Читать книгу Klaastroon 6: Koidutorn - Sarah J Maas - Страница 9

Nesryn oli šokis.

Chaol ei saanud tema juurde minna, ei saanud teda kaissu haarata ega enda lähedal hoida.

Mitte nüüd, kui Nesryn kõndis hääletu ja hõljuvana nagu mardus otse magamistuppa uhkes tubade kompleksis, mis neile palee esimesel korrusel määrati, ja sulges ukse enda järel. Justkui oleks ta unustanud, et maailmas leidus veel keegi.

Chaol ei süüdistanud teda.

Ta lasi teenijannal, peene kondiga naisel, kelle kastanpruunid juuksed laskusid raskete kiharatena kitsa pihani, lükata oma tooli teise magamistuppa. Kompleksi aknad avanesid aiale, kus kasvasid viljapuud ja mulisesid purskkaevud. Ülemise korruse rõdule kinnitatud potitaimedest laskusid alla roosade ja purpursete õite kaskaadid. Need pakkusid elavaid kardinaid tema kõrguvate magamistoa akende – uste ette, taipas ta.

Teenijanna pobises midagi vanni valmispanekust, ta valdas võrreldes kagaani ja tema lastega Chaoli keelt kohmakamalt. Mitte, et Chaolil oleks olnud erilist õigust selle üle otsustada: temagi polnud kuigi sorav üheski teises keeles omaenda mandril.

Naine lipsas nikerdatud puusirmi taha, mis kahtlemata viis Chaoli vannituppa. Mees piilus endiselt avatud magamistoa ukseavast Nesryni magamistoa suletud uksi.

Nad poleks pidanud lahkuma.

Chaol poleks saanud midagi teha, aga... Ta teadis, mida mitteteadmine võis Nesryniga teha. Mida see tegi juba tema endaga.

Dorian ei surnud, kinnitas ta endale. Ta pääses. Põgenes. Kui ta oleks Perringtonil peos – Erawanil peos –, oleks nad seda teadnud. Prints Arghun oleks teadnud.

Tema linna vallutasid nõiad. Ta mõtiskles, kas rünnakut juhtis Manon Mustnokk.

Chaol üritas tulutult meenutada, mis seisus olid võlad nende vahel. Aelin säästis Manoni elu Temise templi juures, kuid Manon andis neile ülitähtsat infot selle kohta, et Dorian oli valgi võimuses. Kas nad olid sellega tasa? Või ebalevad liitlased?

Asjatu oli loota, et Manon pöörduks Morathi vastu. Ometi saatis ta hääletu palve mis iganes jumaluse poole, kes võis kuulata, et too kaitseks Doriani ja juhiks tema kuninga sõbralikematesse sadamatesse.

Dorian pidi hakkama saama. Ta oli liiga tark, liiga andekas selleks, et mitte saada. Polnud ühtki teist alternatiivi – mitte ühtki –, millega Chaol oleks nõustunud. Dorian elab ja viibib väljaspool ohtu. Või siis teel väljapoole ohtu. Ja kui Chaol leiab sobiva hetke, kavatses ta vanimast printsist infot välja pigistada. Lein või mitte. Kõik, mida Arghun teaks, oleks teada ka Chaolile. Ja siis plaanis ta paluda sellel teenijaplikal kammida läbi iga kaubalaeva, et leida infot rünnaku kohta.

Ei ühtki sõna – polnud ühtki sõna Aelini kohta. Kus ta nüüd on, millega ta tegeleb. Aelin, kes võis väga hästi olla ka see, kelle tõttu läks liit Chaolile kaduma.

Ta kiristas hambaid ja tegi seda veel endiselt siis, kui kompleksi uksed avanesid ning üks pikk, laiaõlgne mees jalutas sisse nii, nagu oleks koht talle kuulunud.

Eks ta vist kuuluski. Prints Kashin oli üksi ja relvastamata, kuigi liikus kergelt nagu see, kes uskus kindlameelselt oma keha vankumatusse jõudu.

Eks vist Chaol oli ise ka niimoodi Riftholdi palees kord ringi käinud.

Chaol langetas tervituseks pea. Prints sulges välisukse ja uuris teda. See oli sõdalase hinnang, varjamatu ja põhjalik. Kui tema pruunid silmad viimaks Chaoli omadega kohtusid, ütles prints adarlani keeles: „Teie vigastused pole siin kandis haruldased. Olen kohanud palju selliseid – eriti ratsahõimude seas. Minu suguvõsa rahva seas.”

