Читать книгу Klaastroon 7: Tuha kuningriik II osa - Sarah J Maas - Страница 8

Haldjakuninganna saabus Morathisse.

Dorian sundis pulssi rahunema, hingamist ühtlustuma, kui Maeve rüüpas veini.

„Sa ei tunne mind ära,” kähvas haldjakuninganna valgikuningat uurides.

Erawan peatus, peeker teel huulte juurde. „Kas sa pole siis Maeve, Doranelle’i kuninganna?”

Aelin. Kas Maeve tõi Aelini siia? Et müüa ta Erawanile?

Jumalad küll, jumalad…

Maeve kallutas pea kuklasse ja naeris. „Aastatuhanded jõuavad vaevu mööduda ja juba sa oledki unustanud isegi oma vennanaise.”

Dorian tundis heameelt, et on väike ja vaikne ja silmatorkamatu. Muidu oleks võinud väga vabalt tuikuma lüüa.

Erawan tardus. „Sina.”

Maeve naeratas. „Mina.”

Kuldsilmad uitasid üle haldjakuninganna. „Haldjanahas. Kogu selle aja.”

„Olen pettunud, et sa varem ei taibanud.”

Erawani väe tuksatus siugles üle Doriani. Nii sarnane – nii hirmus sarnane selle valgiprintsi õlise väega. „Kas tead, mis sa oled…” Valgikuningas sundis end vaikima. Ajas õlad sirgu.

„Eks vist pean siis tänama,” ütles Erawan end kogudes. „Kui sa poleks mu venda reetnud, poleks ma avastanud seda imetoredat maailma. Ja poleks valmis seda vallutama.” Ta rüüpas peekrist sõõmu. „Aga see küsimus jääb: miks tulla siia? Miks paljastada end nüüd? Mu iidne vaenlane, vahest enam üldse mitte vaenlane.”

„Ma pole iial su vaenlane olnud,” kostis Maeve häirimatul häälel. „Sinu vennad aga olid seda mulle küll.”

„Ja ometi abiellusid sa Orcusega täielikus teadmises, milline ta on.”

„Vahest oleksin pidanud abielluma sinuga, kui seda pakkusid.” Kerge muie – kelmikas ja jube. „Aga ma olin siis noor. Kergesti eksitatav.”

Erawani tasane naer pani Doriani sisikonna pöörlema. „Sa pole iial olnud kumbagi neist. Ja siin me nüüd oleme.”

Kui Aelin on seal, kui Dorian suudab ta üles leida, saavad nad ehk ette võtta valgide kuninganna ja kuninga...

„Siin me oleme,” nentis Maeve. „Sina valmis sellest mandrist üle pühkima. Ja mina valmis sind aitama.”

Erawan tõstis pahkluu põlvele. „Jällegi: miks?”

Maeve sõrmed silusid peekri tahke. „Mu rahvas reetis mu. Pärast kõike seda, mida nende heaks tegin, kogu minu kaitset nende üle, tõusid nad minu vastu üles. Minu kokku kogutud armee keeldub marssimast. Mu ülikud, mu teenijad keelduvad põlvitamast. Ma pole enam Doranelle’i kuninganna.”

„Oletan, kes võib olla selle taga,” ühmas Erawan.

Ruumis väreles pimedust, hirmsat ja külma. „Mul oli Aelin Kulutuli vaos. Lootsin tuua ta siia sinu juurde, kui ta on... valmis. Aga tema hoolekandjaks määratud vaht sooritas ränga vea. Tunnistan ise, et mind peteti. Ja nüüd on Aelin Kulutuli uuesti vaba ning võttis endale ülesandeks saata kirju mõnedele mõjukatele isikutele Doranelle’is. Tõenäoliselt seikleb ta juba sellel mandril.”

Dorianist judises läbi kergendus.

Erawan viipas käega. „Anielle’is. Kulutab hoolimatult oma väge.”

