Читать книгу Klaastroon 6: Koidutorn - Sarah J Maas - Страница 10

Kõigist ruumidest Torre Cesmes armastas Yrene Towers seda kõige rohkem.

Vahest seetõttu, et kahvatu kivitorni ja selle all laiuva kompleksi päris tipus asuvast ruumist avanesid võitmatud vaated päikeseloojangule Antica kohal.

Vahest seetõttu, et see oli paik, kus ta esimest korda peaaegu kümne aasta jooksul tundis esimest ohutusekübet. Koht, kus ta esimest korda silmitses praegu paberite ja raamatutega kaetud töölaua taga istuvat iidvana naist ning kuulis sõnu, mis muutsid kõike: Sa oled siin teretulnud, Yrene Towers.

Sellest oli nüüd möödas üle kahe aasta.

Kaks aastat siin töötamist ja elamist selles tornis ning selles linnas, kus oli nii palju rahvaid, nii palju toitusid ja teadmiste varasalvesid.

See oli kõike seda, mida ta oma unistustes ette kujutas – ja ta haaras igast võimalusest, igast väljakutsest kahe käega kinni. Ta uuris ja kuulas ja harjutas ja päästis elusid, muutis neid, kuni ronis oma kursuse etteotsa. Kuni ühe tundmatu Fenharrow’ ravitseja tütre juurde tulid nõu ja abi küsima nii noored kui ka vanad ravitsejad, kes õppisid seda kogu elu.

Maagia aitas. Hiilgav, imetore maagia võis muuta ta nii hingetuks või väsinuks, et ta ei saanud päevade kaupa voodist välja. Maagia nõudis lõivu nii ravitsejalt kui ka patsiendilt. Aga Yrene oli valmis seda maksma. Ta ei pannud iial pahaks ühe jõhkra raviseansi järelmõju.

Kui see tähendas ühe elu päästmist... Silba andis talle kingi – ja üks noor võõras andis talle teise kingi sel viimasel ööl Innishis kaks aastat tagasi. Yrenel polnud plaani kumbagi raisata.

Ta ootas vaikuses, kuni kleenuke naine tema vastas lõpetas krooniliselt segamini töölaual mingi sõnumi lugemise. Teenijate parimatest pingutustest hoolimata oli iidsest roosipuust laud alati kaootiline, seda katsid retseptid või loitsud või pudelikesed või purgid, milles pruuliti mingit ravijooki.

Praegugi seisis laual kaks sellist pudelikest, läbipaistvad kuulikesed iibisejalgadena vormitud hõbealuste peal. Neid puhastas lõputu päikesepaiste torni sees.

Hafiza, Torre Cesme kõrgeim ravitseja, korjas üles ühe pudelikese, keerutas selle kahvatusinist sisu, kortsutas kulmu ja pani selle tagasi. „Neetud värk võtab eeldatust alati kaks korda kauem aega.” Ta küsis justkui muuseas, Yrene enda keeles: „Miks see sinu arust nii on?”

Yrene nõjatus tema lauapooles olevas kulunud, topilises tugitoolis lähemale, et jooki uurida. Iga koosviibimine, iga kohtumine Hafizaga oli õppetund – võimalus õppida. End proovile panna. Yrene tõstis pudelikese aluselt ja hoidis seda päikeseloojangu kuldse valguse ees ning uuris tihket lasuriidivärvi vedelikku selle sees. „Kasutus?”

„Kümneaastasel tüdrukul tekkis kuus nädalat tagasi kuiv köha. Käis arstide juures, need soovitasid meega teed, puhkust ja värsket õhku. Läks mõneks ajaks ära, aga tuli nädala eest kärinal tagasi.”

Torre Cesme arstid olid maailma parimad, neid eristas Torre ravitsejatest vaid asjaolu, et neil polnud maagiat. Nad olid torni ravitsejate esimeseks uurimisliiniks ja nende ruumid asusid ulatuslikus kompleksis torni jalami ümber.

Maagia oli hinnaline ja selle nõudmised piisavalt kulukad. Sel põhjusel oli mingi kõrgeim ravitseja sajandeid tagasi kuulutanud, et patsienti vastu võttes pidi esmalt selle isiku läbi vaatama mõni arst. Vahest oli see poliitiline manööver – kont, mis visati neile arstidele, kelle jätsid nii sageli vahele maagia kõikeravivaid mõjusid ihaldavad tegelased.

Ometi ei suutnud maagia kõike ravida. Ei suutnud peatada surma ega tuua sealt kedagi tagasi. Ta oli ise õppinud seda ikka ja jälle nende viimase kahe aasta jooksul ning varemgi. Ja isegi arstide kohta kehtivate reeglistike juures avastas Yrene end taas – nagu alati – kõndimas Antica kitsastel ja kaldus tänavatel köhimise hääle suunas.

Yrene kallutas pudelikest sinna-tänna. „Jook reageerib võib-olla kuumusele. On olnud ebatavaliselt soe, isegi meie jaoks.”