Chaolil polnud erilist tahtmist oma vigastuste üle printsi ega kellegi teisega arutleda. Niisiis ta vaid noogutas. „Kindlasti olete.”

Kashin kallutas pea viltu ja silmitses taas Chaoli, mehe tume pats libises üle lihaselise õla. Luges võib-olla välja Chaoli soovi mitte hakata liikuma mööda seda konkreetset rada. „Mu isa tõepoolest soovib, et te mõlemad meiega õhtusöögil liituks. Veelgi enam, et te liituks meiega igal ööl pärast seda, kuni olete siin. Ja istuks kõrgema laua ääres.”

See polnud veider palve, mida ühele külastavale kõrgele ametnikule esitada. Kindlasti oli au istuda kagaani enda lauas, kuid saata oma poeg seda ütlema... Chaol kaalus hoolikalt järgmisi sõnu ja valis siis lihtsalt kõige ilmselgema: „Miks?”

Kahtlemata soovis pere ju püsida üksteise lähedal, olles kaotanud oma noorima liikme. Kutsuda enda juurde võõraid…

Printsi lõug tõmbus pingule. Polnud selline mees, kes erinevalt kolmest vanimast õest-vennast oleks harjunud emotsioone looritama. „Arghun teatab, et meie palee on kaitstud hertsog Perringtoni vägede nuhkide eest, et tema esindajaid pole veel saabunud. Minul pole seda usku. Ja Sartaq…” Prints sai endal sõnasabast kinni, justkui poleks tahtnud segada asjasse oma venda – või võimalikku liitlast. Kashin grimassitas. „On kindel põhjus, miks ma otsustasin elada sõdurite seas. Selle õukonna keerutamine...”

Chaolil oli kiusatus öelda, et ta mõistab. Tema ise oli tundnud seda suurema osa oma elust. Siiski küsis ta: „Kas teie arvates on Perringtoni väed sellesse õukonda tunginud?”

Kui palju teadis Kashin või Arghun Perringtoni vägedest? Tõtt valgikuningast, kes kandis Perringtoni nahka? Või armeedest, mida ta käsutas, mis olid hullemad, kui ükskõik milline nende kujutlusvõime oleks suutnud välja mõelda? Aga see informatsioon... Selle kavatses ta enda teada jätta. Näha, kas seda sai kuidagi ära kasutada, kui Arghun ja kagaan seda ei teadnud.

Kashin hõõrus kaela. „Mina ei tea, on see Perrington või keegi Terrasenist või Melisandest või Wendlynist. Mina tean ainult seda, et minu õde on nüüd surnud.”

Chaoli süda jättis takti vahele. Ometi söandas ta uurida: „Kuidas see juhtus?”

Kashini silmis väreles lein. „Tumelun oli alati veidi metsik, hoolimatu. Tavatses tujutseda. Ühel päeval rõõmus ja naeruküllane, järgmisel endassetõmbunud ja lootuse kaotanud. Nad...” Tema kõrisõlm õõtsatas. „Nad räägivad, et Tumelun kargas seepärast rõdult alla. Duva ja tema abikaasa leidsid ta pärast sel ööl.”

Igasugune surm pereringis oli laastav, kuid enesetapp... „Mul on kahju,” pakkus Chaol vaikselt.

Kashin raputas pead, päikesevalgus tantsiskles tema mustadel juustel. „Mina ei usu seda. Minu Tumelun poleks hüpanud.”

Minu Tumelun. Sõnad ütlesid piisavalt printsi ja tema noorima õe läheduse kohta.

„Te kahtlustate räpast mängu?”

„Mina tean vaid seda, et pole vahet, millised olid Tumeluni tujud. Ma tundsin teda nagu viit sõrme. Nagu tunnen omaenda südantki.” Ta asetas käe südamele. „Tema poleks hüpanud.”

Chaol kaalus taas hoolikalt sõnu. „Mul on küll kahju teie kaotuse pärast, kuid kas teil on mingit põhjust kahtlustada, miks seda oleks pidanud korraldama mõni võõramaine kuningriik?”

Kashin astus paar sammu edasi. „Mitte keegi meie maadel poleks piisavalt rumal.”

„Noh, mitte keegi ka Terrasenis või Adarlanis ei teeks iial midagi sellist. Isegi selleks, et teid sellesse sõtta manipuleerida.”

Kashin uuris teda silmapilgu jooksul. „Isegi mitte kuninganna, kes oli kord ise palgamõrvar?”

