Читать книгу Oota mind ombupuu all - Santa Montefiore - Страница 5

Sofia ärkas selle peale, et mahe koidukuma paistis läbi kardinatevahelise pilu. Ta lamas mõne aja ja kuulatas hommiku esimesi hääli. Laulvad gorrion’id ja tordo’d, kes hüplesid kõrgete plaatanite ja paplite otsas oksalt oksale, andsid päevale rõõmsa alguse. Tüdruk teadis ilma kella vaatamata, et see on juba kuus; ta tõusis suvel alati kuue ajal. Talle meeldis kõige rohkem just varahommik, kui ülejäänud majarahvas alles magas. Ta tõmbas teksad jalga ja T-särgi selga, sidus pika tumeda palmiku punase paelaga kinni ja torkas alpargata’d jala otsa.

Väljas kumas päike läbi hommikuse udu. Sofia keksles rõõmsal meelel puude vahelt puesto ja poloväljaku poole. Jalad puudutasid vaevu maapinda. Jose oli juba üleval ja ootas teda, jalas traditsioonilised kottis bombacha’d ja uhked pruunid nahksaapad ning vööl raske hõbemüntidega ehitud rastra. Sofia harjutas koos Jose poja Pabloga paar tundi enne hommikueinet vana gaucho kogenud käe all pallilöömist. Ta tundis end kõige õnnelikumana poni seljas; seal koges ta sellist vabadust kui ei kusagil mujal, kihutades edasi-tagasi mööda põldu, samal ajal kui teised pereliikmed olid kusagil kaugel ja ei teadnud temast midagi.

Kella kaheksa ajal andis ta mära Josele üle ja läks puude vahelt tagasi kodu poole. Möödaminnes heitis ta pilgu Santi majale, mis oli pooleldi peidus tammepuu taga. Puhtas valges ja helesinises vormirõivas teenijannad Rosa ja Encarnacion katsid terrassil vaikides lauda hommikueineks, kuid Santit ei olnud kusagil näha. Tollele meeldis magada ning ta tõusis harva enne ühtteist. Chiquita maja ei sarnanenud Anna omaga; see oli luitunud roosa, selle hallid katusekivid olid päikeses pleekinud ja korruseid oli ainult üks. Sofiale meeldis oma maja rohkem, sest sellel olid heledad seinad ning tumerohelised aknaluugid, mida varjasid metsviinapuud ja suured terrakotapotid, kus kasvasid pelargoonid ja tinajuured.

Kodus olid Paco ja Anna juba üles tõusnud ning rüüpasid terrassil laia päevavarju all kohvi. Vanaisa O Dwyer harjutas kõhna koera abiks võttes kaarditrikke; loom oli lootuses laualt palukesi saada ebatavaliselt järeleandlik. Paco istus, roosa polosärk seljas ja teksad jalas, tugitoolis ning uuris läbi kongninale asetatud prillide dokumente. Kui Sofia lähenes, pani ta paberi käest ja valas endale kohvi juurde.

„Papa…” alustas tüdruk.

„Ei.”

„Mis? Ma pole ju veel palunudki,” lausus tütar ja kummardus, et isa suudelda.

„Ma tean, mida sa kavatsed mult paluda, Sofia, ja vastus on ei.”

Tüdruk võttis istet ja haaras laualt õuna, märkas siis, et isa suu kõverdub põgusaks muigeks, silmitses teda oma kastanpruunide silmadega ja vastas naeratusega, mis tal oli varuks ainult isale ja vanaisale; mis oli lapselik ja vallatu, kuid äärmiselt võluv.

„Papa, see ei ole õiglane, et mulle ei anta kunagi võimalust mängida! Sa ju õpetasid mind mängima, Papito.”

„Mis liig see liig, Sofia!” sõitles ema ägestunult. Ta ei suutnud mõista, miks abikaasa iga kord sellesse lõksu langeb. „Papa ütles ei, nüüd jäta ta rahule ja söö korralikult – noaga!”

Ärritatud Sofia torkis tusaselt oma õuna. Anna ei teinud temast välja ja lappas ajakirja. Ta tajus, et tütar teda silmanurgast jälgib, ja tema nägu võttis otsusekindla ilme.

„Miks sa ei lase mul polot mängida, mamma?” küsis ta inglise keeles.

„See ei ole lihtsalt daamile kohane, Sofia. Sa oled juba noor naine, mitte mõni poisilik plika,” vastas ema vankumatult.

„See on sellepärast, et sa ei armasta hobuseid…” pomises Sofia pahuralt.

„Sellega pole siin midagi pistmist.”

„Jah, on küll. Sa tahad, et ma oleksin selline nagu sina, aga ma ei ole selline – ma olen nagu papa. No es cierto, Papá?”

„Millest sa räägid?” küsis Paco, kes polnud nende vestlust kuulanud. Ta teeskles alati, et ei tunne huvi, kui räägiti inglise keeles. Tol hetkel taarusid valguse kätte Rafael ja Agustin nagu kaks kodukäijat ning kissitasid ebamugavas päikesepaistes silmi. Nad olid viibinud kuni koiduni linna väikeses ööklubis. Anna pani ajakirja käest ja jälgis nende lähenemist hellal pilgul.

„Liiga hele ilm,” ägas Agustin. „Ma suren peavalu kätte.”

„Mis kell te eile õhtul tagasi tulite?” küsis ema kaasatundvalt.

„Viie paiku hommikul, mamma. Ma oleksin võinud kogu hommikupooliku magada,” vastas Rafael ema ebakindlalt suudeldes. „Mis lahti on, Sofia?”

„Ei midagi,” nähvas õde silmi kissitades. „Ma lähen ujuma.” Ning ta tormas minema. Kui ta läinud oli, võttis Anna ajakirja uuesti kätte ja naeratas poegadele roidunult; need olid sellega juba harjunud.

