Читать книгу Klaastroon 7: Tuha kuningriik II osa - Sarah J Maas - Страница 9

Doriani maagia rapsis ja möirgas, kui naise tume vägi teda oma võrgus hoidis. Kui ta oleks suutnud muuta end lohemaoks ja rebida Maevel pea otsast.

Ent haldjakuninganna muigas väsinuna ja lõbustatuna ning tõstis jala vaese saba pealt. Seejärel lasi ta Doriani maagia haardest valla.

Mees judistas end tumeda, roiskuva väe peale, kui see silitas küünistega mööda tema maagiat, riivas küütlevat, hella sisemust ja haihtus.

Raske oli mitte öökida, mitte puudutada kaamet riba kaelal ainult selleks, et olla kindel, et see on läinud.

Maeve muie jäi tema punasele suule, Doriani maagia judises endiselt, kui tema väge võis ikka veel tunnetada. Vägi, mis lasi murda mõistustesse, käristada hinge laiali. Teistsugune vaenlane. Selline, mis nõudnuks teistsugust teed. Hulljulget, rumalat teed. Õukondlase teed.

Niisiis ta moondus, kasukast sai nahk, käppadest käed. Kui ta seisis viimaks haldjakuninganna ees, jälle mehena, paisus ka naise naeratus. „Oled sa alles nägus.”

Dorian viskas kummarduse. Ta ei söandanud sirutada Damarise poole oma puusal. „Kuidas sa teadsid?”

„Sa ei mõelnud, et märkasin sind, su lõhna ja sinu väe tunnet Aelini mälestustes?” Ta kallutas pea viltu. „Kuigi mu nuhk ei andnud teada sinu huvist moondumise vastu.”

Cyrene. Õudus hiilis läbi Doriani.

Maeve sammus kaugemale kambrisse ja võttis voodi ees oleval pingil istet sama kuninglikult, kui oleks istunud troonile. „Mis sa ise arvad, kuidas matroonid teadsid, kust teid leida?”

„Cyrene oli laagris ainult ühe päeva,” suutis Dorian öelda.

„Kas tõesti usud, et pole ühtki teist ämblikku seal üleval mägedes? Nad kõik annavad aru temale ja mulle. Ta peab vaid korraks sosistama neist õigetele – ja nad leidsid mu üles. Ja leidsid ka Raudhambad.” Maeve libistas käega mööda kleidirüppe. „See, kas Erawan teab sinu annetest, pole veel selge. Enne, kui sa ta tapsid, teatas Cyrene mulle küll, et sa oled... teistsugune.”

Dorian ei kahetsenud põrmugi, et tappis Cyrene.

„Aga see selleks. Cyrene on surnud ja sina oled Manon Mustnoka käte vahelt kaugel eemal.”

Dorian toetas käe Damarise pidemele.

Maeve muigas iidse mõõga peale. „Näib, et Terraseni kuninganna on õppinud jagama. Ta on ajanud kokku päris kopsaka varanduse, eks?” Dorian võpatas. Kui Maeve teab kõike, mida Aelinil on…

„Ma tean ka seda,” sisistas Maeve, tumedad silmad põhjatud. Damaris soojenes Doriani peos. „Ja tean, et ämblik ei arvanud ära vähemalt seda tõde.” Maeve uuris teda. „Kus nad nüüd on, Dorian Havilliard?”

Midagi siuglevat ja vahedat libises tema mõistust mööda. Üritas sisse pääseda…

Doriani maagia möiratas. Jääsein põrutas vastu vaimseid küüniseid. Paiskas need minema.

Maeve kõkutas naerda ja Dorian pilgutas silmi, avastades, et ka tuba kattis härmatis. „Dramaatiline, kuid töötav meetod.”

Dorian irvitas tema poole. „Sa arvasid, et olen piisavalt rumal, et lubada sind enda mõistusesse?” Endiselt üht kätt mõõgal hoides libistas ta teise taskusse, kas või selleks, et selle värinat peita. „Või et ütlen sulle, kuhu võtmed on peidetud?”