Chaol ei lubanud endal ilmutada ühtki emotsioonivärelust. „Aelin võis olla kord palgamõrvar, kuid on karmid piirid, millest ta üle ei lähe. Üheks neist on laste tapmine või vigastamine.”

Kashin seisatas aiapoolse seina vastu asetatud kummuti ees ning kohendas selle poleeritud ja tumedal pinnal üht kullatud karpi. „Ma tean. Lugesin selle kohta oma venna aruannetest. Üksikasju tema tapatöödest.” Chaol võis vanduda, et prints judistas end enne, kui lisas: „Ma usun teid.”

Kahtlemata sellepärast prints temaga üldse seda vestlust alustaski.

Kashin jätkas: „See ei jäta alles kuigi paljusid teisi võõrvõime, kes võiks seda teha. Ja Perrington on selle lühikese nimekirja eesotsas.”

„Ent miks võtta sihikule teie õde?”

„Ma ei tea.” Kashin astus veel paar sammu edasi. „Ta oli noor, ilmsüütu. Ratsutas minuga Darghani, meie emaklannide seas. Tal polnud veel oma sulde’t.”

Chaoli kipras kulmu peale selgitas prints: „See on oda, mida kannavad kõik Darghani sõdalased. Põimime oma lemmikhobuse jõhvid tera ala varre külge. Meie esivanemad uskusid, et sinnapoole, kuhu need jõhvid tuules lehvisid, jäi ka meie saatus. Osa meist usub endiselt neid asju, kuid isegi need, kes peavad seda pelgalt traditsiooniks... me võtame neid kõikjale kaasa. Siin palees leidub õu, kuhu on pistetud minu ja mu õdede-vendade sulde’d, et tuult tajuda sel ajal, kui meie püsime isa palees, kohe tema oma kõrval. Aga surma korral...” Taas see leinavari. „Surma korral on need ainus asi, mille me alles jätame. Need kannavad Darghani sõdalase hinge kogu igaviku jooksul ja need pistetakse jäädavalt meie püha maa stepimulda.” Prints sulges silmad. „Nüüd rändab tema hing tuulega.”

Nesryn lausus ennemalt sama. Chaol kordas vaid: „Mul on kahju.”

Kashin avas silmad. „Mõned mu õdedest-vendadest ei usu mind Tumeluni koha pealt. Mõned usuvad. Meie isa pole aga veel otsustanud. Meie ema ei lahku leina tõttu toastki ja mainida minu kahtlusi… Ma ei suuda end isegi sundida neid talle mainima.” Ta hõõrus tugevat lõuga. „Niisiis olen veennud isa, et ta lubaks diplomaatilise žestina teil liituda meiega igal õhtusöögil. Ent minule meeldiks, et te vaatleks seal võõraste silmadega. Teataks, kui midagi on lahti. Vahest näete midagi, mida meie ei näe.”

Aidata neid... ja vahest saada vastutasuks abi. Chaol lausus varjamatult: „Kui usaldate mind piisavalt, et lasta mul seda teha, et mulle seda kõike rääkida, miks siis mitte nõustuda liituma meiega selles sõjas?”

„Pole minu koht rääkida või oletada.” Väljaõppinud sõdur. Kashin uuris tube, justkui vaeks võimalikke vaenlasi, kes võisid seal varitseda. „Mina marsin välja alles siis, kui mu isa selleks käsu annab.”

Kui Perringtoni väed olid juba siin, kui printsessi surma taga oli tõesti Morath... See oleks olnud liiga lihtne. Liiga lihtne mõjutada kagaani liituma Doriani ja Aeliniga. Perrington – Erawan oli sellest märksa nutikam.

Ent kui Chaol ise suudab võita nende poolele kagaani maavägede juhataja…

„Mina neid mänge ei mängi, isand Westfall,” lausus Kashin, lugedes välja seda, mis iganes Chaoli silmis sätendas. „Minu õed-vennad on need, keda tahaksite veenda.”

Chaol toksis sõrmega tooli käsitoel. „On mingit nõu selles vallas?”

Kashin turtsatas ja muigas pisut. „Enne teid on tulnud teisigi. Kuningriikidest, mis on märksa rikkamad kui teie oma. Osal läks see korda, osal mitte.” Pilk Chaoli jalgadele ning printsi silmi sugenes haletsusevälgatus. Chaol pigistas käsitugesid selle haletsuse peale, mis pärines mehelt, kes tundis temas ära sõdalase. „Soovida edu on kõik, mida saan teile pakkuda.”

Seejärel sammus prints ukse poole, tema pikad jalad õgisid seda vahemaad.