„Täna tuleb halb päev,” lausus ta ohates. „Sofia on väga endast väljas, et tal ei lubata matšil mängida.”

„Por Dios, papa – ta ei mängi mingil juhul!”

„Papa, sa ei kaalu ju seda ometi tõsiselt?” küsis Agustin läkastades.

Anna oli liigutatud, et seekord polnud tema kapriissel tütrel õnnestunud isa nõusse saada, ning ta naeratas mehele tänulikult ja asetas käe korraks tema randmele.

„Praegusel hetkel mõtlen ma ainult sellest, kas süüa media luna’sid võiga, röstsaia membrillo’ga või juua ainult kohvi. Sel hommikul ei taha ma langetada ühtki muud otsust,” lausus Paco, võttis oma paberi ja varjas end uuesti selle taha.

„Mis see kõik tähendab, Anna Melody?” küsis vanaisa O’Dwyer, kes ei mõistnud sõnagi hispaania keelt. Ta kuulus sellesse sugupõlve, kes tahtis enesestmõistetavalt, et kõik räägiksid inglise keeles. Elanud Argentinas kuusteist aastat, polnud ta isegi üritanud keelt ära õppida. Santa Catalina teenijaskond oli olulistest asjadest arusaamiseks sunnitud tõlgendama tema žeste ja üksikuid hispaaniakeelseid sõnu, mida ta püüdis öelda väga aeglaselt ja väga valjult. Kui nad käsi laiutasid ja meeleheites õlgu kehitasid, pomises vanamees ärritunult: „Võiks arvata, et nüüd peaksid nad juba midagi taipama!” ning läks lohiseval sammul otsima kedagi, kes teda tõlgiks.

„Tüdruk tahab mängida polomatšil,” vastas Anna vanaisa uudishimu rahuldades.

„Kuradi hea mõte. Las näitab neile poistele üht-teist.”

Vesi oli külm, kui Sofia sisse hüppas. Ta sumas basseinis ägedalt edasitagasi, kuni tajus, et teda jälgitakse. Pinnale tõusnud, märkas ta Mariat.

„Hola!” hüüdis ta puristades ja õhku ahmides.

„Mis sinuga on?”

„Ära päri, ma olen ärritusest täiesti loco!”

„Matši pärast või? Kas isa ei lase sul mängida?” küsis Maria oma valgetest puuvillastest pükstest välja astudes ja päevituslavatsile heites.

„Kuidas sa ära arvasid?”

„Aimasin – sind on kerge mõista, Sofia.”

„Mõnikord ma kägistaksin oma ema hea meelega ära, Maria.”

„Eks me teeks seda kõik,” vastas Maria ja võttis tillukesest lillelisest kotist tualettvee.

„Oh ei, sul pole sellest aimugi, sinu ema on nagu pühak – taevast laskunud jumalanna. Chiquita on kõige meeldivam inimene – tahaksin, et ta oleks minu ema.”

„Ma tean, mul on väga vedanud,” möönis Maria, kes oli alati valmis tunnistama, et tal on emaga head suhted.

„Ma ei soovi muud, kui et ema mind rahule jätaks. See tuleb sellest, et ma olen peres kõige noorem ja ainuke tüdruk,” kurtis Sofia redelist üles ronides ja võttis koha sisse onutütre kõrval teisel päevituslavatsil.

„Ma arvan, et meil tõmbab Panchito suurema osa mamma tähelepanust endale.”

„Oleks mul ka noorem vend nende kahe tobu asemel. Agustin on tõeline õudus, ta närib alati minu kallal. Vaatab minu poole nii üleoleval ilmel.”

„Rafa on sinuga lahke.”

„Rafa on okei. Ei, Agustin peab kaduma. Ma soovin, et ta läheks välismaale õppima. Näeksin hea meelega, et ta vehkat teeks, tõepoolest.”

„Sa ei tea kunagi, millal su soov täide läheb.”

„Kui sa mõtled puud, siis on mul sellelt tähtsamatki soovida,” ütles Sofia kaaslasele ja naeratas endamisi. Ta ei tahtnud Agustini peale ühtki soovi raisata.

„Mis sa selle matšiga siis ette võtad?” küsis Maria ja määris oma iharust äratavatele reitele õli. „Quemada, no?”

„Jah, sa oled tume nagu mõni indiaanlane! Hei, anna mulle ka natuke. Tänu jumalale, et ma pole pärinud emalt punaseid juukseid ja kahvatut nahka – vaene Rafa, tema läheb ainult roosaks nagu ahvi taguots.”

„Noh, mida sa siis teha kavatsed?”

Sofia ohkas sügavalt. „Annan alla,” sõnas ta dramaatiliselt ja tõstis käed üles.

„See ei ole sinu moodi, Sofia.” Maria oli veidi pettunud.

„Noh, ma pole lihtsalt veel plaani pidanud – tegelikult ma ei teagi, kas hakkan sellega üldse endale tüli tegema. Kuigi see tasuks end ära, lihtsalt selleks, et näha mamma ja Agustini nägu.”

Just siis tõstsid kaks väga tugevat kätt ta päevitusasemelt üles, ja enne kui ta jõudis taibata, mis sünnib, leidis ta end koos päikeseprillidega kõigepealt õhust ja siis veest ning püüdis vabaks rabeleda.

„Santi!” hüüatas ta pinnale tõustes õnnelikult. „Bolsudo!”

Sööstnud poisi poole, surus ta tolle naerva pea vee alla. Tema rõõmuks haaras Santi tal puusade ümbert nagu karukäppadega kinni ning tõmbas endaga koos põhja, kus nad maadlesid, kuni olid sunnitud üles pinnale hingama sööstma. Sofia oleks tahtnud edasi võidelda, kuid oli sunnitud vastumeelselt poisile basseini serva järgnema.

„Suur tänu. Ma hakkasin just ära kõrbema,” ütles ta viimaks, kui oli kõnevõime tagasi saanud.

