlikujuliste pruunide silmade pilk võis ühe hetkega muutuda leebest võimukaks, ning kui ta oli vihane, võtsid tema silmad punakaspruuni tooni, mida Santi ei olnud kellegi teise juures näinud. Keegi ei saanud öelda, et Sofia on nõrk vastane. Santile see meeldis; tüdrukul oli imepärane võime inimesi enda poole tõmmata, isegi kui need mõnikord liiga lähedale tulles oma näpud kõrvetasid. Poiss jälgis rõõmuga, kuidas nad tema erakordse staatuse mõjul läbi põlesid. Ta oli alati kähku kohal, kui tüdruku sõprus mõnega luhta läks.

Mõne aja pärast sirutas Sofia selga ja naeratas uhkelt oma kunstitöö peale.

„Noh, mis see on?” küsis Maria ning toetas vastu puud, et paremini näha.

„Kas sa siis ei näe?” küsis Sofia nördinult.

„Kahju küll, aga ei,” kostis onutütar.

„See on armunu süda.” Ta püüdis Maria pilku, kuid too kortsutas küsivalt kulmu.

„Ohoo?”

„Kas see pole veidi kulunud asi? Kes too õnnelik poiss siis on?” küsis Santi, kes oli heitnud kõhuli oksale ja kõigutas loiult käsi-jalgu.

„Ole tasa, ma soovin,” vastas tüdruk häbelikult pilku langetades.

Sofia punastas harva, kuid viimasel paaril kuul oli ta hakanud oma onupojasse teistmoodi suhtuma. Kui ta poisile pingsalt silma vaatas, ilmus puna tema palgele ja süda hüppas ilma mingi näilise põhjuseta nagu rohutirts. Ta imetles Santit, vaatas tema poole alt üles ja jumaldas teda. Imelikul kombel oli ta punastama hakanud. See ei sõltunud üldse temast, see lihtsalt juhtus. Kui ta kurtis Soledadile, et läheb poistega rääkides näost punaseks, hakkas teenijanna naerma ja ütles, et see kuulub täiskasvanuks saamise juurde. Sofia lootis, et see läheb tal sama kähku mööda. Ta mõtles nende uudsete tunnete üle uudishimu ja elevusega, kuid Santi oli temast miilide kaugusel ja pahvis suitsu nagu punanahk. Maria võttis noa ja nikerdas väikese päikese.

„Õnnistatagu mind pika õnneliku eluga,” lausus ta.

„See on veidi veider asi soovida,” pilkas Sofia nina kirtsutades.

„Kunagi ei tohi midagi endastmõistetavaks pidada, Sofia,” ütles Maria tõsiselt.

„Oh jumal, sa oled kuulanud minu ema jampsimist. Kas kavatsed nüüd oma krutsifiksi suudelda?” Maria hakkas naerma, kui Sofia manas näole vaga ilme ja lõi aukartuseta risti ette.

„Kas sina ei soovi midagi, Santi? Lase käia, see on kombeks!” käis ta peale.

„Ei, see on tüdrukute värk,” vastas poiss.

„Tee, nagu tahad,” sõnas Sofia vastu puutüve toetudes. „Mmm. Kas tunned eukalüpti lõhna?” Siidpehme tuuleke paitas tema tuliseid põski ja tõi endaga eukalüptide selgelt äratuntavat arstirohulõhna. „Kas tead, et seda armastan ma kõigist campo lõhnadest kõige rohkem. Kui viibiksin merel ja tunneksin seda lõhna, hakkaksin koduigatsusest nutma.” Ja ta ohkas tundeliselt.

Santi tõmbas sügava mahvi ja puhus suitsu rõngastena välja.

„Tõepoolest, see meenutab mulle alati suve.”

„Mina ei tunne mingit eukalüpti lõhna. Minu poole tuleb ainult Santi Marlboro hais,” kurtis Maria ja vehkis käega.

„Bueno, ära istu siis allatuult,” nähvas vend vastu.

„Ei, Santi, sina ära istu minust pealetuult!”

„Mujeres!” sõnas poiss ohates ning tema liivakarva juuksed ümbritsesid pead nagu müstiline aura, millest jampsis külas La Vieja Bruja. Ilmselt oli igaühel selline, välja arvatud väga õelad. Nad lamasid kolmekesi puuokstel nagu kassid ja otsisid vaikides videvikus esimesi tähti.

Ponid korskasid ja trampisid tüdinult ombupuu all, kandes oma raskuse kordamööda jalalt jalale. Peaga vehkides võitlesid nad kannatlikult kärbse- ja sääseparvedega, mis nende ümber kogunesid. Viimaks pani Maria ette tagasi minna.

„Peagi on täiesti pime,” ütles ta poni selga istudes ärevalt.

„Ema lööb mu maha,” lausus Sofia ohates ja Anna raevu juba silme ette manades.

„Mina jään vist jälle süüdi,” oigas Santi.

„Noh, Santiago, sina oled ju täiskasvanu – pead meie järele vaatama.”

„Sinu ema sõjakust arvesse võttes ma seda vastutust vist enda kaela ei taha, Chofi.” Anna pahameel oli hästi tuntud.

Sofia hüppas poni selga ja juhtis looma vilunud käel läbi pimeduse.

Rantšosse tagasi jõudnud, andsid nad ponid üle kõige vanemale gaucho’le Josele, kes nõjatus vastu tara ja imes läbi hõbedase bombilla maté’d, oodates kannatlikult nagu inimene, kellele aeg suurt midagi ei tähenda. Ta vangutas laitvalt oma halli pead.

„Senjoriita Sofia, teie ema helistas siia terve õhtu läbi,” tõreles ta. „Praegu on ohtlikud ajad, niña, peate olema ettevaatlik.”

