Читать книгу Armastuse ja sõja laulud - Santa Montefiore - Страница 6

Kitty Deverill oli üheksa-aastane. Teiste laste jaoks, kes olid sündinud muudel kuupäevadel, ei olnud üheksaseks saamine kuigi tähtis. Aga Kittyle, kes oli sündinud üheksanda kuu üheksandal päeval aastal 1900, oli üheksa-aastaseks saamine olnud tõepoolest väga oluline. Neid mõtteid ei pannud lapsele pähe mitte tema ema, kaunis ja ennast imetlev Maud – Maudi Kitty ei huvitanud. Tal oli veel kaks tütart, kes hakkasid varsti täiskasvanuks saama, ja tema silmatera, kullakallis poeg Etonis. Viie aasta jooksul, mis jäid Harry ja Kitty sünni vahele, oli Maudil olnud kolm nurisünnitust, mis olid tingitud ägedast ratsutamisest Ballinakelly ümbruse mägedes – Maud ei lasknud mingil ebamugaval rasedusel oma lõbu rikkuda. Aga ükskõik kui palju ta tookord hulljulgelt ringi galopeeris, see ei vabastanud teda neljandast lapsest, kes vastu ootusi oli nõrk ja piiksuv punaste juuste ja läbipaistva nahaga tüdruk, pigem kidur kassipoeg kui inimlaps. Maud oli vastikustundega pea kõrvale pööranud ja keeldunud teda omaks võtmast. Õigupoolest oli ta lapse lausa ära tõuganud, keeldunud sõpru vastu võtmast, jätkanud ratsutamist ja käinud jahil, nagu poleks ta üldse sünnitanudki. Naisele, kes oli omaenda ilust niivõrd vaimustatud, oli inetu laps lausa teotus. Ei, Maud poleks küll kunagi pannud Kittyle pähe mõtet, et ta on mingil moel eriline või tähtis.

Hoopis Kitty isapoolne vanaema Adeline, leedi Deverill, rääkis talle, et aasta 1900 oli paljutõotav ja et Kitty sünnikuupäev oli samuti tähelepanuväärne, sest selles oli nii mitu üheksat. Kui Kitty istus vanaema juures tema privaatses elutoas esimesel korrusel, ühes vähestest tubadest, mis oli alati soe, tuletas Adeline Kittyle meelde, et ta on Marsi laps. See tähendas, et tema elu määravad konfliktid – neid näitasid proovile panevad kaardid, mille oli talle kätte jaganud jumal, kes ju muidugi teadis, et Kitty saab tänu oma julgusele ja tarkusele raskustega hakkama. Adeline rääkis talle palju muudki ning Kitty eelistas lugusid inglitest ja deemonitest igavatele juttudele, mida šotlannast guvernant talle ette luges, ja isegi köögitüdrukute lobale, põhiliselt kohalikule keelepeksule, mille mõistmiseks Kitty oli veel liiga noor. Adeline Deverill teadis asju. Asju, mille peale Kitty vanaisa pööritas silmi ja mida ta nimetas plämaks, asju, mida isa leebelt narritas, ja asju, mis Kitty emale suurt muret tekitasid. Maud Deverillile jutud vaimudest, kiviringidest ja needustest eriti ei meeldinud ning ta andis Kitty šotlannast guvernandile preili Grieve’ile korralduse last karistada, kui too peaks tegelema sellega, mis Maudi meelest oli jube talupoegade ebausk. Kokku pigistatud huulte ja nappide vokaalidega preili Grieve oli vägagi rahul, kui sai Kittyle ratsapiitsaga vastu peopesi lüüa. Seetõttu oli tüdruk õppinud salatsema. Ta oli kasvanud kavalaks nagu rebane ja andis oma huvile järele ainult vanaema seltsis tolle väikeses soojas toas, kus lõhnas turbatule ja sirelite järele.