„Vääris katset,” poetas Maeve.

„Miks mitte häiret tõsta?” oli Doriani ainsaks vastuseks.

Maeve nõjatus tagasi ja uuris teda jälle. „Sina tahad seda, mida tahan mina. See on Erawani käes. Kas see ei muuda meid sinuga teatavas mõttes liitlasteks?”

„Sa pead olema hull, kui arvad, et annan sulle need võtmed. Ei iial.”

„Olen või? Mida sina nendega teed, Dorian? Hävitad need?”

„Mida sina teed? Vallutad maailma?”

Maeve naeris. „Oh, ei midagi nii lihtlabast. Mina hoolitsen selle eest, et Erawan ja tema vennad ei saaks mitte kunagi naasta.” Damaris püsis Doriani käes soojana. Kuninganna rääkis tõtt. Või siis osaliselt.

„Sa tunnistaks nii kergelt, et plaanid reeta Erawani?”

„Miks ma sinu arvates siia tulin?” küsis Maeve. „Mu rahvas heitis mu enda seast välja. Ma oletasin, et üpris varsti tuled sa otsima Morathit.”

Damarise soojus ei vääratanud, ometi jätkus Dorianil julgust öelda: „Sa ei saa ometi panna mind uskuma, et tulid siia mind enda poole võitma. Ma ju kuulsin plaanist pakkuda Erawanile oma ämblikke, et need aitaks tema printsesse.” Ta ei tahtnudki teada, milleks valgiprintsessid võimelised on. Miks Erawan venitas nende lahti päästmisega.

„Väike ohver minu poolelt, et võita tema usaldust.” Damaris püsis soojana. „Me polegi sinuga nii erinevad. Ja nüüd pole mul enam midagi kaotada, tänu sinu sõbrannale.”

Tõde, tõde, tõde.

Ja seal see oligi – võimalus, mida Dorian ootas.

Hoides mõistust selle jääseina sees, maagia mõõtmas vaenlast nende ees, lasi Dorian käel libiseda Damarise pidemelt. Lasi tal näha sulavat umbusku, kui ütles: „Aelin näib olevat üsna osav selles, et lõhub teiste kuningriike, kaitstes samas enda oma.”

„Ja lastes teistel maksta ära oma võlgu.”

Dorian tardus, ehkki tema maagia jätkas valvekorda ning jälgis Maeve tumedat väge, kui see jalutas Doriani mõistuse ees oleva tõkke kõrval.

„Kas sa pole siin mitte just seepärast?” küsis Maeve. „Et olla ohvriks, et Aelin ei peaks end hävitama?” Ta laksutas keelt. „Milline hirmus raiskamine, et kumbki teist peaks maksma hinda Elena rumaluse pärast.”

„On.” Tõde.

„Kas võin sulle avaldada, mida Aelin mulle neil hetkedel paljastas, kui sain piiluda tema mõistusesse?”

Dorian ei söandanud enam Damarise poole sirutada. „Sa orjastasid ta,” urises ta. „Ma ei taha kuulda ühtki neetud asja selle kohta.”

Maeve pühkis ümisedes juuksekardina üle õla. „Aelinil on hea meel, et see oled sina,” sõnas ta vaid. „Ta loodab, et jõuab liiga hilja tagasi. Et sina saavutad selle, mida oled hakanud tegema ja säästad teda hirmsast valikust.”

„Tal on kaaslane ja kuningriik. Ma ei süüdista teda.” Teravus Doriani sõnades polnud üleni teeseldud.

„Ei süüdista? Kas sul pole kuningriiki, mille eest hoolitseda, mis pole sugugi mitte vähem võimsam ja õilsam kui Terrasen?” Kui Dorian ei vastanud, jätkas Maeve: „Aelin on nüüdseks vaba juba nädalaid. Ja ta pole sind otsima tulnud.”

