Читать книгу Armastuse ja sõja laulud - Santa Montefiore - Страница 9

Ballinakelly oli vanamoeline linn, mille valged majad seisid kobaras mere äärde ulatuval künkanõlval nagu rannakarbid kivi küljes. Linnas oli väike sadam, kolm kirikut (Iirimaa Püha Patricku kirik, metodisti kirik ja katoliku Kõikide Pühakute kirik), mõne poe ja nelja alati rahvast täis pubiga peatänav. Kohalikud lapsed käisid katoliku kiriku peetavas koolis ja kogunesid õhtuti neitsi Maarja kuju juurde, et vaadata, kuidas see õõtsub, mida kuju tegi väga sageli, näiliselt täiesti iseenesest. Püstitatud 1828. aastal mäekülje sisse, tähistamaks ühe noore tüdruku nägemust, oli sellest suvekuudeks saanud omamoodi turismiatraktsioon, kui palverändurid lähedalt ja kaugelt tulid seda vaatama, langedes põlvili porri ja lüües risti ette, kui kuju ootuspäraselt vappus. Lastele pakkus see vaatemäng suurt lusti, nad jooksid räpaste võrukaelte kambana laiali, varjates oma hirmu närvilise naerulagina taha. Sosistati, et mõnikord hakkasid hobused sealt möödudes tõrkuma, ennustades niimoodi õnnetust.

Ponivanker veeres aeglaselt läbi linna. Kitty uuris innukalt enda poole liikuvat katoliiklaste laste hulka. Nad olid näljast kahvatud, olles eelmisest õhtust saadik paastunud, ja jumalateenistusest oimetud. Viimaks märkas Kitty Bridiet, kes koos perega mööda tänavat vantsis. Bridie pooleldi juuksesasimiku taga peidus nägu oli vihane. Kitty teadis, et Bridiele ei meeldinud missal käia. Isa Quinn oli karm ja halastamatu preester, kes kippus tihti kantslist meelepaha välja valama ja üsna sageli etteheitvalt näppu viibutama, kui ta pahandas nende koguduseliikmetega, kes olid tema meelest mingil kombel patustanud. Vaeseimatele nende hulgast sai osaks tema kõige hullem pahameel.

Kitty keskendus kõigest väest sõbratarile, kuni Bridie tõstis pilgu ja nägi teda just siis, kui ponikaarik mööda klobises. Bridie nägu lõi särama, ta naeratas ja Kitty naeratas vastu. Bridiest veidi tagapool tuli loomaarst Liam O’Leary koos oma kaheteistkümneaastase poja Jackiga. Kitty naeratas poisile ka, aga Jack oli tagasihoidlikum. Tema sinised silmad välgatasid paksu pruuni juuksetuka all ja suunurgad tõmblesid õige pisut. Poni kõndis edasi. Kui Kitty tagasi vaatas, kohtus tema pilk uuesti poisi omaga, kui too vargsi üle õla piilus.

Püha Patricku kirik oli peaaegu täis. Siin said aristokraadid kokku tavaliste töötavate protestantidega – poepidajate, kariloomade kokkuostjate, õmblejate, Deverilli lossiülema ja raamatupidajaga, kes kõik olid hugenottide järeltulijad. Lord ja leedi Deverill istusid koos Bertie, Maudi, Victoria ja Elspethiga esimesse ritta. Preili Grieve koos Kittyga olid rida tagapool. Kitty märkas oma suureks heameeleks, et tema kõrvale on sattunud sooja mantlisse ja karusnahksesse sõbasse mähkunud leedi Rowan-Hampton. Naise abikaasa, tüse punetava näoga söör Ronald pidi istuma vahekäigu ääres, et pääseks välja kirjakohta ette lugema. „Mu kallis Kitty,” sosistas leedi Rowan-Hampton rõõmsalt ja asetas palveraamatu enda ette istme seljatoe servale. „Ma pole sind nii kaua näinud. No vaata, kui ilusaks tüdrukuks sa oled kasvanud! Peab ütlema, et sa oled pärinud oma vanaema hea välimuse. Tead, kui ta oli noor, rääkis tema ilust terve Dublin. Nii, kuidas me nüüd selle teenistuse üle elame? Ma tean, me mängime ühte mängu. Mõtle loomi, kes sarnaneksid iga su pereliikmega ja loomulikult reverend Dauntiga – teda ei tohi me küll unustada. Kui sina oleksid loom, Kitty, oleksid sa…” Leedi Rowan-Hampton tõmbas oma soojad pruunid silmad pilukile ja Kitty jäi ainiti vahtima tema täidlasevõitu roosasid põski, pehmet puuderjat nahka ja täidlast väljendusrikast suud. Ta mõtles, et kui inimesed oleksid koogid, oleks leedi Rowan-Hampton kindlasti mahlane Victoria keeks, ema aga kuiv ja kibe õllekook. „Loomulikult, kullake, oleksid sa rebane!” jätkas leedi Rowan-Hampton. „Sa oleksid väga kaval ja võluv väike rebane.”