Kitty ei elanud lossis, seal elasid tema vanavanemad ja ühel päeval pidi selle koos seitsmeteistkümnendast sajandist pärit lord Deverilli tiitliga pärima tema isa. Kitty elas lossi maadel lossist jalutuskäigu kaugusel vanas Jahimajas, mis asus jõe ääres. Kuna ema Kittyst ei hoolinud ja guvernandist oli tüdruk hoopis kavalam, sai ta aias ja ümberkaudsetel maadel vabalt ringi joosta ning mängida kohalike katoliiklastest lastega, kes pagesid väljadele oma mannergutega. Kui tema ema oleks seda teadnud, oleks ta haigeks jäänud ja nädalaks oma tuppa tõmbunud, et traumast üle saada. Aga praegu oli Maud nii oma asjadest haaratud, et näis täiesti unustavat, et tal üldse on olemas neljas laps, ja teda ärritas, kui preili Grieve seda meelde tuletas.

Kitty suurim sõber ja liitlane oli Bridie, leedi Deverilli koka proua Doyle’i ronkmustade juustega tütar. Bridie oli sündinud samal aastal kui Kitty, neil oli ainult kuu aega vanusevahet ja Kitty uskus, et nad on hingeõed oma sünnikuupäevade läheduse ja selle tõttu, et sattusid koos Deverilli lossi, kus Bridie aitas köögis ema, kooris kartuleid ja pesi nõusid, samal ajal kui Kitty lõi suure puust laua taga aega surnuks ja näppas mõne porgandi, kui proua Doyle tähele ei pannud. Kitty rääkis Bridiele, et neil võivad küll olla erinevad vanemad, aga nende hinged on igaveseks seotud. Nende materiaalsete kehade all olid veel valgusolendid ja nende vahel polnud peaaegu üldse erinevusi. Bridie oli Kitty sõpruse eest tänulik ja uskus teda.

Tänu oma ebatavalisele ellusuhtumisele pigistas Adeline hea meelega silma kinni, kui tüdrukud koos mängisid. Ta armastas oma kummalist väikest lapselast, kes oli nii väga tema moodi. Kittys leidis ta endale liitlase perekonnas, kus irvitati haldjate mainimise peale ja hakati värisema, kui juttu oli kummitustest, kuigi nad kummitusi väidetavalt ei uskunud. Adeline oli veendunud, et hinged asuvad füüsilises kehas selleks, et elada maa peal ja omandada arenguks olulisi õppetunde. Seega oli inimese positsioon ja jõukus kõigest kostüüm, mida on tarvis mängitava rolli jaoks, see ei peegelda kuidagi tema väärtuslikkust hingena. Adeline’i meelest oli hulgus sama väärtuslik kui kuningas ja seega suhtus ta kõigisse ühesuguse lugupidamisega. Mis selles halba on, kui Kitty ja Bridie naudivad teineteise seltskonda, küsis ta endalt. Kitty õed olid temaga mängimiseks liiga palju vanemad ja inglise nõbu Celia käis külas ainult suviti, seega oli vaene laps sõpradeta ja üksildane. Kui poleks olnud Bridiet, varitsenuks Kittyt oht haldjate või mäekollidega jalga lasta ja ta oleks olnud perele alatiseks kadunud.

Üks lugu paelus Kittyt rohkem kui teised – nimelt Barton Deverilli needmine. Lugu teadis terve pere, kuid keegi peale Kitty vanaema ja Kitty enda seda ei uskunud. Ja nemad mitte lihtsalt ei uskunud, vaid teadsid, et see on tõsi. See teadmine ühendas vanaema ning lapselast kindlalt ja pöördumatult, sest Adeline’il oli anne, millest ta polnud kunagi kellelegi rääkinud, isegi oma abikaasale mitte – ja väike Kitty oli selle pärinud.

