Читать книгу Mis ei tapa - Scott Carney - Страница 7

MULLE EI MEELDI kannatada. Ka ei ole mul erilist soovi olla külmas, märjas või näljas. Kui mul oleks hingeloom, oleks see ilmselt lõputus mugavuseookeanis hõljuv millimallikas. Vahetevahel ampsaksin mööduvat fütoplanktonit – või mida iganes millimallikas ampsab – ja kasutaksin ookeani tõusu ja mõõna jõudu, et hoida end optimaalses sügavuses. Kui mul oleks õnne elada Turritopsis dohrnii’na, niinimetatud „surematu millimallikana“, ei peaks ma isegi surma kartma. Viimsepäeva saabudes muutuksin krimpsus pallikeseks ja mõned tunnid hiljem tekiksin taas iseenda värskeltvermitud noorema versioonina. Jah, oleks lahe olla millimallikas.

Kahjuks, nagu selgub, ei ole ma vormitu limakämp meres. Inimesena olen ma lihtsalt kõige värskem väljalase mitusada miljonit aastat kestnud evolutsioonilises arengus ajast, mil olime kõik vaid prügi ürgses supis. See oli enamiku eelnevate põlvkondade jaoks üpris karm. Olid kiskjad, keda üle kavaldada, nälg, mida kannatada, vältida liikide väljasuremisega lõppevaid kataklüsme ja pidev võitlus ellujäämise nimel vaenulikus keskkonnas. Ja, oleme ausad, suurem osa neist võimalikest tulevastest eellastest surid oma geene edasi andmata.

Evolutsioon on pidev võitlus, mis on kestnud loendamatute põlvkondade vältel, kus vaid eriti tugevad või õnnelikud olendid suudavad vältida õnnetut geneetilist tupikut. Keha, mis meil praegu on, pole lakanud arenemast, aga ma arvan ikkagi, et kui me eemaldame kõik need muutused, mis meid siia on toonud, leiame oma olemuse tuumas ikkagi osakese millimallikast.

Selle põhjuseks on meie närvisüsteem, mis on peaaegu täiuslikult soikunud homöostaasi: pingevaba olek, kus keskkond vastab kõigile kehalistele vajadustele. Meie närvisüsteem reageerib automaatselt ümbritseva maailma katsumustele – vallandab lihaste kokkutõmbed, vabastab hormoone, muudab kehatemperatuuri ja täidab vajalikul hetkel miljonit muud ülesannet.

Kui vältimatu ellujäämisvajadus aga kõrvale jätta, on inimkeha täiesti rahul lihtsalt puhkamise ja mitte millegi tegemisega. Millegi tegemine, ükskõik mille, nõuab energiat ja meie kehad pigem säästavad seda energiat, juhuks kui peaks hiljem vaja olema. Suur osa neist kehafunktsioonidest on lihtsalt alateadvuslikud, kuid kui see miski, mis motiveerib meie närvisüsteemi, suudaks end väljendada, kinnitaks see ilmselt, et keha, mille eest ta vastutab, viibiks kõige parema meelega pidevas stressivabas mugavuses.

Kuid mis on mugavus? See pole niivõrd tunne, vaid pigem ebamugavuste puudumine. Meie liik poleks ehk kunagi ellu jäänud vajalikes, kuid rasketes rännakutes läbi põletavate kõrbete või üle jäiste mäetippude, kui poleks olnud mingit kehalist auhinda teekonna lõpus. Me leevendame oma janu, paneme külmal talvepäeval paksult riidesse ja puhastame oma keha, sest iha mugavuse järele on istutatud sügavale meie ajudesse. Freud nimetas seda „naudinguprintsiibiks“.

See programmeeritus, mis muudab meid aplaks kerge elu järele, ei tekkinud eikusagilt. Mu millimallikast hingelooma kõrvale jättes võitleb peaaegu iga organism keskkonnaga, kus ta elab. Iga bioloogiline kohanemine, mis teeb elu järk-järgult lihtsamaks, tekkis armutu loodusliku valiku käigus, kus kaks looma suutsid oma järglastele soodsad omadused edasi anda. Kuid evolutsioon nõuab enamat kui bioloogiline kohustus, mis kulmineerub intensiivses kirehetkes; see vajab järjestikust õnne, motivatsiooni ja iga elusolendi oskust täiel määral bioloogilisi võimeid ära kasutada. Iga olend, olgu amööb või inim-ahv, vajab motivatsiooni, et tulla toime ümbritseva maailma katsumustega. Mugavus ja nauding on kaks kõige võimsamat ja viivitamatut tasu, mida võib leida.

Anatoomiliselt nüüdisaegsed inimesed on planeedil elanud ligikaudu 200 000 aastat. See tähendab, et su kontorikaaslasel, kes istub päev otsa päevavalguslampide all ratastega toolil, on enam-vähem sama keha kui eelajaloolisel koopainimesel, kes valmistas ränikivist odaotsi, et antiloopi jahtida. Et jõuda sealt siia, on inimesed seisnud silmitsi loendamatute raskustega, põgenedes kiskjate eest, külmetades lumetormides, otsides vihma eest varju, küttides ja otsides toitu ja jätkanud hingamist hoolimata lämmatavast kuumusest. Kuni üsna hiljutise ajani pole olnud hetke, mil mugavust saaks pidada enesestmõistetavaks – alati oli tasakaal nähtud vaeva ja teenitud puhkuse vahel. Suuremal osal ajast on nende saavutusteni jõutud ilma aimdusetagi sellest, mida tänapäeval peetakse moodsaks tehnoloogiaks. Selle asemel pidime olema tugevad, et ellu jääda. Kui su verevaesel kontorikaaslasel oleks võime ajas tagasi rännata ja kohtuda ühe oma eellasega, oleks väga halb mõte võistelda koopainimesega jooksmises või maadluses.

