Читать книгу Naine meie vahel - Sarah Pekkanen - Страница 5

Ta astub reipalt mööda kõnniteed − heledad juuksesalgud hüplevad õlgadel, põsed õhetavad ja käsivarrel kõlgub spordikott. Oma kortermaja juurde jõudes otsib ta käekotist võtmed. Tänav on elav ja lärmikas, kollased taksod kihutavad mööda, igapäevased liiklejad tulevad töölt ja ostude tegijad astuvad sisse nurgapealsesse delikatesside kauplusesse. Aga mina ei lase teda silmist.

Ta peatub lävel ja vaatab korraks üle õla tagasi. Tunnen, nagu läbistaks mind võimas pulseeriv elektrivoog. Huvitav, kas ta tajub mu ainitist pilku. Pilgu tajumine − nii nimetatakse meie võimet meeltega tunnetada, kui keegi meid pilguga saadab. Terve inimaju süsteem on pühendunud meie esivanemate geneetilisele pärandile, mis rajas oma lootuse sellele tunnusele, vältimaks langemist metslooma saagiks. Minagi olen endas arendanud säärast kaitsevõimet ning tunnen, kuidas mu nahk hakkab surisema staatilisest elektrist ja pea tõuseb instinktiivselt, et tabada silmapaari. Olen aru saanud, et sedalaadi hoiatust eirata on ohtlik.

Aga tema pöörab mulle selja, avab ukse ja kaob sisse, ilma et ta minu poole vaatakski.

Ta ei ole veel märganud, mida ma olen talle teinud.

Ta on täielikus teadmatuses mu sepitsustest ja sellest, millise hävingu olen liikvele lasknud.

Sellele ilusale noorele naisele, kellel on südamekujuline nägu ja kaunite vormidega keha – naisele, kelle pärast mu abikaasa Richard mu maha jättis –, olen ma sama märkamatu kui tuvi, kes mu kõrval kõnniteel aplalt nokitseb.

Sellel naisel pole aimu, mis temaga juhtuma hakkab, kui ta niimoodi jätkab. Pole õrna aimugi.