Читать книгу Naine meie vahel - Sarah Pekkanen - Страница 7

Ärkan tädi Charlotte’i veekannu huilgava sireeni peale. Kahvatu päikesevalgus hiilib sisse rulooribade vahelt, heites õrnu triipe mu kerratõmbunud kogule, kui ma seal looteasendis külitan. Kuidas saab juba olla hommik? Kuigi olen kuude viisi maganud üksinda kaheinimesevoodis − selleks pole küll enam king-size, mida ma kord Richardiga jagasin −, kasutan ikka ainult vasakut poolt. Linad mu kõrval jäävad jahedaks. Jätan ruumi vaimule.

Hommik on halvim aeg, sest mu aju selgineb vaid üheks lühikeseks silmapilguks. Ajutine kergendus on aga halastamatu. Tõmbun lapiteki all veel rohkem kägarasse ja tunnen, justkui hoiaks midagi rasket mind seal kinni.

Richard viibib praegu tõenäoliselt minu ilusa noore asendaja seltsis − pilk mu mehe tumesinistest silmadest on kinnitunud tolle naise näole, sellal kui ta sõrmeotsad libisevad mööda kaunitari põsekaart. Mõnikord ma nagu kuuleksin, kuidas ta ütleb talle neidsamu armsaid lauseid, mida tal oli kombeks sosistada minule.

Ma jumaldan sind. Teen su nii õnnelikuks. Sa oled kogu mu maailm.

Mu süda tuksleb, selle iga löök on valus. Hinga sügavalt, tuletan endale meelde. Ent see ei mõju. Pole kunagi mõjunud.

Kui olen vaadelnud seda naist, kelle pärast Richard mu maha jättis, olen alati olnud rabatud, kui mahe ja süütu ta on. Nii väga minu moodi, kui me Richardiga esimest korda kohtusime, ja ta võttis ka minu näo oma pihkude vahele nii õrnalt, nagu oleks see habras lilleõis, mida ta kardab katki teha. Isegi noil ammustel tormakatel kuudel tundus mõnikord, otsekui oleks talle tekst ette kirjutatud. Aga sellest polnud midagi. Richard oli hooliv, karismaatiline ja mitmekülgselt haritud. Mina armusin temasse peaaegu silmapilkselt ega kahelnud kunagi, et ka tema mind armastab.

Nüüd on ta minuga lõpu teinud. Kolisin välja meie nelja magamistoaga koloniaalstiilis majast selle kaarjate ukseavade ja sügavroheliste muruplatsidega. Kolm nendest magamistubadest jäid tühjaks kogu meie abielu jooksul, ometi koristas teenija neid iga nädal. Leidsin alati mingi ettekäände majast lahkumiseks, kui ta ülal uksi hakkas avama.

Kiirabiauto sireen kaksteist korrust allpool ajab mind lõpuks voodist välja. Käin duši all, kuivatan fööniga pea ja märkan, et juuksejuured on välja kasvanud. Et õhtul oleks meeles neid pisut toonida, tõmban valamu alt välja Clariol Caramel Browni karbi. Möödas on päevad, kui maksin – ei, kui Richard maksis – sadu dollareid mu juuste lõikamise ja värvimise eest.

Teen lahti antiikse kirsipuidust riidekapi, mille tädi Charlotte oli kunagi ostnud GreenFlea kirbuturult ning mille ta ise ära parandas ja värskendas. Mul oli olnud terve garderoob, kuhu võis ise sisse astuda ja mis oli suurem kui tuba, kus ma viibin praegu. Varnades värvide ja hooaegade järgi reastatud kleidid. Denimkanga erinevates kulumisastmetes disainerteksaste virnad. Piki seina kulgev kašmiirivikerkaar.

Need riietusesemed polnud mulle kunagi eriti palju tähendanud. Armastasin kanda joogapükse ja mugavat sviitrit. Olin nagu igapäevane töölttulija, kes riietus stiilsemasse ansamblisse alles vahetult enne mehe naasmist.

