Читать книгу Armastuse ja sõja laulud - Santa Montefiore - Страница 7

Kitty tähelepanu oli endale tõmmanud vali püssipauk. Korraks tardus ta tagatrepil paigale. Tundus, nagu oleks pauk kostnud lossist seest. Siis järgnes äge haukumine. Kitty kiirustas halli ja nägi, et vanaisa kolm pruuni hundikoera tormasid raamatukogust välja ning kihutasid trepist üles. Kõhklemata jooksis ta neile kahte astet korraga võttes järele. Koerad lidusid mööda koridori ja libisesid vaibal, vaevu pääsedes ümber nurga keerates vastu seina põrkamast.

Kitty leidis tavalistes tviidpükstes ja pintsakus vanaisa tema garderoobist akna alt, kus ta vintpüssiga välja aeda sihtis. Ta tulistas lustlikult veel ühe korra. Lask hääbus muruplatsi kohal kogunevasse niiskesse talvisesse uttu. „Neetud paavstimeelsed!” möirgas ta. „Küll ma teid õpetan minu maa peale tungima! Tehke nüüd, et te kaote, enne kui ma korralikult sihin ja teid enneaegu hauda saadan!”

Kitty vaatas vanaisa õudusega. Näha, kuidas Hubert Deverill katoliiklasi tulistab, polnud mingi üllatus. Vanaisal oli sageli kokkupõrkeid salaküttide ja jäätmekogujatega, kes mõisa maadel ringi hiilisid ja metsloomi jahtisid, ning Kitty oli piisavalt raamatukogu ukse taga kuulatanud ja teadis täpselt, mida ta neist arvab. Tüdruk ei saanud küll aru, kuidas võis vanaisa vihata kedagi ainult seepärast, et too on katoliiklane – kõik Kitty sõbrad olid Iiri katoliiklased. Huberti koerad lõõtsutasid tema jalge juures, Hubert tõmbas püssi jälle sisse ja patsutas koeri kiindunult. Kui ta märkas ukseavas kulmu kortsutavat lapselast, kes oli justkui miniatuurne väljaanne tema naisest, naeratas ta üleannetult. „Tere, Kitty-kullake! Kooki tahad?”

„Porterikooki?”

„Natukese brändiga. See teeb sulle head. Toob veidi värvi su kahvatutele põskedele.” Hubert helistas toapoissi kutsudes kellukest, mis omakorda pani helisema kella all teenijaruumides laua peal nime lord Deverill all.

„Ma sündisingi kahvatuna, vanaisa,” vastas Kitty, vaadates, kuidas vanaisa murdis püssi lahti ja võttis käevangu nagu vanaema Ballinakellysse minnes oma käekoti.

„Kuidas Boyne’i lahinguga on?” küsis vanaisa.

Kitty ohkas. „See oli möödunud aastal, vanaisa. Praegu ma õpin Londoni suurt tulekahju.”

„Tubli, tubli,” pomises vanaisa, mõte juba teiste asjade juures.

„Vanaisa?”

„Jah.”

„Kas sa armastad seda lossi?”

„Punkt maha lolli küsimuse eest,” vastas Hubert pahuralt.

„Ma mõtlen seda, et kas sul on midagi selle vastu, kui sa siia igavesti kinni jääd?”

„Kui sa vihjad Barton Deverilli needmisele, siis sinu guvernant peaks õpetama sulle õiget ajalugu, mitte rahvaluulet.”

„Preili Grieve ei õpeta mulle mingit rahvaluulet, hoopis vanaema õpetab.”

„Noh, jah…” pomises Hubert. „Tobedus.”

„Aga sa oleksid ju siin õnnelik, eks? Vanaema räägib, et sa armastad seda lossi rohkem, kui ükski Deverill kunagi on armastanud.”

„Sa tead küll, et sinu vanaemal on alati õigus.”

„Ma mõtlen seda, et kas sulle oleks väga vastumeelne elada…”

Hubert katkestas lapselast, enne kui too sai jätkata. „Kus pagana kohas see Skiddy on? Lähme sööme natuke kooki, enne kui hiired selle nahka panevad. Skiddy!”

