Читать книгу Persse, ei! - Sarah Knight - Страница 13

Oma teekonnal enesekindla, õnnestunud, objektiivselt õigustatud ja süütundevaba keeldumise poole kas siis endale või kellelegi teisele, on vaja eristada, kas oled PÄRISELT kohustatud midagi tegema või lihtsalt TUNNED end kohustatuna.

Kas tuleb tuttav ette?

Järgneva argumentatsiooni huvides paneme paika, et tegu on kohustuse (või siis „kohustusega“), mida sa küll saaksid, aga ei taha täita. Sellest hoolimata:

Kas see on „ma tean, et ma pean seda niikuinii tegema“, nagu näiteks mõni tööalane ettekanne, sest see lihtsalt kuulub su tööülesannete hulka?

Või siis hoopis „ma tunnen, et ma peaksin seda niikuinii tegema“, nagu näiteks mõnda kogukonna vabatahtlikku seltsi kuulumine, kuna tunned end süüdi, kui seda ei tee, hoolimata sellest, et see on vabatahtlik?

Ja kui see on „ma tunnen, et ma peaksin“… kas sa teeksid seda? Isegi kui see tehniliselt võttes pole kohustuslik?

Oijah. Need mõttemängud võivad olla üsna keerukad, eriti see viimane.

Ma mõistan sind, mu tibuke, ja ma tahan aidata, kuid siiski oled just SINA see, kes peab otsustama, kas sa tõesti, päriselt pead või peaksid nõustuma, või on nõustumise instinkti juured peidus süüdlaslikus kohusetundest kantud sisekõnes, mida su sisemine sariabistajast/ ülepingutajast/PLP-st/sabassörkijast mina kuuldavale toob. (Nagu see tõenäoliselt ongi.) Kui võtta selles raamatus vaatluse alla iga viimane kui üks element eemainitud jadast, oled varsti segaduses ja tüdined ära. Kuid nagu öeldud, ma tahan aidata, seega toon ma mõned näidisolukorrad ja annan peotäie juhiseid, mida saad tulevikus kõigi oma „jah” või „ei” vajaduste tarbeks kasutada.

Ärge kunagi öelge, et ma pole olnud täisväärtuslik antiguru.

Kas ma pean? Kas ma peaksin? Kas ma teen?

Mis siis, kui ülemus palub sul teha midagi, mille kohta on sul tunne, et see ei ole su kohustus, kuid kardad, et pead seda tegema töökoha säilitamiseks? Või kui pereliige palub sult midagi, mida sa ei taha teha, kuid tunned, et peaksid seda tegema vaid tüli vältimiseks või selleks, et suures plaanis oleks palujal sellest rohkem abi, kui see sulle kahju teeb? Kas sa lõppude lõpuks teed neid asju? Need küsimused aitavad sul vastuseni jõuda:

∙ Kas tead tagajärgi, mis ei ütlemisega kaasnevad?

On su ülemus öelnud: „Kui sa ei tee ära asja X, leian selle töö peale kellegi teise!“ Või lihtsalt eeldad, et pead vallandamist kartes tegema kõike, mida ülemus sinult nõuab, proovimata kordagi välja uurida, mis juhtub siis, kui talle ära ütled?

On su õde öelnud: „Kui sa ei tee asja X, ei anna ma sulle iial andeks!” Või ruttad sa sündmustest ette ja näed, kuidas ta saab pahaseks (ja see tekitab sinus süütunde), kuigi ta pole kuidagi väljendanud, et asjale X ei ütlemine on see, mis teie suhtlusele punkti paneb?

Ja siis veel see, millest me juba rääkisime: ennetav, iseenda väljamõeldud süütunne. Kuidas sellega on?

∙ Kui sa ei tea midagi ei-ütlemisega kaasnevatest tagajärgetest, kui palju siis sinu jah-ütlemise impulsist on seotud loogika ning reaalsusega ja kui palju on vaid su irratsionaalse kujutlusvõime tulemus?