Maeve silmad kumasid. „Ta läks mulle maksma mu kuningriigi, mu trooni. Mu usaldatud sõdalaste ringi. Kogu neutraalsus, mis mul võiks selles sõjas olla, igasugune halastus, mida oleksin võinud pakkuda, haihtus samal hetkel, kui tema ja ta kaaslane lahkusid.”

Nad leidsid Aelini üles. Kuidagimoodi leiti ta üles. Ja Anielle – kas Dorian söandas loota, et Chaol võib samuti seal olla?

Dorian soovis võidurõõmust möirata, kuid Maeve jätkas: „Aelin Galathynius tuleb minu juurde, kui sinu üle elab. Ma ei kavatse lubada talle võimalust seda teha.”

Erawani muie kasvas. „Nii et sa liitud minuga.”

„Ainult üheskoos saame kindlad olla, et Brannoni vereliin kukutatakse igaveseks. Ei tõuse enam iialgi.”

„Miks sa Aelini siis ei tapnud, kui ta sul käes oli?”

„Oleks sa seda teinud, vend? Kas sa poleks proovinud teda enda poole pöörata?”

Erawani vaikus oli piisav kinnitus. Seejärel pahvatas valgikuningas: „Laotad mu ette päris palju, õeke. Kas eeldad, et usun sind nii varmalt?”

„Ootasin seda.” Maeve huuled kõverdusid. „Pealegi, mulle pole jäänud ju muud kui mu oma vägi.”

Erawan ei lausunud sõnagi, otsekui oleks küllalt teadlik tantsust, kus teda juhib kuninganna.

Maeve sirutas kuuvalge käe ruumi keskme poole. „On veel midagi, mille võin lauale panna, kui see sind huvitab.”

Saledate sõrmede nips ja kambri südamesse ilmus niisama lihtsalt üks auk.

Dorian võpatas ning kägardus veel rohkem varju ja tolmu sisse. Ei vaevunud varjama värinat, kui selle augu teisele poolele ilmus õudus, mida sai sepistada ainult tõeline pimedus. Värav.

„Jõudsin unustada, et õppisid seda annet valdama,” kohmas Erawan, kuldsilmad paisumas olendi peale, kes nüüd kummardas neile, suised klõpsumas.

Ämblik.

„Ja jõudsin unustada, et nad vaevusid endiselt sulle aru andma,” jätkas Erawan.

„Kui haldjad mu kõrvale heitsid,” ütles Maeve kergelt tohutu ämbliku poole muiates, „läksin tagasi nende juurde, kes on alati mulle ustavust vandunud.”

„Stüügia ämblikud on muutunud eraldi olevusteks,” vaidles Erawan vastu. „Sinu liitlaste loetelu jääb lühikeseks.”

Maeve raputas pead, tumedad juuksed läikisid. „Need ei ole stüügia ämblikud.”

Värava kaudu nägi Dorian sakilist, tuhakarva kaljut. Mägesid.

„Nemad on kharankui’d, nagu neid kutsub lõunamandri rahvas. Mu kõige ustavamad ümmardajad.”

Doriani süda kõmises, kui ämblik kummardas taas.

Erawani ilme muutus jahedaks ja tülpinuks. „Mis kasu mul neist on?” Mees viipas akendele, oma käega loodud põrgumaastikule. „Olen loonud armeede kaupa elajaid, kes on mulle ustavad. Ma ei vaja mingit paarisadat ämblikku.”

Maeve isegi ei võpatanud. „Mu ümmardajad on nutikad, nende võrgud ulatuvad kaugele. Nad räägivad mulle sellest, mis ilmas teoksil. Ja nad rääkisid mulle järgmisest... faasist sinu suurejoonelistes plaanides.”

Dorian pani end valmis. Erawan kangestus.

Maeve venitas laisalt: „Valgiprintsessid vajavad võõrustajaid. Sul on raskusi leida neid, kes oleks nende hoidmiseks piisavalt võimsad. Kaganaadi printsess suutis elada üle selle, kelle sa temasse istutasid, ja valitseb taas omaenda keha.”

Valgiprintsessid. Lõunamandril. Chaol…

„Ma kuulan,” niheles Erawan.

