Читать книгу Klaastroon 7: Tuha kuningriik II osa - Sarah J Maas - Страница 7

Orynthis ei valitsenud taolist vaikust sellest ajast saati, kui Aedion ja Terraseni õukonna jäänused Theralisesse marssisid.

Isegi siis kõlas ümin iidses linnas, mis kerkis Florine’i jõe suudme ja Sokusarvede ääre vahele, Tammelaas lainetamas läänes.

Toona särasid valged müürid ikka veel.

Nüüd laiusid need määrituna ja hallina, sama kõledana kui taevas, mil Aedion, Lysandra ja nende liitlased sammusid läänevärava kõrguvate metalluste vahelt läbi. Siinsed müürid olid peaaegu kahe meetri paksused, kiviplokid nii rasked, et legendi väitel värbas Brannon Sokusarvede hiiglased neid paika tassima.

Aedion oleks andnud mida iganes, et need ammu unustatud hiiglased leiaks nüüd tee linna. Et iidsed Hundi hõimud kihutaks linna taga kõrguvatest mäetippudest alla, kaasas Terraseni kadunud haldjad. Et aegade hämarusest ilmuks ükskõik millised vanad müüdid nii, nagu seda tegid Rolfe ja tema mükeenlased.

Aga ta teadis, et nende õnn saab otsa.

Ka tema kaaslased teadsid seda. Isegi Briarcliffi Ansel jäi sama hääletuks kui Ilias ja tema tapjad. Naise õlad olid kurvalt längu vajunud. Ta oli selline sellest ajast, kui tema sõdalased maandusid nende rivide vahel, veinipunased juuksed tuhmid, sammud rasked. Aedion teadis tema õudustunnet ja süümepiinu. Soovis, et tal jaguks hetk aega, et lohutada noort kuningannat rohkem kui kiire vabandusega. Ent tundus, et Ilias võttis enda peale just selle tegevuse, ratsutades Anseli kõrval kindla, vaikse kaaslasena.

Linn oli laotatud kõrguva, peaaegu müütilise lossi ette, mis ehitati ammustel aegadel väljaturritavale kaljunukile. Loss kerkis nii kõrgele, et selle ülemised tornikesed näisid läbistavat taevast. Kord see loss hiilgas, päikesest soojendatud kive katsid roosid ja ronitaimed, igas koridoris ja hoovis kõlas tuhandete purskkaevude laul. Kord plagisesid nendel võimatult kõrgetel tornidel uhked lipud, valvates mägede ja metsa ja jõe ning all laiuva Theralise tasandiku üle.

Sellest sai mausoleum.

Mitte keegi ei kõnelenud, kui seltskond vantsis üles mööda järske, käänduvaid tänavaid. Süngenäoline rahvas kas peatus põrnitsemiseks või ruttas edasi, et valmistuda piiramiseks.

Pole mingit viisi selle eest pagemiseks. Kuna selja taha jäid Sokusarved, läände Tammelaas ja lõunast tungis peale armee. Jah, nad võivad põgeneda üle tasandiku itta, aga kuhu? Suriasse, kus nende tabamine on vaid aja küsimus? Tagamaadele teisel pool mägesid, kus talved olid nii jõhkrad, et neid ei suutnud üle elada ükski surelik? Orynthi rahvas pitsitati samamoodi piiramisrõngasse nagu nende armee.

Aedion teadis, et peaks õlad taha ajama. Irvitama selle rahva – oma rahva – suunas ja pakkuma neile kübetki vaprust.

Ometi ta ei suutnud. Ei suutnud takistada end mõtisklemast, kui paljud kaotasid jõeäärses lahingus pereliikmeid, sõpru. Kui paljud palvetasid endiselt, et nende linna poole suunduvate sõdurite voogavates rivides paljastuks mõni lähedane.

Tema süü ja määratu koorem. Tema valikud tõid nad sinna. Tema valikud jätsid lumele nii palju laipu, nendest moodustus lausa rada lõunapiirini, Florine’i jõeni välja.

Valge loss sirutus ees välja, see näis iga ületatud künkaga suurem. Vähemalt oli neil niigi palju – kõrgema pinnase eelis.

Vähemalt niigi palju.

Darrow ja teised isandad ootasid.