„Sa näisid minu meelest jah liiga kuum olevat, nagu Jose vorstikesed. Ma tegin sulle teene,” vastas poiss.

„Mõni teene või asi.”

„Noh, Chofi, sa siis ei mängi täna õhtupoolikul?” torkis Santi tüdrukut. „Vennad on nüüd sinu pärast nagu kaks üleskeeratud mänguhiirt.”

„Väga hea, oligi vaja nende puuri veidi lõgistada.”

„Ega sa ometi ei arvanud, et Paco laseb sul mängida?”

„Kui teada tahad, siis arvasin, et suudan papale augu pähe rääkida.”

Santi muheles lõbusalt ning tema silmade ja suu ümber tekkisid kortsud, mis oli ainult temale omane. Ta näeb nii kena välja, kui naeratab, mõtles Sofia endamisi.

„Kui keegi suudab vanale Pacole auku pähe rääkida, oled see sina – mis siis viltu läks?”

„Las ma ütlen sulle tähtede kaupa: M-A-M-M-A.”

„Oh, või nii. Pole siis mingit lootust?”

„Ei mingit.”

Santi ronis basseinist välja ja istus kuumadele sillutuskividele; tema rind ja käsivarred olid juba kaetud pehmete liivavärvi karvadega, mis Sofia meelest olid imelikult huviäratavad.

„Chofi, sa pead isale tõestama, et suudad mängida sama hästi nagu Agustin,” arvas poiss tilkuvaid blonde juukseid silmilt kõrvale lükates.

„Sa tead, et ma mängin sama hästi nagu Agustin. Jose teab seda ka – küsi temalt.”

„See ei loe midagi, mida mina arvan või mida Jose arvab – ainus inimene, kellele sa pead muljet avaldama, on sinu isa… või minu oma.”

Sofia kõõritas hetkeks mõtlikult.

„Mida sa nüüd plaanitsed?” tundis Santi huvi.

„Ei midagi,” vastas tüdruk ujedalt.

„Ma tunnen sind, Chofi…”

„Oh, vaadake, meid süüakse välja,” ütles Maria, kui Chiquita ja tema kõige väiksem, kolmeaastane Panchito, koos viie-kuue nõoga basseini poole tulid.

„Tule, Santi,” ütles Sofia redeli poole suundudes. „Kaome siit.” Siis pöördus ta onutütre poole, nagu oleks talle midagi meelde tulnud: „Kas sa tuled ka, Maria?” Maria raputas pead ja viipas emale, et see tema juurde tuleks.

Kella kaheteistkümne paiku päeval levitas kerge tuul rantšo ümber asado rammusat kirbet lõhna, sundides tervet karja kõhnu koeri näljastena grillimise läheduses passima. Jose oli juba kella kümnest saadik hõõguvate süte eest hoolitsenud, et liha oleks lõuna ajaks küps. Soledad, Rosa, Encarnacion ja teenijad teistest majadest seadsid laudu traditsiooniliseks laupäevaseks koosviibimiseks. Valged laudlinad ja kristall kiiskasid päikesepaistes.

Aeg-ajalt pani senjoora Anna ajakirja käest ning kõndis, õlgkübar peas ja pikk valge kleit seljas, uurivalt ümber laudade. Teenijannadele tundus ta oma leekpunaste juuste ja heleda nahaga nagu mingi haruldus – nagu range neitsi Maarja linnas asuvast Nuestra Señora de la Asuncióni kirikust. Ta oli enesekindel ja otsekohene ning tal ei jätkunud kannatust, kui miski talle ei meeldinud. Tema hispaania keel oli inimese kohta, kes on veetnud nii palju aastaid oma elust Argentinas, üllatavalt puudulik ning teenijate ruumides ahviti teda häbematult järele.

Senjoor Paco aga oli Santa Catalinas kõigi poolt väga armastatud. Tema isa Hector Francisco Solanas oli olnud tugeva tahtejõuga väärikas mees, kes pidas perekonda ärist ja poliitikast olulisemaks. Ta arvas, et miski muu pole nii tähtis kui inimese kodu. Maria Elena oli tema laste ema ning sellepärast pidas ta temast väga lugu. Ta austas ja imetles teda ning omal viisil ka armastas. Kuid nad polnud kunagi armunud olnud. Neid olid pannud paari nende vanemad, kes olid suured sõbrad ja uskusid, et see abielu toob kasu mõlemale osapoolele. Teatud mõttes see oligi nii. Maria Elena oli ilus ja täiuslik ning Hector tõmmunahaline ja energiline oma terase ärivaimuga. Nad olid Buenos Aireses väga hinnatud ja nende terviseks joodi kõikjal. Nad korraldasid pillavaid pidusid ja kõik pidasid neist lugu. Rangelt võttes ei armastanud nad teineteist nagu armunutele kohane. Kuid ööpimeduses armatsesid nad mõnikord sellise kirglikkusega, et unustasid end hetkeks, selleks et ärgata taas oma igapäevaste toimingute juurde ja leida, et öised õrnused on koos koiduga haihtunud.