Maeve osutas ämblikule, kes endiselt kummardas väraval. Väraval, mis viib lõunamandrile ja mida saab avada sama kergelt kui akent. „Miks vaevata end kuue ülejäänud printsessi puhul inimvõõrustajatega, kui võid luua märksa vägevamaid? Ja vastutulelikumaid.”

Erawani kuldsilmad libisesid ämblikule. „Sina ja su suguselts lubaks seda?” Tema esimesed sõnad olendile.

Ämbliku suised klõpsusid, õudsed silmad pilkusid. „Meil on suur au tõestada ustavust meie kuningale.”

Maeve naeratas ämblikule. Dorian judistas end.

„Surematud, võimsad võõrustajad,” nurrus Maeve valgikuningale. „Kujuta ette, kuidas nende kaasasündinud annete juures võiks printsessid neis õilmitseda. Nii ämblikust kui ka printsessist saaks enamat.”

Saaks õudus üle igasuguse mõistuse.

Erawan püsis vait ja Maeve nipsutas sõrmi. Nii värav kui ka ämblik haihtusid. Naine tõusis sama graatsiliselt kui vari. „Lasen sul seda liitu kaaluda, kui nii soovid. Kharankui’d teevad seda, mida mina neilt palun. Nad marsivad rõõmuga su lipu all.”

„Ent mida ma ütlen oma vennale, kui teda jälle näen?”

Maeve kallutas pea viltu. „Sa kavatsed taas Orcusega kohtuda?”

„Miks ma sinu arvates kulutasin nii kaua aega selle armee loomiseks, selle maailma ette valmistamiseks, kui mitte selleks, et taas oma vendi tervitada? Selleks, et avaldada neile muljet sellega, mida olen siin teinud?”

Erawan kavatseb Erileasse võimalusel tagasi tuua valgi­kuningad. Ja kui see võimalus avaneb…

Maeve uuris istuvat kuningat. „Ütle Orcusele, et tüdinesin kodus ära tema ootamisest, kui ta vallutustel viibis.” Ämbliku muie. „Oleksin palju parema meelega kaasa läinud.”

Erawan pilgutas silmi, ainus märk tema üllatusest. Seejärel viipas ta elegantse käega ja uksed avanesid tontliku tuulega. „Mõtisklen selle üle, õeke. Sinu jultumuse eest minu juurde ilmuda luban sul jääda siia minu külalisena, kuni ma ära otsustan.” Koridori ilmus kaks valvurit ja Dorian pani end valmis, pisikesed jalad tõmbusid kividel pingule. „Nemad saadavad sind su toani.”

Jääda sellesse kambrisse liiga kauaks võib tuua kaasa paljasta­mise, kuid ta ei tajunud valgikuningal võtit. Hiljem – ta saab jätkata otsimist hiljem. Ja mõelda välja parima viisi kuninga tapmiseks. Kui ta on piisavalt rumal, et sellega riskida. Aga praeguseks...

Maeve korjas keebi üles ja heitis endale ümber. Dorian kihutas ette, põikas taas varjudesse, kui haldjakuninganna välja marssis.

Valvurid saatsid Maeve koridori mööda edasi ja keerdtrepist üles torni, mis asus Erawani oma kõrval. See oli hästi sisustatud ruum poleeritud tammepuust mööbli ja värskete linadega. Tõenäoliselt jäänuk aastatest, kui see oli inimkants ja mitte õuduste kodu.

Kui uks Maeve taga sulgus, nõjatus Dorian raudneetidega uksele ja ohkas.

„Kas kavatsed kogu päeva peita end sellel haledal kujul?”

Dorian viskus ukse ja põranda vahel oleva prao poole, kuid Maeve mustas saapas jalg põrutas tema sabale.

Valu torkas Doriani luudesse, ent saabas jäi kindlalt paigale. Tema maagia tulvas ja piitsutas, aga tume tuul mähkis küünised selle ümber ja lämmatas seda. Summutas.

Haldjakuninganna naeratas alla tema poole. „Sa pole kuigi osav nuhk, Adarlani kuningas.”