Читать книгу Naine meie vahel - Sarah Pekkanen - Страница 6

Nellie ei osanud öelda, mis teda üles äratas. Aga kui ta silmad avas, seisis voodijalutsis naine, üll tema valgest pitsist pulmakleit, ja silmitses teda.

Karjatus jäi Nelliel kurku kinni ja ta kahmas pesapallikurika, mis toetus vastu öökappi. Siis aga kohanesid ta silmad ähmaselt kumava koiduvalgusega ja aegapidi hakkas ka südamepekslemine nõrgenema.

Ta naeris kergendatult, kui taipas, et ohtu ei olnudki. Illusiooni oli tekitanud ta enda pulmakleit, mis rippus mugavalt kilesse pakituna kapiukse küljes, kuhu ta oli ise selle eile sättinud pärast pruudisalongist koju toomist. Pihaosa ja täispikk seelik olid vormi säilitamiseks topitud täis käkra pressitud siidpaberit. Nellie vajus padjale tagasi. Kui hingamine lõplikult rahunes, uuris ta kandilisi sinist värvi numbreid öökapikellal. Jälle liiga vara.

Ta sirutas käed üle pea ja vajutas vasakuga äratussignaali nupule, et ennetada peatset helinat. Teemandiga kihlasõrmus, mille Richard oli talle kinkinud, tundus sõrmes raske ja ebamugav.

Juba lapsena oli tal olnud raskusi uinumisega. Emal ei jätkunud kannatust pikaks venitatud unerituaale järgida, aga isa hõõrus õrnalt ta selga ja vedas sõrmega tähthaaval terveid lauseid Nellie öösärgile, kirjutades sinna tavaliselt Ma armastan sind või Sa oled väga eriline, ning Nellie pidi sõnumi ära mõistatama. Teinekord joonistas ta mustreid, ringe, taevatähti ja kolmnurki – ning tegi seda vähemalt seni, kuni üheksa-aastase Nellie vanemad lahutasid ja isa ära kolis. Sellest peale magas Nellie päris üksi kaheinimesevoodis roosa-lillatriibulise suleteki all ja vaatas pärani silmi veeplekki, mis rikkus lage.

Kui ta siis lõpuks uinus, magas ta oma tubli seitse või kaheksa tundi – seejuures nii sügavalt ja unenägudeta, et ema pidi teda mõnikord lausa raputama, et ta ärkaks.

Aga pärast üht oktoobriõhtut kolledži lõpukursuslasena muutus korraga kõik.

Ta unetuse sümptomid ägenesid oluliselt ning und hakkasid katkestama liiga elavad unenäod ja äkilised ärkamised. Ükskord, kui ta tuli nende naiskorporatsiooni maja alumisele korrusele hommikust sööma ja ta Chi Omega õde mainis talle, et ta oli unes hüüdnud midagi arusaamatut, üritas ta sellest mitte välja teha. „Lihtsalt eksamieelne stress. Psühholoogia lõpueksam viib mu arvatavasti hauda.” Seejärel oli ta lauast lahkunud, et võtta veel teine tass kohvi.

Pärast seda sundis ta end kolledži nõustajat külastama, ent tolle naise mahedatest meelitustest hoolimata ei suutnud Nellie rääkida talle soojast varasügisesest õhtust, mis oli alanud alkoholipudelite ja lõbusa tujuga ning lõppenud politseiauto sireeni ja meeleheitega. Nellie oli kaks korda kohtunud psühhoterapeudiga, aga kolmanda kokkulepitud aja oli ta tühistanud ega läinud sinna enam ealeski.

Ta oli Richardile maininud mõningaid üksikasju, kui oli ärganud ühest oma järjekordsest õudusunenäost ning tundnud mehe käsi tihedalt enda ümber ja kuulnud ta sügavat häält kõrva sisse sosistavat: „Hoian sind, lapsuke. Minuga pole sul vaja karta.” Niiviisi temaga kokku põimunult nautis ta kindlustunnet, mida, nagu ta aru sai, oli igatsenud kogu oma elu, isegi veel enne seda vahejuhtumit. Kui Richard oli ta kõrval, oli Nellie lõpuks suuteline vajuma sügava une kaitsetusse seisundisse. Tundus, nagu oleks kõikuv pind ta jalge all taas püsikindlaks muutunud.