„See manner on suur koht.”

Teadlik muie. „Ta võiks sind leida, kui soovib. Ja ometi läks ta Anielle’i.”

Dorian teadis, mis sorti mängu Maeve mängib. Tema maagia vääratas kriipsuvõrra. Avaus.

Maeve vägi viskus selle poole, otsis sissepääsu. Ta jõudis vaevu üle läve, kui Dorian surus hambad risti ja viskas ta uuesti oma peast välja, jääsein põrkus Maeve pihta.

„Kui soovid mind liitlaseks, valid ikka pagana imeliku viisi selle näitamiseks.”

Maeve naeris tasakesi. „Kas saad mind süüdistada proovimise eest?”

Dorian ei vastanud ja põrnitses naist pika minuti jooksul. Tegi terve etenduse sellest, kuidas ta kaalub asja. Iga kübeke õukonnasepitsustest ja väljaõppest hoidis tema ilmet loetamatuna. „Sa arvad, et reedan oma sõbrad nii kergelt?”

„On see reetmine?” mõtiskles Maeve. „Leida alternatiiv sellele, et sina ja Aelin Galathynius peaks maksma lõplikku hinda? See on see, mida ma plaanisin tema jaoks algusest peale: hoida teda sellest, et ta oleks ohver tundetutele jumalatele.”

„Need jumalad on võimsad olendid.”

„Kus nad siis on sellisel juhul?” Maeve viipas ruumile, kantsile. Vastas vaikus. „Nad kardavad. Mind, Erawani. Võtmeid.” Ta heitis Dorianile ussiliku muige. „Nad kardavad sind. Sind ja Aelin Tuletoojat. Piisavalt võimsad, et neid koju saata – või ära needa.”

Dorian ei vastanud. Maeve jutt polnud päris vale.

„Miks mitte neid trotsida? Miks koogutada nende soovide ees? Mida nad on üldse sinu heaks kunagi teinud?”

Doriani silmade ees välgatas Sorscha valulik nägu.

„Pole teist teed selle lõpetamiseks,” sõnas ta viimaks.

„Võtmed võivad selle lõpetada.”

Neid kasutades, selle asemel, et neid tagasi väravasse pitseerida.

„Need võivad teha mida iganes,” jätkas Maeve. „Hävitada Erawani, pagendada need jumalad tagasi nende koju, kui nad seda tahavad.” Ta kallutas pea viltu. „Avada veel ühe ukse rahu ja puhkuse ilma.”

Naise jaoks, kes kahtlemata oleks seal.

Tema mõistuses ringi hiilinud tume, kiskjalik vägi hääbus, kui see tõmmati emanda juurde tagasi.

Aelin tegi seda korra ja avas ukse, et näha Nehemiat. See on võimalik. Kohtumised Gavini ja Kaltainiga kinnitasid vaid seda.

„Mis siis, kui sa ei liituks ainult minuga,” küsis Dorian viimaks, „vaid Adarlani endaga?”

Maeve ei vastanud. Justkui üllataks pakkumine teda.

„Suurem liit kui vaid pelgalt koostöö, et leida võtit,” mõtiskles Dorian ja kehitas õlgu. „Sul pole kuningriiki ja ilmselgelt tahad uut. Miks mitte laenata oma andeid Adarlanile, mulle? Too ämblikud meie poolele üle.”

„Ühe hingetõmbe eest olid sa maruvihane, et orjastasin su sõbranna.”

„Oh, olen endiselt. Ometi pole ma nii uhke, et keelduda selle võimaluse kaalumisest. Sa tahad kuningriiki? Liitu siis minu omaga. Tule minu poolele üle, tee minuga koostööd, et saaksime Erawanilt seda, mida tahame, ja ma teen sinust kuninganna. Märksa suuremal alal ja rahvale, kes ei tõuse sinu vastu üles. Uus algus, võiks öelda.”