Nüüd aga olen endale tänulik, et siis, kui Richard palus mul lahkuda meie Westchesteri majast, võtsin ma kaasa paar kohvritäit paremaid riideid. Disainerkauba müügijuhi abina Saksi kaubamaja kolmandal korrusel sõltun ma tellimustest ja nii on lausa eluline vajadus, et pean endale kujundama atraktiivse imago. Vaatan üksisilmi kleite, mis on reastatud kappi peaaegu sõjaväelise korra järgi ja valin välja punarinna muna tooni Chaneli. Üks logoga nööp on pisut mõlkis ja ripneb lõdvemalt kui viimane kord seda kleiti kandes – vist küll terve eluiga tagasi. Mul pole vaja kaalu, mis teada annaks, et olen liiga palju maha võtnud – pea meeter seitsmekümnesena tuleb mul õmblusi sisse võtta isegi siis, kui ostan suuruse 4s.

Sisenen kööki, kus tädi Charlotte sööb parajasti Kreeka jogurtit värskete mustikatega. Puudutan huultega ta põske, mis on pehme nagu talgipulber.

„Vanessa. Kas magasid hästi?”

„Jaa,” valetan.

Ta seisab köögileti ääres paljajalu, seljas lohvakas taiji-kehakate, ja, prillid ees, kritseldab einesuutäite vahele ostude nimekirja mingi kasutatud ümbriku tagaküljele. Tädi Charlotte’i järgi on liikumine ja aktiivsus emotsionaalse tervise alus. Ta käib mulle kogu aeg peale, et läheksin koos temaga SoHosse jalutama, kunstiloengule Yale’i või Lincoln Centerisse filmi vaatama ... Aga mina olen selgeks saanud, et tegutsemine mind ei aita. Pealegi võivad painavad mõtted järgneda igale poole.

Näksin täisteraröstsaia tükikest ning topin keskpäevaeineks kotti õuna ja valgubatooni. Saan aru, et tädi Charlotte tunneb kergendust, sest leidsin lõpuks töökoha ja mul hakkab ehk paremini minema, kuid mitte ainult selle pärast. Olen nimelt kogu ta elustiili uppi löönud: harilikult veedab ta hommikud tühjas magamistoas, mida ta kasutab ateljeena ja kus ta kannab oma lõuenditele rikkalikult õlivärve, luues unelmate maid, mis on igas suhtes palju kaunimad kui seesinane, milles meie elame. Aga ta ei kurda ealeski. Kui olin veel väike tüdruk ja ema vajas minu arusaamise järgi aeg-ajalt puhkuseks „pimeduse päevi”, helistasin tädi Charlotte’ile, ema vanemale õele. Polnud muud vajagi kui sosistada: „Ta tahab jälle puhata,” ja mu tädi ilmus kohale, laskis ööriietekoti põrandale kukkuda, sirutas välja värviplekilised käed ja haaras mu oma embusse, mis lõhnas linaseemneõli ja lavendli järele. Et tal endal lapsi ei olnud, oli tal võimalik oma elu küllalt paindlikult kavandada. Oli suur õnn, et ta sai pühendada mulle kogu oma tähelepanu just siis, kui ma seda kõige rohkem vajasin.

„Brie juust ... pirnid,” pomiseb tädi Charlotte, lisades oma loogelise käekirjaga loetellu aina uusi toiduaineid. Ta terashallid juuksed on taha korratusse krunni keeratud ning eklektiline kohakate ta ees – koobaltsinine klaaskauss, toekas lillat värvi keraamiline kruus ja hõbelusikas – näeb välja nagu inspiratsiooniallikas natüürmordi maalimiseks. Ta kolme magamistoaga korter on küllalt avar, kuna tädi Charlotte ja onu Beau, kes suri aastaid tagasi, ostsid selle siia linnaossa enne, kui kinnisvarahinnad taevasse tõusid, kuid pigem tundub, nagu oleks tegemist mingi vana kopitanud maamajaga. Puupõrandad on ära vajunud ja nagisevad ning iga tuba on ise värvi – tulikakollane, safiirsinine, mündiroheline.

