Читать книгу Persse, ei! - Sarah Knight - Страница 14

Nagu sa võib-olla juba varasemast välja noppisid, olin ma kord nõus korraldama eelkatsikupidu hoolimata faktist, et ma ei suuda beebidesse empaatiaga suhtuda. Tegin seda, kuna mu rase sõbranna palus ja ma ei suutnud kohe reageerida millegagi, mis poleks tema tundeid riivanud või lasknud mul paista vastiku lastevihkajast mõrrana, keda ma tõtt-öeldes ju olen.

Selle asemel libises „jah” üle mu huulte, lootsin parimat ja asusin planeerima. Tulevase ema nõusolekul otsustasime, et poisslapsele sobiks ka viskiga grilliõhtu mingil mõistlikumal õhtusel ajal. (Karsked lõunased teepeod ei ole samuti minu teema.)

Möödus paar nädalat. Sõbranna oli üha rohkem ja rohkem rase. Kasseerisin sisse teeneid, ostsin kaunistusi ja panin paika külaliste nimekirja ning menüü. Ja siis – oh üllatust! – teatas üks teine sõbranna, et soovib ise pidu korraldada, olles õndsas teadmatuses sellest, et üks on juba poolenisti korraldatud. Ning minu sõbranna, kes ehk alistus omaenda võimetusele öelda ei, kartes riivata sõbra tundeid, ütles hoopis midagi sellist: „Aga loomulikult! Ehk teete seda Sarah’ga koos?“

Ja nii lendasidki kõik mu plaanid vastu taevast. Mugava oma kodu kaunistamise asemel pidin kõik dekoratsioonid kellegi teise juurde vedama ning õhtupoolsest täiskasvanute koosviibimisest sai keskpäevane mähkmete kaunistamine umbes sama kähku, kui kulub nabanööri läbilõikamiseks. (Mul õnnestus küll laiali jagada ruudulised toidukarbid siniste M&Ms kommide ning viskišokolaadidega, mis olid juba tellitud, kuid vaid seetõttu, et nende kõigi konsumeerimine üksi enne pidu oleks olnud ebaviisakas.)

Kas sellest sai üks nunnu pisike fiesta? Aga loomulikult! Kuid millises paralleelreaalsuses oli selle koos korraldamine minu jaoks lihtsam, kui oleks olnud noogutada, naeratada ja öelda: „Pean tunnistama, et ma ei ole selle jaoks õige inimene“, et seejärel oma eluga edasi minna?

Vastus on: ei mingis. Mitte üheski reaalsuses ei oleks see nii.

Tõtt-öeldes pean tagasi vaadates nentima, et tulevane emme ilmselt viskas õhku ähmase soovi ega tulnud selle pealegi, et ma jaatavalt vastan. Ta tundis mind paremini. Soovin, et ka ma ise oleksin end nii hästi tundnud.

Igatahes sain oma õppetunni.

Seistes nüüd vastamisi millegagi, mida ma ei taha teha, kuid millele on ka raske ei öelda, manan ma silme ette selle 2010. aasta beebiootuspeo, millest on saanud omalaadne talisman. Mõtlen järele. Meenutan, kuidas asjad minu jaoks läksid ning see aitab seesmiselt jõuda nõustumiselt „Mmm, okei, eks ma saan hakkama, see ei saa ju nii hull olla, küll ma midagi välja mõtlen“ tõdemuseni „Oi ei, see pask tuleb nüüd küll kohe eos ära lõpetada.“

Kujutan ette, et eks sinulgi on sarnaseid kogemusi? Ehk isegi mitu, aga pole mõtet üle pingutada. Vali üks ja pane siia kirja:

__________

__________

Mis see sulle maksma läks (füüsiliselt, emotsionaalselt ja/või rahaliselt)? Kirjuta ka see üles:

__________

__________

Kas sul on tagantjärele tunne, et lihtsam oleks olnud öelda ei? Jep, just nii ma arvasin. Nagu ütles kord filosoof, poeet ja romaanikirjanik George Santayana: „Need, kes minevikku ei mäleta, on mõistetud seda kordama.“9 Võta see tarkusetera ja pane see Marty McFly stiilis enda heaks tulevikus tööle.

Vali oma talisman välja. Istu ja mediteeri selle üle. Ning kui tekib vajadus, kasuta seda vaimse otseteena, et suunata oma aju ümber võrrandilt EI = LIIGA KEERULINE võrrandile EI = TEGELIKULT PALJU LIHTSAM.

Mida rohkem harjutad, seda omasemaks saab sulle enne keeldumist mõelda nõustumisega kaasnevate tagajärgede üle.

Ning kui sa siis ütledki ei?

Ära ole nõme.