Читать книгу Naine meie vahel - Sarah Pekkanen - Страница 8

Ühel pool terava torniga vana kirikut, mille ruumides oli peavarju leidnud Õpiredeli eelkool, seisid kolm sajandivahetusest pärit hauatähist – ajahambast puretud ja puulehtedest baldahhiiniga varjatud. Teisel pool kirikut pesitses väike mänguväljak liivakasti ning sinise-kollasekirju ronimisredeliga. Need elualguse ja surma sümbolid toetasid ühest ja teisest otsast kirikut, mis oli olnud tunnistajaks arvututele tseremooniatele kummagi austusväärse sündmuse puhul.

Ühele neist hauakividest oli graveeritud nimi – Elizabeth Knapp. Ta oli surres kahekümnendates eluaastates ja ta haud asus teistest pisut eemal. Nellie tegi suure ringi ümber kvartali nagu alati, et vältida tillukest kalmistut. Ometi oleks ta tahtnud teada selle noore naise lugu.

Tema elu võis katkestada mõni haigus või ka sünnitus. Või mingi õnnetus.

Kas ta oli abielus? Oli tal lapsi?

Nellie pani koti maha, et keerata lahti lapsekindel snepperlukk taras, mis lookles ümber mänguväljaku, ja jäi kuulama tuulesahinat puulehtedes. Elizabeth oli olnud kakskümmend kuus või kakskümmend seitse aastat vana; Nelliel polnud täpselt meeles, kumb neist aastatest oli õige. See detail hakkas teda äkki piinama.

Ta kõndis uuesti kalmistu poole, et järele vaadata, aga kirikukell lõi kaheksa lööki ja selle sügavad kumisevad helid panid õhu värelema, tuletades talle meelde, et ta arenguvestlused vanematega algavad viieteistkümne minuti pärast. Üksik pilv kattis päikese ning temperatuur langes järsult.

Nellie keeras ringi ja astus väravast sisse, tõmmates selle enda taga kinni, ning keris siis liivakasti kaitsva katte pealt ära, et kõik oleks valmis, kui lapsed tulevad välja mängima. Terav tuuleiil ähvardas ühe katte otsa tal käest ära tõmmata, kuid ta kiskus selle tagasi ning vedas siis kohale raske lillepoti, et serva kindlustada.

Ta ruttas hoonesse ja seal trepist alla keldrikorrusele, kus asus eelkool. Kohvi nii maine ja rikkalik aroom andis teada, et Linda, direktor, oli juba saabunud. Harilikult seadis Nellie oma asjad klassis enne valmis ja suundus alles siis Lindat tervitama. Täna aga läks ta oma tühjast klassiruumist mööda ja kõndis edasi piki koridori kollase valguse poole, mis voogas Linda kabinetist – ta igatses näha tuttavat nägu.

Nellie astus sisse ja avastas sealt mitte ainult kohvi, vaid ka vaagnatäie küpsetisi. Linda sättis parajasti plasttopside virna kõrvale lehvikuna pabersalvrätte. Ta läikiv tume paažisoeng ja hallikaspruun pükskostüüm, mida hoidis koos krokodillinahast vöö, oleks juhtkonna koosolekul olnud täiesti omal kohal. Lastevanemate puhuks ta nii ei riietunud – isegi väljasõitudel oli ta alati valmis kaamera ette astuma.

„Ütle mulle, et need pole šokolaaditäidisega sarvesaiad.”

„Deani ja DeLuca juurest,” kinnitas Linda. „Palun võta.”

Nellie ohkas. Just täna hommikul oli kaalumisel selgunud, et tal on ikka veel vaja viis – olgu pealegi, kaheksa – naela enne pulmi maha võtta.

„Kuule nüüd,” käis Linda tungivalt peale. „Mul on neid piisavalt, et vanemate meeli magusaks teha.”

„Need on ju Upper East Side’i vanemad,” naljatas Nellie. „Mitte keegi neist ei hakka siin neelama suhkrumagusaid süsivesikuid.” Ta silmitses uuesti vaagnat. „Võib-olla ainult pool.” Ta lõikas ühe saiakestest plastnoaga kaheks.