Kui nad mööda külma koridori trepi poole läksid, tuli neile vastu hingeldav härra Skiddy. Kuuekümne kaheksa aastaselt oli Frank Skiddy töötanud Deverilli lossis üle viiekümne aasta, tööle võttis ta juba eelmine lord Deverill. Ta oli väga kõhn ja habras, sest tal oli nisuallergia, ning tema kopsud olid armistunud varases lapsepõlves põetud nakkuse tõttu, aga paljalt mõte pensionile jäämisest ei tulnud kõne allagi vana kaardiväe puhul, kes töötas hoolimata oma üles ütlevatest kehadest ikka edasi. „Milord,” ütles Frank Skiddy, kui nägi lord Deverilli üle vaiba enda poole sammumas, lapselaps ja koerakolmik sabas.

„Aeglaseks hakkate jääma, Skiddy.” Hubert ulatas püssi toapoisi kätte. „Seda peab korralikult puhastama. Aedades on juba liiga palju küülikuid.”

„Jah, milord,” vastas härra Skiddy, kes oli harjunud oma isanda ekstsentrilise käitumisega ega lasknud ennast sellest segada.

Lord Deverill läks pikkade sammudega peatrepist alla. „Kuidas oleks ühe malepartiiga koogi kõrvale, noor daam?”

„Jah, palun,” vastas Kitty õnnelikult. „Ma panen laua üles ja pärast teejoomist võime mängida.”

„Häda on selles, et sa veedad liiga palju aega oma väljamõeldistes. Need väljamõeldised on üks ohtlik koht. Guvernant peaks sulle rohkem tegevust leidma.”

„Mulle ei meeldi preili Grieve,” teatas Kitty.

„Guvernandi asi polegi meeldida,” ütles vanaisa talle karmilt, otsekui oleks see, et guvernant võiks meeldida, niisama imelik mõte kui see, et meeldida võiks katoliiklane. „Ta tuleb välja kannatada.”

„Millal ma temast lahti saan, vanaisa?”

„Kui sa endale sobiliku abikaasa leiad. Siis pead hakkama teda välja kannatama!”

Kitty armastas vanaisa ja vanema rohkem kui vanemaid või õdesidvendi, sest vanavanemate seltsis tundis ta ennast väärtuslikuna. Erinevalt mammast ja papast pühendasid vanaema ja vanaisa talle aega ja tähelepanu. Kui Hubert polnud jahil, kalal, ei korjanud koos koertega mõisamaadelt kokku varitsusest lastud neppe või polnud Dublinis Kildare Street Clubis või Dublini Kuningliku Ühingu koosolekul, õpetas ta Kittyt malet, bridži ja visti mängima lausa üllatava kannatlikkusega mehe kohta, kes üldiselt oli lastega üsna kannatamatu. Adeline lubas Kittyl aias abiks olla. Kuigi neil oli rohkesti aednikke, rabas Adeline tundide kaupa kaarja katusega kasvuhoonetes. Nende klaasehitiste soojas mullalõhnalises õhus kasvatas ta nelke, viinamarju ja virsikuid ning hellitas laia valikut pikkade ladinakeelsete nimedega potililli. Ta kasvatas taimi ja lilli ravieesmärgil ning võttis vaevaks oma teadmisi lapselapsele edasi anda. Kadakas aitab reumatoidartriidi, aniis köha ja seedehäirete, petersell tursete, punane ristik haavandite ja viirpuu südamehädade vastu. Adeline’i lemmikud olid pingeid leevendav kanep ja maksa raviv piimohakas.

Kui Hubert ja Kitty raamatukokku jõudsid, tõstis Adeline pilgu orhideelt, mida ta maalis laua taga eendakna juures, kasutades ära hääbuvat valgust. „Ma oletan, et see olid sina, kallis, seal garderoobiakna juures,” ütles Adeline, heites abikaasale üle prillide etteheitva pilgu.

„Neetud küülikud,” vastas Hubert, vajus tugitooli kaminas lõbusalt lõkendava turbatule kõrval ja varjus The Irish Timesi taha.

Adeline vangutas leplikult pead ja hakkas edasi maalima. „Kui sa niimoodi jätkad, Hubert, ajad sa nad ainult veel rohkem raevu,” lausus ta.

„Nad pole raevus,” vastas Hubert.

„Muidugi on. Nad on juba sadu aastaid raevus olnud…”

„Mida? Küülikud või?”

Adeline jättis pintsli paigale ja ohkas. „Sa oled võimatu, Hubert!”

Kitty istus diivanil ja vahtis näljaselt kooki, mis koos teekannu ja portselantassidega tema ette lauale oli asetatud. Koerad seadsid end raskelt ohates tule juurde. Kook polnud nende jaoks.