„Las ma räägin sulle Barton Deverilli needmisest,” ütles Kitty Bridiele ühel talvisel õhtupoolikul, hoides käes küünalt nende urus tagatrepi all, mis oli õigupoolest vana kapp lossi teenijaruumidest, mida enam ei kasutatud. Küünlaleek valgustas Kitty kahvatut nägu, nii et tema suured hallid silmad näisid kummaliselt vanad, justkui nõia omad, ja Bridie tundis, kuidas temast käis üle värin – see oli peaaegu nagu hirm. Ta oli kuulnud, kuidas ema rääkis Bansheest ja tema karjest, mis kuulutas surma.

„Kes oli Barton Deverill?” küsis Bridie ja tema musikaalne iiri aktsent oli teravas vastuolus Kitty nappide inglise täishäälikutega.

„Esimene lord Deverill – tema ehitaski selle lossi,” vastas Kitty, ta rääkis vaikse häälega, et dramaatilist efekti luua. „Ta oli tõeline jõhkard.”

„Mida ta siis tegi?”

„Võttis maa, mis ei kuulunud talle, ja ehitas selle peale.”

„Kellele see maa kuulus?”

„O’Learydele.”

„O’Learydele?” Bridie mustad silmad läksid pärani ja põsed hakkasid punetama. „Sa ei mõtle ju meie Jack O’Learyt?”

„Just nimelt teda. Seda ma ütlen, et Deverillid ja O’Learyd ei salli üksteist silmaotsaski.”

„Mis siis juhtus?”

„Minu esiisa Barton Deverill toetas Inglismaa kuningat Charles Esimest. Kui Charlesi sõjavägi sai Cromwelli käest lüüa, põgenes Barton Deverill koos kuningaga Prantsusmaale. Kui kuningas Charles Teist krooniti, andis ta Barton Deverillile lojaalsuse eest tiitli ja need maad, kuhu ta sai lossi ehitada. Siit ka perekonna deviis: „Deverilli loss on tema kuningriik.” Häda oli selles, et maa ei kuulunud kuningale, see oli O’Learyde oma. Niisiis, kui O’Learyd sunniti lahkuma, siis vana Maggie O’Leary, kes oli nõid…”

Bridie naeris närviliselt. „Tegelikult ta ei olnud ju nõid!”

Kitty oli väga tõsine. „Oli küll. Tal olid katel ja must kass, kes võis inimese oma suurte roheliste silmade pilguga kiviks muuta.”

„No see, et tal olid katel ja kass, ei tähenda veel, et ta oli nõid,” vaidles Bridie.

„Maggie O’Leary oli nõid ja kõik teadsid seda. Ta pani Barton Deverillile needuse peale.”

Bridiel jäi naer kurku kinni. „Mis needus see oli?”

„Et Barton Deverill ega ükski tema meessoost pärija ei lahku kunagi lossist, vaid jääb maailmade vahele kinni, kuni mõni O’Leary tuleb tagasi nendele maadele elama. See on väga ebaõiglane, sest vanaisa ja isa peavad edaspidi siin kummitustena ringi tolknema – võimalik, et igavesti. Vanaema arvates on äärmiselt ebatõenäoline, et mõni Deverill abiellub O’Learyga.”

„Selles ei saa nii kindel olla. Nad on nüüd ühiskonnas kõrgemal pulgal kui varem,” lisas Bridie abivalmilt, mõeldes Jack O’Learyst, kelle isa oli kohalik loomaarst.

„Ei, nad kõik on hukatusele määratud, isegi minu vend Harry.” Kitty ohkas. „Keegi neist ei usu seda, aga mina usun küll. Mind teeb nende saatuse teadmine nii kurvaks.”

„Nii et sa tahad siis öelda, et Barton Deverill on ikka veel siin?” küsis Bridie.

Kitty ajas silmad suureks. „Ta on ikka veel siin ega ole selle üle sugugi õnnelik.”

„Sa tegelikult ju ei usu seda, eks?”