Maria Elena teadis, et Hectoril on linnas armuke. Kõik teadsid. Kuna see oli tavaline asi, et meestel on armukesed, harjus naine sellega ära ega rääkinud sellest kunagi kellegagi. Et täita lünka oma elus, pühendus ta täielikult lastele, kuni saabus Aleksei Šahhovskoi. Aleksei Šahhovskoi oli põgenenud Venemaalt 1905. aasta revolutsiooni eest. See toretsev unistaja tuli naise ellu klaveriõpetaja rollis. Peale klaverimängu õpetas ta teda pidama lugu ooperist, kunstist ja kirest, mida tundis mees, kelle puhul armastus oli kooskõlas muusikaga, mida ta õpetas. Kui Maria Elena vastaski tunnetele, mis valati välja iga noodiga, mis mees oma vesiste silmadega tema poole üles vaadates vaikides kuuldavale tõi, ei petnud ta ealeski ei iseend ega oma abikaasat. Kuigi ta tundis rõõmu mehe seltskonnast ja õppetundidest, tõrjus ta tema lähenemiskatsed tagasi väärikalt nagu lugupeetud naine, kes on elus oma valiku juba teinud. Mees ei rahuldanud tema vajadust armastuse järele, kuid kinkis talle muusika. Igas partituuris oli mingi maa, mille järele igatseda, päikeseloojang, mis nutma pani, või silmapiir, mille poole lennata… Muusika andis võimaluse elada oma kujutlustes teist elu ning tõi talle mitte ainult pääsemise tema maailma mõnikord lämmatavast piiratusest, vaid ka tegi ta väga õnnelikuks. Paco mäletas oma emast kõige rohkem tema armastust muusika vastu ja tema ilusaid valgeid käsi, mis tantsisklesid klaveri klahvide kohal.

Kell üks kõlas tornist gongilöök, mis kutsus kõiki lõunale. Estancia igast nurgast suundusid pered Paco ja Anna maja poole, teejuhiks keedetud lomo ja chorizo tugev lõhn. Solanade suguvõsa oli suur. Miguelil ja Pacol oli veel kaks venda, Nico ja Alejandro. Nicol ja Valerial oli neli last: Niquito, Sabrina, Leticia ja Tomas, ning Alejandrol ja Malenal viis: Angel, Sebastian, Martina, Vanesa ja Horacio. Lõunat söödi nagu tavaliselt suure käraga ning toit oli rikkalik ja seda oli ohtralt nagu mõnel hiilgaval banketil. Üks inimene oli aga puudu, ning kui kõik olid grillitud liha võtnud ja maha istunud, märgati seda kohe.

„Sofia! Kus tema on?” küsis Anna sosinal Soledadilt, kui too salatikausiga mööda läks.

„No sé, Señora Anna, no la ví.” Pööranud siis pilgu äkki poloväljaku poole, hüüatas teenijanna: „Qué horror! Ahí esta!”

Sellepeale pööras kogu pere pead ning kõik jäid ehmunult vait. Enesekindel ja häbitu Sofia kappas nende poole, kepp kõrgele tõstetud, ja tagus enda ees palli. Näol oli tal otsusekindel ilme. Anna kargas jalule ning lõi vihast ja ahastusest õhetama.

„Sofia, kuidas sa võid,” kriiskas ta õudusest ning viskas oma salvrätiku maha. „Andku Issand sulle andeks,” lisas ta endamisi inglise keeles. Santi vajus süüdlaslikult tugitooli ning ülejäänud pere vahtis jahmunult. Ainult Paco ja vanaisa O’Dwyer, kes istus alati laua otsas, kus ta silmitses oma taldrikut, sest keegi ei vaevunud kunagi temaga rääkima, muhelesid uhkelt endamisi, kui Sofia tähtsalt nende poole kappas.

„Ma näitan sulle, et suudan Agustinist paremini polot mängida,” sisistas Sofia läbi hammaste. „Vaata ainult, papa. Sa peaksid uhke olema – sina ju õpetasid mind.” Ning ta ratsutas kindlalt ja asjatundlikult sadulas istudes tüminal üle muru, viibutas väledalt polokurikat ning valitses nii palli kui poni, naeratades ise õnnelikult ja piinlikkust tundmata. Ta tajus endal kümneid silmapaare ja nautis nende tähelepanu.

Sekund enne seda, kui ta oleks laua otsa tormanud, tõmbas ta ratsmeist, peatas korskava poni tolmupilves ning jäi isa ette väljakutsuvalt seisma.

„Kas näed, papa?” küsis ta võidutsevalt. Kogu laudkond pööras oma pilgud Pacole, et näha, mida too teha kavatseb. Kõigi imestuseks istus Paco vaoshoitult tagasi tugitooli, võttis veiniklaasi ja tõstis selle.

„Bien, Sofia. Tule nüüd meie seltsi – sa jääd muidu pidusöögist ilma,” lausus ta rahulikult ning üle tema paljunäinud näo levis lustakas naeratus. Tüdruk hüppas erutunult sadulast ning viis oma higise poni kõigi lauasistujate eest mööda.

„Vabanda, et ma lõunale hiljaks jäin, mamma,” lausus ta Annast möödudes; too oli uuesti istet võtnud, sest jalad poleks teda kauem kandnud.

„Ma pole elu sees näinud, et endale nii pealetükkivalt tähelepanu tõmmatakse,” nähvas ta inglise keeles, sõnu vaevu üle värisevate huulte saades. Sofia sidus ratsmed puu külge ning lonkis siis teksastelt tolmu kloppides puhveti poole.

„Pese käed puhtaks ja vaheta riided ära, enne kui lauda tuled,” ütles Anna kurjalt ning tema pilk hüples häbistatult sugulaste vaikivatel nägudel. Sofia turtsus vihaselt ja taandus siis majja, et teha, nagu ema käskis.

Kui ta läinud oli, jätkas laudkond poolelijäänud söömist, ainult et nüüd rääkisid kõik La sin vergüenza Sofiast. Anna istus vaikides kokkupigistatud huultega ning varjas nägu häbiga kübara taha. Miks pidi Sofia teda kogu perekonna ees alati alandama? Ta tänas vaikselt Jumalat, et Hector polnud enam elavate kirjas ega näinud tütretütre häbematut käitumist. Selline pealetükkivus oleks teda kohutanud. Anna tõstis pilgu oma isale, kes istus ja pomises midagi tema jalge ees lootusrikkalt ootavatele koertele; ta teadis, et vanaisa imetleb Sofiat, käitugu see kui hullusti tahes. Maria itsitas käega suud varjates ning jälgis igaühe reageeringut, et hiljem omavahel olles Sofiale sellest üksikasjaliselt aru anda.