„Noh, kullake, võta kooki,” kehutas Adeline lapselast. „Kas nad seal ei anna sulle üldse süüa?” küsis ta, kibrutades lapse kõhnade käsivarte ja imepeene talje poole kulmu.

„Proua Doyle on parem kokk,” ütles Kitty, kujutledes proua Gibbonsi rasvast liha ja vesist kapsast.

„See on sellepärast nii, et ma õpetasin talle, et toit ei pea ainult kõhtu täitma, see peab ka hästi maitsema. Sa oleksid üllatunud, kui kuuleksid, et väga paljud inimesed söövad ainult selleks, et kõhtu täita, mitte et toitu nautida. Ütlen su mammale, et ta saadaks koka siia õppima. Proua Doyle’il oleks kindlasti hea meel.”

Kitty tõstis endale tüki kooki ja püüdis ette kujutada, kuidas proua Doyle’il üldse võiks millegi üle hea meel olla – hapuma olekuga naist olnuks raske leida. Hetk hiljem oli valgus kadunud ja Adeline istus lapselapse juurde diivanile. Vana tudisev ülemteener O’Flynn kallas talle väriseva käega tassi teed ja noor toatüdruk liikus õlilampe süüdates vaikselt ringi. Varsti säras raamatukogu pehmes kuldses hiilguses. „Ma saan aru, et Victoria sõidab varsti nõbu Beatrice’i juurde Londonisse,” ütles Adeline.

„Mina ei taha Londonisse minna, kui ma täiskasvanuks saan,” teatas Kitty.

„Oh, küll sa tahad, kui kaheksateist oled. Kõik need jahiballid ja iiri poisid on su siis juba ära tüüdanud. Sa tahad elevust ja uusi nägusid. London on põnev ja sulle ju meeldib nõbu Beatrice, eks?”

„Jah, ta on tore ja Celia on lõbus, aga mulle meeldib kõige rohkem olla siin koos teiega.”

Vanaema näole ilmus leebe naeratus. „Sa tead, et Bridiega lossis mängimisel pole viga midagi, aga sul peab ka omasuguseid sõpru olema. Celia on sinuga ühevanune ja sinu nõbu, seega on loomulik, kui te käite koos väljas.”

„Aga Dublinis korraldatakse kindlasti ju ka hooaeg?”

„Loomulikult korraldatakse, aga sina oled inglise päritolu, kullake.”

„Ei, mina olen iirlane, vanaema. Inglismaast ei hooli ma üldse.”

„Küll sa hakkad hoolima, kui Inglismaad tundma õpid.”

„Ma ei usu, et seal on niisama ilus kui Iirimaal.”

„Mitte kusagil pole nii ilus kui siin, aga Inglismaa jõuab väga lähedale.”

„Minul poleks selle vastu midagi, kui oleksin neetud igavesti siia jääma.”

Adeline hakkas vaiksemalt rääkima. „Oh, ma arvan, et oleks ikka küll. Maailmade vahel ei ole meeldiv olla, Kitty. Seal on väga üksildane.”

„Ma olen harjunud omaette olema. Oleksin väga õnnelik, kui peaksin igavesti lossis kinni olema, isegi kui mul tuleks aega veeta vana toriseva Bartoniga. Mul poleks selle vastu üldse mitte midagi.”

Pärast malemängu vanaisaga kõndis Kitty pimeduses koju. Õhk lõhnas turbasuitsu ja talve järele, tihenevas udus huikas loorkakk. Ere kuusirp valgustas Kittyle teed ja ta hüples rõõmsalt mööda korralikult sisse tallatud rada läbi aedade, mida ta nii hästi tundis.

Kui ta Jahimajja jõudis, puges ta sisse köögi kaudu, kus proua Gibbons higistas maitsetu hautise kohal. Kitty kuulis võõrastetoast klaverihelisid, tundis ära kuueteistkümneaastase Elspethi kõhkleva ettekande ja naeratas, mõeldes emale, kes istub diivanil, teetass hapras valges käes, ja sunnib mingit vaest õnnetut külalist seda piinavat etteastet kuulama. Kitty hiilis halli ja peitis ennast suure sõnajala taha. Korraga mäng lõppes ilma mingi hoiatuseta tempos. Kostis nõrka plaksutamist, siis oli kuulda, kuidas ema kiidab Elspethi ülevoolavalt ja sellele järgnes sama innukas kiitus ema lähimalt sõbralt leedi Rowan-Hamptonilt, kes oli ühtlasi Elspethi ristiema. Kitty tundis korraga igatsusepistet. Leedi Rowan-Hampton, keda Kitty vanemad kutsusid Grace’iks, oli kõige kaunim naine, keda ta oli kunagi näinud, ja ainus täiskasvanu peale vanaema ja vanaisa, kes pani Kitty tundma ennast erilisena. Teades, et ei tohi alumisele korrusele minna ilma vanemate kutseta, läks ta vastu tahtmist teenijatrepist üles.