„Oh, kulla Jose, ära sina nii palju muretse, küll mina omadega toime tulen!” Ja ta jooksis naerdes järele Mariale ja Santile, kes läksid juba tulede poole.

Nagu arvata, oli Anna endast väljas. Kohe, kui ta tütart nägi, kargas ta nagu vedrust visatult püsti ja hakkas kätega vehkima, nagu ei suudaks ta neid valitseda.

„Kus sa ometi olid?” nõudis ta ja tema punetav nägu nägi juuste raamistuses kole välja.

„Ma käisin ratsutamas ja unustasin, mis kell on; palun vabandust.”

Vanemad vennad Agustin ja Rafael lesisid sohval ja muigasid irooniliselt.

„Mida te irvitate? Ära kuula salaja pealt, Agustin! Sul ei ole sellega midagi pistmist.”

„Sa oled valelik lipitseja, Sofia,” kostis vend sohvalt.

„See ei ole nali, Rafael ja Agustin,” nähvas ema ärritunult.

„Mine oma tuppa, senjoriita Sofia,” lisas Agustin poolsosinal, matkides ema. Anna polnud sellises tujus, et tema naljadest aru saada, ja vaatas toetust otsides abikaasa poole, kuid Paco hakkas poegadega uuesti Copa Santa Catalina’st rääkima. Vanaisa O’Dwyer, kellest poleks niikuinii abi olnud, norskas valjult nurgas tugitoolis. Seetõttu jäi Annal nagu harilikult ikka üle mängida ainuvalitsejat. Ta pöördus tütre poole ja saatis selle hästi kätteõpitud märtriohkega ilma õhtusöögita oma tuppa.

Sofia lahkus ärritumata elutoast ja lonkis kööki. Nagu ta lootiski, olid Soledadil empanada’d ja kausike auravat zapallo-suppi valmis pandud

„Miks sa mind ei toeta, Paco?” küsis Anna abikaasalt tüdinult. „Miks sa kogu aeg tema poole hoiad? Ma ei saa temaga üksi hakkama.”

„Sa oled väsinud, mi amor. Mine õige varakult magama!” Paco vaatas naise süngesse näkku. Ta otsis sealt pehmeid jooni, mis olid olnud noorel tüdrukul, kellega ta kunagi abiellus, ning imestas, miks Anna kardab oma tegelikku palet näidata. Naine oli kuidagi kõrvale tõmbunud ja mees mõtles, kas saab ta veel kunagi tagasi.

Õhtusöök oli ebameeldiv. Annal oli näol hädine trotsiv ilme. Rafael ja Agustin rääkisid isaga ikka veel järgmise päeva polomatšist, nagu polekski ema seal. Nad unustasid Sofia puudumise. Tolle tühi koht õhtulauas oli saanud tavapäraseks nähtuseks.

„Roberto ja Francisco Lobito on need, kellel me peame silma peal hoidma,” lausus Rafael täis suuga. Anna vaatas teda tüdinud ilmel, kuid poiss oli kahekümne kolme aastasena juba liiga vana, et ema talle igal sammul ütlema peaks, mida teha.

„Nemad peavad Santil kõvasti silma peal,” ütles Paco tõsisel pilgul altkulmu põrnitsedes. „Tema on meie meeskonna kõige parem mängija – see paneb teile suure vastutuse, poisid. Kas saate aru? Sina, Agustin, pead end kokku võtma. Tõsiselt kokku võtma.”

„Ära muretse, papa,” vastas Agustin ja tema väikeste pruunide silmade avameelne pilk pöördus isalt vennale. „Ma ei jäta teid hätta.”

„Ei maksa jah, või muidu mängib edaspidi sinu asemel su õde,” ütles Paco ja jälgis, kuidas Agustin oma vasikapraadi põrnitseb. Anna ohkas valjult ja vangutas pead, kuid Paco ei teinud temast välja. Naine ajas huuled prunti ja jätkas vaikides söömist. Ta oli sellega leppinud, et Sofia oma nõbudega polot mängib, kuid see sündis perekonna ringis. Ainult üle minu laiba läheb ta mängima La Pazist pärit Lobito perekonna ees, mõtles Anna endamisi vihaselt.

Sofia lamas samal ajal mõnuledes küütlevate valgete seebimullidega täidetud soojas vannis. Ta sirutas selga ja koondas oma mõtted Santile. Ta teadis, et ei tohiks onupojast niiviisi mõelda. Padre Julio määraks talle kakskümmend Ave Mariat, kui teaks, millised himurad mõtted pakitsevad tema niudeis. Ema lööks risti ette ja ütleks, et seesugune sõge kiindumus ei ole loomulik. Sofiale oli see aga kõige loomulikum asi maailmas.

Ta kujutas ette, kuidas Santi teda suudleb, ja mõtles, kuidas see võiks tunduda. Ta polnud veel kunagi kellegagi suudelnud. Jah, ta oli kooli mänguväljakul suudelnud Nacho Estradat, sest oli kihlveo kaotanud, kuid see polnud õige suudlus. Kaks inimest, kes teineteist armastavad, ei suudle niimoodi. Ta sulges silmad ning kujutas ette Santi kuuma meekarva nägu, vaid tolli kaugusel tema enda näost, ja täidlasi naeratavaid huuli, mis avanevad pisut, enne kui tema huultele laskuvad. Ta kujutas ette poisi turmaliinrohelisi silmi, mis armastusega tema silmadesse vaatavad. Kuid ta ei läinud kujutluses kaugemale, sest ei teadnud kindlalt, mis edasi juhtub; ta keris lindi tagasi ja alustas otsast, kuni vannivesi oli külmaks läinud ja sõrmeotsad meenutasid vana kipras iguaani.