Suve lõpp oli viimaks ometi lähedal, isegi pärast kaht aastat polnud Yrene endiselt täielikult harjunud ära jumalalinna järelejätmatu, kuiva kuumusega. Halastaval kombel oli keegi ammune tarkpea leiutanud bidgier’id. Need tuult püüdvad tornid pandi hoonetele selleks, et tõmmata värsket õhku all olevatesse ruumidesse. Mõned tegid koguni koostööd Antica all väänlevate maa-aluste kanalitega, et muuta kuuma tuult jahedaks hoovuseks. Väikesed tornikesed täkkisid linna nagu tuhat oda ja turritasid taeva poole, alates väikestest, mudatellistest tehtud majakestest kuni suurte, kuplitega residentsideni, mis olid täis varjulisi hoove ning selge veega tiike.

Kahjuks ehitati Torre enne seda briljantset käiku ja kuigi üle­mistel korrustel leidus kavalat ventilatsiooni, mis jahutas kaugel all olevaid kambreid, esines küllalt päevi, kui Yrene soovis, et mõni nutikas arhitekt oleks võtnud enda peale selle, et Torrele mõningaid uusimaid leiutisi külge pookida. Tõepoolest, kuna soe tõusis ja tornis põles mitmeid tulekoldeid, oli Hafiza ruum peaaegu kõrvetavalt kuum. Seepärast lisas Yrene: „Võiksite panna selle madalamasse kambrisse, kus on jahedam.”

„Aga vajalik päikesevalgus?”

Yrene mõtiskles. „Tooge sinna peegleid. Püüdke aknast tulevat päikesevalgust ja suunake see pudelikesele. Kohendage paar korda päevas, et arvestada päikese liikumisteega. Jahedama temperatuuri ja kontsentreerituma päikesevalgusega võib ravijoogi varem valmis saada.”

Väike, rahulolev noogutus. Yrene oli hakanud neid noogutusi kalliks pidama, seda imetabast valgust pruunides silmades. „Kiire taip päästab elusid sagedamini kui maagia,” oli Hafiza ainus vastus.

Ta lausus seda tuhandeid kordi varemgi, tavaliselt siis, kui asjasse oli segatud Yrene. See oli tema arust igavesti uhke, kuid Yrene painutas siiski tänutäheks pead ja pani pudelikese alusele tagasi.

„Nii,” nentis Hafiza, asetades sellel peaaegu kumaval roosipuust töölaual kämblad üksteise peale, „Eretia teatab mulle, et tema arust oled sa valmis meie juurest lahkuma.”

Yrene ajas end istmel sirgu. See oli seesama tool, kus ta istus esimesel päeval pärast seda, kui ronis tuhatkond astet torni tippu ja anus vastuvõttu. Anumine oli selle kohtumise alandustest kõige vähim. Tipphetkeks oli see, kui ta kallas Hafiza lauale kullakoti sisu ja pahvatas, et ei hooli hinnast. Võtku parem kõik endale.

Ei taibanud, et Hafiza ei võtnud õpilastelt raha. Ei, nemad maksid hariduse eest teisiti. Yrene oli kannatanud provintslikus Valge Sea kõrtsis töötatud aasta jooksul lõputuid alandusi ja nõmedusi, kuid iial polnud ta rohkem tardunud kui sel hetkel, kui Hafiza käskis tal raha tagasi pruuni kotti panna. Kraapides seda kulda laualt nagu mõni kaardimängija, kes ruttas oma võite kokku koguma, kaalus Yrene sealsamas Hafiza töölaua taga kõrguvast akende kaarest välja kargamist.

Palju oli sellest ajast peale muutunud. Läinud oli koduvillane kleit, liigagi sale keha. Yrene arust aitasid muidugi Torre lõputud trepid kaalu kontrolli all hoida, sest kilod kippusid kogunema järjepidevast toitumisest tänu Torre üüratutele köökidele, toidulettidest kihavatele lõpututele turgudele ja iga rahvarohket tänavat ning käänulist põiku ääristavatele söögitubadele.

Yrene neelatas korra ja üritas tulutult mõistatada kõrgeima ravitseja näoilmet. Hafiza oli see üks isik seal, keda Yrene ei suutnud iial lugeda, iial ette arvata. Ta polnud kunagi ilmutanud ägedust – seda ei saanud öelda paljude siinsete juhendajate, eriti Eretia kohta – ja ta polnud kunagi oma häält tõstnud. Hafizal oli ainult kolm muljet: rahulolev, neutraalne ja pettunud. Yrene elas kabuhirmus viimase kahe ees.

Mitte mingi karistuse tõttu. Siin sellist asja polnud. Ei jäetud söögikordi ära, ei ähvardatud valuga. Mitte nagu Valges Seas, kus Nolan tal palka vähemaks võttis, kui neiu vastu hakkas või oli mõne kliendiga liiga helde või kui Nolan tabas ta öösiti toiduriismeid jätmas nendele pooleldi metsistunud tänavalastele, kes Innishi räpastel uulitsatel uitasid.

Ta oli siia saabudes arvanud, et see oleks sama: need, kes tema raha võtaks, muudaks lahkumise üha raskemaks. Ta veetis Valges Seas töötades aasta seepärast, et Nolan suurendas üüritasu, vähendas palka ja kärpis ta närust jootraha. Kuna ta teadis liigagi hästi, et enamik naisi Innishis töötas tänavatel ning Nolani koht, ükskõik kui rõve see ka polnud, oli kõvasti parem alternatiiv.