„Kas järjekordne salongiõhtu?” küsin ja ta noogutab.

Sellest ajast saadik, kui ma tema juures elan, leian ikka aeg-ajalt elutoast grupi New Yorgi ülikooli esmakursuslasi ja ka ühe The New York Timesi kunstikriitiku koos paari ateljeeomanikuga. „Ma ehk toon tagasi tulles veini kaasa,” pakun. On väga tähtis, et tädi Charlotte ei võtaks mind kui koormat. Tema on ju kõik, mis mul veel alles on.

Segan kohvi ja juurdlen endamisi, kas Richard teeb oma uuele armastusele kohvi ja toob selle voodisse, kus see lamab unise ja soojana koheva suleteki all, mida ka meie kord jagasime. Näen, kuidas naise huuled kaarduvad naeratuseks, kui ta tõmbab mehele teki peale. Richard ja mina armatsesime tihti hommikul. „Pole oluline, mis juhtub ülejäänud päeva jooksul, vähemalt see on siis meil olemas,” tavatses mu mees öelda. Mu kõht tõmbub krampi ja ma lükkan röstsaiapala eemale. Heidan pilgu oma Cartier Tanki käekellale – kingitus Richardilt meie viiendaks pulma-aastapäevaks – ja vean sõrmeotsaga üle sileda kuldse pinna.

Tunnen ikka veel, kuidas ta kergitab mu käsivart, et kinnitada kell randmele. Olen täiesti kindel, et tajun praegugi veel oma riietel – kuigi neid on vahepeal puhastatud − tema L’Occitane seebi tsitrusehõngu. Ta on kogu aeg minuga seotud, viibib läheduses, läbipaistev nagu vari.

„Arvan, et sinulgi oleks kasulik meiega täna õhtul ühineda.”

Mul kulub ümberorienteerumiseks terve silmapilk. „Võib-olla,” lausun, teades, et ma ei tee seda. Tädi Charlotte’i silmad on leebed; ta saab vist aru, et ma mõtlen Richardile. Ta ei tea meie abielu tõelist lugu. Ta arvab, et Richard heitis mu kõrvale ja ajab taga nooremat, et tegi järele seda, mida on teinud nii paljud mehed enne teda. Ta arvab, et mina olen ohver – lihtsalt veel üks naine, kelle võimalusi kärbib saabuv keskiga.

Kaastunne kustuks ta silmist, kui ta teaks midagi minu rollist meie lahkuminekus.

„Pean jooksma,” lausun. „Aga saada sõnum, kui vajad poest veel midagi.”

Kindlustasin endale müügitöö alles kuu aega tagasi ja olen saanud juba kaks hoiatust pikatoimelisuse pärast. Vajan uinumiseks midagi paremat, kuna need pillid, mida arst mulle välja kirjutab, teevad mu hommikuks loiuks. Ma pole peaaegu kümme aastat töötanud. Kui ma selle koha kaotan, kes mind siis veel palkab?

Lennutan õlale raske koti, mille avast näitavad end peaaegu uued Jimmy Choo kingad. Seon kinni päevi näinud Nike’ide paelad ja panen kõrvaklapid pähe. Kuulan raadiost psühholoogiasaadet, kui kõmbin mööda ligi viiekümnest kvartalist teel tööle Saksi kaubamajja – lood teiste inimeste sundkäikudest viivad mind mõnikord eemale mu enda muredest.

Tumm päike, mis mind ärgates hääletult tervitas, on petlik, tekitades mulje, et väljas on soojemaks läinud. Tõmban end kühmu teravate hiliskevadiste tuuleiilide käes ja alustan rännakut Upper West Side’ilt Manhattani südamikku.