Mitte troonisaalis, vaid avaras nõupidamisruumis palee teisel küljel.

Viimati, kui Aedion seal viibis, juhtis koosolekut mingi klanitud Adarlani tropp. Terraseni asevalitseja, nagu ta end nimetas.

Näis, et mees võttis kaasa kogu luksuse, toolid ja seinavaibad sealhulgas, ja pistis punuma samal hetkel, kui kuningas hukkus.

Niisiis teenis nüüd sõjalaua aset iidne töölaud ja selle ümber seisis valik pooleldi pehkinud toolidest, mis pärinesid erinevatest lossitubadest. Praegu istusid seal Darrow, Sloane, Gunnar ja Ironwood. Aedioni üllatuseks seltsis nendega ka Murtaugh.

Nad tõusid, kui Aedion kaaslastega sisse astus. Mitte austusest Aedioni, vaid teda saatvate kuninglike tegelaste vastu.

Briarcliffi Ansel uuris haledat ruumi, nagu oli teinud kogu jalutuskäigu jooksul läbi hämara ja kõleda lossi, ning tõi kuuldavale tasase vile. „Sa ei teinudki nalja, kui ütlesid, et Adarlan rüüstas teie varakirste.” Tema esimesed sõnad pärast mitut tundi. Päeva.

Aedion mühatas. „Viimase vaskpennini.” Ta seisatas laua ees.

Darrow nõudis: „Kus on Kyllian?”

Aedion heitis talle naeratuse, mis ei jõudnud silmini. Ren tõmbus pingule ja luges hoiatust selles muiges. „Ta palus mul ees minna, kuni toob armee siia järele.” Vale.

Darrow pööritas silmi ja kinnitas pilgu seejärel Rolfe’ile. Too kortsutas endiselt kulmu kipaka kantsi peale. „Saan aru, et peame õnneliku taandumise eest teid tänama.”

Rolfe kinnitas rohesilmade põrnitsuse tema peale. „Peate tõesti.”

Darrow võttis taas istet ja ülejäänud isandad järgisid eeskuju. „Ja teie olete?”

„Kaaperdaja Rolfe,” poetas piraat sujuvalt. „Väeülem Tema Majesteedi armaadas. Ja mükeenlaste rahva pärija.”

Ülejäänud isandad ajasid end sirgu. „Mükeenlased haihtusid igiammu,” vaidles isand Sloane. Ent mees pani tähele Rolfe’i puusal rippuvat mõõka, meremaoga nuppu. Märkas kahtlemata laevastikku, mis hiilis mööda Florine’i üles.

„Haihtusid, kuid ei surnud välja,” väitis Rolfe vastu. „Ja tulime tasuma vana võlga.”

Darrow hõõrus meelekohta. Vana – Darrow ilmutas nüüd tõesti oma vanust, kui nõjatus lauaäärele. „Noh, eks me pea tänama selle eest jumalaid.”

Lysandra torkas raevust kohisedes: „Selle eest peate tänama Aelini.”

Mees kissitas silmi ja Aedioni ägedus ihus end millekski surmavaks. Ent Darrow’ hääl oli kurnatud ja raske, kui ta küsis: „Täna ei teesklegi, emand?”

Lysandra vaid osutas Rolfe’ile, siis Anselile, siis Galanile. Rehmas käega akna poole, sinna, kus haldjate kuninglikud võsud ja Hääletute Tapjate Ilias lossiõuel omade eest hoolitsesid. „Kõik nemad. Kõik nad tulid siia tänu Aelinile. Mitte teile. Enne ilkuma asumist, et pole olemas Tema Majesteedi armaadat, lubage teile öelda, et on. Ja teie ei kuulu selle hulka.”

Darrow tõi kuuldavale pika ohke ja hõõrus taas meelekohta. „Võite siit ruumist lahkuda.”

„Põrgutki ta lahkub,” urises Aedion.

Ent Murtaugh lõikas vahele: „On keegi, emand, kes tahaks teid näha.” Lysandra kergitas kulme ja vanamees võpatas. „Ma ei soovinud riskida sellega, et jätan ta üksi Allsbrooki. Evangeline on põhjatornis, mu lapselapse kunagises magamistoas. Ta märkas teie lähenemist aknast ja pidin kõigest väest teda veenma, et ta ootaks.”