Ta kinnitas endale, et ei kunagi enam – kuni jõudis siia. Kuni kallas selle kulla Hafiza lauale ja oli valmis seda kõike uuesti tegema, ennast võlgnikuks muutma ja end maha müüma ainult selle õppimisvõimaluse eest.

Hafiza ei kaalunud isegi sellist võimalust. Tema töö oli otsene vastand neile, kes seda tegid, sellistele nagu Nolan. Yrene mäletas ikka veel esimest korda, kui kuulis Hafizat ütlemas oma tihke, armsa aktsendiga peaaegu samu sõnu, mida Yrene ema oli talle ikka ja jälle korrutanud: nemad ei võtnud raha õpilastelt ja patsientidelt ande eest, mille ravijumalanna Silba neile tasuta kinkis.

Maal, kus elas nii palju jumalusi, et Yrenel oli endiselt raskusi nende kõigi õigesti nimetamisega, jäi vähemalt Silba samasuguseks.

Veel üks kaval asi, mida kaganaat tegi siis, kui lappis vallutusaastatel kokku neid kuningriike ja maid: nad hoidsid alles ja kohandasid kõigi jumalusi. Sealhulgas Silbat, kelle ülemvõim ravitsejate üle kehtestati neil mail juba ammu. Ajalugu kirjutasid väidetavalt võitjad. Vähemalt lausus seda kord talle Eretia, Yrene otsene juhendaja. Isegi jumalused ei näinud olevat sellele immuunsemad kui lihtsurelikud.

Aga see ei takistanud Yrenet pakkumast palvet Silbale ja kõigile teistele jumalustele, kes võisid parajasti kuulata, kui ta viimaks sõnas: „Ma olen valmis, jaa.”

„Meie juurest lahkuma.” Nii lihtsad sõnad, mida pakkus see neutraalne ilme – rahulik ja kannatlik. „Või oled kaalunud teist valikut, mida sulle esitlesin?”

Vastas tõele. Yrene mõtles sellele lõputult neil kahel nädalal pärast seda, kui Hafiza ta oma kabinetti kutsus ja lausus ühe sõna, mis pigistas rusika tema südame ümber: jää.

Jää ja õpi edasi. Jää ja vaata, milleks võiks kasvada see tärkav elu, mida ta oli hakanud siin ehitama.

Yrene hõõrus rinda, justkui tunneks endiselt seda kruustangilaadset haaret. „Sõda tuleb taas mu koju – põhjamandrile.” Nii nad seda siin kutsusid. Yrene neelatas. „Tahan olla seal, et aidata neid, kes võitlevad impeeriumi võimu vastu.”

Viimaks ometi oli pärast nii paljusid aastaid kogunemas üks vägi. Adarlan ise oli lõhestatud, kui kuulujutte uskuda, Dorian Havilliardi poolt põhjas ja surnud kuninga esimese asetäitja, hertsog Perringtoni poolt lõunas. Doriani toetas Aelin Galathynius. Ammu kadunud kuninganna pulbitses nüüd küpsest väest ning janunes kättemaksu järele, kui arvestada seda, mida ta oli teinud klaaslossi ja selle kuningaga. Kuulujutt väitis ka, et Perringtoni aitasid mingist süngest luupainajast sündinud jubedused.

Aga kui see oli ainus võimalus saavutada Fenharrow’le vabadust...

Yrene pidi olema seal, et aidata neid mis iganes viisil. Neiu haistis endiselt suitsu, kas siis hilisel öötunnil või siis, kui oli karmi ravitsemise järel kurnatud. Suitsu lõkkest, mille Adarlani sõdurid tema ema tarvis ehitasid. Ta kuulis endiselt ema tuleriidal karjumas ja tundis puutüve pinde küünte alla tungimas, kui peitis end Tammelaane äärel. Kui vaatas, kuidas nad põletasid ta ema elusalt. Pärast seda, kui ema tappis ühe sõduri selleks, et võita Yrenele põgenemiseks aega.

Sellest oli nüüd kümme aastat. Peaaegu üksteist. Ja kuigi ta ületas mägesid ning ookeane... oli vahel päevi, kui Yrene tundis, justkui seisaks ta veel Fenharrow’s, haistaks seda lõket, pinnud lõikuks ta küünte alla, vaataks sõdureid tõrvikuid haaramas ja tema hütti põletamas.

Hüti, mis majutas põlvkondade kaupa Towersite ravitsejaid.

Eks see oli vist sobilik, leidis Yrene, et kuidagi lõpetas ta nüüd ühes tornis1. Ainult sõrmus vasakul käel tõendiks, et sadu aastaid eksisteeris Fenharrow’ lõunaosas külluslikult andekate ravitsejannade vereliin. Ta näppis nüüd seda sõrmust, viimset tõendikübet, et tema ema ja tolle ema ja kõik emad enne neid elasid ja ravitsesid kord rahus. See oli esimene ainsast kahest esemest, mida Yrene poleks müünud – müües pigem enne iseennast.

Hafiza ei vastanud toona, niisiis jätkas Yrene sel ajal, kui päike vajus üha enam teisel pool linna sadama jaspisekarva vette: „Isegi nüüd, kus põhjamandrile on naasnud maagia, ei pruugi paljudel ravitsejatel olla väljaõpet, kui mõni neist üldse ellu jäi. Võiksin päästa paljusid elusid.”