Tagasi klassi poole kõndides naksas ta suutäie. Klassiruum polnud eriti kirev ega uhke, kuid oli ruumikas ja kõrgetest akendest pääses sisse ka loomulikku valgust. Tähestikurongiga pehme vaip lookles piki seinaääri, kus ta „hundukesed” istusid läbisegi ja kuhu mahtus ka jututunninurk superkangelastega, kööginurk, kus pandi pähe tillukesed kokamütsid ning kolistati pottide ja pannidega, ja ka garderoobinurk, mis sisaldas kõike arstikitlitest baleriiniseelikute ja astronaudikiivriteni.

Ema oli kunagi Nellielt küsinud, miks ta ei taha saada „päris” õpetajaks, ega saanud aru, miks Nellie selle küsimuse peale solvus.

Tunda neid trullakaid, usaldavaid käsi oma peos; tabada hetke, kui laps veerib tähti ja saab esimest korda kokku sõna ning tõstab siis hämmeldunud pilgu Nelliele; see värskus, kuidas lapsed tõlgendavad maailma – mil viisil suudaks ta selgeks teha, kui hindamatu see kõik on? Ta oli alati teadnud, et ta tahab õpetada, nii nagu mõned lapsed tunnevad, et nende kutsumuseks on saada kirjanikuks või kunstnikuks.

Nellie limpsis viimase õhulise saialiistaku sõrmeotsalt ja võttis siis käekotist koos kalendermärkmikuga ka hunniku „hinnangulehti”, mis ta tahtis laiali jagada. Vanemad maksid aastas kolmkümmend kaks tuhat dollarit, et saata lapsed siia mõneks tunniks päevas. Indiaanitelgi lingi saatnud Porterid ei olnud ainukesed, kes tahtsid, et asju korraldataks nende soovitatud viisil. Iga nädal sai Nellie meilisõnumeid, nagu viimane kord Levine’idelt, kes palusid täiendavaid töölehti oma andekale väikesele Reese’ile. Õpetajate mobiilinumbrid olid hädaabi puhuks kirjas kooli teatmikus, aga mõned vanemad kasutasid neid väga suvaliselt. Kord sai Nellie kõne kell viis hommikul, sest Bennett oli öösel oksendanud ja ema tundis huvi, mida ta oli eelmisel päeval koolis söönud.

Äkiline terav helin pimeduses oli sundinud Nelliet toas kõik tuled põlema panema ja jätma nii isegi pärast seda, kui ta oli aru saanud, et kõne on ohutu. Ta põletas täiendava adrenaliiniannuse kummutisahtlite ja kapi koristamisega.

„Vaat kus alles diiva,” oli korterinaaber Sam mühatanud, kui Nellie kõnest aru andis. „Miks sa telefoni välja ei lülita, kui magama lähed?”

„Hea mõte,” oli Nellie valetanud, teades, et seda nõuannet ei järgi ta ealeski. Ta ei kuulanud valju muusikat, kui ta jooksmas või töö vahet edasi-tagasi käis. Hilja õhtul ei tulnud ta kunagi üksi jalgsi koju.

Kui oli ohumärke, tahtis ta saada õigeaegse hoiatuse.

Nellie pani laua ääres viimaseid märkmeid kirja, kui kuulis koputust uksele ja silmas üles vaadates Portereid: mees tumesinises peenetriibulises ülikonnas ja naine roosas kleidis. Nad nägid välja nii, nagu oleksid teel sümfooniakontserdile.

„Tere tulemast,” lausus ta, kui nad lähemale tulid ja kätlesid. „Palun võtke istet.” Ta surus alla naeratuse, kui nägi, kuidas nad püüdsid end mahutada söögilaua äärde lastetoolidele. Ka Nellie võttis istet, aga tema oli juba harjunud.

„Niisiis, nagu te teate, on Jonah imetore väike poiss,” alustas ta. Kõik ta arenguvestlused algasid sellise armastusväärse Lake Wobegoni^[1.] tooniga, aga Jonah’ puhul oligi see õige. Nellie toa seina kaunistasid ta lemmikõpilaste maalitud pildid, kaasa arvatud Jonah’ kujutlus temast kui suhkruvatinaisest.

„Kas olete märganud, kuidas ta pliiatsit hoiab?” küsis proua Porter, võttes käekotist märkmiku ja pastapliiatsi.

„Hm, ma ei ole ...”

„Käsi on ettepoole kõveras,” katkestas härra Porter. Ta demonstreeris seda, haarates naiselt pastapliiatsi. „Näete, kui kõver on ta käsi? Mida teie arvate, kas peaksime ta kutseteraapia nõustaja vastuvõtule registreerima?”