Agustin pöördus kurtes Rafaeli ja Fernando poole. „Ta on üks kuradi kehkenpüks,” sosistas ta nii, et isa kuulda võiks. „See on papa süü. Too annab talle igas asjas järele.”

„Ara muretse,” sõnas Fernando endaga rahulolevalt. „Ta ei hakka matšil mängima. Minu isa ei lubaks seda iialgi.”

„Ta on kole eputis,” ütles Sabrina oma onutütrele Martinale. Nad mõlemad olid Sofiast veidi vanemad. „Mina ei teeks ealeski teiste ees midagi sellist.”

„Jah, Sofia ei tea, kui kaugele tohib minna. See tahtmine polot mängida – miks ta ei saa aru, et on tüdruk, ja ei jäta selliseid lapsikusi?”

„Vaata Annat,” ütles Chiquita Malenale. „Tal on nii piinlik; ma tunnen talle tõepoolest kaasa.”

„Mina ei tunne,” vastas Malena hoolimatult. „See on tema enda süü. Ta imetleb ainult oma poegi. Oleks võinud rohkem Sofiaga vaeva näha, selle asemel et jätta too noore Soledadi kaela. Tõepoolest, Soledad oli ise alles laps, kui Sofia sündis.”

„Ma tean küll, aga ta siiski püüab. Sofiaga ei ole kerge,” väitis Chiquita ja vaatas kaasatundvalt teispool lauda istuvat Annat, kes püüdis käituda nagu tavaliselt ning vestles Migueli ja Alejandroga. Tema näoilme reetis aga pinget, eriti kõrisõlm, mis oli pingul, nagu püüaks ta nuttu alla suruda.

Kui Sofia keksides tagasi laua juurde tuli, olid tal jalas teised viledaks kulunud teksad ja seljas puhas valge T-särk. Võtnud endale midagi süüa, lipsas ta Santi ja Sebastiani kõrvale.

„Mis põrgut see kõik peab tähendama?” sosistas Santi talle kõrva.

„Sa ise andsid mulle idee.” Tüdruk itsitas.

„Mina?”

„Sa ütlesid, et ma pean kas oma või sinu isale silma torkama. Ma siis torkasin mõlemale,” lausus Sofia võidukalt.

„Ma ei usu, et sa minu isale muljet avaldasid,” kostis Santi ja vaatas laua otsas istuvat Migueli, kes jutles Anna ja oma venna Alejandroga. Miguel tabas poja pilgu ja vangutas pead. Santi kehitas õlgu, nagu tahaks öelda, et see polnud minu idee.

„Sa siis arvad, et mängid nüüd tänaõhtusel matšil?” küsis Santi ja silmitses altkulmu oma nõbu, kes hävitas toitu sellise aplusega, et see kõigile silma torkas.

„Muidugi.”

„Kui sa peaksid mängima, paneb see mind küll hämmastama.”

„Mind ei paneks. Ma olen selle ära teeninud,” lausus tüdruk ja kraapis noaga taldrikut, nii et see kõigil kõrvu lõikas.

Kui lõuna oli läbi, kadusid Maria ja Sofia maja taha ning purskasid naerma. Nad püüdsid rääkida, kuid naer tegi kõhule liiga, nii et seda tuli kahe käega kinni hoida ja hingamisele keskenduda. Sofia oli endaga väga rahul.

„Kas arvad, et läks korda?” küsis ta Marialt hingetõmmete vahel, teades ise, et läks küll.

„Oh jaa,” vastas Maria noogutades. „Onu Paco oli väga vaimustatud.”

„Aga mamma?”

„Maruvihane!”

„O Dios!”

„Ära teeskle, et see sulle korda läheb.”

„Või veel! Ma värisen erutusest. Ärme parem nii kõvasti lärmame, muidu leiab ta mu veel üles. Kuss!” sõnas ta ja hoidis sõrme suul. „Vait nagu sukk, kas saad aru?”

„Vait nagu sukk,” sosistas Maria kuulekalt.

„Papa oli siis vaimustatud? Kas tõesti?” Sofia silmad särasid lustakalt.

„Ta laseb sul mängida. See oleks ebaõiglane, kui ei laseks. Ainult sellepärast, et sa tüdruk oled.”

„Mis oleks, kui mürgitaksime Agustini ära?” ütles Sofia õelalt itsitades.

„Millega?”

„Soledad võib tuua linnast nõialt mürki. Või teeme seda ise.”

„Mürki polegi vaja, nõiasõnad ajavad ka asja ära.”

„Olgu pealegi, ma arvan, et see ongi ainus tee. Lähme ombu juurde,” teatas Sofia otsustavalt.

„Just nii, ombu juurde!” kordas Maria sõjaväelase kombel au andes. Sofia vastas samaga. Siis jooksid tüdrukud koos üle põldude ning nende hääled kaikusid tasandikul, kui nad valjusti oma plaane arutasid.

Anna oli solvunud. Niipea kui lõuna läbi sai, teeskles ta peavalu ja tormas oma tuppa, kus langes voodile ja hakkas endale raevukalt raamatuga tuult lehvitama. Võtnud öölaualt lihtsa puust risti, surus ta selle huultele ja pomises lühikese palve. Ta palus Jumalalt juhatust. „Mida ma teinud olen, et mind selle raske lapsega karistatakse?” küsis ta valjult. „Miks ma lasen tal end nöökida? Ta teeb seda kõike ainult minu kiusamiseks. Kuidas Paco ja taat on tema kapriiside suhtes nii pimedad? Kas neil pole silmi peas? Kas nad ei näe? Või olen mina ainus, kes saab aru, milline koletis ta on? Ma tean, et see on karistus selle eest, et ma ei abiellunud aastaid tagasi Sean O’Maraga. Kas ma pole seda juba hüvitanud, Issand? Kas ma pole küllalt kannatanud? Jumal, anna mulle jõudu. Ma pole seda veel kunagi nii vajanud kui nüüd. Ja ära lase tal mängida sellel kurivaimu matšil. Ta ei ole seda ära teeninud.”