Mu esimene klient on investeerimispankur, kes tutvustab ennast Nancyna. Ta on siin oma tööajast, selgitab ta, kuid hommikune koosolek jäeti ootamatult ära. Ta on väike ja kena, laia silmade vahe ning kauni nudipeaga − selline poisilik raamistus teeb ta riietamise tõeliseks väljakutseks. Mul on hea meel, et on tekkinud võimalus mõtteid hajutada.

„Pean riietusega jõulisema mulje jätma, või mind ei võeta tõsiselt,” selgitab ta. „Pean silmas seda ... vaadake mind. Minult nõutakse ikka veel vanust tõendavat dokumenti!”

Kui nügin ta ettevaatlikult eemale range lõikega hallist pükskostüümist, märkan, et ta sõrmeküüned on pea lihani ära näritud. Ta näeb, kuhu mu pilk on pidama jäänud, ja pistab käed jaki taskutesse. Huvitav, kui kaua ta oma töökohal vastu peab. Võib-olla otsib peagi mõne teise otsa, vahest ehk midagi teenindusele orienteeritut – keskkonnakaitset või laste õigusi hõlmavat −, enne kui see praegune ala ta vaimu murrab.

Sirutan käe kitsa sirge seeliku ja mustrilise siidpluusi järele. „Võibolla midagi eredamat?” soovitan.

Sellal kui me korrusel ringi kõnnime, vadistab ta viie linnajao rattamaratonist, milles loodab järgmisel kuul osaleda sellest hoolimata, et pole treeninud, ja siis veel pimekohtingust, mille üks kolleeg tahab talle organiseerida. Valin välja veel rõivaesemeid, heites talle vargsi pilke, et paremini hinnata ta figuuri ja jumet.

Siis silman mustvalge lillmustriga Alexander McQueeni kudumit ning seisatan. Libistan õrnalt käega piki peenvillast kangast ja mu süda hakkab peksma.

„See on kaunis,” hindab Nancy.

Sulen silmad ja mulle meenub õhtu, kui kandsin kleiti, mis oli sellega peaaegu identne.

Richard tuli tookord koju suure valge karbiga, mille sidumiseks oli kasutatud punast paela ja lehvi. „Pane see täna õhtul selga,” ütles ta, kui ma kleiti proovisin. „Näed selles välja imeline.” Rüüpasime vahuveini Alvin Ailey tantsuteatri galaõhtul ja naersime koos ta kolleegidega. Ta käsi toetus mu seljale. „Unusta pidulik õhtusöök,” sosistas ta mulle kõrva. „Lähme parem koju.”

„On teiega kõik korras?” küsib Nancy.

„Korras,” vastan, aga mu kõri tõmbub taas krampi ja sulgeb tee sõnadele. „See kleit pole teile päris õige.”

Nancy näib olevat üllatunud ja ma saan aru, et mu sõnad kõlasid liiga kalgilt.

„See ehk.” Küünitan klassikalist tomatpunast tuppkleiti võtma.

Kõnnin proovikabiini poole, käsivarrel raske rõivakoorem. „Arvan, et alustuseks on küllalt.”

Riputan riided kabiiniseinale kinnitatud metallvarvale, arvestades selgaproovimise järjestust, ning alustan sirelilillast jakist, mis peaks rõhutama ta pruunikat nahatooni. Olen aru saanud, et alati on hea alustada jakkidest, sest kliendil ei ole vaja nende hindamiseks lahti riietuda.

Toon kohale ka sukapaari ja kõrgete kontsadega kingad, et oleks kergem otsustada seelikute ja kleitide pikkuse üle ning vahetan siis mõned väiksemad numbrid suuremate vastu välja. Lõpuks valib Nancy jaki, kaks kleiti – kaasa arvatud punase – ja tumesinise kostüümi. Kutsun kohale juurdelõikaja, et ta tasandaks kostüümiseeliku allääre, siis aga palun end vabandada, öeldes, et lähen ja registreerin kassas ta ostud.

