Читать книгу Klaastroon 6: Koidutorn - Sarah J Maas - Страница 8

Eks temas peitus vist kaks poolt, leidis Nesryn.

See osa, mis oli nüüd Adarlani kuningliku kaardiväe kapten, mis sundis teda kuningale tõotama, et ta kavatses kanda hoolt tema kõrval ratastega toolis istuva mehe terveks ravimise eest – ja koguda armeed tema ees troonil istuva mehe käest. See osa Nesrynist, mis hoidis tema pead kõrgel, õlgu taga, käsi ähvardamist vältivas kauguses uhkest mõõgast ta puusal.

Ja siis oli see teine osa.

See osa, mis silmitses silmapiirile valguva jumalalinna torne, minarette ja kupleid, kui nad sinna seilasid, kõige selle kohal seismas uhkelt Torre särav sammas – ja pidi seepeale pisaraid neelama. See osa, mis haistis suitsust paprikat ja ingveri käredat vängust ning köömnete kutsuvat magusat maiku niipea, kui ta sadamast välja jõudis ja teadis sügaval oma kontides, et ta oli kodus. Et, jah, ta elas ja teenis Adarlani ning võis surra selle riigi, seal endiselt asuva pere eest, kuid et see paik, kus hingas kord tema isa ja kus isegi tema Adarlanis sündinud ema tundis end mõnusamalt... See oli tema rahvas.

Erinevates heledates ja tumedates pruunides toonides nahk. Külluslikult neid läikivaid musti juukseid – tema juukseid. Silmad, mida esines nii ülespidi viltusest laiadeni kui ka ümaratest kitsasteni ja seda eebenipuu, kastani ning isegi haruldastes pähkelpruunides ja rohelistes toonides. Tema rahvas. Segu kuningriikidest ja aladest, jaa, aga... Siin ei sisistatud tänavatel solvanguid. Siin ei loopinud lapsed kividega. Siin ei tekitataks tema õelastes tunnet, et nad olid teistsugused. Soovimatud.

Ja see osa temast... Ehkki ta õlad olid taga ja lõug kõrgel, vabisesid põlved tõesti selle peale, kes – mis – seisid tema ees.

Nesryn ei söandanud isale tunnistada, kuhu ja mida ta tegema läks. Ainult seda, et lahkus Adarlani kuninga antud ülesannet täitma ega naase mõnda aega.

Isa poleks seda uskunud. Nesryn ise ei suutnud ka veel seda täielikult uskuda.

Kagaan oli jutt, mida sosistati talveöödel kollete ees, tema võsukesed olid legendid, kellest räägiti siis, kui nad oma pagarikoja jaoks lõputuid leivapätse sõtkusid. Need olid esivanemate voodiäärsed jutud, millega kas suigutati teda magusasse unne või hoiti teda kogu öö kontideni tarretava hirmu käes üleval.

Kagaan oli elav müüt. Sama palju jumal kui need kolmkümmend kuus jumalust, kes valitsesid seda linna ja impeeriumi.

Anticas oli nendele jumalustele samavõrra templeid, kui leidus pühendusi erinevatele kagaanidele. Rohkemgi.

Seda kutsuti jumalalinnaks nende tõttu – ja ka selle elusa jumala pärast, kes istus vandliluust troonil kuldse poodiumi peal.

See oli tõesti puhas kuld, just nagu ta isa poolt sosistatud legendid väitsid.

Ja kagaani kuus last... Nesryn võis neid kõiki tutvustamata nimetada.

Pärast põhjalikku uurimistööd, mida Chaol nende laeval tegi, polnud Nesrynil kahtlustki, et ka tema võis neid nimetada.

Aga see kohtumine ei pidanud niimoodi käima.

Sama palju, kui tema oli õpetanud kunagisele kaptenile neil nädalatel oma kodumaa kohta, juhendas ka mees teda õukonnaetiketi koha pealt. Chaol oli küll harva olnud nii otseselt sellesse segatud, jaa, aga kuningat teenides nägi ta seda piisavalt pealt.

Mängu vaatleja, kellest pidi nüüd sama põhimängija. Talumatult kõrgete panuste juures.

Nad ootasid vaikides, et kagaan kõnelema hakkaks.

Ta üritas paleed läbides mitte suu ammuli vahtida. Ta polnud oma väheste Antica külaskäikude jooksul neil aastatel sinna kordagi jalga tõstnud. Nagu ka tema isa või tolle isa või ükski tema esivanematest. Jumalalinnas oli see kõige püham tempel. Ja surmavaim labürintidest.

Kagaan ei liigutanud end vandeltroonil.

See oli uuem, laiem troon, valmistatud sadakond aastat tagasi – kui seitsmes kagaan vana istekoha minema viskas, sest mehe suur kogu ei mahtunud sinna ära. Ajaloo väitel sõi ja jõi ta end surnuks, ent vähemalt jagus tal oidu nimetada oma pärijat enne, kui ta ühel päeval rinnust haaras ja surnuna külili vajus... Sellelsamal troonil.