„Sõda võib võtta ka sinu elu.”

Ta teadis seda. Yrene tõstis lõuga. „Olen riskidest teadlik.”

Hafiza tumedad silmad pehmenesid. „Jah, jah, oled küll.”

See tuli välja selle esimese, tarretama paneva kohtumise käigus kõrgeima ravitsejaga.

Yrene polnud aastaid nutnud – sellest ajast saati, kui tema ema muutus tuhaks tuules. Ent sel hetkel, kui Hafiza uuris Yrene vanemate kohta, mattis ta näo kätesse ja nuttis. Hafiza astus laua tagant ära ja hoidis teda embuses, hõõrus rahustavate ringidega ta selga.

Hafiza tegi seda sageli. Mitte ainult Yrenele, vaid kõigile ravitsejatele, kui töötunnid venisid pikale ja nende seljad olid krambis ning maagia võttis kõik. Vaikne ja kindel kohalolu karastas neid, rahustas neid.

Hafiza oli emale lähedaseim kui keegi teine, kelle Yrene leidis pärast seda, kui sai üksteist. Ja nüüd, mõned nädalad enne kahekümne teist sünnipäeva, kahtles ta, kas leiaks kunagi veel kedagi temasugust.

„Olen eksamid sooritanud,” lausus Yrene, ehkki Hafiza teadis seda juba. Ta oli neid ise Yrenele korraldanud, jälginud ränga nädala jooksul kestnud katseid teadmiste, oskuste ja ehtsatel lihtsurelikel harjutamise kohta. Yrene hoolitses selle eest, et saaks kursuse kõrgeimad hinded. Nii lähedal täiuslikule tulemusele, kui keegi oli üldse siin saavutanud. „Olen valmis.”

„Oled tõesti. Ja ometi mõtisklen selle üle, kui palju sa võiks õppida viie aastaga, kümne aastaga, kui oled kahega omandanud juba nii palju.”

Yrene oli liiga osav, et alustada Torre alumistel korrustel algajate seas.

Ta käis ema kannul sellest ajast saati, kui oli sammumiseks ja vestlemiseks piisavalt vana. Ta õppis aastate jooksul aeglaselt nii, nagu tegid seda kõik ravitsejad tema suguvõsas. Üheteistkümneselt teadis Yrene rohkem kui enamik terve kümnendi jooksul. Ja isegi järgnenud kuue aasta vältel, mil ta mängis lihtlabast tüdrukut, kes töötas ema nõo talus – too pere polnud päris kindel, mida temaga tegelikult peale hakata, polnud valmis teda tundma õppima, kui sõda ja Adarlan võisid nad kõik hävitada –, harjutas ta vaikselt.

Aga mitte liiga palju, liiga silmanähtavalt. Neil aastatel võis naaber reeta naabri ka maagiasosina eest. Ja kui maagia haihtus ja võttis Silba kingi endaga kaasa, mõjus Yrene pelgalt taluniku sugulasena, kelle vanaema oli ehk õpetanud talle paar looduslikku nippi palaviku või sünnitusvalu või nikastatud ja murtud jäseme tarbeks.

Innishis sai ta teha rohkemat, neiu kasutas nappi taskuraha ürtide ja salvide ostmiseks. Sageli ei söandanud ta aga seda teha, sest Nolan ja Jessa, tolle lemmik-baaridaam, jälgisid teda päeval ja ööl. Niisiis tahtis ta nende kahe aasta jooksul võimalikult palju õppida. Ent see oli ka vallandumine. Aastaid kestnud summutamisest, valetamisest ja peitumisest.

Ja sel päeval, kui ta laevalt maha kõndis ja tundis oma maagiat virgumas, tundis seda sirutumas ühe lonkava mehe poole... Ta langes šokiseisundisse, mis ei lõppenud enne, kui ta viimaks kolm tundi hiljem selsamal toolil nuttis.

Yrene ohkas läbi nina. „Ma võin ühel päeval siia tagasi tulla ja õpinguid jätkata. Aga kogu austuse juures, ma olen nüüd täismõõdus ravitseja.” Ja ta võis suunduda sinna, kuhu iganes tema anne teda kutsus.

Hafiza valged kulmud kerkisid, need eristusid teravalt pruunil nahal. „Ja kuidas on prints Kashiniga?”

Yrene niheles toolil. „Mis temast?”

„Olite kord head sõbrad. Ta on endiselt sinu suhtes soojalt meelestatud. See pole väike asi, mida eirata.”

Yrene sihtis teda pilguga, mida vähesed söandasid kõrgeimale ravitsejale saata. „Kas ta sekkub minu lahkumisplaanidesse?”

„Ta on prints. Talle pole keelatud midagi peale krooni, mida ta ihaldab. Ta võib leida, et sinu lahkumine on midagi sellist, mida ta ei talu.”

Neiust nõrgus läbi kabuhirmu, see algas selgroost ja kogunes viimaks sügavale sisikonda. „Mina pole teda kuidagi julgustanud. Andsin oma mõtted eelmisel aastal sellel teemal väga selgelt edasi.”

