Читать книгу Persse, ei! - Sarah Knight - Страница 11

Tähtsad asjad kõigepealt: piiride seadmine on vaimse korrastamise vorm, mis on kogu mu loomingu alustalaks. (Loomingu, mis on ehitatud erakordselt populaarse füüsilise korrastuskunsti teejuhile, nii et võtame Marie Kondo terviseks, kelleta ei loeks sa seda raamatut ega mõtleks juba eos sellele, kuidas sellest lahti saada nii, et see ei jääks su elutuba risustama).

Ükskõik, kas oled tulnud siia kordama või oled selles maailmas täielik uustulnuk: palun heida pilk väikesele juhisele.

Vaimne korrastuskunst: väike juhis

Just nagu füüsiline korrastuskunst, kus sa viskad asju tuubil täis pesast välja kõik ebaolulise ja korrastad allesjäänud esemed nii, et neist moodustub esteetiline eluruum, saad ka oma meeli korrastada kahe sammu abil: VISKA MINEMA, seejärel KORRASTA. Alates vaimse korrastamise algsest päritolust pohhuismisteoorias kuni kõigi selle kasutusvõimalusteni enda kokkuvõtmisel ja maharahunemisel räägime pidevalt otsustamise ja seejärel tegemise lihtsast protsessist. Käesolevas pohhuismijuhises tähendab see otsust öelda ei esmalt enda sees, ning siis selle elluviimist – oma otsuse selgekstegemist nii sõnas kui ka teos.

Esimene samm: VISKA MINEMA (see tähendab otsustamist, millele sa ei saa, ei peaks ega taha jaatavalt vastata). See ongi PIIRIDE SEADMINE.

Teine samm: KORRASTA (see tähendab tegusid – enesekindlat ei-ütlemist). See on PIIRIDE KAITSMINE.

Kõik selge? Väga hea. Nüüd võtame piirid põhjalikumalt ette.

Milleks on piire vaja? Millegi kaitsmiseks!

Mida sa kaitsta soovid? Oma aega, energiat ja raha!

Oma pohhuismikäsiraamatute seerias viitan sinu ajale, energiale ja rahale kui „kottimise eelarvele“. Nagu päris eelarve koostamisel on sul ka siin kulutamiseks vaid teatud hulk valuutat, seega pead sellega targalt ümber käima, milleks ongi vaja kottimiseelarvet. Ilmselt saad juba isegi aru, kuhu ma sellega tüürin, aga kuna ma tahan olla täiesti kindel, siis ütlen selle veel korra välja:

Otsustamine, mis on su aega, energiat ja raha väärt = piiride seadmine = kottimiseelarve koostamine.

Keeldumine (ehk siis ei ütlemine) sellest, mille jaoks su kottimiseelarves kohta ei ole = oma piiride kaitsmine = kottimiseelarve piiridesse jäämine.

Kas suudad järge pidada? Ma väga loodan, sest nagu vanarahvas ütleb – just siia ongi koer maetud.

Sa sead piirid selleks, et kaitsta end asjade eest, millele sa EI SAA või EI PEAKS jaatavalt vastama (sest sinu kottimiseelarve ei võimalda seda) nagu näiteks oma lehma lellepoja Kevini kautsjoni maksmine kolmandat korda järjest, ning ka asjade eest, mida sa LIHTSALT EI TAHA teha (isegi kui sul tehniliselt võetuna on selleks aega/energiat/raha), nagu näiteks täieliku koerailmaga õue minemine.

Mõne hetke pärast toon veel näiteid. Kuid esmalt: kuidas mahutada oma piirid ja kottimiseelarve ühele lehele?

Jälgi oma lambaid

Kujuta ette, et sinu aeg, energia ja raha on nagu kolm auhinnalist lammast – kerge saak kavalatele varastele ja näljastele huntidele, kui just sina karjasena nende kaitseks korralikku aeda ei ehita. (Jah, ma kasutan oma vabade ressursside metafoorina lambaid, sest lambad on lahedad. Mängi kaasa.)

Esimene samm: piiritle maa-ala. Esiteks tuleb sul oma väärtuslikud lambad/vabad vahendid aedikuga piirate. Väljaspool aedikut on kõik see, mida sinult palutakse, ning aediku sees on su enda isiklik okei-karjamaa, kus valitseb jah. Aedikusse sisse pääseb vaid ühest kohast: perssesaatmise piiripunktist.