Möödunud ööl oli ta aga maganud üksinda oma vanas korteris pruunika liivakivivooderdisega maja esimesel korrusel. Richard oli sõitnud äriasjus Chicagosse ning Nellie parim sõbranna ja korterinaaber Samantha oli ööseks läinud oma kõige uuema kallima poole. New York City müra tungis läbi seinte: sõidukite signaalid, juhuslikud hõiked, koera haukumine ... Kuigi kuritegude arv Upper East Side’il oli piirkonna madalaim, turvasid siin aknaid trellid ja ust tugevdasid kolm lukku, kaasa arvatud rohmakas jalgrattalukk, mille Nellie oli paigaldanud pärast sissekolimist. Ometi tundis ta vajadust pokaali Chardonnay järele, ning alles seejärel jäi ta magama.

Nellie hõõrus uniseid silmi ja vabastas end aeglaselt voodiriietest. Ta tõmbas ümber froteest hommikumantli ning silmitses siis jälle pulmakleiti, pidades aru, kas teha tillukeses kapis ruumi ja mahutada see sinna ära. Seelikuosa paistis olevat ülearu kahar. Pruudisalongis, ümbritsetuna oma kohevil ja rikkalikult ehitud õdedest, oli kleit tundunud elegantselt lihtsana nagu šinjoon õhuliseks kammitud puhvsoengute seas. Aga korratute riidehunnikute ja hapra IKEA raamaturiiuli kõrval ta kitsas magamistoas näis see olevat see nii ohtlikult sarnane Disney printsessikomplektiga.

Ent liiga hilja oli midagi muuta. Pulmad lähenesid kiiresti ning iga detail oli paigas, ka kujuke pulmatordi tipus − kauniks silmapilguks tardunud blond pruut ja tema nägus peig.

„Jessas, nad on ju täiesti teie kahe moodi,” oli Samantha hüüatanud, kui Nellie näitas talle klassikalise portselankuju pilti, mille Richard oli talle saatnud meiliga. Ehteasjake oli kuulunud ta vanematele ning Richard oli selle üles otsinud oma kortermaja keldrikorruse hoiuruumist pärast seda, kui oli Nellie kätt palunud. Sam oli nina kirtsutanud. „Kas sa ei arva, et kõik selle mehega seotu on liiga ilus, et olla tõsi?”

Richard oli kolmekümne kuue aastane − üheksa aastat Nelliest vanem − ja eduka kindlustusfondi juht. Tal oli jooksja sitke kehaehitus ning näol naeratus, mis ei sobinud kokku ta siniste silmade liiga intensiivse pilguga.

Nende esimeseks kohtinguks oli ta viinud Nellie Prantsuse restorani ja arutanud seal sommeljeega asjatundlikult Burgundia valgete veinide omadusi. Teiseks kohtinguks ühel lumisel laupäeval oli ta käskinud Nelliel end soojalt riidesse panna ning oli kohale ilmunud kaht säravrohelist plastkelku vedades. „Ma tean kõige paremat kelgumäge Central Parkis,” oli ta seletuseks öelnud.

Richardil olid tookord jalas olnud luitunud teksased, ent ta nägi neis niisama kena välja kui hea lõikega ülikonnas.

Nellie ei olnud naljatanud, kui ta Sami küsimusele vastates ütles: „Oleks see nii iga päev.”

Nellie surus maha järjekordse haigutuse, tatsates seitse trepiastet tillukesse laevakööki, mille linoleumpõrand oli ta paljaste jalgade all raudkülm. Ta lülitas laelambi põlema, märgates kohe, et Sam oli – jälle – oma teed magusaks tehes meepotiga lohakalt ümber käinud. Kleepuv vedelik venis mööda purgikülge alla ja juba rabeles üks prussakas kleepjas merevaigukarva loigus. Kuigi Nellie oli juba aastaid elanud Manhattanil, ajas see vaatepilt teda endiselt iiveldama. Ta haaras valamust Sami pesemata kruusi ja kattis sellega prussaka, nii et putukas jäi lõksu. Tegelegu sellega ise, parastas ta. Oodates, kuni kohv tõmbab, avas ta sülearvuti ja hakkas meilisaadetisi läbi vaatama – kupong Gapi kaubamajast; sõnum emalt, kellest on nähtavasti saanud taimetoitlane, sest ta palub Nelliel välja uurida, kas pulmalõunaks on võimalik tellida ka lihavaba toitu, ja lõpuks teade, et ta krediitkaardi limiit on ületatud.