Jahimaja polnud nii suur ega aukartust äratav kui loss, kuid oli lord Deverilli vanima poja jaoks sobivalt luksuslik ja palju ruumikam, kui tagasihoidlik nimi lubas oletada. See oli korrapäratu hall kivihoone, mis oli osalt luuderohtu kasvanud, otsekui püüdes end loiult kaitsta karmide talvetuulte eest. Erinevalt lossist, mille siledad, ilmast räsitud kivid andsid ehitisele teatud soojuse, näis Jahimaja külm ja kalk. Isegi suvel oli majas jäiselt külm ja niiske ning turbatuli süüdati ainult ruumides, kus kavatseti viibida. Need paljud toad, mida ei kasutatud, lõhnasid kopituse ja hallituse järele.

Kitty tallivaatega tuba oli maja tagaosas ülemisel korrusel, majaosas, mida nimetati lastetiivaks. Victoria, Elspeth ja Harry olid juba hulk aega tagasi kolinud elegantsesse majaossa saali lähedal ja neil olid suured aiavaatega toad. Jäetud omaette preili Grieve’iga, tundis Kitty end isoleeritu ja unustatuna.

Mööda kitsast koridori oma toa poole minnes nägi Kitty preili Grieve’i toa ukse alt valgustriipu. Ta hiilis kikivarvul, et endale mitte tähelepanu tõmmata. Aga guvernandi toast möödudes kuulis ta vaikset nuttu. See ei olnud sugugi preili Grieve’i moodi. Kitty meelest ei olnud ta üldse niisugune inimene, kes võiks nutta. Tüdruk peatus ja surus kõrva vastu ust. Korraks mõtles ta, et preili Grieve’il on ehk külaline, aga guvernant ei rikkunud kunagi reegleid ja Kitty ema ei lubanud ülakorrusele mingeid külalisi. Pealegi polnud preili Grieve’il Kitty meelest niikuinii sõpru. Ta ei rääkinud kunagi kellestki teisest kui oma Edinburghis elavast emast.

Kitty põlvitas ja piilus lukuaugust sisse. Ta nägi preili Grieve’i, kes istus voodil, süles avatud kiri. Rabatult nägi Kitty, et guvernandi pruunid juuksed langevad tihedate lokkidena talle õlgadele ja seljale. Tema nägu oli lambivalgel kahvatu, aga näojooned tundusid pehmemad. Ta ei olnud praegu otsekui puust voolitud nagu siis, kui ta kammis juuksed üle pea ja pigistas huuled nii kitsaks kriipsuks, et neid polnud peaaegu nähagi. Preili Grieve nägi välja nagu tundlik noor naine ja pealegi üllatavalt ilus.

Kitty tahtis kangesti teada, mis seal kirjas seisis. Kas keegi oli surnud – võib-olla preili Grieve’i ema? Kitty süda paisus kaastundest, nii et ta oleks peaaegu linki vajutanud ja uksest sisse astunud. Aga preili Grieve oli nii teistsugune, et tal oleks Kitty meelest piinlik olnud, kui teda niimoodi ootamatult tabatakse. Ta jäi mõneks ajaks ainiti vahtima guvernandi värisevaid pisaramärgi huuli ja pehmet nahka, mis näis luudest eemale hoidvat, kuigi tavaliselt oli nii kangelt pingul vastu neid. Kittyt lummas preili Grieve’i näiline noorus ja ta mõtles, kui vana guvernant tegelikult on. Ta oli alati arvanud, et guvernant on iidvana, aga nüüd polnud ta selles enam nii kindel. Oli üsna võimalik, et ta oli sama vana kui Kitty ema.

Mõne aja pärast läks Kitty oma tuppa. Üks teenijannadest, Nora, oli kaminas väikese tule süüdanud ja tuba lõhnas meeldivalt suitsu järele. Seina ääres kummutil aiahaldjate pildi all, mille vanaema oli talle maalinud, kumas õlilamp. Kardinad olid akna ees, aga Kitty tõmbas need kõrvale ja istus akna alla istmele, et vaadata kuud ja tähti, mis särasid eredalt sametises taevas.