„Noh, ta on ju alles kolme ja poole aastane.”

„Kolm ja kolmveerand,” parandas proua Porter.

„Õige,” ütles Nellie. „Paljudel lastel ei ole motoorsed oskused selles eas veel nii välja arenenud, et ...”

„Te olete Floridast pärit, eks?” küsis härra Porter.

Nellie pilgutas silmi. „Kuidas te ... vabandust, miks te seda küsite?” Mitte mingil juhul poleks ta Porteritele öelnud, kust ta pärit on. Ta oli alati ettevaatlik ega avaldanud liiga palju oma tausta kohta.

Ei olnud raske vastamisest kõrvale põigelda, kui sul olid vastavad nipid selgeks õpitud. Kui küsiti lapsepõlve kohta, võisid neile rääkida majast puu otsas, mille su isa oli sulle ehitanud, ja oma mustast kassist, kes arvas, et ta on koer: muudkui sitsis ja nõudis kostitamist. Kui kõne alla tuli kolledž, võisid keskenduda jalgpallimeeskonna kaotusteta hooajale, ka su poole kohaga tööle üliõpilaslinnaku restoranis, kus sa kord röstides põhjustasid väikese tulekahju ja pidid lõunasöögi järel ka laudu koristama. Jutusta värvikaid venitatud lugusid, mis juhivad tähelepanu kõrvale faktilt, et sa ei kavatse tegelikult midagi jagada. Väldi eriseiku, mis sind massist eraldavad. Lõpetamise aastast räägi ähmaselt. Valeta, kuid ainult siis, kui on hädasti vaja.

„Noh, siin New Yorgis on asjad teisiti,” tähendas härra Porter. Nellie uuris teda ettevaatlikult. Ta võis vabalt olla oma viisteist aastat vanem kui ta abikaasa ja ta kõneviis viitas sellele, et ta on sündinud Manhattanil. Siiani ei saanud nende teed ristuda. Kust ta küll teada sai?

„Me ei taha, et Jonah teistest maha jääks,” lausus härra Porter, nõjatudes tooliseljale ning siis kohe nihelema hakates, et tasakaalu säilitada ja mitte ümber kukkuda.

„Mida minu abikaasa püüab teile selgitada, on see,” hüüdis proua Porter vahele, „et me taotleme järgmiseks sügiseks lasteaiakohta. Meie eesmärgiks on kõrgema tasemega koolid.”

„Saan aru.” Nellie tõmbus tagasi. „See on kindlasti teie otsustada, aga võib-olla soovite veel aasta oodata.” Ta teadis, et Jonah on juba registreeritud mandariini keele klassi, karatesse ja muusikatundidesse. Kaks korda sel nädalal oli ta näinud teda haigutavat ja uniseid silmi hõõruvat. Siin viibides oli tal vähemalt piisavalt aega liivalosse ehitada ja klotsidest torne laduda.

„Tahtsin teile teada anda millestki, mis juhtus siis, kui üks ta klassikaaslastest unustas eine kaasa võtta,” alustas Nellie. „Jonah pakkus talle poolt enda omast, mis näitab sellist empaatiat ja lahkust ...” Ta hääl vajus ära, kuna helises härra Porteri telefon.

„Jah,” ütles ta telefoni. Ta vaatas Nellie poole ja jäi teda üksisilmi vaatama.

Nellie oli teda varem kohanud vaid kahel korral – lastevanemate õhtul ja sügisesel arenguvestlusel. Siis ei olnud ta teda niiviisi jõllitanud ega imelikult käitunud.

Härra Porter tegi käega kiireid ringe, andes märku, et Nellie jätkaks. Kellega ta rääkis?

„Kas te hindate lapsi regulaarselt?” küsis proua Porter.

„Kuidas palun?”

Proua Porter naeratas ja Nellie pani tähele, et ta huulevärv sobis täpselt kokku kleidi värvivarjundiga. „Seda tehakse Smithi koolis. Igal veerandaastal. Õpivalmidus, võimetel põhinevad väikesed lugemisrühmad, varane korrutamisoskus ...”

Korrutamine? „Lapsi ma hindan küll.” Nellie tundis, kuidas ta selg ajab end sirgu.

„Te teete minuga vist nalja,” ütles härra Porter telefoni. Nellie tundis, kuidas ta pilk tõmbub mehe poole.