La Copa Santa Catalina algas õigel ajal, kell viis pärast lõunat, mis oli Argentinas haruldane. Oli alles palav, kui valgetes teksastes ja läikivates pruunides saabastes poisid kappasid juba võistluspalavikus väljakul edasi-tagasi. Neli prisket noorukit La Pazist kandsid musta särki, Santa Catalina omad roosat. Roberto ja Francisco Lobito olid La Pazi kõige paremad mängijad; nende nõod Marco ja Davico olid aga samast järgust nagu Rafael ja Agustin. Roberto Lobito oli Fernando parim sõber, kuid sellisel matšil ei olnud sõprusel kohta; kogu mängu aja pidid nad olema vihased vaenlased.

Fernando, Santi, Rafael ja Agustin olid mänginud koos lapsepõlvest saadik. Täna olid nad kõik vormis – välja arvatud Agustin, kellel oli veel eelmisest ööst pohmelus. Santi mängis uljalt ning demonstreeris sadulas külmavereliselt oma osavust. Santa Catalina meeskonna koostööd takistas aga neljas lüli Agustin, kelle liigutused olid ebatavaliselt aeglased, nagu oleks ta teistest ühe löögi võrra taga. Mängiti kuus chukka’t – kuus seitsmeminutilist perioodi.

„Sul on jäänud veel viis chukka’t, et end kokku võtta, Agustin,” ütles Paco esimesel vaheajal pahuralt. „Kui sa poleks keset väljakut rabelenud, poleks Roberto Lobito saanud kaks korda väravasse lüüa.” Ta ütles „kaks korda” sellise rõhuga, nagu oleks see olnud ainult Agustini süü. Sel ajal, kui nad oma väsinud ja vahuleaetud ponid värskete vastu vahetasid, heitis Agustin üle väljaku murelikke pilke õe poole. „Sul on põhjust ärevil olla, poeg. Kui sinu mäng ei parane, asub Sofia sinu kohale,” lisas Paco enne platsilt minema sammumist. Sellest hoiatusest piisas, et Agustin teise chukka paremini läbi tegi, kuigi Santa Catalina oli ikka veel kahe väravaga taga.

Kogu Santa Catalina ja La Paz olid vaatama tulnud. Tavaliselt istusid kõik koos, kuid seekord oli teisiti; see matš oli nii tähtis, et istuti eraldi ja jälgiti teist leeri umbusklikult. Poisid seisid summas nagu hundikari, tammusid närviliselt jalalt jalale ning vaatasid ühe silmaga matši ja teisega tüdrukuid. La Pazi tüdrukud istusid, lühikesed seelikud seljas ja rätid peas, džiipide kapotil, rääkisid poistest ja moodidest ning nende silmad tumedate prilliklaaside taga piidlesid sageli himuralt mõnd Santa Catalina poissi. Santa Catalina tüdrukud Sabrina, Martina, Pia, Leticia ja Vanesa jälgisid samal ajal, kuidas kena Roberto Lobito tormab oma ponil nagu uljas rüütel mööda väljakut ja blondid juuksed langevad iga kord, kui ta palli lüües kummardub, tema ilusale näole. Sofia ja Maria hoidusid eemale ning eelistasid istuda koos Chiquitaga tara otsas, kus vennad ja nõod neid ei seganud, samal ajal kui väike Panchito mängis väljaku ääres tillukese polokurika ja palliga.

„Nad ei tohi kaotada!” protesteeris Sofia ägedalt, vaadates, kuidas Santi kappab värava poole ja annab palli edasi Agustinile, kes muidugi mööda lööb. „Choto, Agustin!” karjus ta pettunult. Maria hammustas ärevusest huulde.

„Ära kasuta seda sõna, Sofia, see ei sobi,” ütles Chiquita tasa, pojalt pilku pööramata.

„Ma ei suuda oma idiootlikku venda vaadata, piinlik on tema pärast.”

„Chopo chopo,” sõnas Panchito naerdes ning viskas palliga pahaaimamatut koera.

„Ei, Panchito,” sõitles Chiquita poisile appi joostes. „See ei ole ilus sõna, isegi kui sa seda valesti ütled.”

„Ära muretse, Sofia. Ma tunnen, et muutus on tulemas,” lausus Maria onutütre pilku tabades.

„Loodan, et sul on õigus. Kui Agustin sedamoodi edasi mängib, kaotame me kindlasti,” vastas Sofia ja pilgutas Mariale Chiquita selja taga silma.

Enne neljandat chukka’t oli Santa Catalina vaatamata sellele, et Santi ja Fernando mõlemad värava lõid, ikka veel kahe punktiga taga. La Pazi mängijad, kes olid oma võidus kindlad, istusid enesega rahulolevalt sadulasse. Äkki ilmus jumal teab kust Agustin, võttis palli oma valdusse ja kappas tüminal kaitseta värava poole. Pealtvaatajate jõuliste ergutushüüete saatel virutas ta palli väravasse.

„Oh, jumal!” karjus Sofia lohutunult. „Agustin lõi värava.” Santa Catalina toetajad, kes pidid kergendustundest peaaegu autokapotilt maha kukkuma, panid rõkkama. Agustini poni aga ei jäänud seisma, vaid kappas võidukalt edasi ning peatus siis järsult ja paiskas pohmeluses ratsaniku kõrgele õhku. Poiss maandus oigega ja jäi liikumatult rohule lamama. Miguel ja Paco tormasid tema juurde. Mõne sekundiga piirati Agustin ümber. Möödus mitu kohutavat sekundit, mis tundusid meeletule Annale lõpmatutena, ning siis teatas Paco, et poisil pole midagi muud viga kui pohmelusest haige pea. Kõigi üllatuseks hõikas ta Sofiale:

„Sinu kord.”