See oli katastroof. Ta käis selle mõttes uuesti ja uuesti läbi, need öeldud sõnad, need hetked nende vahel – kõik selle, mis viis koleda vestluseni suures Darghani telgis tuulest piitsutatud stepis.

See algas mõned kuud pärast Anticasse saabumist, kui üks Kashini lemmikteenritest haigestus. Tema üllatuseks istus prints ise mehe voodi kõrval ja nendel pikkadel tundidel, kui Yrene töötas, oli vestlus voolanud. Ja Yrene oli avastanud end naeratamas. Ta ravis teenri terveks ja sel ööl lahkudes saatis Kashin ta isiklikult Torre väravate juurde. Ja järgnenud kuudel kerkis nende vahele sõprus.

Vahest kergem, vabam sõprus kui see, mille ta lõi ka viimaks printsess Hasariga. Ka temale hakkas Yrene samuti meeldima pärast väikest ravi. Ja kuigi Yrenel oli Torre sees raske kaaslasi leida tema ja ta kaasõpilaste sobimatute tundide tõttu, said prints ja printsess tõesti tema sõpradeks. Nagu ka Hasari armuke, kena näoga Renia, kes oli sisimas sama armas kui väliselt.

Eks nad olid üks imelik seltskond, aga... Yrene nautis nende seltsi ja õhtusööke, kuhu Kashin ja Hasar teda kutsusid neil hetkedel, kui Yrene teadis, et tal polnud põhjust seal tegelikult olla. Kashin leidis sageli võimaluse istuda tema kõrvale või piisavalt lähedale, et teda vestlusesse tõmmata. Kuude kaupa oli kõik kombes – enam kui kombes. Ja siis tõi Hafiza Yrene steppi, kagaani suguvõsa päris koju, et juhendada üht ränka raviseanssi. Kus Kashin oli nende saatja ja teejuht.

Kõrgeim ravitseja Hafiza uuris nüüd Yrenet ja kortsutas kergelt kulmu. „Vahest on sinupoolne julgustuse puudumine ta innukamaks muutnud.”

Yrene hõõrus pöidla ja nimetissõrmega kulme. „Oleme sellest ajast peale vaevalt vestelnud.” See oli tõsi. Ehkki peamiselt selle tõttu, et Yrene vältis teda õhtusöökidel, kuhu Hasar ja Renia teda endiselt kutsusid.

„Prints ei paista olevat mees, keda saab kergesti heidutada – kindlasti mitte südameasjades.”

Ta teadis seda. Talle oli see Kashini juures meeldinud. Kuni too tahtis midagi, mida ta ei saanud talle anda. Yrene ägas pisut. „Kas ma pean siis lahkuma nagu öine varas?” Hasar poleks talle iial andestanud, kuigi tal polnud kahtlustki, et Renia oleks üritanud seda printsessi jaoks siluda ja põhjendada. Kui Hasar oli puhas tuli, siis Renia oli voolav vesi.

„Kui peaksid otsustama jääda, ei tuleks sul üldse selliste asjade pärast muretseda.”

Yrene ajas end sirgu. „Te tõesti kasutaks Kashini selleks, et mind siin hoida?”

Hafiza naeris sooja naeru. „Ei. Aga andesta vanale naisele, et ta proovib kasutada igat teed, mida sinu veenmiseks vaja.”

Tema rinnus pulbitses uhkus ja süü, kuid Yrene ei öelnud midagi. Tal polnud vastust.

Minna tagasi põhjamandrile... Ta teadis, et seal polnud tema jaoks kedagi ega midagi. Ei midagi muud peale armutu sõja ja nende, kes vajavad tema abi.

Ta ei teadnud isegi, kuhu minna – kuhu seilata, kuidas leida neid armeesid ja nende haavatuid. Ta oli rännanud varem kõrgele ja kaugele, oli vältinud vaenlasi, kes üritasid innukalt teda mõrvata, ja mõte sellest, et teha kõike uuesti... Ta teadis, et osa oleks teda hulluks pidanud. Tänamatuks selle pakkumise eest, mille Hafiza tema ette laotas. Ta oli ka ise nende asjade peale juba mõnda aega mõelnud.

Ent ometi ei möödunud päevagi, kus Yrene poleks vahtinud linna jalamil asuva mere poole – põhja suunas.

Tõepoolest, Yrene tähelepanu libises kõrgeimalt ravitsejalt tema taga olevatele akendele, kaugele ja tumenevale silmapiirile, justkui oleks see magnet.

Hafiza lausus kriipsukese võrra leebemalt: „Otsusega pole kiiret. Sõjad kestavad kaua.”

„Aga mul on vaja…”

„Esmalt on üks ülesanne, mille ma laseks sul täita, Yrene.”

Yrene tardus selle tooni, seal sisalduva käsuvihje peale.

Ta heitis pilgu kirjale, mida Hafiza oli lugenud siis, kui ta sisse astus. „Mis see on?”

„Palees on üks külaline – kagaani erikülaline. Paluksin, et sa raviks teda. Enne, kui otsustad, kas praegu on õige aeg siit rannikult lahkuda või on parem paigale jääda.”