„Korrutamist küll mitte ... hmm ... rohkem põhioskusi, nagu loetlemist ja tähtede tundmist,” seletas Nellie. „Kui te vaatate hinnangulehe tagumist külge, siis näete ... Mul on seal oma kategooriad.”

Järgnes silmapilk vaikust, kui proua Porter libistas pilgu üle Nellie märkmete.

„Ütle Sallyle, et ta jätkaks. Ära aruannet kaota.” Härra Porter lõpetas kõne ja vangutas pead. „Kas meil on siin nüüd kõik?”

„Nojah,” ütles proua Porter Nelliele. „Olen kindel, et teil on nendega kõvasti tööd.”

Nellie naeratas ja surus siis huuled kriipsuks. Jaa, oleks ta tahtnud öelda. Olen nendega vägagi hõivatud. Eile küürisin seda vaipa pärast seda, kui üks laps loksutas maha šokolaadipiima. Ostsin pehme teki vaikse tunni jaoks, et teie üleriietatud poiss saaks välja puhata. Tegin sel nädalal kolm hilist vahetust restoranis, kus ma olen ettekandjaks, sest sellega, mis ma siin teenin, ei kata ma oma elamiskulusid ... ja ikkagi astun igal hommikul kell kaheksa siit uksest sisse täis energiat, mis kõik kulub ära teie lastega tegeledes.

Ta kavatses just naasta Linda kabinetti, et süüa ära ka teine pool sarvesaiast, kui kuulis härra Porteri häält kõmavat: „Unustasin oma kuue maha.” Mees sisenes uuesti klassiruumi ja võttis väikese tooli seljatoelt oma kuue.

„Miks te arvate, et ma olen pärit Floridast?” pahvatas Nellie mõtlematult.

Mees kehitas õlgu. „Minu õetütar õppis ka seal ja käis Granti ülikoolis. Mulle tundus, nagu oleks keegi maininud, et teiegi õppisite seal.”

Sellist informatsiooni ei olnud Nellie biograafias eelkooli veebilehel. Tal ei olnud alles midagi, millel oleks olnud kolledži logo – mitte ainsatki dressipluusi, võtmehoidjat ega ripatsit.

Linda on vist andnud Porteritele teavet tema kutsesobivuse kohta. Nad paistavad olevat sellist tüüpi vanemad, kes on huvitatud, ütles Nellie iseendale.

Ometi vaatas ta nüüd meest hoolikamalt, püüdes kujutada ta näojooni mõnel noorel naisel. Talle ei meenunud ühtegi, kelle perekonnanimi oleks olnud Porter. See aga ei tähendanud, et too naine ei oleks võinud istuda loengul ta selja taga või üritada teda seltsiellu tõmmata.

„Hm, mu järgmine arenguvestlus peab kohe algama, nii et ...”

Mees heitis pilgu tühjale koridorile ja siis uuesti temale. „Loomulikult. Kohtumiseni lõpuaktusel.” Ta astus vilistades piki koridori edasi. Nellie vaatas talle järele, kuni ta kadus ukse taha.

Richard rääkis harva oma endisest naisest, nii et Nellie teadis temast vaid paari asja. Ta elas ikka veel New York Citys. Tema ja Richard olid lahku läinud natuke aega enne seda, kui Richard kohtas Nelliet. Ta oli ilus – pikkade tumedate juuste ja kitsa näoga. Nellie oli otsinud Google’ist ja leidnud temast tillukese ähmase foto ühelt heategevusürituselt.

Ja ta hilines alalõpmata – komme, mis oli Richardit ärritanud.

Viimasest kvartalist enne Itaalia restorani möödus Nellie jooksusammul, kahetsedes juba kahte klaasi Pinot Grigiot, mida ta jõi koos kolmanda ja neljanda rühma õpetajatega kui tasu selle eest, et nad arenguvestlused üle elasid. Nad olid sõjakalt arvamusi vahetanud, ja Marnie, kelle klass oli Nellie oma kõrval, oli võitjaks kuulutatud, sest üks vanematepaar oli saatnud ennast esindama lapsehoidja, kelle inglise keel ei olnud kuigi hea.

Nelliel oli ajataju täiesti kadunud, kuni ta teel tualetti kontrollis oma mobiilikella. Kui ta kabiinist väljus, tormas üks naine talle peaaegu otsa.

