Читать книгу Klaastroon 7: Tuha kuningriik II osa - Sarah J Maas - Страница 6

Morathi mustad tornid tõusid all orus suitsevate ääside ja lõkketulede kohal nagu taeva poole tõstetud kimp tumedaid mõõku.

Need torkasid madalatesse pilvedesse, osa pragunenud ja sakilised, osa seisis endise uhkusega. Üle kõigi nende oli kirjutatud Kaltain Rompieri raev ja viimane tegu.

Ajades nõekarva tiivad laiali, tabas Dorian raua ja raibete järele lehkavat tuult. Ta kallutas end lendama kantsi ümber. Dorian õppis pikkade rännupäevade jooksul tuuli kasutama ja ehkki ta kattis suurema osa retkest nobeda punasaba-viuna, moondus ta sel hommikul lihtlabaseks vareseks.

Morathi ümber tiirles neid parvede kaupa, nende kraaksatused kajasid sama arvukalt kui vasarate kõlin alasitel üle kogu oru. Põhjas päästeti küll põrgu valla, kuid ometi oli siin all laagris neid ikka veel rohkelt. Veel vägesid, veel nõidu.

Dorian järgis teiste vareste eeskuju ja hoidus lohemadudest kauge kaarega. Ta lendas madalale, kui üks nõiaselts teise järel luurel, aru andmas või harjutamas käis. Nii tohutult Raudhambaid. Kõik ootel.

Ta tiirutas Morathi ülemiste tornide ümber, uuris kantsi, orus paiknevat armeed, kõrgetes lohelates asuvaid lohemadusid. Iga tiivalöögiga rõhus üha enam see, mille ta mõnekümne kilomeetri kaugusele põhja ühe kivise kaljunuki sisse peitis.

Oleks tõeline hullus tuua kaks võtit siia. Niisiis mattis ta need kiltkivi sisse ega söandanud isegi kohta ära tähistada. Ta võib vaid palvetada, et see jääks Erawani tähelepanu vältimiseks piisavalt kaugele.

Ühe torni küljel ilmusid väikesest uksest kaks teenijat, kätel sületäis pesu. Naised hakkasid mööda keerduvat välistreppi üles ronima, pead all, justkui üritaks mitte välja teha kaugel all lainetavast armeest. Või lohemadudest, kelle möirged kaikusid mustalt kaljult.

Seal. Seesama uks.

Dorian plagistas tiibu selle poole ja sundis tahtejõuga südant rahunema. Ainuüksi reetlik lõhn võib ta hukutada ja seetõttu peab ta mõjuma märkamatuna. Ent ükski pea kohal lendavatest Raudhammastest ei pannud tähele varest, kes ei lõhnanud nagu vares. Ja kaks tornitrepil turnivat pesunaist ei hüüatanud samuti, kui Dorian maandus väikesel kivist käsipuul ja voltis tiivad kenasti kokku.

Hüpe, ja ta seisis kividel.

Üks muutus, lihased ning luud õhetamas, ja maailm tõmbus väiksemaks, lõputult surmavamaks.

Ja lõputult vähem teadlikuks tema kohalolust.

Doriani vurrud tõmblesid, liiga suured kõrvad läksid kikki. Lohemadude möirgamine rappus läbi tema pisikese, karvase keha ja mees kiristas hambaid – kopsakaid, tillukese suu jaoks peaaegu liiga suuri hambaid. Lehk muutus peaaegu iiveldavaks.

Ta suutis kõike haista. Möödunud pesukogusesse jäänud värskust. Lõunaeine järel pesunaistele klammerdunud puljongi ulukilist hõngu. Ta poleks eales osanud arvata, et hiired on ebatavalised, ent isegi viuna liueldes ei tajunud ta sellist valvsust ning ärksuse taset.

Eks hiired vist vajasidki taolist teritatust, et jääda ellu maailmas, mis oli kujundatud neid tapma.

Dorian lubas endale pika hingetõmbe ja litsus end suletud ukse alt sisse. Ja Morathisse endasse.

Tema haistmismeeled võisid ju olla märksa teravamad, ent elus esimest korda taipas ta nüüd, kui tõeliselt hirmuäratav tundub trepp neile, kel pole inimjalgu.

Ta hoidus varjudesse ning sundis end tolmu ja hämarusse iga jalapaari puhul, mis mööda sammus. Osa soomustatud, osa saabastes, osa kulunud kingades. Kõikide kandjad nii kahvatud ja õnnetud.

Ei ühtki nõida, tänu jumalatele. Ega valgiprintse või nende jõmme.