Kitty ei tundnud üksindust ära, sest see oli nii täielikult tema hinge osa, et sobis märgatavate liitekohtadeta tema olemusega. Ta tundis südame põhjas millegi tuttava ja rahutuks tegeva tõmmet, mis tekkis alati, kui ta vaatas öö kaunidust, aga kuigi ta taipas, et tegemist on igatsusega, ei saanud ta aru, mis see täpselt on – igatsus armastuse järele. See oli nii tuttav, et Kitty pidas seda millekski meeldivaks, ja need tähtede vaatamise tunnid olid muutunud talle harjumuspäraseks, nagu oli igatseva hundi kuu poole ulumine.

Mõne aja pärast ilmus uksele preili Grieve, juuksed tihedalt krunnis, ise jäik ja karm, nagu oleks oma tunded alla surunud ja korseti abil vaos hoidmiseks kokku tõmmanud. Tema pingul põskedel ja kivihallides silmades polnud jälgegi pisaratest ning korraks mõtles Kitty, kas ta oli neid lihtsalt ette kujutanud. Mis küll tegi preili Grieve’i nii kibestunuks? „Aeg õhtust süüa, noor daam,” ütles ta Kittyle. „Kas käed on pestud?” Kitty näitas kuulekalt peopesad guvernandile ette, aga too kirtsutas pahakspanevalt nina. „Ei tundu olevat. Mine ja pese kohe ära. Minu meelest ei ole õige, kui noor daam jookseb ringi nagu hulkuv koer. Ma räägin sellest sinu emaga. Võib-olla klaveritunnid distsiplineeriksid sind ja hoiaksid pahandustest eemal.”

„Elspethile pole klaveritundidest küll erilist kasu olnud,” vastas Kitty julgesti. „Ja kui ta laulab, siis kõlab see, nagu kägistaks keegi kassi.”

„Ära ole häbematu, Kitty.”

„Veel hullem on, kui Victoria viiulit mängib. Nagu terve kägistatud kasside koor. Mulle meeldiks laulda.” Kitty kallas kannust külma vett kaussi ja pesi karbolseebiga käsi. Esialgu polnud talle korraldatud klaveri- ega viiulitunde, sest muusika oli ema ala ja Kitty oli Maud Deverillile lihtsalt nähtamatu. Ainus põhjus, miks Kitty sai kaheaastasest saadik ratsutamistunde nautida, oli tema isa kirg jahi ja ratsavõistluste vastu. Seni kuni tema elab, ei saa ükski tema laps sadulas oskamatu olla.

„Sa oled nüüd üheksa-aastane, sul on viimane aeg õppida ennast veetlevaks tegema. Ma ei näe põhjust, miks sulle ei peaks võimaldatama muusikatunde nagu su õdedele. Ma räägin homme su emaga ja hoolitsen, et see asi ära korraldataks. Mida vähem vaba aega sul on, seda parem. Laiskus on kuradi peapadi.”

Kitty läks preili Grieve’i kannul lastetuppa, kus oli kaetud õhtusöögilaud kahele – laua peale, mida muidu kasutati õppetundides. Nad seisid toolide taga ja ütlesid söögipalve, siis võttis preili Grieve istet ja Kitty tõi üles saadetud köögiliftist lauale nõu hautise ja küpsekartulitega. „Mis sul viga on, et su vanemad sind söögiaegadel näha ei taha?” küsis preili Grieve, kui Kitty laua taha istus. „Ma saan proua Gibbonsi jutust aru, et kui su vend ja õed olid väikesed, oli lõuna alati perekondlik ettevõtmine.” Ta võttis endale hautist. „Võib-olla tuleb see sellest, et sa ei oska korralikult käituda. Oma eelmises töökoha leedi Billow’ juures lõunastasin ma alati koos perekonnaga, aga õhtust sõin üksinda, mis oli tõesti õnnistatud kergendus. Kas me peame siin koos sööma, kuni sa täiskasvanuks saad?”

Kitty oli preili Grieve’i õelate pilgetega harjunud ja püüdis nende peale mitte ärrituda. Nutikus oli tema ainus kaitseviis. „See peaks teile ju meeldima, preili Grieve, muidu võiksite end üksildasena tunda.”

