Читать книгу Oota mind ombupuu all - Santa Montefiore - Страница 6

„Tüdrukud mängivad sama hästi kui poisid,” kuulutas Sofia ja sirvis hajameelselt Chiquita ajakirja.

„Jama!” vastas Agustin, katkestades vestluse Fernando ja Rafaeliga ning haarates sööda nagu näljane forell.

„Ära tee temast välja,” ütles Fernando ärritunult. „Cállate, Sofia, mine õige ja mängi Mariaga ning jäta meid rahule.” Sofia oli temast neli ja pool aastat noorem ning Fernando ei kannatanud lapsi.

„Ma olen tüdinud,” turtsus tüdruk vihaselt ja liigutas enda ees sohval oma pruune varbaid. Sadas vihma. Suured suvised vihmapiisad rabisesid vastu aknaklaase. Kogu päeva oli sadanud, tugevalt ja pidevalt ja järeleandmatult. Santi oli koos oma nõbude Sebastiani, Angeli ja Niquitoga linna läinud. Maria viibis koos Chiquita, Panchito ja nende tädi Valeria ning tolle väikese poja Horacioga Anna majas. Sofia ei armastanud Maria kombel väikeste lastega mängida, seepärast oli ta tal minna lasknud. Ta sirutas end laisalt. Polnud midagi teha ega kellegagi mängida. Ta vaatas toas ringi ja ohkas. Poisid vestlesid isekeskis.

„Ma mängin polot sama hästi nagu Agustin, ja papa teab seda,” kordas ta visalt ning ootas, mida vend selle peale kostab. „Lõpuks laseb ta mul ikkagi Copa Santa Catalina’l mängida.”

„Pea suu, Sofia,” ütles Fernando.

„Sa oled väga tüütu, Sofia,” lisas Rafael.

„Ma kõnelen tõtt. Te räägite siin spordist, justkui oleks see ainult meeste ala. Tüdrukud oleksid sama tublid nagu poisid, kui neile võimalus antaks. Mina olen kujukas näide.”

„Ma ei kavatse end esile upitada, Sofia,” sõnas Agustin püsti tõustes, „aga ma ütlen, et mul on palju rohkem jõudu, kui sina ilmaski suudad välja panna. Nii et ära meid üldse endaga võrdle.”

„Ma ei räägi jõust. Ma räägin taibust ja osavusest. Ma tean loomulikult, et mehed on naistest tugevamad – selles pole üldse asi. See on sinu puhul tüüpiline, Agustin, et sa ei taba asja tuuma.” Ta hakkas põlglikult naerma, rõõmustades, et oli neid provotseerinud.

„Sofia, kui sa kohe vait ei jää, viskan ma su isiklikult välja vihma kätte ja siis saame näha, kes nutab nagu plika,” urises Fernando ägestunult.

Sel hetkel tormas Santi sisse nagu märg koer, Sebastian, Angel ja Niquito sabas. Nad kirusid kõik koos ilma ja pühkisid näolt vihmapiisku.

„Me oleksime autoga peaaegu tee peale jäänud,” lausus Santi hingetuna. „On lausa uskumatult porine.”

„Ime, et me kinni ei jäänud,” lisas Sebastian tumedaid tilkuvaid juukseid parketi kohal raputades.

„Mis teie vanaisa sellise ilmaga seal väljas teeb?” küsis Santi Sofia poole pöördudes.

„Ma ei tea, mida ta siis teeb?”

„Jalutab ringi, nagu paistaks päike.”

„See on üsna vanaisa moodi,” sõnas Sofia itsitades. „Kuule, Santi, kas tüdrukud on sama head sportlased nagu poisid?”

„Ta on kogu hommiku nagu häda, Santi. Tee meile teene ja vii ta minema,” ütles Rafael.

„Ma ei hakka selles küsimuses seisukohta võtma, kui sa seda taotled, Chofi.”

„Ma ei räägi jõust ega muust sellisest. Osavus, kavalus…”

„Kavalust on sul küll rohkem kui enamikul poistel,” jäi Santi nõusse ja lükkas tüdruku jalad kõrvale, et tema juurde sohvale istuda.

„Ma ütlesin ainult, et olen sama võimekas nagu Agustin,” seletas Sofia. Ta nägi, et Agustini õlad vajuvad ärritunult kössi. Poiss pomises midagi Fernandole ja Rafaelile.

„Noh, tõesta siis seda,” lausus Santi õlgu kehitades. „Muidu lased veel tundide viisi samas vaimus edasi. Siis lähed sa küll tüütuks.”

„Olgu peale, Agustin, tahad ma võidan sind triktrakis?” pani Sofia ette.„Mängi Santiga, mul ei ole tuju.” Agustin kortsutas kulmu.

„Ma ei taha Santiga mängida.”

„Sellepärast, et tead, et saad pähe,” sõnas Santi endaga rahulolevalt.

„Selles pole asi. Ma ei tahagi öelda, et olen parem kui Santi või Rafa või Fercho. Ma räägin, et olen parem kui Agustin.”

Vend tõusis äkki jalule ja jõllitas talle otsa. „Okei, Sofia, sa tahad pähe saada? Mine too laud ja siis vaatame, kumb on parem.”

„Jäta nüüd ometi, Agustin,” sõnas Rafael, kes oli venna ja õe pidevast nääklemisest tüdinud. Fernando vangutas hukkamõistvalt pead. Sofia kippus kogu aeg norima, aga kui tal igav oli, siis muutus ta talumatuks.

„Ei, ma mängin, aga ühel tingimusel,” lausus Agustin.

„Mis see on?” küsis õde ja võttis Migueli sahtlist mängulaua.

„Kui ma võidan, lepid sa sellega, et olen sinust igas asjas parem.”

„Olgu pealegi.”

„Pane nupud peale ja kutsu mind, kui valmis oled. Ma lähen võtan ühe napsi.” Ja ta lonkis toast välja.

„Kas sa oled tõepoolest valmis sellega leppima?” küsis Santi ja jälgis, kuidas Sofia nuppe lauale seab.

„Ega ma ei kaota.”

„Ära ole nii kindel. Sa ju tead, et see on õnnemäng. Sul võib-olla lihtsalt ei vea.”

„Ma võidan, ükskõik, kas mul on õnne või mitte,” vastas tüdruk suureliselt.

Kui Agustin ja Sofia mängu alustamiseks täringut veeretasid, kogunesid teised nagu varesed mängu vaatama, ainult Fernando ei tulnud. Tema istus isa kaardilaua taha, läitis sigareti ja hakkas laual lebavat poolelijäänud piltmõistatust kokku panema.

„Sa ei tohi Sofiat aidata, Santi. Ta peab ise hakkama saama,” ütles Rafael tõsiselt. Santi muheles, kui Sofia kaks korda kuue viskas.

„Ma ei usu, et sa võidu saad, sa õnnelik vasikas,” turtsus Agustin südilt, vaadates, kuidas õde nuppudest tugeva müüri üles ehitab ning kaht tema nuppu blokeerib. Sofia tundis endas samasugust võitlusvaimu nagu vend, kuid püüdis seda mitte välja näidata. Selle asemel heitis ta hooletult täringut, tegi totraid märkusi ning manas näole ülbe muige, sest teadis, et see pahandab Agustini.