Kui Maeve ikka veel ei kõnelenud, nõjatus Dorian uksele. Portree õukondlikust ükskõiksusest. „Sa arvad, et üritasin sind ninapidi vedada. Võib-olla üritangi.”

„Ja Manon Mustnokk? Mis saab sinu lubadustest temale?”

„Ma pole andnud talle mingeid lubadusi minu trooni koha pealt ja nagunii ei taha ta nendega midagi tegemist teha.” Ta ei vaevunud peitma kibedust, kui kehitas taas õlgu. „Abielu on ehitatud märksa plahvatusohtlikumatele alustele kui see.”

„Aelin Kulutuli võib väga vabalt kuulutada sind vaenlaseks, kui peaksime tõelise liidu sõlmima.”

„Aelin ei riski liitlase tapmisega – praegu mitte. Ja ta avastab, et tema pole ainus, kes suudab seda maailma päästa. Võib-olla tuleb koguni mind tänama, kui on nii innukalt valmis ohvriks saamist vältima, nagu sa väidad.”

Maeve punane suu kaardus üles. „Sa oled noor ja tormakas.”

Dorian viskas taas kummarduse. „Lisaks olen ka ülevoolavalt nägus ja valmis pakkuma oma trooni hea usu märgiks.”

„Võiksin su müüa kohe praegu Erawanile. Ta tasustaks mind heldelt.”

„Tasustaks sind nagu jahikoera, kes toob isandale faasani.” Dorian naeris ja Maeve silmad välkusid. „Sina olid see, kes alles pakkus liitu meie vahel, mitte mina. Aga mõtle niipidi: kas sa põlvitad või valitsed, Maeve?” Ta patsutas kaela, just seda kahvatut rõngast sellel. „Mina olen palvetanud ja avastasin, et mul pole mingit huvi seda jälle teha. Ei Erawani, Aelini ega kellegi teise ees.” Veel üks õlakehitus. „Naine, keda ma armastasin, on surnud. Mu kuningriik on kildudeks. Mida mul kaotada on?” Ta lasi osa vanast jääst, õõnsusest rinnus näole tõusta. „Olen valmis seda mängu kaasa mängima. Aga sina?”

Maeve jäi taas vaikseks. Ja aeglaselt hiilisid need tontlikud käed tema mõistuse nurkadesse.

Ta lasi Maevel näha. Näha tõtt, mida too otsib.

Kannatas selle välja, selle kompiva puudutuse.

Viimaks ometi. Maeve hingas nina kaudu välja. „Sa tulid Morathisse võtme järele ja lahkud mõrsjaga.”

Dorian vajus kergendusest peaaegu kössi. „Ma lahkun mõlemaga. Ja kähku.”

„Ja kuidas me sinu arust leiame selle, mida otsime?”

Dorian naeratas haldjakuningannale. Valgikuningannale. „Jäta see minu hooleks.”

Mitme tunni pärast piilus Dorian Morathi kõrgeima torni tipus orupõrandat katvaid armeetulesid, tema rongasulgi sasis ümbritsevatelt mägedelt pärinev külmunud tuul.

Vähemalt vaibusid karjed ja lõrin. Justkui peaks isegi Morathi vanglaülemad kinni tavapärastest töötundidest. Ta võiks pidada seda mõtet süngelt naljakaks, kui poleks teadnud, mis sorti olendeid siin murti ja aretati.

Tema nõbu Roland lõpetas siin. Ta teadis seda, ehkki keegi seda kunagi ei kinnitanud. Kas ta elas üle valgiprintsiks muutumise või sai temast pelgalt eine mõnele jubedusele, mis selles paigas uitab?

Ta tõstis pea ja uuris pilvist taevast. Kuu nende taga oli kaame hämu, valgusnire, mis näis hoolikalt peituvat Morathi valvsate silmade eest.