Teenistus algas esimese lauluga, Kitty seisis sirgelt ja laulis nii ilusti, kui suutis, et leedi Rowan-Hamptonile muljet avaldada. Preili Grieve liigutas Kitty arvates ainult suud, sest tema häält polnud kuulda. Tavaliselt mängis kirikuõpetaja naine proua Daunt orelit ja see oli peaaegu niisama hull kui Elspethi klaverimäng, aga täna, kui proua Daunt oli haiglane, mängis nende naaber, põrsanäoline härra Rowe kaunilt viiulit. Kitty tundis leedi Rowan-Hamptoni lõhnaõli lõhna, see oli lilleline ja väga magus, võib-olla tuberoos, ja Kitty otsustas, et kui ta suureks saab, tahab ta just tema moodi olla. Loomulikult ei tahtnud ta endale sellist vana paksu abikaasat nagu söör Ronald, kes oli kohalik jahipealik, igavene lärmakas tüütus ja purjuspäi tülinorija – Kitty oli sageli kuulnud, kuidas ta söögitoas muudkui seletas, kui naised olid juba võõrastetuppa läinud. Leedi Rowan-Hamptonil olid alati säravad teemandid kaelas ja randmel ning tema pikad kleidid sahisesid, kui ta kõndis. Kõigist naistest, keda Kitty kunagi näinud oli, meenutas tema kõige rohkem printsessi. Nüüd istus ta Kitty kõrval ja Kitty oli veel rohkem võlutud kui iial enne.

Söör Ronald luges esimese kirjakoha. Tema kõmisev hääl kajas seintelt vastu, kui ta heitis iga silbi koguduse ette nagu granaate loopiv kolonel. Järgmise luges Victoria – vaikselt ja pisut liiga kiiresti, ning ta neelas lauselõppe, nii et mõte läks peaaegu täiesti kaduma. Kui reverend Daunt ennast jutluseks valmis seadis, sosistas leedi Rowan-Hampton Kittyle kõrva: „Morsk.” Kittys surus maha naeruturtsatuse, sest oli ise just samast loomast mõelnud, kui söör Ronald oma kirjakohta luges.

Lõpulaulu ajal saadeti annetustetaldrik ringi käima. Leedi Rowan-Hampton andis Kittyle mündi, nii et kui taldrik temani jõudis, sai ta raha koos teistega vaikse kõlksatusega taldrikule poetada. Teenistuse lõpus võttis härra Rowe viiuli ja mängis džiigi, mille peale suurem osa inimesi naeratas rõõmsalt, aga mitte Maud, kes pigistas huuled halvakspanevalt veel kõvemini kokku. „Aga mis sa arvad, mis loom su isa oleks?” küsis leedi Rowan-Hampton Kittylt.

„Lõvi,” vastas Kitty.

„Väga hea,” kiitis leedi Rowan-Hampton. „Ma arvan, et sul on õigus. Ta on hele ja nägus just nagu lõvi. Aga ema?”

„Valge nirk.”

Leedi Rowan-Hampton oli rabatud. „Kullake, kas sa ikka tead, milline nirk välja näeb?”

„Loomulikult. Kas ta ei näe siis selline välja?”

Leedi Rowan-Hampton kõhkles ja punastas. „Tegelikult mitte. Minu meelest on ta rohkem nagu ilus lumeleopard.” Kitty kirtsutas nina ja mõtles kuivast õllekoogist. „Aga su õed?” uuris leedi Rowan-Hampton edasi.

„Väikesed nirgid,” sõnas Kitty laia naeratusega.

„Oh heldeke, milline nirkjas seltskond,” ütles leedi Rowan-Hampton ja naeratas samuti. „Ma arvan, et peaksime selle mängu ainult meie teada jätma, eks, Kitty?” Kitty noogutas ja vaatas, kuidas nirgid tõusid ja mööda vahekäiku reas ukse poole hakkasid minema.