Tüdruk vaatas talle jahmunult otsa. Anna pidi juba vastu vaidlema, kuid Agustini ägamine tõmbas tema tähelepanu kõrvale.

„Cómo?”

„Sinu kord, tee nüüd kähku.” Siis lisas isa tõsiselt: „Sul vedas.”

„Maria, Maria!” karjus Sofia hämmastunult. „Läkski täide!” Maria vangutas uskmatuses ja aukartuses pead – puul oli ikkagi nõiavägi.

Suutmata veel oma õnne uskuda, tõmbas Sofia kähku roosa särgi selga ja istus ponile. Ta märkas, et La Pazi poisid naeravad, nähes, et ta mängu tuleb. Roberto Lobito hõikas midagi oma vennale Franciscole ning mõlemad itsitasid halvakspanevalt. Ma veel näitan neile, tõotas Sofia endale. Näitan neile kõigile, milleks ma võimeline olen. Tal polnud aega Santi ja teistega rääkida. Enne kui ta arugi sai, oli mäng uuesti alanud. Mõne sekundi pärast söödeti talle pall ning Marco, kes talle oma poniga otsa trügis, tõukas ta kõrvale, nii et ta pidi abituna vaatama, kuidas pall tema poni jalgade vahelt läbi vihises. Raevunult sööstis ta alul Marco ja siis veel Francisco peale ning kappas siis eemale. Talle tundus, et Rafael ja Fernando ei taha talle söötu anda; ainult Santi kasutas teda ära, kui sai, kuid Santil hoidis irvitav Roberto Lobito pidevalt silma peal. Tegelikult tundus, nagu peaksid Roberto ja Santi omavahel lahingut, nagu oleksid nad vaid kahekesi platsil; nad müksisid teineteist, ristasid oma kurikad ja karjusid sõimusõnu.

„Ma olen vasakul, Fercho!” hõikas Sofia Fernandole, kui avanes sobiv võimalus. Poiss vaatas tema poole, kõhkles ja söötis siis hoopis Rafaelile, kes jäi kohe Marco ja Davico vahele ja tõrjuti kõrvale. „Sööda teinekord mulle, Fercho. Mul oli väravani vaba tee!” karjus tüdruk vihaselt Fernando poole jõllitades.

„Kindlasti oli,” vastas poiss kiuslikult ja sõitis galopis eemale. Sofia märkas, et Roberto Lobito rikub nende vaikivat kokkulepet ja noogutab Fernandole tunnustavalt.

Sabrina ja Martina olid kohkunud, et Sofia mängu lubati.

„Ta jätab nad pika ninaga,” lausus Sabrina ärritunult.

„Ta on ainult viieteistkümnene, jumal hoidku,” ütles Martina nina kirtsutades. „Teda ei oleks mingil juhul tohtinud suurte poistega mängima lasta.”

„See on Santi süü, tema õhutab teda takka,” sõnas Pia tigedalt.

„Ta tunneb tema vastu sümpaatiat – jumal teab, miks. Sofia on kehv mängija. Vaata, tolgendab ringi ega tee midagi. Kellelgi ei ole teda vaja. Ta võiks vabalt kompsud kokku panna,” kurtis Sabrina, jälgides, kuidas tema noor onutütar keset väljakut rabeleb.

Viienda chukka lõppedes olid nad ikka veel ühe väravaga taga.

„Kasutage Sofiat ära, jumala eest! Me oleme ju meeskond ja ainus tee võidule on meeskonnatöö,” pahvatas Santi sadulast maha tulles.

„Siis me kaotame kindla peale,” vastas Fernando mütsi peast võttes ja tumedaid higiseid juukseid raputades.

„Mine nüüd, Fercho, ära ole lapsik,” lausus Rafael. „Ta mängib ja sa ei saa sinna midagi parata. Nad ei oota, et me teda ära kasutame, võtame siis sellest, mis annab.”

„Kolmemehelise meeskonnaga me ei võida,” kostis Santi ärritunult, „nii et arvestame temaga, pagana pihta!” Fernando põrnitses venda vastumeelselt.

„Ma näitan teile, et mängin paremini kui see idiootlik Agustin. Neelake ainult oma uhkus alla ja mängige minuga kokku – mitte minu vastu. Vaenlane on La Paz, pidage seda meeles!” ning Sofia galopeeris enesekindlalt platsile tagasi. Fernando pidas vaikset vimma, Rafael tõstis silmad taeva poole ja Santi kihistas imetlevalt naerda.

Pinge oli peaaegu käegakatsutav, kui nad viimaseks chukka’ks väljakule kappasid. Mängu alates laskus pealtvaatajate kohale raske vaikus. Viimasel chukka’l demonstreeriti agressiivselt ühepunktilist ülekaalu ning kumbki pool püüdis meeleheitlikult teist üle trumbata. Santil, kes oli kahtlemata meeskonna kõige parem mängija, hoiti kõvasti silma peal, ning Sofiat, keda ei peetud teistega võrreldavaks, ei kaetud peaaegu üldse. Aeg hakkas otsa saama. Vaatamata eelnenud mõttevahetusele ei söödetud Sofiale peaaegu kordagi palli ette ning ta veetis suurema osa ajast vihaselt teisi mängijaid kattes. Viimaks õnnestus Santil skoor võrdsustada.

Vaatajad ei suutnud nüüd, kui lahing viimastel mänguminutitel ägenes, enam istuma jääda ja kargasid jalule. Kõik teadsid, et kui õigeaegselt lõpule ei jõuta, tuleb mängijatel jätkata kuni „äkksurmani”. Väljak kaikus raevukatest hõigetest ja kannatamatutest käsklustest, kui Roberto püüdis oma meeskonda valitseda ja Santi veenda venda, et see Sofiaga kokku mängiks. Maria hüppas alalõpmata ärevusest püsti ega suutnud vait olla, sest ta tahtis, et Sofia lööks värava. Miguel ja Paco kõndisid väljaku servas kannatamatult edasi-tagasi ega pööranud silmi matšilt. Paco vaatas kella – veel üks minut. Võib-olla oli Sofia mängu lubamine viga, mõtles ta süngelt.