Praegune kagaan Urus polnud rohkem kui kuuekümnene ja näis palju paremas vormis. Ehkki tema tumedad juuksed olid ammu muutunud sama valgeks kui nikerdatud troon, ehkki armid täkkisid tema kortsus nahka justkui meenutusena kõigile sellest, et tema võitles selle trooni eest oma ema viimastel elupäevadel... Tema kitsad ja ülespidi viltu oonükssilmad olid kirkad kui taevatähed. Teadlikud ja kõikenägevad.

Tema lumisel peal polnud mingit krooni. Jumalad ei pidanud surelike seas kuidagi oma jumalikku valitsemist tähistama.

Tema taga laperdasid kuumas tuules lahtiste akende külge seotud valged siidiribad. Need saatsid kagaani ja tema pere mõtteid sinna, kus kadunukese hing – kes iganes see poleks ka olnud, kahtlemata muidugi keegi tähtis isik – oli nüüd liitunud Igavese Sinitaeva ja Suikunud Maaga, mida kagaan ja kõik tema esivanemad austasid endiselt kolmekümne kuuest jumalusest koosneva panteoni asemel. Ja mida nende kodanikud võisid vabalt kummardada.

Nagu ka kõiki teisi jumalusi sellest väljaspool, kui nende alad olid piisavalt uued, et nende jumalusi veel sinna ei kaasatud. Selliseid pidi leiduma mitmeid, kuna nende ees istuv mees oli oma kolme valitsemiskümnendi jooksul lisanud riigipiiridele peotäie kuningriike üle mere.

Üks kuningriik iga sõrmuse eest, mis kaunistas tema armidest märgistatud sõrmi, nende vahel välkus ka vääriskive.

Luksusega kaetud sõdalane. Need käed libisesid vandeltroonilt, mis oli pandud kokku keskmaa rohutasandikel uitavatelt võimsatelt elajatelt saetud kihvadest, ja laskusid tema rüppe ning peitusid kuldäärisega sinise siidi voltide taha. Tumesinine värv pärines läänes asuvatelt auravatelt, lopsakatelt maadelt. Balruhnist, kust pärines algselt ka Nesryni enda rahvas enne seda, kui tema vanavanaisa ambitsioon ajendas teda tirima oma peret üle mägede ja rohumaade ja kõrbete kuivas põhjas asuvasse jumalalinna.

Faliqid olid ammu olnud kauplejad ja ei midagi väga erilist. Ainult lihtne, korralik kangas ja kodused vürtsid. Tema onu kauples endiselt selliste asjadega ja oli nüüd mitme tulusa investeeringu kaudu saanud mõõdukalt jõukaks meheks, kelle pere elas imekaunis kodus sellessamas linnas. Kahtlemata samm ülespoole lihtsast pagarist – valikust, mille langetas tema isa siinselt rannikult lahkudes.

„Seda ei juhtu iga päev, et uus kuningas saadab meie rannikule kellegi nii tähtsa,” poetas kagaan viimaks, kasutades nende keelt ja mitte halhat, mida räägiti lõunamandril. „Peaksin seda ilmselt austavaks pidama.”

Tema aktsent kõlas nii Nesryni isa moodi, kuid hääletoonis puudus soojus, huumor. See oli mees, kellele kuuletuti kogu ta elu ja kes võitles oma krooni välja. Ja hukkas kaks sugulast, kes osutusid kehvadeks kaotajateks. Ellujäänud kolmest... üks läks pagulusse ja ülejäänud kaks vandusid truudust oma vennale. Lastes Torre ravitsejatel muuta end viljatuks.

Chaol langetas pea. „Au on minupoolne, suur kagaan.”

Mitte majesteet – see käis kuningate või kuningannade kohta. Polnud ühtki nimetust, mis oleks piisavalt kõrge või suursugune mehe jaoks nende ees. Ainult tiitel, mida kandis esimene tema esivanematest: suur kagaan.

„Teiepoolne,” mõtiskles kagaan valjusti, need tumedad silmad libisesid nüüd Nesrynile. „Ja kuidas on teie kaaslannaga?”

Nesryn võitles kiusatusega taas kummardada. Dorian Havilliard oli selle mehe vastand, taipas ta. Ent Aelin Galathynius... Nesryn mõtiskles, kas noorel kuningannal võis olla rohkem ühist kagaani kui Havilliardi kuningaga. Või vähemalt oleks, kui Aelin piisavalt kauaks ellu jääb. Kui ta jõuab üldse oma troonile.

Nesryn surus mõtted alla, kui Chaol tema poole piilus. Mehe õlad tõmbusid pingule. Mitte nende sõnade või seltskonna, vaid selle peale, et Nesryn teadis, et ainuüksi Chaoli vajadus vaadata üles, ilmuda selle vägeva sõdalaskuninga ette taolises toolis... Tänane päev tuleb tema jaoks raske.

Nesryn kallutas pisut pead. „Mina olen Nesryn Faliq, Adarlani kuningliku kaardiväe kapten. Sama, kes isand Westfall oli kord enne, kui kuningas Dorian määras ta selle suve hakul oma Käeks.” Ta tundis tänu selle eest, et Riftholdis elatud aastad õpetasid teda mitte naeratama, kössi tõmbuma ja hirmu ilmutama – tänulik, et õppis hoidma oma häält jaheda ja ühtlasena ka siis, kui põlved vankusid.