Ohtlik mäng. Ta mängib pagana ohtlikku mängu.

Kas Gavin jälgib teda parajasti sealt, kus iganes ta puhkab? Kas ta sai teada, mis sorti koletisega Dorian liitus?

Ta ei söandanud kuningat sinna kutsuda. Erawan on selleks liiga lähedal.

Piisavalt lähedal, et Dorian võiks rünnata. Vahest ta ongi puruloll, et seda ei teinud. Vahest on ta rumal seda üritades, nagu Kaltain hoiatas, sest see võib nende eesmärgi paljastada. Kuna Erawanil on need võrud käepärast.

Dorian heitis pilgu kõrvaltornile, kus magas Maeve. Ohtlik, ohtlik mäng.

Tume torn Maeve oma taga näis tuksuvat väest. Ent sellest viivas koridoris asuvas nõupidamisruumis põles endiselt valgus. Ja koridoris – liikumine. Rahvas sammus tõrvikutest mööda. Kiirustas.

Rumalus. Täielik rumalus ja ometi avastas ta end jäises öös tiibu plagistamas. Avastas end kallutamas ja siis sööstmas paotatud koridoriakna juurde.

Ta lükkas akna nokaga pisut rohkem lahti ja kuulatas.

„Olen siin kuid passinud ja nüüd keeldub ta minu nõuannetest?” Pikk ja kõhn mees marssis mööda koridori. Erawani nõupidamisruumist eemale. Koridori otsas oleva torniukse ja sinna määratud ilmetute valvurite suunas.

Tema kõrval üritasid kaks lühemat meest sammu pidada. Üks neist ütles: „Erawani motiivid on tõepoolest salapärased, isand Vernon. Ta ei tee midagi põhjuseta. Uskuge temasse.”

Dorian tardus.

Vernon Lochan. Elide onu.

Tema maagia tulvas, jää raksus üle aknalaua.

Dorian jälgis kiitsakat isandat, kui too tormas mööda, tume karusnahkne keep kivideni vajumas. „Olen uskunud temasse rohkemgi, kui oleks eeldatud,” nähvas Vernon.

Isand ja tema sabarakud läksid suure kaarega torniuksest mööda, pöörasid ümber nurga ja haihtusid, hääled hääbumas nendega.

Dorian uuris tühja koridori. Kaugemas otsas olevat nõupidamisruumi. Endiselt paokil ust.

Ta ei kõhelnud. Ei andnud endale aega ümber mõelda, kui sepitses oma plaani. Ja ootas.

Erawan ilmus välja tunni aja pärast.

Doriani süda kõmises, kuid ta hoidis oma kohta koridoris, õlgu sirgena ja käsi selja taga. Täpselt nii, nagu ta ilmutas end ümber nurga keerates valvuritele, olles eelnevalt lennanud vaiksesse koridori, seejärel moondunud ja sinna sammunud.

Valgikuningas uuris teda korraks ja suu tõmbus pingule. „Arvasin, et saatsin su selleks ööks minema, Vernon.”

Dorian kummardas ja sundis hingamist rahulikuks iga sammuga, mille Erawan tema suunas tegi. Tema maagia virgus ja tõmbus kabuhirmus kerra läheneva olendi ees, ent Dorian sundis seda sügavale alla. Kohta, kus Erawan seda tunnetada ei saa.

Nagu ei tunnetanud Doriani ka eelnevalt. Võib-olla kustutas toormaagia Dorianis ka iga jälitatava lõhna.

Dorian kummardas. „Läksin tagasi oma kambrisse, kuid taipasin, et mul jäi üks küsimus õhku, mu isand.”

Ta palvetas, et Erawan ei märkaks erinevust riietes. Mõõka, mida Dorian hoidis keebi all pooleldi varjus. Palvetas, et Erawan jääks uskuma, et Vernon läks küll tagasi oma tuppa, kuid vahetas riided ja tuli seejärel tagasi. Ja palvetas, et kõneles piisavalt Perranthi isanda moodi, et olla veenev.