Preili Grieve naeris rõõmutult. „Ma oletan, et sa oled oma arust hea kaaslane, eks ole?”

„Ikka parem kui üksindus.”

„Ma poleks selles nii kindel. Sul on üheksa-aastasele sobimatu keelepruuk. Pole ime, et isa ja ema sind näha ei taha. Victoria ja Elspeth on noored daamid, aga sina, Kitty, oled nagu mingi metslane, keda tuleb taltsutada. On ränk katsumus, et see ülesanne mulle osaks sai, aga ma teen oma südameheadusest kõik, mida suudan. Meil on veel pikk tee käia, enne kui sa oled vähegi kõlblik, et abikaasat leida.”

„Ma ei taha mingit abikaasat,” vaidles Kitty kahvliga lihatükki suhu pistes. Liha oli seest külm.

„Muidugi sa praegu ei taha. Sa oled ju laps.”

„Kas teie olete kunagi endale abikaasat tahtnud, preili Grieve?”

Guvernandi silmis välgatas korraks midagi ebakindlat, mis paljastas terasele väikesele tüdrukule rohkem, kui ta tahtis. „See ei puutu kuidagi sinusse, Kitty. Istu sirgelt, sa pole mingi kartulikott.”

„Kas guvernandid üldse tohivad abielluda?” jätkas Kitty, ta teadis vastust, aga nautis preili Grieve’i piinatud pilku.

Guvernant prunditas huuli. „Loomulikult tohivad nad abielluda. Kust sulle üldse selline mõte tuli, et ei tohi?”

„Aga ükski neist ei ole ju abielus.” Kitty näris vapralt soonilist lihatükki.

„Nüüd aitab, tüdruk, muidu lähed ilma õhtusöögita magama.” Aga preili Grieve oli korraga näost väga roosaks muutunud ja Kitty nägi korraks vilksamisi seda noort naist, kes oli oma toas kirja kohal nutnud. Ta pilgutas silmi ja see pilt oli kadunud. Preili Grieve põrnitses taldrikut, otsekui püüdes kõigest väest tundeid kontrolli alla saada. Kitty soovis nüüd, et poleks nii õel olnud, aga kasutas juhust ja sülitas lihatüki salvrätikusse ning voltis selle siis sülle, nii et guvernant ei pannud tähele. Ta püüdis välja mõelda midagi head, mida öelda, aga midagi ei tulnud pähe. Natuke aega istuti vaikides.

„Kas te mängite klaverit, preili Grieve?” küsis Kitty viimaks.

Naine vaatas Kittyt, otsekui oleks too puutunud mingit nähtamatut närvi. „Mulle aitab sinu küsimustest, noor daam. Sööme nüüd lõpuni vaikides.” Kitty oli hämmastunud. Ta poleks oodanud nii karmi reaktsiooni selle peale, mis tema meelest oli lihtsalt tavaline küsimus. „Veel üks sõna ja ma tirin su neid punaseid juukseid pidi siit välja ja viskan sinu tuppa.”

„Need on Tiziani tooni, mitte punased,” pomises Kitty hulljulgelt.

„Sa võid kasutada kõiksugu peeni sõnu, mida tahad, tüdruk, aga punane on punane, ja kui sa minu käest küsid, siis väga ebameeldiv.”

Ülejäänud õhtusöögiaja pingutas Kitty süüa vaikides. Preili Grieve’i nägu oli kiviseks tardunud. Kitty kahetses, et oli üldse püüdnud kena olla, ja otsustas, et pole enam kunagi nii rumal, et muutub kaastundlikuks. Kui nad olid lõpetanud, ladus Kitty kuulekalt nõud köögilifti ja vajutas kellanuppu, et lift alla kööki tagasi tõmmataks.

Kitty pesi ennast külma veega, sest Bridie vend Sean Doyle, kes tassis köögist sooja vett ülemisele korrusele, tõi seda lastetiiba ainult igal teisel õhtul. Preili Grieve jälgis, et ta oma palved ütleks. Kitty palvetas kohusetundlikult mamma ja papa, õdede ja venna ning vanavanemate eest. Siis lisas ta veel ühe palve ka preili Grieve’i eest: „Palun, jumal, vii ta minema. Ta on kohutav ja ebasõbralik ning ma vihkan teda. Kui ma oskaksin needa nagu Maggie O’Leary, paneksin talle peale needuse, et õnnetus jälitaks teda tema päevade lõpuni ega laseks mitte kunagi lahti.”