Nesryn jätkas: „Minu suguvõsa pärineb siit, suur kagaan. Anticale kuulub endiselt tükk minu hingest.” Ta pani käe südamele ja mundri peened, punased ning kuldsed lõimed neis värvides, mille esindatav impeerium tekitas sageli tema peres tagaaetavate ja soovimatute tunde, kratsisid rakkus pihku. „Au olla teie palees on minu elu suurim.”

Vahest koguni tõsi.

Kui ta oleks leidnud aega külastada oma suguvõsa vaikses, aedadega täidetud Runni kvartalis, mis olid peamiselt koduks kauplejatele ja vahendajatele nagu tema onu, arvaks nemad seda kindlasti.

Kagaan vaid muigas õige pisut. „Siis lubage mind tervitada teie tõelises kodus, kapten.”

Nesryn pigem tajus, kui nägi Chaoli ärritusevärelust. Ta polnud päris kindel, mis selle põhjustas: Nesryni kodumaa vaidlustamine või ametlik tiitel, mis nüüd naisele edasi kandus.

Ent Nesryn kummardas taas tänutäheks.

Kagaan lausus Chaolile: „Eeldatavasti olete siin selleks, et keelitada mind liituma selle teie sõjaga.”

Chaol vastas väheke järsult: „Oleme siin, sest seda palus mu kuningas.” Uhkusenoot selle sõna juures. „Et algatada seda, mis meie lootuse järgi võiks osutuda uueks, külluslikuks kaubanduse ja rahu ajastuks.”

Üks kagaani võsukestest – noor naine, kelle juuksed olid kui voogav öö ja silmad kui tume leek – vahetas mõru pilgu temast vasakul oleva vennaga, temast vahest kolm aastat vanema mehega.

Niisiis Hasar ja Sartaq. Vastavalt kolmandana ja teisena sündinu. Kumbki kandis sarnaseid lohvakaid pükse ja tikitud tuunikaid ning põlvedeni kerkivaid peeneid nahksaapaid. Hasar polnud mingi kaunitar, aga need silmad... Leek, mis neis tantsiskles, kui ta vanema venna poole kiikas, tegi selle tasa.

Ja Sartaq – väejuht, kes käsutas isa rukiväelasi. Rukiine.

See siinse rahva põhjamaine õhuvägi elas ammu kõrguvates Tavani mägedes koos oma rukkidega: hiiglaslike lindudega, kes olid kotkakujulised ja piisavalt suured, et viia minema kariloomi ja hobuseid. Ehkki neil polnud Raudhamba nõidade lohemadude kopsakust ja hävitavat kaalu, olid nad nobedad ja nõtked ning kavalad kui rebased. Täiuslikud ratsud legendaarsetele vibuküttidele, kes nendega lahingusse lendasid.

Sartaqi nägu oli tõsine, laiad õlad taha lükatud. Mees, kes vahest tundis end peentes riietes sama ebamugavalt kui Chaol. Nesryn mõtiskles, kas mehe rukk Kadara istus parajasti ühel palee kolmekümne kuuest minaretist, silmitses hirmust kössitavaid teenreid ja valvureid ning ootas kärsitult isanda tagasitulekut.

Et Sartaq oli siin... Järelikult nad siis teadsid. Ammu enne. Et tema ja Chaol on teel.

Sartaqi ja Hasari vahel käiv teadlik pilk ütles Nesrynile piisavalt: nad vähemalt arutasid selle visiidi võimalikkuse üle.

Sartaqi pilk libises õelt Nesrynile.

Too loovutas ühe silmapilgutuse. Mehe pruun nahk näis teistest tumedam – võib-olla kogu selle taevalaotuses ja päikesevalguse käes veedetud aja tõttu –, silmad puhas eebenipuu. Põhjatud ja loetamatud. Mustad juuksed lebasid lahtiselt, ainult üks väike palmik kaardus üle kõrva. Ülejäänud juuksed langesid napilt üle lihaselise rinna ja kõikusid pisut, kui Nesryn oleks võinud vanduda, et ta kummardas talle pilkavalt.

Oli see üks rapitud, alandatud paarike, kelle Adarlan saatis. Endine vigastatud kapten ja lihtsureliku verd praegune kapten. Võib-olla olid kagaani esimesed sõnad au kohta varjatud viide sellele, et ta pidas seda solvanguks.

Nesryn tiris tähelepanu printsilt eemale, ehkki tundis, kuidas Sartaqi vahe pilk jäi püsima justkui tontlik puude.

„Oleme tulnud kingitustega Tema Majesteedilt, Adarlani kuningalt,” teatas Chaol parajasti ja käänas end toolil, et viibata nende taga seisvaid teenreid lähemale astuma.

Kuninganna Georgina ja tema õukond olid peaaegu et rüüstanud kuninglikke varakirste enne, kui nad sel kevadel mägimõisasse pagesid. Ja endine kuningas smugeldas suurema osa allesjäänust neil viimastel kuudel minema. Ent enne siia seilamist käis Dorian arvukates varakambrites lossi all. Nesryn kuulis kõrvus ikka veel tema kaikuvaid needusi. Rõvedamaid kui neid, mida oli iial kuulnud teda ütlemas, kui Dorian ei leidnud sealt eest suurt muud kui kuldmünte.