Ja kohe kindlasti ei ainsastki märki Erawanist.

Torn, kuhu ta sisenes, oli teenijate trepikoda. Seesama, mida Manon ühel neist mitmetest kordadest Aelinile kirjeldas. Just tänu temale järgis Dorian vaimset kaarti, mida kinnitasid viimasel paaril tunnil tehtud tiirud pea kohal.

Erawani torn – siit plaanib ta alustada. Ja kui valgikuningas on seal... eks ta siis mõtleb midagi muud välja. Kas ta kavatseb maksta Erawanile tagasi kõige selle eest, mida too korda saatis, hoolimata Kaltaini hoiatusest?

Võhmale viidud Dorian jõudis keerdtrepi alumisse otsa ja pööras pika saba enda ümber kerra. Ta piilus hämarat koridori.

Sealt tuleb minna üle terve korruse, läbida järgmine trepp, järgmine koridor, ja suure vedamise korral ootab teda seal Erawani torn.

Manonil ei õnnestunud iial sinna pääseda. Ta ei saanudki teada, mis seal ülal ees ootab. Ainult seda, et valgid valvavad seda igal tunnil. Piisavalt hea koht, kust jahti alustada.

Kõrvad tõmblesid. Ei mingeid lähenevaid samme. Halastaval kombel ei ühtki kassi.

Dorian pööras ümber nurga, hallikaspruun karv sulandus kivisse. Ta sibas mööda vagu, kus sein kohtus põrandaga. Üks vaht seisis koridori lõpus valvel ja põrnitses eimiskit. Ta kõrgus suurena nagu mägi, kui Dorian lähenes.

Dorian jõudis peaaegu valvuri ja valvatava ristmikuni, kui tundis seda – liigutust ja siis vaikust.

Isegi valvur ajas end sirgu ja kiikas enda taha jääva aknalõhe poole.

Dorian seisatas ja põikas varju.

Ei midagi. Ei ühtki hõiget ega hüüatust, ometi...

Valvur läks tagasi vahipostile, kuid uuris teraselt koridori.

Dorian püsis liikumatult ja vagusi, ootas. Kas nad avastasid tema kohalolu? Saatsid välja teate?

See ei saa ju olla nii lihtne, kui pealtnäha tundus. Erawanil olid kahtlemata paigas lõksud, mis teavitasid teda iga vaenlase kohalolust…

Nurga taga kõlasid ruttavad, kerged sammud. Valvur pöördus nende poole. „Mis on?” nõudis mees.

Lähenev teener ei aeglustanud sammu. „Kes seda neil päevil teab, arvestades seltskonda, mis meil siin on? Mina küll siia ei jää, et teada saada.” Seejärel lippas mees edasi ja tormas Dorianist mööda.

Mitte ei kihutanud millegi poole, vaid eemale.

Doriani vurrud värelesid õhku nuhkides. Ei midagi.

Koridoris passimine ei too mingit kasu. Aga tuisata ette, uurida välja, mis iganes on toimumas... Pole ka tark mõte.

Leidus üks koht, kus võib midagi pealt kuulda. Kus rahvas alati klatšis, isegi Morathis.

Niisiis vudis Dorian koridori mööda tagasi. Taas trepist alla, väikesed jalad suutsid vaevu piisavalt kiiresti liikuda. Köögi poole, mis kuumas ja eretas vägeva kolde valgusest.

Emand Elide töötas siin – tundis siinseid elanikke. Mitte valge, vaid teenistusse värvatuid. Neid, kes kahtlemata lobisesid kantsi tulekutest ja minekutest. Just nagu nad tegid seda Riftholdis.

Tõepoolest, kokad ja teenijad olid ootel. Vahtisid tohutu köögi vastasküljel kõrguvat treppi. Nagu ka kõhn rohesilmne triibuline kass teisel pool ruumi.

Dorian litsus end võimalikult väikseks, ent elajas ei ilmutanud tema vastu mingit huvi. Kassivolaski tähelepanu kinnitus trepile. Justkui oleks ka tema teadnud.

Ja siis sammud, kiired ja summutatud. Sisenes kaks naist, kätel tühjad kandikud. Mõlemad kaamed ja vabisemas.

Keegi mees, kes pidi olema peakokk, küsis naistelt: „Kas nägite midagi?”

Üks naistest raputas pead. „Neid polnud veel nõupidamisruumis. Tänu jumalatele.”

Kaaslase käed võbisesid, kui ta kandiku lauale pani. „Aga varsti on.”