Teine samm: kaitse oma piire. Kui sina karjasena otsustad, et miski mahub su kottimiseelarvesse, võid piiripunkti avada ning hundid ja vargad (või siis ülesanded, üritused ja sõbrad, kellel on kettagolfiks seltsilist vaja) sisse oma lambaid maitsma kutsuda. Kuid kui su eelarve on pilgeni täis ning sinu vaesed, äravaevatud lambad on üdini paljaks kooritud, on sinu ülesandeks kaitsta karja kiusajate eest, kes tulevad hundina lambanahas, sealjuures ka nende kiusajate eest oma peas, kes soovitavad sul alla anda, järele anda või lihtsalt proovida, kui halb see ikka olla saab? Hoia oma piiripunkt kindlalt suletuna, öeldes: „Ei mingil juhul, ei ole võimalik, tänan, ei, ning ei, ma ei soovi.“

Pea meeles: piiride paikapanek ja nende hoidmine tähendab seda, et pead ütlema iseendale EI selleks, et saaksid ennast kaitsta. Hoolitse selle eest, et su enda sisemine jaataja kapist välja ei roniks ning seejärel hoia teised oma reaalsetest või metafoorilistest valdustest eemal, et nad käpiks sinu reaalseid või metafoorilisi asju. Või lambaid.

Eriti väärtuslik on selline perspektiiv sabassörkijatele, kellele on otsustusvõimetus suurim komistuskivi. Ülepingutajad, sariabistajad ja pannilakkumispaniköörid võtavad endale liiga palju kanda meelega (kuigi erinevatel põhjustel), kuid sabassörkijatel juhtub see kogemata. Nad ütlevad kõigele jah, kuna tegelikult ei tea, mida nad soovivad, ning selmet võtta viis minutit ja asjade üle järele mõelda, avavad nad piiripunkti ja lubavad kõigil tuimalt sisse sõita.

Igal juhul on kõigil tarvis oma piirid korralikult paika panna.

Küsi endalt, kas lehma lellepoeg Kevin, kellest meil juba varem juttu oli, on su aega, energiat ja raha väärt? Julged sa teda oma karvaste sõbrakeste seltsi lasta? Kas peaksid seda lubama?

Ei?

Kokkulepped iseendaga

Juba mu pohhuismijutlustamise alguspäevist saati olen kasutanud nippi, mis aitab sõnastada eitava vastuse valjult, uhkelt ning – mis peamine – püsivalt. Kui sinu vastus teatud nõudele, soovitusele, pakkumisele või kutsele on alati ei, on parim viis selle väljendamiseks järgmine: „Ei, aitäh, mul on kokkulepe iseendaga, et [sisesta vastav nõue siia], ma seda ei tee.” Kokkulepped iseendaga toimivad, kuna need jäävad salapäraseks ning on sõnastatud ametlikus vormis. Nende vastu on raske võidelda ja neid on kerge kaitsta – just nii, nagu piiridega olema peab.

Tundub nii, sõbrake, et piirid on nüüd paigas. Edasi kaitse neid öeldes Kevinile, et ta ise korraldas endale selle okse järele lõhnava ööbimiskoha trellide taga ja mõelgu nüüd selle üle hommikuni järele. Kui aga selline sõnastus tundub sulle liiga karm, võid seda pehmendada kasutades „kokkulepet iseendaga“.

Või kui sul – nagu minulgi – on äärmiselt madal taluvuspiir ebameeldivate ilmastikutingimuste suhtes ja sind kutsutakse kuhugi, kus sind ootab ees kas krõbe külm, lõõmav päike või mis iganes, siis enne jaatavalt vastamist küsi endalt, kas käpikute kandmine või lõunamenüüst kasutu lehviku voltimine mahub sinu kottimiseelarvesse.

Ei?

Piirid paigas. Kaitse seda piiri ja ütle oma sõbranna Kristile: „Pole välja mõeldud nii tugevat deodoranti, mis ei laseks mul juulikuus troopilisel saarel kihluspeol higistada.“

(Ehk on sulle abiks teadmine, et ma ise tegutsen oma sõnade järgi. Ma muutsin kogu oma elu, kolisin kohta, kus temperatuur ei lange alla kahekümne kraadi ning pole kolm aastat osalenud oma pere traditsioonilistel jõulupidustustel keset kuradikülma Uus-Inglismaad. Proovige vaid mind talve võlumaaga ähvardada!)

Asjad, mida Kevin sult palub, kuid mille suhtes sul võiks kehtida kokkulepe iseendaga

Sugulastele raha laenamine

Päevas üle 6000 euro kulutamine

Parandamatute alkohoolikute abistamine

Oma auto kasutamine haisvateks tegudeks

Ja lõpuks võta teadmiseks, et korralik piirivalve tähendab seda, et mõnel juhul saavad inimesed vihjest aru ega palu sind enam / ei eelda, et sa teed/ütled/ühined/tahad ja aktsepteerid midagi, mille kohta nad võiksid juba teada, et selle jaoks ei ole su kottimiseelarves ridu eraldatud.8 Mitte just paha tulemus, isegi kui ma seda ise ütlen.

Pidades edasi liikudes silmas kõike eelräägitut, peaks eraldi rääkima ühest hiiglaslikust komistuskivist, mis piiride seadmisele ja ei ütlemisele ette veereb – komistusrahnust, kui soovite –, millest ma aitan sul üle ronida nii, et teed seda vaid ühe ja ainsa korra ning isegi higistamata.

8

Kahjuks ei saa mõned inimesed vihjetest mitte kunagi aru. Nendega tegeleme järgnevates peatükkides.