Nagu alati, oli Aelinil plaan.

Nesryn seisis uue kuninga kõrval, kui Aelin keeras lahti kambris olnud kahe kirstu kaaned. Sees sätendanud juveelid väärisid ehtima kuningannat – palgamõrvarite kuningannat.

Mul on praeguseks piisavalt vara, ütles Aelin vaid Dorianile, kui too alustas protestimist. Mine ja anna kagaanile natuke Adarlani parimat.

Möödunud nädalatel hakkas Nesryn mõtisklema, kas Aelinil polnud äkki heameel vabaneda sellest, mida ta oma vererahaga ostis. Tundus, et Adarlani vääriskivid ei pidanudki Terraseni reisima.

Ja nüüd, kui teenrid asetasid ette neli väiksemat kirstu – algsed kaks olid Aelini soovitusel jaotatud neljaks, et mõjuks rohkemana. Ja kui nad kaaned lahti keerasid, trügis endiselt vaikiv õukond vaatama.

Neid läbistas ümin, nähes läikivaid juveele ja kulda ja hõbedat.

„Kink,” kuulutas Chaol, kui kagaan ise kummardus samuti ettepoole aardeid uurima. „Adarlani kuningalt Dorian Havilliardilt ja Terraseni kuningannalt Aelin Galathyniuselt.”

Teise nime peale nähvasid printsess Hasari silmad Chaolile.

Prints Sartaq vaid kiikas isa poole. Vanim poeg Arghun kortsutas vääriskivide peale kulmu.

Arghun – see poliitik nende seas, keda armastasid siinse mandri kauplejad ja võimu üle otsustajad. Pikk ja sale mees, õpetlane, kes ei kaubelnud müntide ning luksuse, vaid teadmistega.

Nuhkide prints, nagu nad Arghuni kutsusid. Tema kaks venda said parimateks sõdalateks, Arghun ihus aga samal ajal mõistust ja vaatas nüüd isa kolmekümne kuue vesiiri järele. Nii et kortsutada sedamoodi kulmu varanduse peale...

Teemantidega ja rubiinidega kaelakeed. Kullast ja smaragdidest käevõrud. Safiiridest ja ametüstidest kõrvarõngad – pigem lausa lühtrikesed. Oivaliselt valmistatud sõrmused, millest mõnda kroonisid pääsumunasuurused juveelid. Ehiskammid ja sõled ja prossid. Verega võidetud, verega ostetud.

Noorim kohale kogunenud kuninglikest lastest kummardus kõige lähemale. Peene kondiga nägus naine – Duva. Paks hõbesõrmus peaaegu riivatu suurusega safiiriga kaunistas saledat kätt, mis surus õrnalt märgatavalt paisunud kõhule.

Võib-olla kuus kuud, kuigi voogavad riided – ta eelistas purpurit ning roosivärve – ja õbluke kehaehitus võisid seda moonutada. Kindlasti tema esimene laps sobitatud abielust printsiga, kes pärines kaugelt idast. Üle mere asuvast riigist ehk Doranelle’i lõunanaabrist, mis märkas haldjakuninganna urinat ja soovis endale teisel pool ookeani oleva lõunaimpeeriumi kaitset tagada. Nesryn mõtiskles koos teistega, et vahest oli see esimene katse, millega kaganaat kavatses suurel määral oma niigi märkimisväärset ala laiendada.

Nesryn ei lubanud endal liiga kaua silmitseda elu, mis kasvas selle vääriskividega ehitud käe all.

Sest kui mõni Duva õdedest või vendadest oleks kroonitud kagaaniks, oli uue valitseja esimene ülesanne – pärast endale sobivate võsukeste hankimist – hävitada kõik ülejäänud nõudlused troonile. Alustades lihaste õdede või vendade võsukestega, kui need kavatsesid kinnitada oma õigust valitseda.

Ta imestas, kui kaua Duva suudab seda taluda. Kas ta oli hakanud armastama üsas kasvavat last või jagus temas piisavalt tarkust, et sellist tunnet mitte lubada. Kas lapse isa kavatses teha kõike, mida vajadusel teha selleks, et last ohutusse kohta toimetada.

Viimaks nõjatus kagaan taas troonile. Tema lapsed ajasid end uuesti sirgu, Duva käsi langes tagasi küljele.

„Need ehted on valmistanud parimad Adarlani käsitöölised,” selgitas Chaol.

Kagaan mängis tsitriinsõrmusega oma käel. „Kui need pärinevad Aelin Galathyniuse varakambrist, siis pole mul selles kahtlustki.”

Vaikusetakt Nesryni ja Chaoli vahel. Nad teadsid – eeldasid –, et kagaanil oli nuhke igal maal, igal merel. Et Aelini minevikust oleks võib-olla tsipa raske mööda pääseda.

„Sest te pole ju ainult Adarlani Käsi,” jätkas kagaan, „vaid ka Terraseni saadik, eks ole?”

„Nii see on,” lausus Chaol pelgalt.

Kagaan tõusis vaid kõige väiksemat kehakangust ilmutades ja lapsed astusid kohe kõrvale, et teha talle teed kuldselt poodiumilt maha astumiseks.