„Ma tean seda,” vastas Kitty rõhutatult. „Ma näen teda.” Ta hammustas huult, mõistes, et oli ilmselt liiga palju öelnud.

Bridie uudishimu kasvas. Ta teadis, et tema sõber pole mingi valetaja. „Kuidas sa saad teda näha, kui ta on vaim?”

Kitty kummardus ettepoole ja sosistas: „Sest ma näen surnud inimesi.” Küünlaleek võbeles kõhedaks tegevalt, otsekui kinnitades Kitty sõnu, ja Bridie võdises.

„Sa võid näha surnud inimesi?”

„Võin ja näengi. Kogu aeg.”

„Sa pole mulle varem sellest rääkinud.”

„Sest ma ei teadnud, kas ma saan sind usaldada.”

„Mismoodi nad välja näevad – need surnud inimesed?”

„Läbipaistvad. Mõned on heledad, mõned tumedad. Mõned on armastavad ja mõned mitte.” Kitty kehitas õlgu. „Barton Deverill on üsna tume. Ma ei usu, et ta oli oma eluajal eriti meeldiv mees.”

„Kas see sulle hirmu peale ei aja?”

„Varem ajas küll, aga siis vanaema õpetas, et ma ei tohi karta. Tema näeb neid samuti. Ta väidab, et see on anne. Aga ma ei tohi sellest kellelegi rääkida.” Ta hõõrus alateadlikult pöidlaga peopesa.

„Nad panevad su luku taha,” ütles Bridie ja tema hääl värises. „Nad teevad seda, kas sa siis ei tea? Corkis pannakse inimesi vähemagi eest kinni ja need ei saa enam kunagi välja. Mitte kunagi.”

„No siis ei tohi sa küll minu peale kaevata.”

„Oi, ma ju ei kaebagi.”

Kitty nägu muutus rõõmsamaks. „Kas sa tahad ka mõnda näha?”

„Kummitust?”

„Barton Deverilli.”

Veri kadus Bridie näost. „Ma ei tea…”

„Tule, ma tutvustan sind.” Kitty puhus küünla ära ja lükkas ukse lahti.

Tüdrukud kiirustasid mööda vahekäiku. Hoolimata jume erinevusest oleks neid võinud pidada õdedeks, kui nad seal koos jooksu panid, sest nad olid ühepikkused ja sarnase kehaehitusega. Ometi oli märgatav erinevus nende kleitide ja olemise vahel. Kui Kitty kleit oli valge, kaunistatud peente pitside ja siidiga, kahvatusinine pael vööle lehvi seotud, siis Bridie oma oli pruun ja kotjas, õmmeldud karedast ja kraapivast friiskangast. Kittyl olid jalas mustad poolde säärde ulatuvad nöörsaapad ja paksud mustad sukad, aga Bridie jalad olid paljad ja räpased. Kitty guvernant harjas tema juukseid ja hoidis neid paelte abil näo eest eemal, Bridie eest ei hoolitsenud niimoodi keegi, tema juuksed olid pusas ja pesemata ning ulatusid talle peaaegu vööni. Tüdrukute erinevus ei tulnud ainult nende riietusest, vaid ka sellest, kuidas nad maailma vaatasid. Kittyl oli privilegeeritud ja eesõigustatud lapse kindel ja uhke vaade, samas kui Bridiel oli alatasa näljase heidiku metsik pilk, aga ometi elas Kittys mingi vajadus, mis ületas nendevahelise erinevuse. Kui poleks olnud vanavanemate armastavat seltskonda ja heldet tähelepanu, mida talle aeg-ajalt jagas isa, kui ta just jahil või ratsavõistlustel ei olnud, oleks Kitty olnud pidevas armastusenäljas. See igatsus andiski tasakaalu tüdrukute sõprusele, sest Kitty vajas Bridiet just sama palju kui Bridie teda.