Miski justkui tõmbab mind tagasi musta-valgekirju kleidi juurde. Varnas on neid kolm. Kuhjan need käsivarrele ja viin laoruumi ning peidan riketega rõivaste rea taha.

Naasen Nancy krediitkaardi ja kviitungiga parajasti selleks ajaks, kui ta oma tööriideid selga paneb.

„Tänan teid,” ütleb Nancy. „Ma ei oleks ise küll osanud seesuguseid valida, aga kindlasti on neid põnev kanda.”

Seda osa oma tööst ma tegelikult naudin – teha kõik, et kliendid tunneksid end hästi. Rõivaste selgaproovimine ja raha väljaandmine sunnib enamikku naisi endalt küsima: Kas ma pole liialt ülekaaluline? Kas olen selle ära teeninud? Olen see ikka mina? Tean neid kahtlusi hästi, sest olen ise palju kordi olnud proovikabiinides, püüdes ära arvata, mida ma endalt ootan.

Tõmban kilekoti üle Nancy valitud riiete ja ulatan talle riidepuu kaubaga, ning jään siis korraks mõtlema, kas tädi Charlotte’il on õigus. Kui ma jätkan edasiliikumist, võib-olla on mu vaim viimaks valmis järgnema keha tõukejõule.

Kui Nancy on lahkunud, aitan veel paari klienti ning astun siis tagasi proovikabiinide juurde, et kõrvaleheidetud riided uuesti üles riputada. Rõivaid riidepuudel siludes, kuulen pealt, kuidas kaks naist kõrvuti asetsevates kabiinides omavahel lobisevad.

„Vuih, see Alaïa^[1.] ei kõlba kuskile. Mul on kõht nii gaase täis. Sain kohe aru, et ettekandja valetas, kui ta ütles, et sojakaste pole kuigi soolane.”

Tunnen ära lõunaosariikide kergelt laulva häälduse: Hillary Searles, Richardi kolleegi George Searlesi abikaasa. Oleme aastate jooksul kohtunud Hillaryga arvututel lõunasöökidel ja äriüritustel. Olen kuulnud teda võrdlemas riigi- ja erakoole, Atkinsi ja Zone’i dieete ning supelrandasid St. Bartsis ja Amalfis. Täna ma teda kuulata ei suudaks.

„Hei-hei! On siin mõni müüja? Meil on teisi suuruseid vaja,” hõikab hääl.

Proovikabiini uks lendab lahti ja sealt väljub üks daam. Ta on nii väga Hillary moodi kuni punaste kiharateni välja, nii et ta ei saa olla keegi muu kui Hillary õde. „Preili, kas teie saate meid aidata? See teine müüja näib olevat õhku haihtunud.”

Enne kui jõuan vastata, näen välgatamas midagi oranži ja see patune Alaïa lennutatakse proovikabiini uksele. „Kas teil on neljakümmend kahte?”

Kui Hillary kavatseb kulutada kleidile üle kolme tuhande dollari, on tehing seda väärt, et välja kannatada ka küsimused, mis ta võib mulle esitada.

„Üks silmapilk, ma vaatan järele,” vastan. „Aga Alaïa ei ole just selline brand, mis andestaks kriitika, ega hooli sugugi sellest, mida te sõite lõunaks ... Võin tuua ka numbri nelikümmend neli, juhuks, kui soovitu osutub väikeseks.”

„Teie hääl kõlab nii tuttavana.” Hillary piilub välja, varjates uksega oma gaasivaevades keha. Ta kiljatab ja peab kõvasti pingutama, et sinna ammuli sui püsima jääda. „Mida sina siin teed?”

Ja kohe kajas ka küsimus ta õelt: „Hill, kellega sa räägid?”

