Читать книгу Klaastroon 6: Koidutorn - Sarah J Maas - Страница 7

Chaol Westfall, endine kaardiväe kapten ja nüüd Adarlani vastse kuninga Käsi, oli avastanud, et vihkas üle kõige üht heli.

Rattaid.

Täpsemalt öeldes nende klobinat küljelaudadel sellel laeval, millel ta oli kulutanud kolm nädalat, et reisida üle tormist pillutatud vete. Ja nüüd nende raginat ja müdinat läikivatel rohelistel marmorpõrandatel ning peentel mosaiikidel läbi kogu Lõunamandri kagaani kiiskava palee poole Anticas.

Kuna tal polnud muud teha, kui istuda ratastega toolis, mida ta oli hakanud pidama ühtaegu nii oma vanglaks kui ka ainsaks teeks maailma nägemiseni, silmitses Chaol üksikasju selles ulatuslikus palees, mis istus pealinna lugematute küngaste hulgas ühe tipu peal. Iga tükk selle materjalidest oli võetud kagaani vägeva impeeriumi mingist osast ja ehitatud selle auks.

Need poleeritud rohelised põrandad, mille peal tema tool nüüd plagistas, olid raiutud välja mandri edelas asuvatest karjääridest. Võimsate puudena tahutud punased sambad, mille ülemised oksad sirutusid üle kõrgel ülal laiuvate võlvlagede – kõik need olid osa ühest lõputust vastuvõtusaalist –, olid tassitud kohale kirdes asuvatest, liivast lihvitud kõrbetest.

Rohelist marmorit katkestavate mosaiikide autorid olid Tiganast pärit meistrid, kagaani poolt samuti hinnatud linnast mandri mägises lõunaotsas. Igaüks kujutas mingit stseeni kaganaadi külluslikust, jõhkrast, kuulsusrikkast minevikust: sajanditest, mida kulutati rändava hobuserahvana mandri idapoolel asuvatel rohustel steppidel. Esimese kagaani ehk sõjapealiku ilmumisest, too ühendas laiali pillutatud hõimud vallutusväeks, mis võttis mandri tükk tüki haaval üle, ja rakendas salakavalust ning hiilgavaid strateegiaid, et sepistada ulatuslikku impeeriumi. Ja järgnenud kolmest sajandist – erinevatest kagaanidest, kes olid impeeriumi laiendanud, jaotades sadade piirkondade vara üle kogu maa, ehitades lugematuid sildu ja teid, et neid kõiki ühendada, valitsedes üüratut mandrit täpsuse ja selgusega.

Vahest näitasid mosaiigid pilti sellest, milline oleks võinud olla Adarlan, mõtiskles Chaol sel ajal, kui ees laiuvate nikerdatud sammaste ja kullatud kuplite vahel vilksas sinna kogunenud õukonna üminaid. See tähendab, kui Adarlani poleks valitsenud mees, keda juhtis deemon-kuningas põrgulikus kavatsuses muuta see maailm pidulauaks oma hordidele.

Chaol käänas pea üles, et piiluda Nesrynit. Too lükkas tema tooli kivisel ilmel. Ainult tema tumedad silmad, mis sööstsid üle iga mööduva näo ja akna ja samba, reetsid mingitki huvi kagaani ulatusliku kodu vastu.

Nad hoidsid oma uhkeimaid riideid tänaseks ja värskelt määratud kaardiväe kapten näis tõepoolest veripunases ning kuldses mundris imekena. Kust Dorian ühe sellise mundri välja tõi, mida Chaol kord niisuguse uhkusega kandis, polnud viimasel aimugi.

Tema soovis algselt kanda musta, lihtsalt värvi tõttu... Ta polnud iial tundnud end hästi värvides, välja arvatud oma kuningriigi punases ja kollases. Aga must oli muutunud Erawani valgidest nakatunud valvurite värviks. Nemad kandsid mustal musta mundrit, kui nad Riftholdi terroriseerisid. Kui nad kogusid kokku, piinasid ja mõrvasid tema mehi.

Ja seejärel riputati ohvrid paleeväravatele tuule kätte kiikuma.

Ta suutis vaevu vaadata Antica valvureid, kellest nad siia jõudes nii tänavatel kui ka sellessamas palees möödusid – seisid uhkelt ja valvsalt, mõõgad seljal ning noad külgedel. Isegi praegu võitles ta kiusatusega kiigata sinna, kus ta teadis, et nad oleks saali määratud. Täpselt seal, kuhu temagi oleks oma mehi asetanud. Kus tema ise ka oleks kahtlemata seisnud, kõike jälginud sel ajal, kui saabuks saadikud mõnest välismaisest kuningriigist.

Nesryn vastas tema pilgule. Need eebenikarva silmad olid jahedad ega pilkunud, õlgadeni pikad mustad juuksed õõtsusid iga sammuga. Tema armsal, tõsisel näol ei värelenud märkigi närvilisusest. Ei mingit aimust sellest, et nad kohtuvad kohe maailma ühe vägevaima mehega – mehega, kes võis muuta nende enda mandri saatust sõjas, mis oli kindlasti juba lahvatamas üle Adarlani ja Terraseni.

