Читать книгу Mis ei tapa - Scott Carney - Страница 6

PEALAMPIDE VALGUSVIHUD lõikuvad tintmusta Aafrika öösse, valgustades laiguti kiviklibust teerada. Alumiiniumkepid ja matkasaapad krobisevad, kui grupp liigub üha põhja suunas vulkaanilise mäelahmaka poole, mis nõuab igal aastal umbes kaheksa mägironija elu. Meie hingamine on järsk ja rütmiline, justkui oleksime suletud ruumi, kust imetakse õhku välja. Kõlab, nagu võiks jääda iga hingetõmme viimaseks. Rühime üksmeelselt ja keskendunult edasi, kuni silmapiiri oranžikas aovalgus hakkab ööd neelama. Mäetipu kontuur ilmub tasapisi nähtavale. Alguses on see vaid tumepurpurne vari tähistaevas, kuid kui taevas libiseb öö embusest, paneb päike liustiku särama nagu majaka.

Kilimanjaro.

Aafrika kõrgeim mägi kerkib päikesevalguses savannist üle pilvede. Seal ründab tuul 80-kilomeetrise tunnikiirusega ilmselt ainsas kohas sel mandril leiduvat jääd. Näeme seda esimest korda nii lähedalt ja ma ei suuda otsustada, kas ma olen põnevil või hirmul. Viimased 20 tundi on tipp olnud pilvede ja mäeveeru varjus, kuid nüüd pole võimas mägi enam pähekaranud idee, vaid reaalne surmatoov takistus. Meie järkjärguline 25-kilomeetrine tõus pargiväravast seiskub äkitselt mõne kilomeetri pärast kohas, kus vulkaaniline koonus sirutub üles viljatuks ja ebasõbralikuks tühermaaks. Selles elutus kohas, kus asub vaid ringikujuline baaslaager, algab mu elu suurim katsumus – katsumus, mis viib mind inimvõimete piirile. Kuigi tuhanded turistid ronivad igal aastal mäetippu, teevad nad seda lühikeste lõikudena, kandes kõige kõrgtehnoloogilisemat mägironimisvarustust. Meie tõuseme tippu rekordilise tempoga, aklimatiseerumata, peaaegu ilma söögita, vähese unega ja mis minu jaoks kõige muljetevaldavam – ilma külma ilma varustuseta. Mul on ainult saapad, lühikesed püksid, villane müts ja seljakott, kus mõned tarbed hädaolukorraks ja vesi. Ülakeha on jäise õhu eest kaitseta.

Üks giid vaatab mind ettevaatlikult oma täielikus termovarustuses, kuni ei suuda enam vaikida. „Palun pane midagi selga,“ ütleb ta mu naha väljanägemise pärast muretsedes.

See on mõistlik palve. Ka päikese tõustes on temperatuur ikka alla nulli ja mida kõrgemale liigume, seda külmemaks läheb.

Mida ta ei tea, on see, et külm on mu kõige väiksem mure. Õieti ongi see asja mõte. Mu nahk tundub nagu soomus, kust temperatuur läbi ei tungi. Osaliselt seepärast, et pingutan mäkketõusul nii kõvasti, et kehal on rohkem soojust kui ta teab, mida sellega peale hakata, kuid teisalt – millest ma alles üritan aru saada – seetõttu, et ma lihtsalt ei lase endasse külma sisse. Igatahes, ma higistan, mitte ei lõdise. On üks teine, hoopis tõsisem raskus, mis võib kogu ekspeditsiooni ohtu seada.

Mõistlikel inimestel kulub Kilimanjaro tippu jõudmiseks 5 kuni 10 päeva, ronitakse aeglaselt, planeeritud lõikude kaupa, et keha jõuaks toota piisavalt uusi punaliblesid, korvamaks kõrguse suurenemisega kaasnevat hapniku vähenemist. Me ei ole mõistlikud inimesed. Meie üsna hulljulge plaan on jõuda tippu kahe päevaga. Sellise tempo juures pole aklimatiseerumiseks aega. Kusagil üle 3900 meetri kõrgusel – umbes teisel kolmandikul teest tippu – on õhk juba piisavalt hõre, et aklimatiseerumata inimesed võiksid langeda järkjärgulisse ärakukkumisse, millega kaasnevad peavalud, krambid ja mõnikord isegi surm. Sellised tingimused on tekitanud gruppi juba kaks tühja kohta. Üks kuulus ligi kahemeetrisele hollandlasele, kes veetis hommikul 10 minutit oma hommikusööki välja oksendades ega suutnud siis komistamata astuda ühtegi sammu. Ja siis oli seal ühe kuulsa kanepiga kaupleva Hollandi „kohvipoeketi“ omanik, kelle veres oli eelmisel ööl nii vähe hapnikku, et ta jäsemed lihtsalt lakkasid töötamast.