„Vanessa on mu vana sõbranna. Ta on abielus – ah, ta oli abielus – ühe George’i äripartneriga. Oota üks sekund, kullake! Ma viskan midagi selga.” Kui ta uuesti ilmub, lämmatab ta mu oma kallistustega, mattes mu samal ajal lillelõhnalisse parfüümi.

„Sa oled hoopis teistmoodi! Mis on muutunud?” Ta paneb käed puusa ja mina sunnin end taluma ta uudishimu. „Kõigepealt see, et sa, väike plika, oled nii kohutavalt kõhnaks jäänud. Alaïa kandmisega pole sul vist probleeme. Nii et töötad praegu siin?”

„Seda küll. Nii tore on sind näha ...”

Ma ei ole kunagi olnud nii tänulik telefonihelinale vahelesegamise eest kui nüüd. „Hallo,” lõõritab Hillary. „Mis? Palavik? Olete kindel? Mäletate, kuidas ta viimasel korral teid üle kavaldas selle ... Olgu, olgu. Olen otsekohe kohal.” Ta pöördub oma õe poole. „See oli kooli õde. Ta arvab, et Madison on haige. Ausalt, nad saadavad lapse koju juba siis, kui see pisut nohinal räägib.”

Ta kummardab ettepoole, et mind veel kord kallistada, ning ta teemantkõrvarõngas kriibib mu põske. „Lähme kunagi välja sööma ja teeme kaotatud aja tasa. Helista mulle!”

Kui Hillary ja ta õde kontsade klõbinal lifti poole ruttavad, silman äkki proovikabiini toolil plaatina kattega käevõru. Haaran selle ja torman Hillaryt püüdma. Tahan just ta nime hõigata, kui kuulen teda kõnelemas. „Vaene olevus,” seletab ta õele, ja ma taban ta hääletoonis kaastunnet. „Ta mehel oli maja, autod, kõik ...”

„Tõesti? Kas ta advokaati ei võtnud?”

„Ta on igat pidi üks õnnetusehunnik.” Hillary kehitab õlgu.

Tunnen, nagu oleksin tormanud vastu nähtamatut seina.

Jälgin, kuidas ta järjest kaugeneb. Kui ta liftinupule vajutab, pööran tagasi, et korjata kabiinipõrandalt kokku sinna jäetud siidist ja linasest rõivatükid. Aga kõigepealt libistan randmele plaatinavõru.

Natuke aega enne meie abielu lõppu korraldasime − Richard ja mina − meie kodus kokteiliõhtu. See oligi viimane kord, kui ma nägin Hillaryt. Õhtu algus oli stressirohke, sest selgus, et toitlustajad ja teenindajad ei ilmunud õigel ajal kohale. Richard ärritus – nende peale ja minu peale, sest ma ei olnud tellinud toite tund aega varasemaks kellaajaks, ning üldse kogu situatsiooni peale, aga ta astus vapralt improviseeritud baarileti taha meie elutoas, segas soovijatele martiinisid, džinni ja toonikut ning heitis laialt naerdes pea selga, kui üks ta partneritest kahekümnelist jootrahaks pakkus. Mina ringlesin külaliste seas, pomisedes vabandusi sobimatu Brie juustu ketta ja teravamaitselise Cheddari pärast, mis ma olin lauale seadnud, lubades, et päris toit jõuab peagi kohale.

„Kullake? Kas sa saad tuua keldrist mõned pudelid ’09 Raveneaud,” hõikas Richard mulle üle toa. „Tellisin möödunud nädalal terve kasti. Need on veinikülmiku keskmisel riiulil.”

Tardusin, tundes endal kõigi pilke. Hillary seisis baari juures. Tõenäoliselt oli see tema, kes oli palunud margiveini − see oli ta lemmik.

Mäletan, et liikusin keldri poole otsekui aegluubis, lükates edasi hetke, kui mul tuleb Richardile kõigi ta sõprade ja äripartnerite ees öelda seda, mida mina juba teadsin: meie keldris ei ole Raveneaud.