Aga kui Kitty polnud neist erinevustest teadlik, siis Bridie, kes kuulis pidevalt, kuidas tema vanemad ja vennad oma saatuse üle kurtsid, oli nendega vägagi hästi kursis. Siiski meeldis Kitty talle liiga palju, et oma armukadedusele voli anda, ja ta oli Kitty sõprusest liiga meelitatud, et riskida seda kaotada. Bridie tunnustas Kitty positsiooni lambukese allaheitliku nõustumisega.

Tüdrukud kuulsid, kuidas proua Doyle toriseb köögis ühe teenijatüdrukuga, aga nad tõttasid vaikselt nagu hiired edasi tagatrepi poole, teades, et kui nad vahele jäävad, on nende mänguaeg läbi ja Bridie kutsutakse kraanikausi juurde nõusid pesema.

Mitte keegi ei käinud kunagi läänetornis. Üleval lossitornides oli külm ja niiske, keerdtrepp vajas parandamist. Kaks puust astet olid sisse vajunud ning Kitty ja Bridie pidid neist üle hüppama. Bridie hingas nüüd kergemalt, sest sealt ei oleks neid keegi leidnud. Üles jõudnud, lükkas Kitty lahti raske ukse ja piilus sisse. Siis vaatas ta sõbra poole. „Tule,” sosistas ta. „Ära karda. Ta ei tee sulle viga.”

Bridiel hakkas süda taguma. Kas ta näeb nüüd kohe tõesti vaimu? Kitty näis nii kindel olevat. Kõhklevalt ja suurte lootustega astus Bridie Kitty kannul ruumi sisse. Kitty naeratas vanale räbaldunud tugitoolile, justkui istuks seal keegi. Aga Bridie ei näinud seal midagi peale pleekinud Burgundia siidi. Siiski oli see tuba vanem kui ülejäänud loss ning Bridie hakkas värisema ja võttis endal kätega ümbert kinni, et sooja saada.

„No kas sa ei näe siis teda?” küsis Kitty.

„Mina ei näe midagi,” vastas Bridie, tahtes küll väga näha.

„Aga ta on ju seal,” hüüatas Kitty ja osutas toolile. „Vaata terasemalt!”

Bridie pingutas kõigest väest, nii et pisarad tulid silma. „Ma ei kahtle sinu sõnades, Kitty, aga mina ei näe peale tooli mitte midagi.”

Kitty oli silmanähtavalt pettunud. Tema vaatas otsa mehele, kes kulmu kortsutades tugitoolis istus, jalad pingile toetatud, käed üle suure kõhu ristis, ja imestas, kuidas on võimalik, et tema näeb nii selgelt kedagi, keda Bridie ei näe. „Aga ta on ju otse sinu nina all. See on minu sõber Bridie,” ütles Kitty Barton Deverillile. „Ta ei näe sind.”

Barton vangutas pead ja pööritas silmi. See ei üllatanud teda. Ta oli olnud tornis kinni üle kahesaja aasta ja kogu selle aja jooksul olid teda näinud väga vähesed – ja enamasti tahtmatult. Algul oli vaim olla olnud päris lõbus, aga nüüd oli ta juba tüdinud jälgimast, kuidas aina uued Deverillide põlvkonnad tulid ja läksid, ning veel enam häirisid teda need, kes jäid nagu tema ise lossi vaimuna kinni. Ta ei igatsenud seltsi, aga nüüd hõljus koridorides ringi juba liiga palju raevunud lord Deverille ning neid polnud kuigi lihtne vältida. See torn oli ainus koht, kus ta pääses nendest ja nende raevust avastuse üle, et Barton Deverilli needmine polegi lihtsalt perekonnalegend, vaid vääramatu tõde. Tagantjärele tarkusega oleksid nad rõõmuga abiellunud mõne O’Learyga ning kindlustanud endale seega vaba hinge igavese puhkuse paradiisis. Aga nüüd oli selleks liiga hilja. Nad olid kinni jäänud ega saanud sinna mitte midagi parata, välja arvatud temaga kurjustada, et ta oli üldse O’Learyde maadele selle lossi ehitanud.