Välja päikese kätte jõudnud, kasutasid inimesed juhust, et omavahel suhelda. Iirimaa inglaste kogukond oli nii väike, et nad olid tundnud üksteist juba mitmeid põlvkondi ning klammerdusid lohutust ja turvalisust otsides üksteise külge. Nad käisid koos jahil, kohtusid võiduajamistel ning lõpututel jahiballidel ja pidulikel õhtusöökidel. Neid ühendas armastus spordi ja meelelahutuse vastu, lojaalsus kuningavõimule, ettevaatlik austus iirlaste vastu ja alateadlik otsustavus muutuvas maailmas vastu pidada, justkui nende allakäik inimestena polekski paratamatu.

Kitty märkas rohu sees vihmapiisku täis tipitud ämblikuvõrku selle koha lähedal, kus tema isa nüüd leedi Rowan-Hamptoniga juttu ajas. Tajudes, et nad räägivad temast, pööras ta tähelepanu ämblikult neile, püüdes aru saada, mida nad just ütlevad. Korra või paar heitis isa pilgu tema poole ja Kitty pidi teesklema, vaatab kuhugi mujale. Leedi Rowan-Hampton žestikuleeris sisendavalt ja tema käte ägeda liikumise järgi otsustades ka üsna pahaselt. Kitty oli üllatunud, nähes isa nii kahetsevana, justkui saaks ta pragada. Siis tõmbas Kitty tähelepanu endale silmapaar, mis jälgis vestlejaid õue teisest otsast. Need olid tema ema silmad ja nende pilk oli külmem kui kunagi varem.

Pühapäevalõunat söödi alati lossis. Pere kogunes võõrastetuppa praksuva kaminatule äärde, et soojendada ennast pärast jäist kirikut ja tuulist tagasisõitu klaasitäie šerri või Jamesoni viskiga. Põõsad oli alati kutsutud, nad saabusid vedruvankris, nii et nende kübaralindid laperdasid hullumeelselt tuule käes, ja nad hoidsid vestlusse süvenenult pead lähestikku. Rupert tuli alati üksi, juba pisut purjus, ja võlus vanemate teisi külalisi, keda oli laua ümber sageli oma kakskümmend inimest. Täna oli kohal siiski ainult perekond ja Kitty istus laua alumises otsas õdede kõrval, kes temast väljagi ei teinud. Kitty üllatuseks hakkas isa temaga rääkima.

„Kitty, kullake, tule täna õhtupoolikul minuga ratsutama. Tahaksin näha, kuidas sul välja tuleb.” Elspeth keeras ringi ja põrnitses õde üllatunult. See oli harukordne meelehea, kui isa kedagi endaga koos ratsutama kutsus. „On juba ülim aeg, et sa hakkaksid ratsutama koos täiskasvanutega, või mis? Ei mingit lastetoas kidumist enam, mu tüdruk. Kui vana sa nüüd oledki, kaheksa?”

„Üheksa,” ütles Kitty.

„Või üheksa? Kuhu see aeg küll kaob? Kui ma olin umbes poole noorem kui sina praegu, käisin ma juba Ballinakelly Rebasekoertega jahil.”

„Kui tore!” hüüatas Hazel.

„Jah, tõepoolest,” nõustus Laurel. „Aga otsi talle leebe poni, Bertie. Kui ma olin veel väike tüdruk, pääsesin vaevu eluga, kui üleannetu väike poni Teasel mu kraavi viskas. Mäletad, Hazel?”

„Miks ma ei mäleta!” vastas õde naerdes. Hubert hakkas kohe oma lemmikjahilugu pajatama ja Kitty oli jutuhoos üsna unustatud. Aga tema süda hakkas mõtte juures koos isaga ratsutama minna erutusest põksuma. Ta pidas aru, kas ema ka tuleb, aga otsustas, et ei tule. Lõppude lõpuks oli see ootamatu ettepanek ilmselt leedi Rowan-Hamptoni idee ja ema ratsutas ju harva. Kui ta siiski ratsutas, kihutas ta mustas ratsutamisülikonnas, läbipaistev must loor lõuani ees.

Kitty armastas ratsutada. Ta jumaldas metsikuid karme mäenõlvu, pea kohal hõljuvaid röövlinde, vulisevaid ojasid ja lainetavat merd. Teda huvitas maailm, mis jäi väljapoole tema enda isoleeritud elu, ja talle meeldis üle kõige kodust jalga lasta, kui vähegi võimalust oli. Nüüd seadis ta ennast koos isaga rahulikus tempos teele, isa kõrgel raudjal, Kitty väikesel hallil ponil, kelle nimi oli Thruppence. „Kuhu me läheme?” küsis Kitty, kui nad mööda raagus puudega ääristatud pikka teed edasi liikusid.

„Kuhu sa tahaksid minna?” küsis isa vastu ja vaatas tütart lahke naeratava pilguga.