Veedan järgmise tunni või selle ümber, teenindades üht vanaema, kes nõuab rõivakomplekti oma nimekaimu ristseteks, ja aitan seejärel kokku panna garderoobi naisele, kes siirdub Alaskasse kruiisireisile. Mu keha tundub raske nagu märg liiv; lootusekiir, mis ennast kord ilmutas pärast Nancy aitamist, on kustunud.

Seekord näen ma Hillaryt enne, kui kuulen ta häält.

Ta tuleb lähemale, kui ma parajasti riputan seelikut riidepuule.

„Vanessa!” hüüatab ta. „Mul on nii hea meel, et sa veel siin oled. Palun ütle, kas sa leidsid ...”

Lause katkeb, kui ta pilk langeb mu randmele.

Eemaldan kiiresti käevõru. „Ma ei ... ma ... ma olin mures, et see läheb siin kaduma ... keegi leiab. Arvasin kohe, et sa tuled ise järele, muidu oleksin sulle helistanud.”

Vari kaob Hillary pilgust. Ta usub mind. Või vähemalt tahab uskuda.

„On su tütrega kõik korras?”

Hillary noogutab. „Arvatavasti tahtis see väike petis lihtsalt matemaatikatunnist pääseda.” Ta kihistab naerda ja surub raske plaatinavõru randmele. „Sa päästsid mu elu. George kinkis selle mulle sünnipäevaks alles nädal aega tagasi. Kujutad ette, kui ma oleksin pidanud talle tunnistama, et kaotasin selle ära? Ta oleks lahutu...”

Ta põsed löövad õhetama, kui ta silmad ära pöörab. Hillary ei olnud ealeski taktitundetu, nagu ma mäletan. Varasematel aegadel ajas see mind mõnikord isegi naerma.

„Kuidas George elab?”

„Hõivatud, hõivatud! Sa tead ju, kuidas need asjad käivad?”

Järjekordne lühike paus.

„Oled sa viimasel ajal Richardit näinud?” Püüan kasutada ükskõikset hääletooni, aga ei õnnestu. Mu nälg informatsiooni järele paistab läbi.

„Oh, aeg-ajalt.”

Ootan, aga on selge, et ta ei taha avaldada mitte midagi rohkemat.

„Niisiis! Tahtsid proovida seda Alaïat?”

„Pean nüüd minema. Tulen mõni teine kord läbi, kullake.” Aga ma aiman vist õigesti, et ta ei tule. Mida tal siin näha ongi – mõlgiga nööp kahe aasta vanusel Chanelil, soeng, millele tuleks kasuks tublisti professionaalsust – ning Hillary soovib meeleheitlikult, et selline visioon teda ei kummitaks.

Saan lühima võimaliku kallistuse osaliseks, ja juba seab ta end lahkuma, ent pöörab siiski korraks tagasi.

„Kui mina oleksin ...” Ta kulm tõmbub kortsu, ta peab millegi üle aru. Tahab teha otsust. „Noh, arvan, et mina tahaksin teada.”

Mis nüüd järgneb, on tunne, nagu tormaks mulle otsa rong.

„Richard on kihlatud.” Ta hääl näib hõljuvat mu poole kusagilt kaugelt. „Anna andeks ... Arvasin lihtsalt, et sa ei ole ehk kuulnud, ja näis, nagu ...”

Kohin mu peas lämmatab ta ülejäänud sõnad. Ma noogutan ja taganen.

Richard on kihlatud. Minu abikaasa kavatseb tõesti temaga ka abielluda.

Astun proovikabiini. Nõjatun vastu seina ja liuglen sealt põrandale. Vaip paneb reied kipitama, kui kleit üles kerkib. Langetan pea kätele ja nuuksatan.

1 Azzedine Alaïa (1940–2017) – Tuneesia päritolu moekunstnik. Siin ja edaspidi tõlkija märkused. [ ↵ ]