Kui ülemus ei ole paika pannud konkreetseid tagajärgi, mis juhtuvad siis, kui talle mitte alluda, kuid oled näinud teda teiste peale karjumas või kuulnud vallandamisega ähvardamas, siis võid loogiliselt järeldada, et ta võib ka sinu peale karjuda või ähvardada sind vallandada. Pead oma võimalusi vaagima sellest lähtuvalt (allpool).

Kuid kui sa ei ole kunagi näinud ülemust enesevalitsust kaotamas ja seda isegi siis, kui Terry sinu kõrvalkuubikust on igasugustele ülesannetele miljoneid kordi ei öelnud, siis mõtle järele, miks SINA tunned kiusatust asjaga X nõustuda. („Miks jah / kuigi ei“? Oi, sellega saame veel lõbutseda!)

Kas sinu meelest on nõustumine lihtsam kui öelda ei? (Sabassörkija.) Või tahad olla parem kui Terry, olles See Inimene, Kes Teeb Kõik Läbi Pisarate Ära? (Ülepingutaja.) Võib-olla peaksid pöörduma tagasi küsimustiku juurde, et oma tegude motiive mõista.

Ning kui me sellest juba räägime – kas su õde on tõesti nii ebaratsionaalne või on asi pigem sinus? Mhmh.

∙ Kui sa tead, mis tagajärjed keeldumisega kaasnevad, mõtle, kas need on HULLEMAD kui see, mis juhtub nõustumisel?

Kas eitava vastuse korral võib keegi sinu peale pahane olla, sinu peale karjuda või sind vallandatakse / sinust öeldakse lahti? Vähemalt üks neist, kui mitte kaks, on paremad kui suur hulk tagajärgi, mis kaasnevad nõustumisega, sõltuvalt sellest, kui hull asi X on ja kui väga sa seda teha ei taha.

Sinu asi on kaaluda plusse ja miinuseidning teha kindlaks, et tegu on tõesti plusside ja miinuste, mitte jaatajate sõnavooluga. Seejärel võta kalkuleeritud risk. Kui nõustumine toob kaasa midagi suuremat toodud ohvrist, on see suurepärane. Kuid „Ma olen lihtsalt loodud üle pingutama!“ ei ole hea põhjus teha ära kõik, mida sinult üldse kunagi palutakse. Usalda mind selles.

Lühidalt: kui sinu vaagimise tulemuseks on see, et sa PEAKSID või kohe kindlasti PEAD asjaga X nõustuma millegi muu saavutamiseks, näiteks pererahu säilitamiseks või ülemuse õnnelikuna hoidmiseks, et sul säiliks töökoht, et saaksid palka ja suudaksid üüri maksta, siis neela see pill alla ja nõustu. Meil kõigil on omad probleemid.

(Päris tõsiselt, ei ole mõtet raisata rohkem aega, energiat ja raha ägisedes selle üle, kui ebaõiglased on elus ette tulevad väikesed vastikud kohustused. Kasuta oma eelarvet millegi tegemiseks, mitte millegi vihkamiseks.)

Kui aga mõtiskled kõigi eelnevate küsimuste üle ja jõuad järeldusele, et „ei“ on mõistlik ja realistlik ning seda on ka risk, mille oled nõus võtma – siis saame edasi liikuda.

Vaata üle järgmisel lehel toodud vooskeem ja kasuta oma vabadust selle juurde hiljem tagasi tulla, nii seda raamatut lugedes, kui ka hetkel, mil istud oma kontorikuubikus ja mõtiskled kolleegi tahtmise üle su heasoovlikkust ära kasutada. Kas sa tõesti pead?

Ise tead.

* * *

Nonii tibuke, nüüd kui oled oma kitsaskohtadele näpu peale pannud, on aeg asuda tööle mõtteviisi muutmisega.

Kas mäletad veel mu sõnu selle kohta, et tuleb lõpetada mõtlemine ei-st kui millestki, mille ütlemine on liiga raske? Näitan sulle, kuidas mina muutisn seda narratiivi enda peas ning kuidas ei-ütlemine kujunes PALJU lihtsamaks kui järeleandmine ja nõustumine.

Sariabistajad ja sabassörkijad: see on teile.