Kõige pikem neist – võimas ja vahest kontrollimatum kui Sartaq oma vaikse intensiivsusega – silmitses rahvast justkui sisemisi ohtusid hinnates. Kashin. Neljandana sündinu.

Kui Sartaq valitses rukke põhja- ja kesktaevas, siis Kashin juhtis maaväge. Peamiselt jalaväelasi ja aadlisoost ratsanikke. Arghuni käsutada olid vesiirid ja Hasari ees kummardasid armaadad – nii rääkis kuulujutt. Ent Kashini juures peitus siiski midagi vähem lihvitut, tema tumedad juuksed olid laia näo eest kuklasse põimitud. Nägus, jaa – ent elu sõdurite keskel oleks justkui teda puudutanud ja mitte tingimata halvas mõttes.

Kagaan laskus poodiumilt alla, koobaltrüü ääred põrandal sosistamas. Ja iga sammuga üle rohelise marmori taipas Nesryn, et see mees ei valitsenud tõesti kord ainult rukke taevas, vaid ka ratsa-aadlikke ja lisaks mõjutas armaadasid nendega liituma. Ja siis läksid Urus ning tema vanem vend kättpidi kokku lihase ema palvel, kui too hääbus surivoodil haigusesse, mida ei suutnud ravida isegi Torre. Poeg, kes liivalt minema kõndis, pidi saama kagaaniks.

Eelmisel kagaanil oli kalduvus vaatemängudeks. Ja selle lõpliku võitluse jaoks oma kahe valitud võsukese vahel seadis ta nad suurde amfiteatrisse otse linnasüdames. Uksed avati kõigile, kes suutsid küünte abiga sisse pressida, et endale istekohta leida. Rahvas istus võlvkaartel ja treppidel, tuhanded litsusid end tänavatele, mis voogasid valgetest kividest hoone poole. Rukid ja nende ratsanikud kõõlusid ülemist korrust kroonivatel sammastel ja rukiine tiirutas ka taevas.

Kaks võimalikku pärijat võitlesid kuus tundi.

Mitte ainult üksteise vastu, vaid ka nende jubedustega, mida nende ema proovilepanekuks lahti lasi: suured kaslased kargasid välja liivase põranda alla peidetud puuridest, tunnelite sissepääsude hämarustest tormasid nende poole raudogadega kaarikud, peal odaviskajad, et neid alla ajada.

Nesryni isa viibis tänavatel hulluva rahvahulga seas ja kuulas teateid, mida sammastel kõlkujad alla hõikusid.

Lõplik hoop ei tulnud jõhkruse või vihkamise kaudu.

Praeguse kagaani vanem vend Orda sai tänu ühele kaarikusõitjale oda külje sisse. Pärast kuut tundi verist lahingut ja ellujäämist jättis see hoop ta pikali maha.

Ja Urus pani mõõga kõrvale. Areenile laskus täielik vaikus. Vaikus, kui Urus sirutas verise käe langenud venna poole, et teda üles aidata.

Orda heitis peidetud pistoda Uruse südame poole.

See läks viie sentimeetriga mööda.

Ja Urus rebis pistoda röökides välja ja suskas kohe venna sisse tagasi.

Urus ei löönud mööda nii, nagu oli seda teinud vend.

Nesryn mõtiskles, kas kagaani rinda rikkus endiselt arm, kui mees sammus nüüd tema, Chaoli ja väljapandud ehete poole. Kas see ammu surnud kagaan nuttis privaatselt oma langenud poja üle, kelle tappis see, kes pidi mõne päeva pärast tema krooni üle võtma. Või polnud ta üldse lubanud endal kunagi oma lapsi armastada, teades, mis pidi neid ees ootama.

Urus, lõunamandri kagaan, peatus Nesryni ja Chaoli ees. Ta kõrgus Nesryni kohal tubli kümmekonna sentimeetri kõrgusel, õlad endiselt laiad ja selg veel sirge.

Ta kummardus vanuse tõttu vaid õige kerge pingutusega, et noppida ühest kirstust teemantide ja safiiridega kaelakeed. See sätendas elava jõena tema armidest täkitud, vääriskividega kaunistatud käes.

„Mu vanim, Arghun,” sõnas kagaan ning nõksatas lõuaga kitsanäolise printsi poole, kes kõiki jälgis, „teavitas mind hiljuti mõningasest informatsioonist kuninganna Aelin Ashryver Galathyniuse kohta.”

Nesryn ootas hoopi. Chaol vaid vastas Uruse pilgule.

Ent kagaani tumedad silmad – Sartaqi silmad, taipas ta – tantsisklesid, kui ta Chaolile ütles: „Üheksateistaastaselt kuningannaks saanu muudaks paljud ebalevaks. Dorian Havilliardi on vähemalt koolitatud sünnist peale oma krooni võtma, õukonda ja kuningriiki kontrollima. Ent Aelin Galathynius...”

Kagaan viskas kaelakee kirstu tagasi. Selle kõlksatus oli sama vali kui terase löök kivile.

„Eks mõned vist ütleks, et kümme aastat väljaõpetatud palgamõrvarina on ka kogemus.”