„Vabandust!” oli Nellie automaatselt öelnud. Ta oli astunud kõrvale, aga koti maha pillanud, nii et selle sisu pudenes põrandale laiali. Naine oli sõnagi lausumata astunud üle segadiku ja sisenenud kiiresti kabiini. („Kombed!” Nellies pesitsev eelkooliõpetaja mõtles juba karistusele, kui ta põlvitas maha, et oma kosmeetika ja rahakott kokku korjata.)

Ta jäi restorani üksteist minutit hiljaks ja tõmbas just lahti rasket klaasust, kui ülemkelner tõstis pilgu nahkkaantega ettetellimiste kaustikult. „Mul on kokkusaamine oma kihlatuga,” hingeldas Nellie.

Ta laskis pilgul lennata üle söögisaali ja nägi Richardit tõusmas oma istmelt nurgalauas. Ta silmi raamisid üksikud peened kortsud ja meelekohtadel põimus läbi tumedate juuste paar hõbedast viirgu. Mees vaatas teda ülalt alla ja tegi lõbusalt silma. Nellie oleks tahtnud teada, kas kunagi tuleb ka selline aeg, mil selle mehe nägemine ei tekita tal kõhus värinaid.

„Palun vabandust,” ütles ta lähemale jõudes. Richard suudles teda ja tõmbas talle laua alt tooli ning Nellie hingas sisse ta puhast tsitruselõhna.

„Kas kõik on korras?”

Iga teine oleks seda küsinud formaalselt, aga Richardi pilk jäi talle pidama, nii et Nellie sai aru, et mees tõesti hoolib ta vastusest.

„Hullumeelne päev.” Ta võttis ohates istet. „Arenguvestlused. Kui meie oleme kord Richard juuniori pärast teisel pool lauda, siis tuleta mulle meelde, et ma õpetajaid ikka ka tänaksin.”

Nellie silus seelikut jalgadel, kui Richard sirutas käe Verdicchio pudeli järele, mis jahtus jää-ämbris. Laual põles madala leegiga väike teeküünal, heites kuldse ringi raskele kreemi karva linale ... „Mulle ainult pool klaasi. Jõin ühe kiire pokaali koos teiste õpetajatega pärast vestlusi. Linda kostitas; ta ütles, et see on tasu tapluse eest.”

Richard tõmbas kulmu kortsu. „Soovin, et oleksin teadnud. Ma poleks siis pudelit tellinud.” Ta kutsus kerge nimetissõrme liigutusega kelneri ja palus tuua San Pellegrinot. „Mõnikord võib saada peavalu, kui juua päevasel ajal.”

Nellie naeratas. See oli üks esimesi lugusid, mida ta Richardile jutustas.Ta oli istunud ühe sõduri kõrval lennul Lõuna-Floridast tagasi pärast ema külastamist. Ta ise oli selleks ajaks kolinud juba Manhattanile, et alustada uut elu pärast kolledži lõpetamist. Kui ema ei oleks endiselt elanud Nellie kunagises kodulinnas, poleks Nellie sinna enam iialgi tagasi läinud.

Enne kui lennuk õhku tõusis, oli sõjaväelase juurde tulnud stjuardess. „Esimeses klassis on üks härra, kes tahaks teile pakkuda oma istekohta,” oli ta öelnud noorele sõdurile, kes tõusis kohe püsti ja sõnas: „Suurepärane!”

Varsti oligi Richard tulnud piki vahekäiku. Ta lipsusõlm oli lõdvaks lastud, nagu olnuks tal seljataga pikk päev. Ta hoidis käes klaasi joogiga ja nahkportfelli. Kui ta pilk kohtas Nellie oma, oli ta soojalt naeratanud.

„See oli teist tõesti väga kena.”

„Pole probleemi,” lausus Richard, kui asutas end istuma Nellie kõrvale.

Siis algas turvavahendite tutvustamine. Mõni minut hiljem kaldus lennuk järsult küljele ja tõusis siis õhku. Kui nad õhuauku sattusid, haaras Nellie käetoest kinni.

Richardi sügav hääl ta kõrva juures üllatas teda: „See on täpselt nii nagu siis, kui auto sõidab teelohku. Täiesti ohutu.”

„Loogiliselt võttes küll.”

„Aga ega see teadmine ei aita. Võib-olla aitab hoopis see siin.”

Mees ulatas talle klaasi ja Nellie märkas, et sõrmust tal sõrmes ei olnud. Ta kõhkles. „Mul hakkab mõnikord pea valutama, kui päevaajal joon.”