Mäestikuhaigus võib niita ka kõige tugevama sportlase. Sõjavägi on sellega hädas kõrgmäestikus võideldes – olukord, mis on tavaline Afganistanis –, kus tuleb arvestada, et teatud protsent sõdureid on hapnikupuuduse tõttu võitlusvõimetud. Siiani on ainus lahendus olnud see, et igale missioonile saadetakse võitlejaid juurde. Kui lähtume vaid numbritest, on meie grupi väljavaated sünged. Päev enne rännaku algust arvutas sõjaväe keskkonnariskide hindamisega tegeleva keskuse vanemteadur, et kolmveerandit meist tabab sama saatus, mis neid kahte, kes grupist välja langesid. Sõjavägi pole ainus, kes on kindel, et suurem osa meist ebaõnnestub. Vahetult enne lahkumist kinnitas mu naisele üks ajakirjanik, kes veedab suurema osa ajast Colorado 4300-meetristel mäetippudel, et ta on üsna kindel, et ma ei jõua kunagi tippu.

Ülejäänud maailmale on raske selgitada, et see, mida me mägedes teeme, pole kaskadööritrikk ega enesetapumissioon. Riiete puudumine, kõrgus ja tempo on tegelikult osa eksperimendist, et mõista üht tänase maailma pakilisemat küsimust: kas sõltuvus tehnoloogiast on meid nõrgaks muutnud? Peaaegu kõik inimesed, keda tean – skeptikust Colorado ajakirjanikust USA armee teadlase ja teejuhini mu kõrval, ümbritsevad end tehnoloogia kookoniga, mis hoiab neid kaitstuna, soojas, ja aitab neil taluda meie planeedi looduslike olude vahelduvust. Inimarengu kuue miljoni aasta jooksul korraldasid meie esivanemad ekspeditsioone üle jäiste mägede ja kuivade kõrbete täiesti tehnoloogia abita. Kuigi nende eesmärgiks ei pruukinud olla selle konkreetse mäe tippu jõudmine, ületasid nad kindlasti Alpid ja Himaalaja, navigeerisid ookeanidel ja asustasid Uue Maailma. Mis võimed neil olid, mille meie oleme kaotanud? Veel olulisem – kas neid on võimalik tagasi saada? Selle ekspeditsiooni aluseks olev hüpotees on, et kui inimesed hangivad väljast mugavust ja vastupidavust, muudavad nad tahtmatult oma keha nõrgemaks, ja et lihtsalt mõne tavalise keskkonnastressi igapäevarutiini lülitamine taastab osaliselt selle evolutsioonilise elujõu. Iga inimene selles võbisevate pealampidega rivis paneb oma elu potentsiaalselt ohtu, et seda teooriat katsetada. Me teame ka, et koos kohanemisega on vajalik meeleseisund ja vaimne kindlus, mis tundub valla päästvat keha soojendava bioloogilise jõu.

Ahmin jahedat õhku ja suunan silmad eesolevale lõõskavale oranžile kaljule. Hingan kähinal nagu tuhandeaastasest unest ärkav lohe. Ma tunnen, et energia hakkab kogunema. Hingamine kiireneb. Varbad hakkavad matkasaabastes surisema. Maailm hakkab mu nägemuses särama, nagu oleks kaks koidikut üheaegselt – üks seotud päikesetõusuga, teine mu enda meeltesügavuses. Kõrvade tagant hakkab kerkima soojus, justkui oleks läidetud süütenöör. See kaardub õlgadesse ja mööda selgroogu alla. Pole mingit mõtet temperatuuri vaadata. On tublisti alla nulli ja ma juba põlen.