Taas värelesid mõminad läbi troonisaali. Hasari tuliselt kirkad silmad peaaegu kumasid. Sartaqi ilme ei muutunud üldse. Vahest oskus, mis oli õpitud vanimalt vennalt – tolle nuhid pidid olema tõesti osavad, kui nad Aelini minevikust miskit teada said. Kuigi Arghun ise näis ennasttäis muiet vaid raskustega näolt eemal hoidvat.

„Meid võib ju lahutada Kitsas meri,” poetas kagaan Chaolile, kelle näojooned ei nihkunud sugugi, „ent isegi meie oleme kuulnud Celaena Sardothienist. Toote mulle ehteid, kahtlemata tema enda kollektsioonist. Kuid need on ehted mulle, samas kui mu tütar Duva,” – pilk kena, raseda tütre poole, kes seisis kohe Hasari kõrval – „pole saanud veel mingitki pulmakinki ei teie uuelt kuningalt ega naasnud kuningannalt. Ometi saatsid kõik teised valitsejad oma kingid juba peaaegu pool aastat tagasi.”

Nesryn varjas võpatust. Tähelepanematus, mida võis selgitada nii paljude tõdedega, kuid mitte sellistega, mida nad oleks söandanud välja öelda. Seal küll mitte. Chaol ei pakkunud neist samuti ühtki ja püsis vagusi.

„Aga,” jätkas kagaan, „hoolimata nendest ehetest, mille olete nüüd mulle justkui viljakottidena jalge heitnud, kuulaksin pigem siiski tõtt. Eriti pärast seda, kui Aelin Galathynius purustas teie enda klaaslossi, mõrvas teie eelmise kuninga ja võttis üle teie pealinna.”

„Kui prints Arghunil on taolist informatsiooni,” sõnas Chaol viimaks vääramatu jahedusega, „ei pea te seda ehk kuulma minu käest.”

Nesryn surus alla tahtmise trotslikkuse ja hääletooni peale kössi tõmbuda…

„Ehk mitte,” lausus kagaan samal ajal, kui Arghuni silmad õige pisut ahenesid. „Aga ma mõtlen, et teie tahaksite minult küll mõningast tõtt.”

Chaol ei küsinud seda. Ei ilmutanud kaugeltki muud huvi peale selle, et ütles: „Ah nii?”

Kashin kangestus. Niisiis oma isa raevukaim kaitsja. Arghun vahetas vaid ühe vesiiriga pilke ja muigas Chaoli poole nagu ründevalmis rästik.

„Kohe ütlen, miks te minu arust siia tulite, isand Westfall, Kuninga Käsi.”

Ainult kõrgel troonisaali kupli kohal tiirutavad kajakad julgesid häält teha.

Kagaan sulges üksteise järel kirstude kaaned.

„Arvan, et tulite mind veenma teie sõjaga liituma. Adarlan on lõhestatud, Terrasen on laostunud ja sellel on kahtlemata teatud raskusi, et keelitada oma allesjäänud isandaid võitlema läbiproovimata kuninganna eest, kes veetis kümme aastat Riftholdis mõnuledes ja vererahaga neid ehteid ostes. Teie liitlaste loetelu on lühike ja habras. Hertsog Perringtoni väed on kõike muud kui seda. Ülejäänud kuningriigid teie mandril on purustatud ja Perringtoni armeede tõttu teie põhjamaistelt aladelt eraldatud. Niisiis tormasite siia nii kiiresti, kui kaheksa ilmakaare tuuled teid suutsid kanda. Et anuda mind saatma oma armeesid teie rannikule. Et veenda mind valama meie verd ettekaotatud võitluse eest.”

„Mõned peaks seda õilsaks võitluseks,” vaidles Chaol vastu.

„Ma pole veel lõpetanud,” nähvas kagaan kätt tõstes.

Chaol läks turri, ent ei seganud enam vahele. Nesryni süda peksles.

„Mõned väidaks,” lausus kagaan selle tõstetud käega vesiiride Arghuni ja Hasari poole viibates, „et me peaks sellest eemal püsima. Või veel parem – liituma väega, kes võidab kindlasti, kellega kauplemine on meie jaoks nende kümne aasta jooksul tulus olnud.”

Käeviibe mõnede teiste meeste ja naiste poole kuldsetes vesiiriürpides. Sartaqi ja Kashini ja Duva poole. „Teised ütleks, et riskides liituda hertsog Perringtoniga võiksime vaid ühel päeval seista vastamisi tema armeedega meie sadamates. Et purustatud Eyllwe ja Fenharrow’ kuningriigid võiks uue võimu all muutuda taas jõukaks ja täita meie varakirste tubli kaubandusega. Mul pole kahtlustki, et lubate mulle, et see oleks nii. Te pakute mulle eksklusiivseid kaubandusleppeid, tõenäoliselt teie enda kahjuks. Aga te olete meeleheitel ja teil pole midagi, mida mul juba pole. Mida ma ei saaks ise võtta, kui ma seda soovin.”

Chaol hoidis tänuväärsel kombel suu kinni, ehkki tema pruunid silmad särisesid vaikse ähvarduse peale.