Lipitsev, lömitav mees – selline, kes müüks omaenda nõo deemonkuningale.

„Mis on?” Erawan sammus koridori mööda oma torni poole, imekaunisse kehasse mässitud luupainaja.

Ründa teda kohe. Tapa ta.

Ja ometi teadis Dorian, et ei tulnud sinna selle pärast. Üldse mitte.

Ta hoidis pead all, häält tasasena. „Miks?”

Erawan libistas tema poole kuldsed, kumavad silmad. Manoni silmad. „Miks mis?”

„Olete teinud end kümnete teiste alade isandaks, ometi kaunistate oma kohaloluga seda siin. Olen ammu imestanud, miks?”

Erawani silmad ahenesid piludeks ja Dorian säilitas näol portreed lömitavast uudishimust. Kas Vernon oli küsinud seda varemgi?

Rumal õnnemäng. Kui Erawan märkab mõõka tema puusal…

„Minu vennad ja mina kavatsesime vallutada selle ilma, lisada selle aaretele, mida oleme juba võtnud.” Erawani kuldjuuksed tantsisid tõrvikuvalguses, kui mees kõndis mööda pikka koridori. Doriani valdas tunne, et kaugemas otsas oleva tornini jõudes saab vestlus läbi. „Saabusime siia, kohtasime üllatavalt suurt vastupanu ja nemad pagendati tagasi. Siia lõksu jäänuna ei saanud ma teha vähemat, kui maksta sellele maailmale tagasi hoobi eest, mille nad meile andsid. Niisiis muudan selle ilma peegelpildiks meie kodumaast – et austada mu vendi ja valmistada seda ette nende tagasitulekuks.”

Dorian soris läbi lugematute õppetundide nende maade kuninglike kodade kohta ja ütles: „Minagi tean, mis tunne on kogeda vendade vahele tekkinud rivaalitsemist.” Ta heitis kuningale pugejaliku naeratuse.

„Sina tapsid enda venna,” ütles Erawan tülpinult. „Mina armastan oma vendi palavalt.”

See mõte oli naeruväärne.

Torniukseni oli jäänud veel pool koridori. „Kas te siis tõesti laastate selle ilma? Kõik, kes siin elutsevad?”

„Need, kes ei põlvita.”

Maeve vähemalt soovib seda alles jätta. Valitseda, aga alles jätta.

„Kas nad saavad võrud ja rõngad või puhta surma?”

Erawan kõõritas tema poole silmanurgast. „Sa pole iial pärinud oma rahva kohta. Isegi mitte oma nõo kohta, ehkki too oli nagunii läbikukkumine.”

Dorian sundis end võpatama ja kummardas. „Vabandan taas selle pärast, mu isand. Ta on tark tüdruk.”

„Tundub, et nii tark, et üks kokkupõrge sinuga ja sind peletati minema.”

Dorian langetas taas pea. „Lähen teda jahtima, kui see on teie soov.”

„Olen teadlik sellest, et tal pole enam seda, mida ma otsin ja et see on nüüd minu jaoks kadunud. Selle kaotuse põhjustasid sina.” Wyrdi võti, mida Elide kandis ja mille andis talle Kaltain.

Dorian imestas, kas Vernon hoidis tõepoolest end mitu kuud varjus – vältis seda vestlust. Ta tõmbus taas kössi. „Öelge mulle, kuidas seda heastada, mu isand, ja see saab tehtud.”

Erawan seisatas ja Doriani suu tõmbus kuivaks. Tema maagia tõmbus ihus kerra ja pani end valmis.

Ent ta sundis end vaatama kuningale näkku. Vaatama silma olendile, kes põhjustas nii palju kannatusi.