„Kui Perringtonil on siin esindaja,” alustas Chaol, kui Kashin välisukseni jõudis, „olete juba näinud, et kõik siin palees viibivad rängas ohus. Peate midagi ette võtma.”

Kashin peatus, käsi nikerdatud uksenupul, ja kiikas üle õla. „Mis te arvate, miks ma palusin abi ühelt välismaiselt isandalt?”

Seejärel prints kadus, tema sõnad rippusid magusalt lõhnastatud õhus. Hääletoon polnud julm, polnud solvav, kuid sõdalase siirus selle juures...

Chaol püüdis hingamist uuesti kontrolli alla, kuid mõtted pööritasid endiselt. Ta polnud näinud ühtki musta sõrmust ega kaelavõru, ent polnud samas neid ka otsinud. Polnud isegi kaalunud, et Morathi vari võis juba nii kaugele sirutuda.

Chaol hõõrus rinda. Ettevaatlik. Ta pidi olema siin õukonnas kuradima ettevaatlik. Nii sellega, mida ütles avalikult, kui ka sellega, mida ütles selles ruumis.

Chaol põrnitses suletud ust ikka veel ja mõtiskles selle kõige üle, millele Kashin oli vihjanud, kui välja ilmus teenijanna. Naise varrukateta särk ja püksid olid asendunud kõige õhemast, läbipaistvamast siidrüüga, mis oli keskelt kokku seotud. See ei jätnud mitte midagi kujutlusvõime hooleks.

Chaol surus alla tahtmise hõigata, et hoopis Nesryn teda aitaks. „Ainult pese mind,” ütles ta nii selgelt ja kindlalt, kui üldse suutis.

Teenijanna ei ilmutanud mingit närvilisust, ei mingit kõhklusvärinat. Chaol teadis, et naine oli teinud seda varem lugematuid kordi, kui ta küsis vaid: „Kas ma pole teile meele järele?”

See oli järsk, aus küsimus. Talle maksti tema teenete eest hästi – kõigile teenijatele maksti. Ta oli ise otsustanud seal olla ja kergesti võis leida mõne teise nii, et see poleks kahjustanud tema staatust.

„Oled,” ütles Chaol vaid pooleldi valetades ja keeldus lubamast oma pilgul langemast naise silmadest allapoole. „Väga meeldiv,” selgitas ta. „Aga ma tahan ainult vanni.” Ta lisas, lihtsalt selleks, et olla kindel: „Sinult mitte midagi muud.”

Chaol oli oodanud temalt tänu, kuid teenija vaid noogutas häirimatult. Isegi selle naise juures pidi Chaol oma ütlustega ettevaatlik olema. Sellega, mida nad võisid Nesryniga neid tubades arutada.

Nesryni magamistoa suletud ukse taga polnud ikka veel heli ega märkigi liikumisest.

Niisiis viipas ta, et teenija võis lükata ta tooli vannituppa. Valge ja sinise kahheliga kaetud ruumis lainetasid auruloorid.

Tool liugles üle vaiba ja kahhelplaatide ning võttis vähese vaevaga kurve mööbli ümber. Nesryn leidis õnnekombel selle tooli ühest nüüdseks tühjast ravitsejate katakombist Riftholdi lossis napilt enne seda, kui nad siia seilasid. Tundus, et see oli üks väheseid esemeid, mille põgenevad ravitsejad maha jätsid.

See oli eeldatust kergem ja sihvakam. Istme külgedel asuvad rattad pöörlesid hõlpsalt ka siis, kui ta kasutas peent metallist käsiraami rataste suunamiseks. Erinevalt teistest nähtud toolide jäigast kogukusest olid sellel toolil kaks väikest esiratast kohe puust jalatugede kummalgi küljel, kumbki võis pöörata end igasse valitud suunda. Ja nüüd keerasid need sujuvalt aurupahvakate sisse vannitoas.

Suuremalt jaolt täitis seda suur, põrandasse ehitatud bassein. Veepinnal läikisid eeterlike õlide laigud, mida katkestasid vaid laiali pillutatud õielehed. Väike aken kõrgel kaugemas seinas piilus aiarohelusse ja küünlad kuldasid tupruvat auru.

Luksus. Täielik luksus sel ajal, kui tema linn vaevles. Kui nad anusid abi, mida ei tulnud. Dorian oleks tahtnud jääda. Ainult absoluutne kaotus, igasugune ellujäämisvõimaluse puudumine oleks sundinud teda lahkuma. Chaol mõtiskles, kas tema maagia mängis selles mingit osa. Aitas kedagi neist.