Kagaan piilus neljandasse, viimasesse kirstu. Vääriskividega ehiskammid ja harjad, peened parfüümipudelid, mille valmistasid Adarlani parimad klaasipuhujad. Need, kes ehitasid lossi, mille Aelin purustas. „Niisiis tulite keelitama mind teie võitlusega liituma. Ja ma kaalun seda sel ajal, kui te siin viibite. Kuna tulite kahtlemata ka ühel teisel põhjusel.”

Armistunud, ehetega kaetud käsi viipas tooli poole. Chaoli päevitunud põski värvis õhetus, kuid ta ei võpatanud, ei tõmbunud kössi. Nesryn sundis end tema eeskuju järgima.

„Arghun teatas mulle, et teie vigastused on värsked. Need tekkisid siis, kui klaasloss lõhkes. Näib, et Terraseni kuninganna polnud liitlaste kaitsmisel kuigi hoolikas.”

Chaoli lõuas väreles lihas, kui kõik, printsist teenrini, tema jalgu vahtisid.

„Kuna teie suhted Doranelle’iga on nüüd taas tänu Aelin Galathyniusele pingelised, eeldan ma, et ainsaks teile veel lahti olev tee paranemise juurde on siin. Torre Cesmes.”

Kagaan kehitas õlgu, ainus kord, kui ta paljastas aukartmatu noore sõdalase, kes ta kunagi oli olnud. „Mu armastatud abikaasa oleks sügavalt nördinud, kui ma keelaks ühele vigastatud mehele paranemisvõimalust” – keisrinnat polnud selles saalis kusagil näha, taipas Nesryn ehmatusega – „nii et muidugi annan ma teile loa siseneda Torresse. Kas ka selle ravitsejad nõustuvad teie kallal töötama, on juba nende teha. Isegi mina ei valitse Torre tahet.”

Torre – Torn. See domineeris Antica lõunapoolse ääre kohal, kõrgeima künka otsas, kus see vaatas rohelise mere poole langeval nõlval laiuvat linna. Valitsemispaik kuulsatele ravitsejatele ja pühendus Silbale, neid õnnistavale ravitseja-jumalannale. Nende kolmekümne kuue jumaluse seas, keda impeerium sajandite jooksul lähedalt ja kaugelt pärit usunditest siin jumalalinnas enda sekka tervitas, jäi Silba võim väljapoole kahtlust.

Chaol mõjus nii, nagu oleks tulist sütt neelamas, kuid suutis halastaval kombel pea langetada. „Tänan teid teie helduse eest, suur kagaan.”

„Täna õhtul puhake. Teavitan neid sellest, et olete valmis homme hommikul. Kuna te ei saa nende juurde minna, saadetakse üks neist teie juurde. Kui nad nõustuvad.”

Chaoli sõrmed nihkusid rüpes, kuid ta ei kägardanud neid. Nesryn hoidis endiselt hinge kinni.

„Olen nende käsutuses,” pomises Chaol pingutatult.

Kagaan sulges viimase ehetekirstu kaane. „Võite oma kingitused endale jätta, Kuninga Käsi, Aelin Galathyniuse saadik. Minul pole nende jaoks tarvet ega huvi.”

Chaoli pea nõksatas üles, justkui oleks midagi kagaani toonis teda lõksu püüdnud. „Miks?”

Nesryn suutis vaevu kössitõmbumist varjata. See nõue oli enamat, kui keegi söandas iial sellele mehele esitada, arvestades üllatunud viha kagaani silmis ja pilke, mida vahetati tema laste vahel.

Ent Nesryn märkas kagaani silmis ka midagi muud. Väsimust.

Midagi õlist libises tema kõhtu, kui ta märkas valgeid lippe, mis voogasid kõigist akendest üle kogu linna. Kui ta silmitses kuut pärijat ja loendas neid uuesti.

Mitte kuut.

Viit. Seal oli ainult viis.

Surmalipud kuninglikus majapidamises. Üle kogu linna.

See polnud leinav rahvas. Mitte nii, nagu nad oleks Adarlanis, kus riietuti üleni musta ja mossitati veel kuude kaupa. Isegi kagaani kuningliku pere keskel võttis elu end taas kätte ja läks edasi, surnuid ei topitud kivist katakombidesse või kirstudesse, nad mähiti valgesse ja asetati lahtise taeva alla eraldatud, pühas laotuses kaugetes steppides.

Nesryn heitis taas pilgu viie pärija rivile, luges nad üle. Kohal olid vanimad viis. Ja just siis, kui ta taipas, et seal polnud Tumeluni, noorimat – vaevu seitsmeteistkümneaastast –, ütles kagaan Chaolile: „Teie nuhid on tõesti kasutud, kui te polegi veel kuulnud.”

Seejärel sammus ta trooni poole ja lasi ette astuda Sartaqil. Vanuselt teise printsi põhjatuid silmi looritas kurbus. Sartaq noogutas Nesrynile hääletult. Jah. Jah, tema kahtlused olid õiged…

Ruumi täitis Sartaqi soliidne, meeldiv hääl. „Meie armastatud õde Tumelun suri ootamatult kolm nädalat tagasi.”

Oh, jumalad küll. Nii paljud sõnad ja rituaalid olid vahele jäetud. Ainuüksi siiatulek, et nõuda nende abi sõjas oli jäme, kohatu...