Chaol vaatas ette ega öelnud sõnagi. Seintel, sammastel ja võlvkaartega ukseavadel leidus kõrvu, silmi ning suid, oli Nesryn teda hoiatanud.

Ainult see mõte takistas Chaolil näperdamast rõivaid, mille kasuks ta viimaks otsustas: helepruunid püksid, kastanivärvi põlvsaapad, parimast siidist valge särk, mida suuremalt jaolt varjas mereroheline kuub. Too oli küllalt lihtne, selle maksumust paljastasid vaid peened vaskpandlad selle esisel ja kõrget kraed ning ääri riivava hapra kuldniidi sädelus. Nahkvööl ei rippunud mingit mõõka – selle rahustava kaalu puudumine mõjus kui fantoomjäse.

Või jalad.

Kaks ülesannet. Tal oli siin viibides kaks ülesannet ja ta polnud ikka veel kindel, kumb neist rohkem võimatuks osutub.

Kas veenda kagaani ja tema kuut võimalikku pärijat, et need laenaks oma märkimisväärseid vägesid sõjaks Erawani vastu...

Või leida Torre Cesmes ravitseja, kes avastaks mingi viisi, kuidas teda uuesti kõndima saada.

Kuidas – mõtles ta mitte väikese tülgastusvärelusega – teda korda teha.

Ta vihkas seda väljendit. Peaaegu sama palju kui rataste klobi­nat. Korda teha. Isegi kui see oli see, mida ta kavatses legendaarsetelt ravitsejatelt enda heaks paluda, käis see väljend ikkagi vastukarva. Pani sisikonna pöörlema.

Ta tõukas väljendi ja mõtte peast, kui Nesryn järgnes peaaegu hääletule teenriteparvele. Too juhtis neid siia sadamast läbi Antica käänuliste ja tolmuste munakiviteede, kaldus avenüüd pidi üles palee enda kuplite ning kolmekümne kuue minaretini.

Valged riideribad – siidist vildi ja linani – rippusid lugematutel akendel, laternatel ning ukseavadel. Ilmselt suri hiljuti mõni ametnik või kauge kuninglik sugulane, pomises Nesryn. Surmarituaalid olid mitmekesised ja sageli segu lugematutelt kuningriikidelt ja aladelt, mida kaganaat nüüd valitses. Ent valge riie oli iidne jäänuk sajanditest, kui kagaani rahvas steppides uitas ja seadis surnuid puhkama valvsa lahtise taeva alla.

Ent linn polnud küll eriti sünge, kui nad sealt läbi rändasid. Inimesed kiirustasid endiselt ringi erinevat sorti riietes, müüjad hõikusid endiselt oma kaupa, akolüüdid puust või kivist templites – igal jumalusel oli Anticas kodu, teatas Nesryn – viipasid endiselt kutsuvalt neile, kes kõndisid tänavatel. Kõike sellest, isegi paleed, jälgis kiiskav, kahvatust kivist torn ühe lõunapoolsema künka peal.

Torre. Seesama torn, kus asusid maailma parimad surelikud ravitsejad. Chaol proovis seda mitte liiga kaua läbi kaarikuakna silmitseda, ehkki massiivset torni võis näha Anticas peaaegu igalt tänavalt ja nurga alt. Ükski teenritest ei maininud seda ega osutanud domineerivale vaatepildile, mis näis võistlevat koguni kagaani enda paleega.

Ei, teenrid ei rääkinud siiasõidul suurt midagi, isegi kuivas tuules laperdavate leinalippude kohta. Igaüks neist püsis vaiksena, nii naised kui ka mehed. Nende sirged tumedad juuksed läikisid, kõik kandsid lohvakaid pükse ja koobaltsiniseid ning veripunaseid, kullaga ääristatud voogavaid jakke. Teenisid palka, kuid pärinesid orjadest, kes kuulusid kord kagaani pärilusliinile. Kuni eelmine kagaan, tulihingeline visionäär, keelustas orjapidamise põlvkonna eest osana arvukatest täiendustest, mida see naine oma impeeriumis tegi. Kagaan vabastas oma orjad, kuid jättis nad tööle palgatud teenritena – koos nende lastega. Ja nüüd nende lastelastega.

Mitte ükski neist ei paistnud alatoitunud või vähemakstud. Mitte keegi ei ilmutanud isegi hirmuvälgatust, kui nad saatsid Chaoli ja Nesrynit laevast paleesse. Näis, et praegune kagaan kohtles oma teenreid hästi. Loodetavasti kavatses seda teha ka mehe seni määramata pärija.