„Sinu vereliin osutus minu jaoks kasutuks, Vernon,” ütles Erawan kriipsukese võrra liiga vaikselt. „Kas leian sulle siin Morathis teist kasutust?”

Dorian teadis täpselt, mis sorti kasutust sellel mehel võib olla. Ta tõstis alistuvad käed. „Olen teie teener, mu isand.”

Erawan põrnitses teda pikkade südamelöökide jooksul. Seejärel nähvas ta käskivalt: „Lase jalga!”

Dorian ajas end sirgu ja lubas Erawanil veel meetrikese torni poole sammuda. Ilmetu näoga valvurid ukse ees astusid tema lähenedes kõrvale.

„Kas te tõesti vihkate neid?” pahvatas Dorian.

Erawan pöördus pooleldi tema suunas.

Dorian küsis: „Inimesi. Aelin Galathyniust. Dorian Havilliardi. Kõiki neid? Kas te tõesti vihkate neid?” Miks te sunnite meid nii palju kannatama?

Erawani kuldsilmad hubisesid. „Nad hoiavad mind mu vendadest eemal. Ma ei lase millelgi seista enda ja nende taaskohtumise vahel.”

„Kindlasti leidub mõni teine viis taaskohtumiseks. Ilma nii suure sõjata.”

Erawani pilk pühkis üle tema ja Dorian püsis paigal, sundis lõhna jääma märkamatuks, sundis moondumist kestma edasi. „Mis lõbu sellest oleks?” küsis valgikuningas ja pöördus tagasi koridori poole.

„Kas eelmine Adarlani kuningas küsis selliseid küsimusi?” Need sõnad murdusid temast välja.

Erawan seisatas taas. „Ta polnud nii ustav teener, kui sa võib-olla usud. Ja vaata, mis see talle maksma läks.”

„Ta võitles teiega.” See polnud päriselt küsimus.

„Ta ei kummardanud kunagi. Mitte täielikult.” Dorian oli piisavalt rabatud, et avas suu. Kuid Erawan hakkas taas kõndima ja ütles üle õla vaatamata: „Sa küsid palju küsimusi, Vernon. Väga palju küsimusi. Need on ilgelt tüütud.”

Dorian kummardas, ehkki Erawan oli tema poole seljaga. Kuid valgikuningas jätkas teed, avas torniukse, paljastas valguseta sisemuse, ja sulges selle enda järel.

Üks kell lõi keskööd, vildakalt ja vastikult. Dorian sammus koridori mööda tagasi ja leidis teise tee Maeve kambrini. Kiire moondumine varjulises nišis pani ta uuesti põrandal sibama, hiiresilmad nägid pimedas piisavalt hästi.

Kaminas hõõgusid vaid söed, kui ta ukse alt sisse lipsas.

Pimeduses lausus Maeve voodist: „Sa oled väga rumal.”

Dorian moondus taas, tagasi oma kehasse. „Mispärast?”

„Ma tean, kus sa käisid. Keda sa otsisid.” Maeve hääl siugles läbi pimeduse. „Sa oled väga rumal.” Kui Dorian ei vastanud, küsis kuninganna: „Kas plaanid ta tappa?”

„Ma ei tea.”

„Sa ei saa seista tema ees ja elada.” Ükskõiksed, kalgid sõnad. Dorian ei pidanud puudutama Damarist teadmaks, et need on tõesed. „Ta paneb su kõri ümber järjekordse võru.”

„Ma tean.” Võib-olla peaks ta uurima, kus valgikuningas neid hoiab, ja varu ära hävitama.

„See liit ei tööta, kui hiilid minema ja käitud nagu hoolimatu poiss,” sisistas Maeve.

„Ma tean,” kordas Dorian õõnsate sõnade saatel.

Maeve ohkas, kuid ei öelnud rohkemat. „Kas vähemalt leidsid, mida otsisid?”

Dorian heitis kolde ette ja kägardas käsivarre pea alla. „Ei.”