Yrene kallutas pea viltu. Haruldane – väga haruldane olukord, kui Hafiza annab kagaanilt saadud ülesande kellelegi teisele. „Mis on tema kaebuseks?” Tavalised, tavapärased sõnad ravitsejatelt, kes juhtumeid vastu võtsid.

„Noor mees, vanuseks kakskümmend kolm. Igas mõttes terve, heas vormis. Elas suve hakul üle ränga vigastuse selgroole, mille järel on puusadest allapoole halvatud. Ta ei saa jalgu tajuda ega liigutada ning on sellest ajast peale ratastega toolis. Jätan vahele algse arstliku ülevaatuse ja pöördun otse sinu poole.”

Yrene mõtted lõid kahte lehte. Mitmeosaline, pikk protsess, et sellist vigastust ravida. Selgrood olid peaaegu sama keerulised kui ajud. Nendega üsna lähedalt seotud. Sellise ravi puhul ei saanud lasta tema maagial neid uhtuda – nii see ei käinud.

Tuli leida õigeid kohti ja kanaleid, tuli leida korrektset maagiakogust, mida rakendada. Oli vaja panna aju uuesti saatma signaale selgroogu, mööda neid katkisi teid, tuli keha sees vahetada kahjustatud, väikseimad eluosasid uute ja värskete vastu. Ja kõigele lisaks... peab õppima uuesti kõndima. Nädalaid. Võib-olla kuid.

„Ta on tegus noormees,” jätkas Hafiza. „Vigastus on sarnane sõdalasele, keda sa aitasid eelmisel talvel stepis.”

Ta oli juba seda oletanud – tõenäoliselt seepärast seda temalt palutigi. Kaks kuud kulus selleks, et ravida ratsa-aadlikku, kes hobuselt halvasti kukkus ja selga vigastas. See polnud ebatavaline vigastus Darghani seas, osa neist ratsutas hobustega ja osa rukkide seljas, nad olid ammu toetunud Torre ravitsejatele. Töö sõdalase kallal oli esimene kord, kui ta lasi käiku õppetunnid sellel teemal. See oli täpipealt põhjuseks, miks Hafiza temaga steppi kaasa tuli. Yrene oli üsna kindel, et suudab seekord omapäi ravitseda, kuid viis, kuidas Hafiza kirja poole kiikas – ainult korraks – pani Yrene järele mõtlema. Sundis teda küsima: „Kes ta on?”

„Isand Chaol Westfall.” See polnud kaganaadist pärit nimi. Hafiza lisas Yrenele silma vaadates: „Ta oli kunagi kaardiväe kapten ja nüüd on vastse Adarlani kuninga Käsi.”

Vaikus.

Yrene oli vait nii peas kui ka südames. Torniruumi täitsid ainult Torre kohal seilavate kajakate karjed ja kompleksi kõrgete müüride taga olevatelt tänavatelt koju suunduvate kauplejate hõiked.

„Ei.”

Sõna trügis Yrenest välja hingeõhuga.

Hafiza kitsas suu tõmbus pingule.

„Ei,” pressis Yrene uuesti. „Mina teda ei ravi.”

Hafiza näol polnud ei midagi pehmet, ei midagi emalikku, kui ta ütles: „Sa andsid nendesse ruumidesse astudes vande.”

„Ei.” Ta ei osanud mõelda muud, mida öelda.

„Ma olen küllalt teadlik sellest, kui raske see võib sinu jaoks olla.”

Tema käed hakkasid vabisema. „Ei.”

„Miks?”

„Te teate, miks.” Sõnad olid lämbunud sosin. „T-t-te teate.”

„Kui sa näed nendel lahinguväljadel vaevlevaid Adarlani sõdureid, kas kavatsed neist lihtsalt üle trampida?”

Hafiza polnud temaga kunagi julmem olnud.

Yrene hõõrus sõrmust oma näpul. „Kui tema oli viimase kuninga kaardiväe kapten, töötas ta mehe heaks, kes…” Sõnad valgusid ja uperpallitasid välja. „Ta kuulas tema käske.”

„Ja nüüd töötab Dorian Havilliardi heaks.”

„Kes mõnuleb isa rikkustes – minu rahva rikkustes. Isegi kui Dorian Havilliard ei osalenud, see asjaolu, et ta hoidis eemale, kui see toimus.” Kahvatud kiviseinad surusid peale, isegi tahke torn nende all mõjus kohmakana. „Kas te teate, mida need kuninga mehed nendel aastatel tegid? Mida tema armeed, tema sõdurid, tema valvurid tegid? Ja teie palute mul ravida meest, kes neid käsutas?”

„See on reaalsus sellele, kes sa oled – kes meie oleme. Valik, mille peavad langetama kõik ravitsejad.”

„Ja teie olete seda nii tihti teinud? Oma rahumeelses kuningriigis?”