Dorian leiaks oma tee ohutusse, liitlasteni. Ta tajus seda oma luudes, kuigi sisikond jätkas pöörlemist. Polnud midagi, mida ta oleks saanud siin oma kuninga aitamiseks teha – peale selle liidu sõlmimise muidugi. Isegi kui iga instinkt röökis talle, et ta naaseks Adarlani, otsiks üles Doriani, pidi ta jätkama sel kursil.

Chaol märkas vaevu teenijannat, kes tema saapad tõhusate tõmmetega jalast võttis. Ja kuigi ta oleks võinud seda ise teha, pani ta vaevu tähele, kuidas too võttis ära tema mererohelise kuue ja siis selle all oleva särgi. Ent ta tiris end viimaks mõtetest välja, kui naine hakkas võtma ära tema pükse – kui Chaol kallutas end appi ja kiristas hambaid ning nad tegutsesid kohmetus vaikuses. Alles siis, kui naine sirutas võtma ära tema aluspesu, haaras Chaol tal randmest.

Nad polnud Nesryniga ikka veel üksteist puudutanud. Kui jätta kõrvale kehva saatusega tuhin laeval kolm päeva tagasi, polnud Chaol näidanud välja mingit tungi selle sammu tegemiseks. Ta oli seda soovinud küll. Oli ärganud enamikul hommikul valuliku igatsusega selle järele, eriti siis, kui nad jagasid oma esinduskajutis voodit. Aga mõte sellest, et ta poleks võimeline võtma naist nii, nagu ta seda kord oli teinud... See rikkus igasuguse podiseva iha. Ehkki ta oli samal ajal tänulik selle eest, et teatud osad temast kahtlemata veel töötasid.

„Saan ise sisse minna,” teatas Chaol veel enne, kui teenijanna jõudis liigutada. Ta kogus jõudu oma käsivartes ja seljas ning hakkas end toolilt alla nihutama. See oli ilustamata protsess, mille ta pikkadel merel veedetud päevadel suutis välja mõelda.

Esmalt nipsas ta paika rataste lukumehhanismi, klõps kaikus kivilt ja veelt tagasi. Paari liigutusega manööverdas Chaol end tooliäärele, tõstis siis jalad puuplaatidelt põrandale, kallutades seda tehes neid endast vasakule. Parema käega hoidis ta kõvasti istmeäärest põlvede vahel ja ajas vasaku käe rusikasse ning kummardas, et toetada seda jahedatele, aurust ligedatele kahhelplaatidele. Libe…

Teenijanna vaid tatsas ligi, asetas tema ette paksu valge riidepalaka ja taganes. Chaol heitis talle tänuliku muige ja toetas vasaku rusika taas põrandale, pehme riide peale ning jaotas oma kaalu käsivarrele. Sisse hingates, parem käsi endiselt tooliäärt pigistamas, langetas ta end ettevaatlikult maha, keerates istmikku toolist eemale – ja põlved paindusid palumata.

Ta maandus mütsuga, kuid vähemalt oli ta põrandal. Ta ei käinudki uperkuuti nii, nagu juhtus esimese poole tosina korraga, kui ta seda laeval proovis.

Ettevaatlikult nihutas ta end basseinitrepi äärele, kuni sai asetada jalad sooja vette, kohe teise astme peale. Silmapilgu pärast suundus teenijanna vette graatsiliselt nagu haigur, naise läbipaistev rüü muutus kastena olematuks, kui vesi seda mööda üles hiilis. Naise õrnad, ent kindlad käed haarasid Chaolil kaenla alt ja aitasid mehel end üleni basseini hiivata ning ülemise astme peale sättida. Seejärel juhtis teenijanna teda järgmisele ja järgmisele astmele, kuni Chaol istus õlgadeni vees. Silme ees naise täidlased, kikkis rinnad.

Tundus, nagu poleks too seda märganudki. Chaol keeras kohe pilgu akna poole, kui naine pöördus väikese kandiku poole basseiniääre lähedal. Õlid ja pintslid ja pehme välimusega riidetükid. Chaol libistas aluspüksid jalast sel ajal, kui naine mujale pöördus, ja asetas need valju, märja latsakaga basseiniäärele.

Nesryn ei tulnud endiselt oma toast välja.

Niisiis sulges Chaol silmad, alistus teenijanna askeldustele ja mõtiskles selle üle, mida põrgut ta peaks nüüd tegema.