Erinevalt Adarlanist või Terrasenist otsustas impeeriumi pärandamise üle kagaan – mitte sünnijärjekord või sugu. Ehkki ta hankis tavaliselt võimalikult palju lapsi, et anda otsustamiseks laia valikut, muutis see määramise vaid mõnevõrra lihtsamaks. Ja rivaliteet kuninglike laste vahel... See oli peaaegu et verine spordiala. Kõik loodud selleks, et tõestada lapsevanemale, kes on kõige tugevam, targem, valitsemiseks sobivam.

Seadus nõudis, et kagaanil oleks märgistamata, varakambrisse luku taha peidetud üks pitseeritud ürik – dokument, mis nimetas tema pärijat juhuks, kui surm pühkis ta minema enne selle ametlikku välja kuulutamist. Seda võis igal ajal muuta, kuid selle mõte oli vältida ühtainsat asja, mille hirmus kaganaat oli elanud sellest ajast peale, kui esimene kagaan mandri kuningriigid ja alad kokku klopsis: kollapsit. Mitte välisjõudude, vaid sisesõja tõttu.

See ammune esimene kagaan oli olnud tark, sest kaganaadi kolmesaja-aastase ajaloo jooksul polnud kordagi esinenud kodusõda.

Ja nüüd, kui Nesryn lükkas teda kahe üüratu samba vahele seisma jäänud teenrite graatsilistest kummardustest mööda, kui nende ette laotus lopsakas, peenelt kaunistatud troonisaal, milles kümned inimesed keskpäevases päikeses sätendava kuldse poodiumi ümber kogunesid, mõtiskles Chaol selle üle, milline troonil istuva mehe ees seisvast viiest kogust seda impeeriumi juhtima valitakse.

Ainsad helid tekkisid sellest, kui neli tosinat tegelast – ta luges nad kokku paari ükskõikse silmapilgutuse jooksul – koondusid riiete kahinal läikiva poodiumi kummalegi küljele, moodustades siidist ja ihust ja vääriskividest seina. Lausa avenüü, mida mööda Nesryn tema ratastega tooli lükkas.

Riiete kahin – ja rataste klobin ning kääksumine. Nesryn õlitas neid küll hommikul, kuid merel veedetud nädalad mõjusid ikka metallile. Iga kraaps ja kriiks kõlas kui sõrmeküüne tõmme vastu kivi.

Ent ta hoidis pead kõrgel. Õlgu taga.

Nesryn seisatas tervislikus kauguses poodiumist – viiest kuninglikust lapsest, nii mees- kui ka naissoost müürist, mis seisis nende ja isa vahel.

Oma imperaatori kaitsmine: iga printsi või printsessi esmane kohus. Kergeim viis tõestada ustavust, sokutada end paremini pärijaks nimetamise poole. Ja need viis nende ees...

Chaol vormis näo neutraalseks ja luges nad uuesti kokku. Ainult viis. Mitte kuus, nagu Nesryn kirjeldas.

Aga ta ei otsinud puuduvat kuninglikku võsukest saalist, vaid kummardas pihast. Ta oli harjutanud seda liigutust ikka ja jälle viimasel nädalal merel, kui ilm muutus kuumemaks, õhk kuivemaks ja päikesest küpsenuks. Teha seda toolil mõjus endiselt ebaloomulikuna, kuid Chaol kummardas madalale – kuni põrnitses sõnakuulmatuid jalalabasid, plekituid pruune saapaid, jalgu, mida ta ei suutnud tunnetada, ei suutnud liigutada.

Vasakult kostva riidesosina järgi teadis ta, et Nesryn astus tema kõrvale ja kummardas samuti sügavalt.

Nad püsisid nii kolme hingetõmbe jooksul, mis Nesryni väitel oli kohustuslik.

Chaol kasutas kolme hingetõmmet enda rahustamiseks, et tõrjuda eemale koormavat mõtet sellest, mis neil mõlemal lasus.

Kord oli ta olnud vääramatu hoiaku säilitamises osav. Ta teenis Doriani isa aastaid, kuuletus käskudele silmagi pilgutamata. Ja enne seda talus ta omaenda isa, kelle sõnad olid sama lõikavad kui ta rusikad. Tõeline, praegune Anielle’i isand.

See isand Chaoli enda nime ees oli nüüd küll pilkav. Pilkav ja valelik, ometi keeldus Dorian sellest loobumast ega kuulanud Chaoli proteste.

Isand Chaol Westfall, Kuninga Käsi.

Ta vihkas seda. Rohkemgi kui rataste häält. Rohkemgi kui keha, mida ta enam puusadest altpoolt ei tunnetanud, keha, mille liikumatus üllatas teda ikka veel. Ka kõik need nädalad hiljem.

Ta oli Eimillegi Isand. Vandemurdjate Isand. Valetajate Isand.

Ja kui Chaol tõstis rindkeret ja kohtus troonil istuva valgejuukselise mehe ülespoole kaldu silmadega, kui valitseja parkunud pruun nahk kortsutas end väikeseks, salakavalaks muigeks... mõtles Chaol, kas kagaan teadis seda samuti.