Hafiza nägu tumenes. Mitte vihast, vaid mälestusest. „Mul paluti kord ravida terveks mees, kes sai kinnivõtmisest hoidudes viga. Pärast seda, kui ta oli sooritanud niivõrd jõleda kuriteo. Valvurid rääkisid mulle tema tegudest enne, kui kõndisin tema kongi. Nad tahtsid teda kokku lappida, et ta elaks kohtuistungi üle. Kahtlemata oleks ta hukatud – neil leidus ohvreid, kes olid valmis tunnistama, ja küllalt tõendeid. Eretia oli ise viimast ohvrit näinud. Mehe kõige viimast. Kogus kokku vajalikud tõendid ja seisis seal kohtus ning mõistis ta hukka sellega, mida oli näinud.” Hafiza kõrisõlm liikus. „Nad aheldasid ta sellesse kongi. Mees oli piisavalt viga saanud ja ma teadsin, et saan kasutada oma maagiat selleks, et muuta sisemist verejooksu hullemaks. Nad poleks iial teada saanud. Ta oleks hommikuks surnud ja mitte keegi poleks söandanud mind küsitleda.” Ta uuris pudelikest sinise ravijoogiga. „Ma pole kunagi tapmisele nii lähedale jõudnud. Ma tahtsin teda tappa selle eest, mida ta oli teinud. Maailm oleks olnud selle võrra parem. Mu käed lebasid ta rinnal – olin valmis seda tegema. Aga siis meenus see mulle. Mulle meenus mu antud vanne ja mulle meenus, et nad palusid mul teda ravida selleks, et ta elaks. Et võiks leida õiglust tema ohvritele ja nende peredele.” Ta vaatas Yrenele silma. „See polnud minu surm, mida välja jagada.”

„Mis juhtus?” Sõnad olid kui võbin.

„Ta üritas end süütuks kuulutada. Isegi selle juures, mida Eretia esitles, selle juures, millest ohver oli valmis rääkima. Ta oli läbi ja lõhki koletis. Nad mõistsid ta süüdi ja mees hukati järgmise päeva päikesetõusu ajal.”

„Kas te vaatasite seda pealt?”

„Ma ei teinud seda. Ma tulin siia tagasi. Aga Eretia vaatas. Tema seisis rahvahulga ees ja jäi sinna seniks, kuni nad lohistasid ta laiba kärule. Ta jäi sinna nende ohvrite tõttu, kes ei suutnud pealt vaadata. Seejärel tuli ta siia tagasi ja me mõlemad nutsime väga pikka aega.”

Yrene vaikis mõne hingetõmbe jooksul, piisavalt kaua, et käed rahuneks. „Nii et mina peaks ravima selle mehe terveks. Et tema üle saaks mujal õigust mõista?”

„Sa ei tea tema lugu, Yrene. Soovitan seda kuulata enne, kui hakkad selliste asjade üle mõtisklema.”

Yrene raputas pead. „Tema üle ei mõisteta õigust. Mitte siis, kui ta teenis nii vana kui ka uut kuningat. Mitte siis, kui ta on piisavalt kaval, et võimul edasi püsida. Ma tean küll, kuidas Adarlan töötab.”

Hafiza silmitses teda pika hetke jooksul. „Sel päeval, kui sa siia ruumi kõndisid nii kohutavalt kõhnana ja kaetud tuhandete teede tolmuga... Ma polnud iial tajunud sellist annet. Vaatasin nendesse sinu imekaunitesse silmadesse ja ma peaaegu ahhetasin sinus oleva lahjendamata väe peale.”

Pettumus. See oli pettumus kõrgeima ravitseja näol ja hääles.

„Mõtlesin endamisi,” jätkas Hafiza, „kus on see noor naine küll end peitnud? Mis jumalus on sind kasvatanud ja minu ukseläveni juhatanud? Su kleit oli pahkluude ümber räbalates ja ometi sammusid sisse sirge seljaga nagu ükskõik milline aadlidaam. Nagu oleks sa Kamala enda pärijanna.”

Kuni Yrene kallas raha töölauale ja mõne hetke pärast kokku varises. Ta kahtles, kas ajaloo kõige esimene kõrgeim ravitseja oli iial midagi sellist teinud.

„Isegi su perekonnanimi: Towers. Vahest viide su esiemade ammusele sidemele Torrega. Sel hetkel mõtisklesin, kas ma olin viimaks ometi leidnud oma pärija – oma asendaja.”

Yrene tajus neid sõnu maksahaagina. Hafiza polnud kunagi isegi vihjanud...

Jää, oli kõrgeim ravitseja pakkunud. Mitte ainult selleks, et väljaõpet jätkata, vaid ka selleks, et võtta üles nüüd tema ette laotatud mantel.

Ent see polnud Yrene enda ambitsioon, kuulutada see ruum ühel päeval enda omaks. Mitte siis, kui tema sihik oli alati olnud suunatud teisele poole Kitsast merd. Ja isegi praegu... jaa, see oli kirjeldamatu au. Aga see kõlas õõnsalt.

„Küsisin sinult, mida sa tahtsid teha teadmistega, mida ma sulle annaks,” jätkas Hafiza. „Kas sa mäletad, mida sa mulle ütlesid?”

Yrene mäletas. Ta polnud unustanud seda hetkekski. „Ütlesin, et tahan kasutada seda selleks, et teha maailmas midagi head. Et teha midagi oma kasutu, raisatud eluga.”

Need sõnad juhtisid teda neil aastatel – koos sedeliga, mida ta kandis igal päeval, kolides seda taskust taskusse, kleidist kleiti. Sõnad ühelt salapäraselt võõralt, vahest jumalaltki, kes kandis rapitud noore naise nahka, kelle kingitud kuld ta siia toimetas. Ta haledast elust päästis.