Äkki sai Rafael palli ja söötis selle Fernandole, kes söötis talle tagasi. Santi lipsas Robertost ja Marcost mööda ja need kappasid talle järele. Järgnes metsik kisa, kuid Rafaelil õnnestus pall Santile saata ja too kihutas vabana üle väljaku. Tema ja värava vahel seisid ainult Sofia ja tolle vastasmängija Francisco. Santil oli valida, kas söandada Franciscost mööduda ja üritada ise väravasse lüüa või riskeerida ja heita pall Sofiale. Olles kindel, et Santi ei hakka Sofiale söötma, lahkus Francisco tüdruku kõrvalt, et Santit palli juurest kõrvale tõrjuda. Santi tõstis oma roheliste silmade pilgu onutütrele, kes mõistis silmapilk, mida teha, ja vahetas asukohta. Just enne seda, kui Francisco talle otsa tormas, lõi Santi palli Sofiale. „Saada väravasse, Chofi!” kaljus ta.

Sofia polnud nende killast, kes sellise võimaluse käest laseks, ning kappas hambaid otsustavalt kokku surudes pallile järele. Ta lõi paar korda, viibutas siis vilunud käel oma taco’t, nagu Jose, isa ja Santi talle olid õpetanud, ning saatis palli otse postide vahelt läbi. Mõni sekund hiljem kõlas vile. Nad olid matši võitnud.

„Ma ei suuda seda uskuda!” sõnas Sabrina õhku ahmides.

„Mu jumal, ta lõigi. Sofia lõi värava,” karjus Martina üles hüpates ja käsi plaksutades. „Tubli, Sofia!” hõikas ta. „Idola!”

„Just viimasel hetkel!” sõnas Miguel Pacole seljale äiates. „Sinu õnneks, muidu oleks sind kõige täiega ära grillitud.”

„Tüdruk mängis hästi, kuigi meeskond oli ta hüljanud. Tema võimetes ei ole küll mingit kahtlust,” lausus Paco uhkelt.

Rafael kappas Sofia juurde ja patsutas talle õlale. „Bien hecho, gorda!” ütles ta naeru kihistades. „Sa oled staar!” Fernando noogutas, kuid ei naeratanud. Tal oli hea meel, et nad olid võitnud, kuid ta ei suutnud end kokku võtta, et Sofiat õnnitleda. Santi pidi tüdruku peaaegu poni seljast maha tõukama, kui haaras tal ümbert kaela ja tõmbas ta enda poole, et tema tolmust põske suudelda.

„Ma teadsin, et sa seda suudad, Chofi. Sa ei vedanud mind alt,” rääkis ta naerdes, võttis mütsi peast ja sügas oma niiskeid juukseid.

Kui Sofia poni seljast maha ronis, tuli tema juurde Roberto Lobito. „Sa mängid plika kohta hästi,” lausus ta naeratades.

„Sina mängid hästi poisi kohta,” vastas tüdruk ülbelt.

Roberto hakkas naerma. „Kas ma hakkan sind nüüd sagedamini väljakul nägema?” küsis ta ning tema pruunid silmad uurisid Sofia nägu huviga.

„Võib-olla.”

„Noh, tahaks loota,” lisas poiss ja pilgutas silma. Sofia ajas nina püsti, jättis ta kähedalt naerma hakates sinnapaika ja läks oma meeskonna juurde.

Hiljem õhtul, kui esimesed hõbedased tähed loojangutaevast kaunistasid, istusid Santi ja Sofia pahkliku ombupuu sooniliste okste all ja vaatasid silmapiiri poole.

„Sa mängisid täna hästi, Chofi.”

„Tänan sind, Santi. Sa uskusid minusse. Kes pärast naerab, naerab paremini, eks ju?” Ja ta itsitas, kui talle meenus, kuidas Agustin poni seljast kukkus. „Need minu vennad…”

„Ära tee neist väljagi. Nad kiusavad sind sellepärast, et sa teed edusamme.”

„Ma ei saa sinna midagi parata. Nad on ära hellitatud – eriti Agustin.”

„Pojad on ikka nagu ema suust kukkunud. Oota vaid, küll sa näed.”

„Sinna on veel pikk aeg, ma loodan.”

„Võib-olla polegi nii pikk, kui sa arvad. Elu pole kunagi selline, nagu ootad.”

„Minu elu on, küll sa näed. Igatahes, tänan sind, et mind täna usaldasid ja minu eest seisid. Küll ma alles näitasin neile, eks ju?” lausus tüdruk uhkelt.

Santi vaatas õhtuhämaruses tema tõsisesse näkku ja pani käe hellalt tema kaelale. „Ma teadsin, et sa seda suudad. Kellelgi pole sellist tahet nagu sinul. Mitte kellelgi.” Siis oli ta mõne aja vait, nagu oleks mõttesse vajunud.

„Mida sa mõtled?” küsis tüdruk.

„Sa pole üldse selline nagu teised tüdrukud, Chofi.”

„Ei ole või?” päris Sofia meelitatult.

„Ei, sa oled palju naljakam, palju… kuidas ma seda ütlen? Sa oled personaje.”

„Noh, kui mina olen isiksus, Santi, siis sina oled mulle idolo! Kas sa tead seda?”

„Ära tõsta mind pjedestaalile – ma võin sealt alla kukkuda,” lausus poiss naeru kihistades.

„Ma olen õnnelik, et mul on sinusugune sõber,” vastas tüdruk häbelikult ja tundis, kuidas tema süda hakkab kiiremini taguma. „Sa oled kindla peale minu lemmiksugulane.”

„Sugulane.” Santi ohkas sügavalt ja veidi kurvalt. „Sina oled ka minu lemmiksugulane.”