„Vedas, et saite välja enne nende saabumist,” poetas keegi. „Või muidu oleksite võib-olla avastanud, et olete ka osa lõunasöögist.”

Vedas tõesti. Dorian püsis paigal, kuid köök jätkas tavapärases rütmis, rahul sellega, et kaks nende seast jõudsid tervena tagasi.

Nõupidamisruum – vahest seesama, mida kirjeldas Manon. Kus Erawan eelistas kohtumisi korraldada. Ja kui Erawan ise on teel sinna...

Dorian sibas välja, järgides Manoni valmistatud vaimset kaarti. Ainult tobu läheks vabatahtlikult Erawani vaatama. Sellega riskima.

Võib-olla ta tunnebki surmasoovi. Võib-olla ta tõesti ongi tobu, aga ta tahab teda näha. Peab nägema olendit, kes rikkus ära nii palju asju. Kes valmistub nende maailma alla kugistama.

Ta peab nägema olendit, kes käskis ta orjastada, kes mõrvas Sorscha. Ja kui tal veab – võib-olla suudab Dorian ta tappa.

Ta saab püsida sellel kujul ja rünnata. Ent nii palju rohkem rahuldust pakuks see, kui võtta tagasi oma keha, tõmmata Damaris ja teha talle lõpp peale. Lasta Erawanil näha kaamet riba oma kõri ümber ja anda talle teada, kes ta tappis. Et ta ei suutnud Doriani veel murda.

Ja siis kavatseb Dorian selle võtme üles otsida.

Vaikus näitas talle teed, vahest rohkemgi kui see pähe õpitud vaimne kaart.

Koridorid tühjenesid. Õhk muutus tihkeks, külmaks. Justkui õhkuks Erawanist tema rikutust.

Polnud mingeid vahte või valge lahtiste uste ees valvel seismas.

Mitte kedagi valvamas kapuutsis kogu, kes astus sisse, must keep voogamas.

Dorian kiirustas ja sibas kogu järel sisse just siis, kui uksed sulgusid. Maagia paisus ja Dorian sundis seda tahtejõuga rahunema, kägarduma nagu ründevalmis rästiku.

Üks hoop, et Erawan maha paisata. Seejärel kavatseb ta moonduda ja tõmmata Damarise.

Kogu seisatas, keep kõikus. Dorian kihutas lähima varju poole ukse ja põranda vahelises praos.

Kamber oli tavapärane, kui jätta kõrvale mustast klaasist laud selle keskmes. Ja selle taga istuv kuldjuukseline, kuldsete silmadega mees.

Manon ei valetanud: Erawan heitis tõepoolest Perringtoni naha seljast millegi palju kenama nimel.

Valgikuningas tõusis, mehe hall kuub ja püksid olid laitmatu rätsepatöö. Tema puusal polnud ühtki relva. Ei mingit märkigi Wyrdi võtmest.

Aga ta võis tajuda Erawani väge, temast lekkivat väärust. Võis tajuda ja meelde jätta viisi, kuidas see vägi tundus tema sees, tema hinge määndas.

Jää praksus soontes. Kähku – ta peab tegutsema kähku. Ründama kohe.

„See on ootamatu rõõm,” poetas Erawan, hääl noor ja samas mitte. Ta viipas puuviljadele ja vinnutatud lihale. „Kuidas tundub?”

Doriani maagia vääratas, kui musta keebi voltide vahelt kerkis kaks kuukaamet, saledat kätt ning lükkasid kapuutsi tagasi.

Naine seal all polnud imekaunis, mitte klassikalisel moel. Ent süsimustad juuksed, tumedad silmad, punased huuled... Rabav. Kütkestav.

Punased huuled kõverdusid ja paljastasid luuvalged hambad.

Doriani selgroogu limpsis külmus, kui nägi tumedate juuste kardina vahelt piilumas teravatipulisi, hapraid kõrvu. Haldjas. See naine on haldjas!?

Daam võttis keebi maha, paljastas sügavaima purpuri karva voogava kleidi ning istus laua taha Erawani vastu. Tema nõtkeid liigutusi ei hoidnud vaos ükski gramm kõhklust või hirmu. „Nii et sa siis tead mu saabumise põhjust.”

Erawan naeratas istet võttes ja valas esmalt peekritäie veini naisele, siis endale. Ja kõik mõtted plaanitud tapatööst haihtusid Doriani peas, kui valgikuningas küsis: „Kas oleks mingit muud põhjust, miks sa suvatseks Morathit külastada, Maeve?”