Nellie valas oma kohvi kruusi, mis oli kaunistatud südamete ja tekstiga Maailma parim õpetaja. Temal ja Samanthal, kes samuti õpetas Õpiredeli eelkoolis, oli neid kruuse juba terve tosin kapiriiulil reas, peaaegu kõik ühtemoodi, ja ta rüüpas mõnuga kosutava kohvisõõmu. Tänaseks oli tal plaanitud oma „hundukeste” – kolmeaastaste rühma – vanematega kümme kevadist arenguvestlust. Ilma kofeiinita oleks oht jääda mõnes „vaikses nurgas” lihtsalt tukkuma, aga tema pidi olema ju mängujuht. Esimesena on kohal Porterid, kes olid hiljuti kaevanud, et klassis ei viljeleta Spike Jonze’i stiilis loomingulist tegevust. Nad soovitasid õpetajal asendada suur nukumaja indiaanitelgiga ning olid talle saatnud isegi lingi mingi Unemaa variandiga, mis maksis $229.

Nellie arvas Richardi juurde kolides, et ta tunneb seal Porterite järele ainult pisut vähem puudust kui prussakate järele. Pilku Samantha kruusile heites tundis ta äkki süümepiina, ning võttis pabersalvrätiku, et putukas sellega kinni püüda ja tualetist veega alla lasta.

Telefon helises just siis, kui ta duši lahti keeras. Ta mähkis end vannilinasse ja ruttas magamistuppa, et käekott kahmata. Telefoni seal ei olnud ... alalõpmata pani ta selle valesse kohta. Viimaks urgitses ta otsitu välja suleteki voltide vahelt.

„Hallo?”

Vastust ei järgnenud.

Helistaja tuvastamise katse juhatas blokeeritud numbrile. Hetk hiljem ilmus ekraanile automaatvastaja vilkuv ikoon. Nellie vajutas nupule, et häält kuulda, aga temani jõudis vaid nõrk rütmiline heli. Otsekui kellegi hingamine.

Teleturg, pomises ta endamisi, visates telefoni tagasi voodile. Õige veel asi. Ta reageerib üle, seda on juhtunud mõnelgi korral. Ta on lihtsalt ülemäära tundlik. Pealegi pakib ta paari järgneva nädala jooksul siin korteris oma asjad kokku ja kolib Richardi juurde − käes kimp valgeid roose, astub ta oma uude ellu. Muutus mõjub rammestavalt, sest korraga on kõike liiga palju.

Ent siiski ... see oli juba kolmas kõne mitme nädala jooksul.

Ta vaatas välisukse poole. Metallriiv oli kinni.

Ta astus vannitoa poole, pööras siis tagasi ja võttis telefoni kaasa. Asetanud selle valamu äärele, lukustas ta ukse, viskas vannilina metallvarva otsa ja astus duši alla, ent põrkas kohe tagasi, tabatuna jääkülmast joast, ning hakkas nuppu keerama, et parajat temperatuuri saada, ja hõõrus siis käsivarsi.

Aur täitis kiiresti väikese ruumi; Nellie laskis voolata vett nii õlanukkidele kui ka mööda selga alla. Pärast pulmi muudab ta oma perekonnanime. Võib-olla vahetab ka telefoninumbri.

Ta libistas end linasesse kleiti ja toonitas parajasti tušiga heledaid ripsmeid – muide, ainsad korrad, kui ta ennast nii ohtralt meikis ja töö juurde pidulikumad riided selga pani, olid lastevanemate koosolekud ja lõpuaktused −, kui telefon korraga jälle vibreerima hakkas ja seejärel portselanvalamus lärmakalt ja metalselt kutsungeid kuuldavale tõi. Nellie välgutas ripsmeid ning tušist jäi kulmukaare kõrvale must laik.

Ta vaatas ekraani ja nägi, et sissetulnud sõnum on Richardilt.

Ei suuda ära oodata, millal sind täna õhtul näen, kaunike. Loen minuteid. Armastan sind.

Armsama sõnumit silmitsedes muutus Nellie hingamine korraga vabamaks − hingeõhk oli terve hommiku olnud just nagu rinnus kinni. Ka mina armastan sind, tippis ta vastuseks.

Nellie räägib Richardile täna õhtul telefonikõnedest. Richard valab talle klaasi veini ja tõstab ta jalad oma sülle ning nad ajavad juttu. Võibolla saab Richard varjatud numbrile jälile. Nellie lõpetas enda sättimise, võttis raske õlakoti ja astus välja kahvatusse kevadisse päikesepaistesse.