Lennuk mürises ja ta rüüpas pika sõõmu.

„Jooge see lõpuni. Ma tellin veel ... või vahest ehk eelistate klaasi veini?” Ta kergitas küsivalt kulme ja Nellie märkas poolkuukujulist hõbejat armi mehe parempoolse meelekoha lähedal.

Ta noogutas. „Tänan teid.” Mitte kunagi varem ei olnud kõrvalistmel istuja üritanud talle lendu mugavamaks teha; harilikult vaatasid inimesed kõrvale või lehitsesid mõnda ajakirja, sellal kui tema võitles üksi oma paanikahäirega.

„Saan sellest aru, teate,” tähendas mees. „Minul juhtub seda vere nägemisel.”

„Teil?” Lennuk rappus kergelt ja kaldus vasakule. Nellie sulges silmad ning neelatas tugevasti.

„Ma räägin teile sellest, aga te peate lubama, et ei kaota mu vastu lugupidamist.”

Nellie noogutas jälle, ta ei tahtnud, et mehe rahustav hääl vaikiks.

„Niisiis, mõned aastad tagasi kaotas üks mu kolleeg teadvuse ja lõi pea otse koosoleku ajal konverentsilaua serva vastu … arvatavasti oli tal vererõhk madal. Kas see asjaolu või lihtsalt igav koosolek − miski viis ta peaaegu et koomasse.”

Nellie avas silmad ja tõi kuuldavale naeruturtsatuse. Ta ei suutnud meenutada, millal ta viimati lennukis naeris.

„Palusin kõigil kohtadele jääda ja haarasin tooli järele, et aidata mees istuma. Hõikasin, et keegi tooks vett, ning siis korraga näen kogu seda verd ning tunnen äkki, kuidas pea hakkab ringi käima, nagu hakkaksin ka teadvust kaotama. Tegelikult ma vist lausa lükkasin vigasaanud mehe toolilt maha, et saaksin ise istuda, ja äkitselt ignoreerisid teda kõik teisedki ning üritasid aidata mind.”

Lennuk oli jälle neutraalses tasakaalus. Kõlas tasane kellamäng ja stjuardess liikus vahekäigus kõrvaklappe pakkudes. Nellie laskis käetoe alla ning vaatas Richardile otsa. Mees silmitses teda ja muigas.

„Jäitegi ellu, oleme pilvedest läbi. Nüüd peaks edasi sujuvalt minema.”

„Tänan teid. Ka joogi ja loo eest ... Päästsite meeste au, kuigi seoses minestamisega.”

Kahe tunni jooksul jõudis Richard rääkida Nelliele oma tööst kindlustusfondi juhina ja avalikustada ka selle, et ta on õpetajatest sisse võetud sellest ajast saadik, kui üks neist oli aidanud tal õppida hääldama r-tähte: „Tänu temale ei esitle ma ennast teile kui Litchad.” Kui Nellie küsis, kas tal on New Yorgis perekond, raputas mees pead. „Ainult vanem õde, kes elab Bostonis. Mu vanemad hukkusid juba aastaid tagasi.” Ta põimis sõrmed kokku sillaks ja langetas pilgu. „Autoavarii.”

„Ka minu isa suri.” Mees silmitses teda uurivalt. „Mul on alles tema vana sviiter ... mõnikord panen selle selga.”

Nad mõlemad jäid korraks nukralt vait, siis palus stjuardess reisijatel klapplauad kinni lükata ja seljatoed püstasendisse reguleerida.

„Kas teil võib olla maandumisel probleeme?”

„Vahest ehk jutustate veel ühe loo, et mind sellest läbi aidata,” pakkus Nellie.

„Hmmmm. Praegu ei tule ühtegi pähe. Võiksite anda mulle oma telefoninumbri juhuks, kui midagi meenub.”

Mees ulatas talle kuuetaskust pastapliiatsi ning Nellie kallutas pea ja kirjutas numbri salvrätikule, ta pikad heledad juuksed langesid ette õlgadele.

Richard sirutas käe ja laskis sõrmedel libiseda läbi juuste, enne kui ta need kõrva taha lükkas. „Nii kaunid. Ärge neid kunagi ära lõigake.”

1 „Lake Wobegon” – Garrison Keillori romaan (1985) väikelinna rahulikust elust USA-s. [ ↵ ]