Chaol lausus tiine vaikuse sisse, vastates esmalt iga pingul näoga printsi ja printsessi, seejärel lõpuks ka kurnatud silmadega kagaani enda pilgule: „Minu sügavaim kaastunne teile.”

Nesryn kähistas: „Kandku põhjatuul ta õilsamatele tasandikele.”

Ainult Sartaq vaevus tänutäheks noogutama, ülejäänud olid nüüd muutunud külmaks ja kangeks.

Nesryn heitis Chaolile hääletu hoiatuspilgu, et too surma kohta ei küsiks. Chaol luges ilmet tema näol ja noogutas.

Kagaan kratsis üht plekki oma vandlitroonil. Vaikus oli sama raske kui need mantlid, mida ratsa-aadel kandis endiselt kaitseks steppide kibeda põhjatuule ja armutute puust sadulate vastu.

„Oleme kolm nädalat merel loksunud,” üritas Chaol pakkuda, tema hääl oli nüüd leebem.

Kagaan ei näinud mõistmist ilmutavat. „See selgitaks ka, miks te olete nii teadmatud teistest uudistest ja sellest, miks need külmad vääriskivid võiks olla kasulikumad teie jaoks.” Kagaani huuled kõverdusid rõõmutus muiges. „Arghuni allikad tõid täna hommikul teate ühest laevast. Teie kuninglikud varakirstud Riftholdis ei ole enam kättesaadavad. Hertsog Perrington ja tema lendavate jubeduste parv vallutas Riftholdi.”

Tukslev ja õõnes vaikus pühkis läbi Nesryni. Ta polnud kindel, kas Chaol hingas.

„Meil pole teateid kuningas Doriani asukoha kohta, kuid ta loovutas Riftholdi neile. Põgenes öhe, kui kuulujutte uskuda. Linn on langenud. Kõik Riftholdist lõuna pool kuulub nüüd Perringtonile ja tema nõidadele.”

Nesryn nägi esmalt oma nõbude nägusid.

Siis oma õe nägu. Siis isa. Nägi nende kööki, nende pagarikoda. Pirnikooke, mis jahtusid pikal puust laual.

Dorian jättis nad maha. Jättis nad kõik maha, et... teha mida? Otsida abi? Jääda ellu? Põgeneda Aelini juurde?

Kas kuninglik kaardivägi jäi maha võitlema? Kas keegi võitles selleks, et päästa süütuid selles linnas?

Tema käed vabisesid. Ta ei hoolinud sellest. Ei hoolinud sellest, kas see rikkusesse riietatud seltskond irvitas või mitte.

Tema õelapsed, suurim rõõm tema elus...

Chaol põrnitses tema poole. Mehe näol polnud midagi. Ei muserdatust ega šokki.

See veripunane ja kuldne munder muutus lämmatavaks. Kägistavaks.

Nõiad ja lohemaod. Tema linnas. Oma raudsete hammaste ja küünistega. Käristamas ja veristamas ja piinamas. Tema perekonda – tema perekonda…

„Isa.”

Sartaq astus taas ette. Need oonükssilmad libisesid vaheldumisi Nesrynilt kagaanile. „Meie külaliste jaoks on see olnud pikk reis. Poliitikat kõrvale jättes,” ütles ta halvakspanevat pilku Arghuni poole heites, keda näis lõbustavat – lõbustavat see uudis, mille ta oli toonud, mis oli pannud rohelise marmorpõranda Nesryni saabaste all kobrutama – „oleme siiski külalislahke rahvas. Las nad puhkavad paar tundi. Ja siis liituvad meiega õhtusöögil.”

Sartaqi kõrvale astus Hasar, kes kortsutas samal ajal Arghuni poole kulmu. Vahest mitte selleks, et teda venna kombel noomida. Ehk lihtsalt selle eest, et Arghun ei olnud esmalt talle seda uudist rääkinud. „Et ükski külaline ei käiks meie kodus avastamas, et selle mugavustes on midagi puudu.” Ehkki tervitussõnad, oli Hasari toon kõike muud kui seda.

Nende isa heitis neile hämmeldunud pilgu. „Tõepoolest.” Urus viipas käega kaugemate sammaste juures olevate teenrite poole. „Saatke nad nende tubadesse. Ja edastage Torresse sõnum, et nad läkitaks oma parima – Hafiza, kui ta soostub sealt tornist alla tulema.”

Nesryn vaevu kuulis ülejäänut. Kui linn oli nõidade käes, siis valgid, kes sel suvel sinna varem pesa tegid... Polnud kedagi, kes nendega võitleks. Polnud kedagi, kes tema peret varjaks.

Kui nad üldse elus olid.

Ta ei suutnud hingata. Ei suutnud mõelda.

Ta poleks pidanud lahkuma. Poleks pidanud seda ametikohta vastu võtma.

Nad võisid olla surnud või piinades. Surnud. Surnud.

Ta ei märganud teenijannat, kes tuli Chaoli tooli lükkama. Märkas vaevu kätt, mille Chaol välja sirutas, et põimida tema omasse.

Lahkudes Nesryn isegi ei kummardanud kagaanile.

Ta nägi muudkui nende nägusid.

Lapsed. Tema õe naeratavad, ümara kõhuga lapsed.

Ta poleks pidanud tulema.