Nüüd pööras Barton oma väsinud silmade pilgu kummalisele väikesele tüdrukule, kelle nägu oli nördimusest punetama hakanud, otsekui oleks see kuidagi lord Bartoni süü, et tema lihtne sõber vaimu näha ei suutnud. Vaim pani käed risti ja ohkas. Ta polnud jututujus. See, et tüdruk ta aeg-ajalt üles otsis, ei teinud temast ju veel vaimu sõpra ega andnud talle õigust panna teda vaatamiseks välja nagu mingit eksootilist elukat rändloomaaias.

Kitty nägi, kuidas lord Barton tõusis ja läbi seina minema kõndis. „Ta läks ära,” ütles tüdruk ja tema õlad vajusid löödult longu.

„Kuhu?”

„Ma ei tea. Ta ärritub üsna kergesti, aga eks ma ise ärrituksin ka, kui oleksin maailmade vahel kinni.”

„Kas me läheme nüüd ära?” Bridie hambad plagisesid.

Kitty ohkas. „Eks me vist peame minema jah.” Tüdrukud läksid keerdtrepist alla tagasi. „Sa ei räägi sellest ju mitte kellelegi, ega?”

„Vannun jumala nimel,” vastas Bridie pühalikult ja mõtles korraga, kas tema sõbra kujutlusvõime pole mitte pisut liiga lennukas.

Lossi sügavuses valmistas proua Doyle kahe soonelise puust labida abil osavalt võipalle, kõhnad köögitüdrukud olid ametis kartulite koorimise, munade vahustamise ja lindude kitkumisega piduliku õhtusöögi tarvis, kuhu leedi Deverill oli kutsunud oma kaks vanatüdrukust õde, Laureli ja Hazeli, keda kutsuti hellitavalt Põõsasteks, Kitty vanemad Bertie ja Maudi ning kirikuõpetaja ja tema naise. Leedi Deverill kutsus kirikuõpetaja õhtust sööma korra kuus, see oli kohustus ja raske katsumus, sest kirikuõpetaja oli ahne ja ülespuhutud ning kippus oma koha pealt laua taga palumata jutlusi ette kandma. Leedi Deverill polnud temast kuigi kõrgel arvamusel, aga Ballinakelly vanima ja auväärseima naise ning Iiri kiriku liikmena oli see tema kohus ning seega oli ta kokale näpunäited andnud, kasvuhoonetest lilli tuppa toonud ja veidi ulakalt ka oma õed kohale kutsunud, et need tüütu ja lakkamatu lobaga kirikuõpetaja meelt lahutaksid.

Kui proua Doyle Bridiet nägi, torutas ta huuli. „Bridie, mis asja on sul koridoris logeleda, kui mul on tarvis pidulik õhtusöök valmistada? Tee midagi kasulikku ja kitku see põldpüü ära.” Ta tõstis linnu kaelapidi üles. Bridie grimassitas Kitty poole ja läks köögitüdrukute juurde keset kööki asuva pika tammepuust laua taha. Proua Doyle heitis pilgu pika valge näoga Kittyle, kelle salatseva suu nurgad alati üles kaardusid, otsekui oleks tal tähtsaid teadmisi, mis teiste eest varjul, ning pidas aru, millest tüdruk küll mõtleb. Selle lapse silmades oli midagi, mis talle vastu hakkas. Bridie ema ei osanud selgitada, mis see just oli, tal polnud ka midagi selle vastu, kui tüdrukud koos mängisid, aga ta arvas, et nende sõprusest ei tule midagi head välja, kui nad suuremaks kasvavad ja elu neid paratamatult eri suunda viib ning Bridie peab tundma külmust ja ahastust, kui Kitty ta eemale tõukab. Proua Doyle tegeles edasi võipallidega. Kui ta jälle pilgu tõstis, oli Kitty juba läinud.