Viisakas, tark viis maandada käärivat tormi. Aedion kaalus, kas öelda Lysandrale, et ta võib sinna jääda, ent Lysandra oli juba liikvel, tumedad juuksed seljal voogamas.

Kui Lysandra lahkus, ütles Aedion: „Ta võitles eesliinil igas lahingus. Peaaegu suri meie vaenlaste vastu astudes. Ma ei näinud, et keegi teist oleks vaevunud seda tegema.”

Vanade isandate seltskond kortsutas põlastavalt kulmu. Ent Darrow oli see, kes nihutas end toolil õige pisut. Justkui oleks Aedion tabanud mädanevat haava. „Olla võitluseks liiga vana,” ütles Darrow vaikselt, „sel ajal, kui surevad nooremad mehed ja naised, pole nii lihtne, kui te seda arvate, Aedion.” Ta kiikas alla nimetu mõõga poole Aedioni puusal. „Ei ole üldse nii lihtne.”

Aedion kaalus, kas käskida tal küsida surnutelt, kas suremine oli lihtne, kuid prints Galan köhatas kurgu puhtaks. „Mis ettevalmistusi tehakse piiramise vastu?”

Terraseni isandatel ei näinud meeldivat küsitlemine, ent nad avasid vihkavad suud ja rääkisid.

Tunni aja pärast, kui ülejäänud saadeti tubadesse laiali, seejärel vanni ja sooja eine juurde, avastas Aedion end järgimas naise lõhna.

Ta ei läinud põhjatorni ja teda ootava kaitsealuse juurde, vaid troonisaali.

Kõrguvad tammepuust uksed olid pragunenud, neile nikerda­tud kaks tagajalgadel hirvesokku põrnitsesid alla tema poole. Kord kattis nende uhkete sarvede vahel kiiskavat surematut leeki kuldpits.

Viimase kümnendi jooksul kooris keegi kulla maha. Kas siis kiusu või kiirelt teenitud raha pärast.

Aedion lipsas uste vahelt sisse, tohutu kamber tundus nagu vana sõbra tontlik viirastus.

Kui palju kordi ägas ta selle üle, et teda sunniti riietuma uhketesse rõivastesse ja seisma sammastega ääristatud saali kaugemas otsas asuva poodiumi peal troonide taha? Kui palju kordi tabas ta Aelini tukastamas lõputu pillerkaaripäeva ajal?

Toona rippusid laest alla kõigi Terraseni alade lipud. Toona olid kahvatud marmorpõrandad nii poleeritud, et ta võis näha neil oma peegelpilti.

Toona istus poodiumil sarvetroon, kõrge ja ürgne. Valmistatud Tammelaane surematute sokkude maha heidetud sarvedest.

Need sokud olid nüüdseks maha tapetud ja põletatud, nagu ka sarvetroon Theralise lahingu järel. Kuningas andis käsu seda teha lausa lahinguväljal.

Just tühja poodiumi ees seisiski Lysandra. Põrnitses valget marmorit nii, nagu oleks võinud näha trooni, mis seal kord uhkeldas. Näha teisi väiksemaid troone, mis asusid selle kõrval.

„Ma ei teadnudki, et Adarlan lõhkus selle paiga nii põhjalikult,” ütles naine, kas siis haistes Aedioni lõhna või tundes ära mehe sammude rütmi.

„Selle luustik on veel terve,” ütles Aedion. „Kui kaua see veel kehtib, ma ei tea.”

Lysandra rohesilmad libisesid tema poole kurnatusest ja kurbusest hämaratena. „Sügaval sisimas,” lausus ta vaikselt, „lootis osa minust elada piisavalt kaua, et näha teda siin istumas.” Ta osutas poodiumile, kus asus kord sarvetroon. „Sügaval sisimas arvasin, et me tegelikult saame kuidagi hakkama. Isegi Morathi ja Luku ja kõige selle kiuste.”

Tema näol polnud mingit lootust.

Võib-olla just seetõttu vaevus ta Aedioniga kõnelema.

„Ka mina arvasin nii,” sõnas Aedion sama vaikselt, kuigi sõnad kaikusid üüratus, tühjas saalis. „Ka mina arvasin nii.”