„Ja sa teedki seda, Yrene,” ütles Hafiza. „Ühel päeval lähed sa koju ja teed head. Sa teed imesid. Aga enne, kui sa seda teed, palun sinult seda noormeest aidata. Sa oled teostanud seda ravi varem – saad seda nüüd uuesti teha.”

„Miks teie ei saa?”

Ta polnud iial kõlanud nii pahuralt, nii tänamatult.

Hafiza heitis talle väikese, kurva muige. „Vaja pole mitte minu ravi.”

Yrene teadis, et kõrgeim ravitseja ei mõelnud sellega ka mehe ravi. Ta neelatas kurgus oleva tihkuse vastu.

„See on hingehaav, Yrene. Ja lasta sellel neil aastatel mädaneda... Ma ei saa sind süüdistada, aga ma pean sind vastutavaks selle eest, kui lased sellel muutuda millekski hullemaks. Ja ma leinan sind siis taga.”

Yrene huuled võbisesid, kuid ta surus need kokku ja pilgutas silmade kipitust minema.

„Sa tegid katsed ära paremini kui keegi teine, kes on iial siia torni roninud,” lausus Hafiza vaikselt. „Aga olgu see sinu jaoks minu isiklik katse. Viimane neist. Nii et kui sa otsustad lahkuda, saaks mina sinuga hüvasti jätta, sind sõtta saata ja teada...” Hafiza pani käe rinnale. „Teada, et kuhu iganes tee sind viib, mis iganes pimedusse, sinuga oleks kõik hästi.”

Yrene neelas alla väikese häälitsuse, mis üritas temast väljuda, ja vaatas selle asemel linna poole. Kaamed kivid särasid loojuva päikese viimases valguses. Kõrgeima ravitseja taga avatud akendest lipsas sisse lavendli ja nelgiga tembitud öine tuul, mis jahutas ta nägu ja sasis Hafiza valget juuksepilve.

Yrene libistas käe kahvatusinise kleidi taskusse, tema sõrmed mähkusid ümber volditud pärgamenditüki tuttava sileduse. Ta pigistas seda nii, nagu oli sageli teinud siia seilates, nende esimeste ebakindlate nädalate jooksul isegi pärast seda, kui Hafiza ta vastu võttis, nende pikkade tundide ja karmide päevade ja hetkede jooksul, mis teda väljaõppe ajal peaaegu murdis.

Võõra kirjutatud sedel. Võõras, kes päästis paari tunniga ta elu ja kinkis talle vabaduse. Yrene ei saanud iial teada tema nime, selle noore naise nime, kes kandis oma arme nii, nagu mõned daamid kandsid uhkeimaid ehteid. Noor naine, kes koolitatud tapjana ostis välja ühe ravitseja hariduse.

Nii palju asju, nii palju häid asju tuli sellest ööst. Yrene imestas vahel, kas see juhtus ikka päriselt – ta oleks võinud uskuda, et nägi seda unes, kui poleks sedelit tema taskus ja seda teist eset, mida Yrene iial maha ei müünud ka siis, kui kulda jäi hõredaks.

Peen kulla ja rubiiniga pross, väärt rohkem kui terved Antica linnakvartalid.

Adarlani värvid. Yrene ei saanud iial teada, kust tuli see noor naine, kes andis keretäie, mille järel jäid tema kenale näolapile sinikad. Ent ta kõneles adarlani keelt nagu Yrenegi. Nagu kõik lapsed, kes kaotasid Adarlani tõttu kõik – need lapsed, kelle kuningriigid jäeti tuhka ja verre ja varemetesse.

Yrene libistas pöidlaga üle sedeli, sinna tindiga kantud sõnade:

Selle jaoks, kuhu iganes sa pead minema – ja veel enamgi. Maailmal on vaja rohkem ravitsejaid.

Yrene hingas sisse esimest öist tuulekest, neid vürtse ja soolvett, mida see Torresse kehutas.

Viimaks vaatas ta Hafiza poole, kõrgeima ravitseja nägu oli rahulik. Kannatlik.

Yrene oleks keeldumist kahetsenud. Hafiza taltuks pikapeale, kuid Yrene teadis, et ükskõik, kas ta lahkuks või otsustaks kuidagi jääda, oleks ta kahetsenud. Selle peale mõelnud. Mõtisklenud selle üle, kas oli talle antud ebatavalise helduse eest üpris kehvasti tasunud. Mõtisklenud selle üle, mida tema ema sellest arvaks.

Ja isegi kui see mees oli pärit Adarlanist, isegi kui ta täitis selle lihuniku käske.

„Ma kohtun temaga. Vaatan ta üle,” soostus Yrene. Ta hääl võbeles ainult veidike. Ta pigistas taskus paberitükki. „Ja siis otsustan, kas ma ravin teda.”

Hafiza kaalus vastust. „Kõlbab küll, tüdruk,” lausus ta vaikselt. „Kõlbab küll.”

Yrene hingas vappuva pahinaga välja. „Millal ma teda näen?”

„Homme,” ütles Hafiza ja Yrene võpatas. „Kagaan palus, et sa tuleks homme isand Westfalli kambrisse.”

1 Towers on otsetõlkes „tornid” (tõlkija märkus)