„Haldjaringi juurde,” vastas Kitty.

Bertie kergitas ühte kulmu. Ta teadis seda kohta hästi, kuid see polnud tema meelest huvitav. „No kui sa just tahad.”

„Ma käin seal vanaemaga ratsutamas.”

„No muidugi käid.” Bertie hakkas naerma. „Kas te tantsite täiskuu ajal seal kivide vahel?”

„Loomulikult,” vastas Kitty tõsiselt. „Me muundume huntideks ja ulume.”

Bertie silmitses tütart jahmunult. Kitty vaatas isale hulk aega oma rahutuks tegevate hallide silmadega otsa, siis ilmus tüdruku näole lai naeratus ja Bertie taipas kergendust tundes, et Kitty teeb nalja. „On sul alles huumorimeel kaheksa-aastase kohta.”

„Üheksa,” parandas Kitty rõhutatult.

Bertie vangutas pead ja mõtles, kui ebaharilik see on, et nii väike laps on nii ebaloomulikult täiskasvanud. Grace’il oli olnud õigus temaga pragada. Polnud õige, et tema noorim laps kidub üksinda lastetoas oma šotlasest guvernandiga. Bertie teadis väga hästi, et Maud selle lapse vastu huvi ei tunne, aga ta polnud varem vaevaks võtnud välja selgitada, kui väga tüdruk on hooletusse jäetud. Nüüd tundis ta ennast süüdi. Oleks pidanud juba varem sekkuma. „Sa oled nõrk mees,” oli Grace temaga tõrelnud ja need sõnad tegid haiget. „Sinu vastumeelsus Maudile vastu astuda tähendab seda, et ta on saanud teha, mida tahab. Ole nüüd mees, Bertie, ja võta selles suhtes midagi ette.”

„Lähme siis Haldjaringi juurde ja sa võid mulle näidata, mis asju sa mu emaga ajad, kui te omavahel olete,” ütles Bertie ja Kitty naeratus pani ta mõtlema, miks ta sagedamini tütre seltsi ei otsi.

Haldjaring oli seitsmeteistkümnest suurest hallist kivimürakast iidne ja salapärane moodustis, mis asus künkatipus, kust avanes vaade ookeanini ulatuvate põldude lapitekile. Ülevalt nägid nad ehavalguses võbelevaid majakesi, korstnatest tõusvaid peenikesi suitsujugasid ja turbatule juurde sooja kogunenud taluperesid.

„See kõik on Deverillide maa,” ütles Bertie ja lasi pilgul libiseda üle aakrite kaupa laiuvate põldude. „Meil oli veel kümme korda rohkem enne seda, kui Wyndham Act lubas rentnikel hakata maad ostma. Me elasime üle kahesaja aasta väga hästi, aga selline elu, mida me tunneme, saab ükskord otsa, sest meie väiksemaks jäävad mõisad ei võimalda enam niimoodi edasi elada. Ma ei usu, et preili Grieve oleks sulle selle kohta midagi õpetanud.” Kitty raputas pead. Isal polnud aimugi, kuidas üheksa-aastasega rääkida. „Nojah, nii ma arvasingi,” ütles Bertie nukralt. „Mida ta sulle õpetab?”

„Suurt Londoni tulekahju ja katku.”

„Sul oleks aeg oma päritolu kohta õppida.”

„Barton Deverillist?” küsis Kitty innukalt.

Isa naeratas. „Temast sa juba tead. Loomulikult pead sa teadma oma eelkäijate kohta, aga sa peaksid teadma ka Iiri rahvuslaste vabadusvõitlusest, Kitty. Iirlased ei taha, et britid neid valitseksid. Nad tahavad ise ennast valitseda.”

„Ma tean seda,” ütles Kitty, meenutades, mida Bridie oli rääkinud. „Neile ei meeldi, et kogu võim on brittide käes ja et maksud on nii kõrged.”

Bertie kergitas üllatunult kulme. „Sa siis teadki juba midagi?”

Kitty mõistis, et ei tasu paljastada seda, et ta mängib katoliiklaste lastega ja kuulab nende isamaalisi jutte. „Ma tean, et me ei meeldi iirlastele, kuigi oleme ise ka iirlased.”

„Meie oleme Iirimaa inglased, Kitty.”

„Mina küll ei ole,” väitis Kitty väljakutsuvalt ja pani käsivarred risti rinnale. „Mulle ei meeldi Inglismaa.”

„Aga Inglismaa võimaldas meil siin elada. Kui poleks olnud Charles Teist, poleks Barton Deverill neid maid endale saanudki.”