Sadade tuhandete aastate jooksul leiutasid inimesed asju, mis muutsid elu lihtsamaks: tuli, küpsetamine, kivist tööriistad, karusnahad ja jalavarjud, kuid olime suuresti ikkagi looduse meelevallas. Umbes 5000 aastat tagasi, kirjapandud ajaloo koidikul, muutusid asjad veel lihtsamaks, sest kodustasime loomi, et nad meie heaks töötaksid, ehitasime paremad ulualused ja kandsime keerukamat riietust. Inimkultuuri arenedes muutus kõik aina lihtsamaks. Siiski polnud inimeseks olemine just päris muretu. Iga ajastu pani meid rohkem sõltuma leidlikkusest ja vähem alusbioloogiast, kuni tehnoloogiline edu hakkas edestama evolutsiooni. Ja siis, millalgi 1900. aastate algul, muutus meie tehnoloogiline osavus nii võimsaks, et lõhkus fundamentaalsed bioloogilised seosed meid ümbritseva maailmaga. Kanalisatsioon, küttesüsteemid, toidupoed, autod ja elektrivalgus võimaldavad meil kontrollida ja häälestada keskkonda nii põhjalikult, et paljud saavad elada moel, mida võib nimetada igaveseks homöostaasiseisundiks. Pole oluline, mis ilm on väljas – kõrvetav kuumus, lumetorm, äike või lihtsalt kena suvepäev – inimene võib ärgata tükk aega pärast päikesetõusu, süüa hommikusöögiks ohtralt puuvilju, mis on kohale lennutatud teiselt poolt maakera, sõita konditsioneeritud autos tööle, veeta päeva kontoris ja tulla koju, ilma et oleks välisõhuga kokku puutunud kauem kui mõned minutid. Moodne inimene on esimene liik pärast millimallikat, mis suudab peaaegu täielikult eirata ellujäämise looduslikke takistusi.

Kuid mugavuse kuldajal on ka peidetud varjukülg. Kuigi võime ette kujutada, kuidas raskes keskkonnas viibimine võiks tunduda, kogevad väga vähesed regulaarselt meie eellaste stressi. Pole raskusi, mida võita, piire, mida ületada, või ohte, mille eest põgeneda, mistõttu on selle aastatuhande inimesed ülekoormatud, ülesoojendatud ja alastimuleeritud. Arenenud maailma privilegeeritud asukate mured – töö saamine, pensioni rahastamine, laste heasse kooli saamine, sotsiaalmeediasse vajaliku uuenduse postitamine – kahvatuvad meie esivanemate igapäevase surmaohu või puuduse kannatamise kõrval. See näiline võit looduse üle pole meie keha tugevamaks muutnud. Tegelikult lausa vastupidi: pingevaba mugavus on muutnud meid paksuks, laisaks ja järjest haigemaks.

Arenenud maailm – ja ka suur osa arengumaadest – ei kannata enam puudusest tingitud haiguste käes. Selle asemel jääme haigeks üleliigsest. See sajand on näinud plahvatuslikku rasvumise, suhkruhaiguse, krooniliste valude ja kõrgvererõhutõve kasvu ja isegi podagra taasilmumist. Miljonid inimesed vaevlevad autoimmuunsete tervisehädade käes – artriidist allergiateni ning luupusest Crohni ja Parkinsoni tõveni –, kus keha ründab iseennast. Tundub, nagu oleks nii vähe väliseid ohte, millega võidelda, et kogu talletatud energia laastab meie sisemust.

Paljud teadlased ja sportlased on aina enam ühel meelel selles, et inimesed ei ole loodud olema igaveses pingutustevabas homöostaasis. Evolutsioon pani meid mugavust otsima, sest mugavus polnud kunagi normiks. Inimbioloogia vajab stressi: mitte sellist, mis kahjustab lihaseid, laseb meid karul ära süüa või lagundab füüsist, vaid keskkonna ja füüsilisi kõikumisi, mis ergutavad närvisüsteemi. Meid on aastatuhandete jooksul lihvitud kohanema pidevalt muutuva keskkonnaga. Need muutused on loendamatutel viisidel juurdunud sügavalt meie füsioloogias, mis pole, suuremas osas, teadvusega seotud.

Lihased, organid, närvid, rasvkude ja hormoonid reageerivad ja muutuvad välismaailmast saadud mõjutuste tõttu. Mõned välised signaalid käivitavad füsioloogiliste reaktsioonide kaskaadi, mis jätavad vahele aju teadvusliku osa ja ühenduvad selle osaga, mis kontrollib peidetud kehaliste reaktsioonide lätet, mida kutsutakse „võitle või põgene“ reaktsiooniks. Näiteks ei vallanda jääkülma vette sukeldumine ainult mitmeid protsesse, et keha soojendada, vaid häälestab ka insuliini tootmist, ahendab vereringet ja teravdab vaimset teadlikkust. Inimesel peab olema ebamugav ja ta peab tundma jäist külma, kui tahab neid süsteeme käivitada. Kuid kes tahab seda teha? Suur osa meist ei näe keskkonnastressi samas valguses kui meie, ütleme, treeninguna. Pole selget põhjust lahkuda oma õndsa keskkonna kookonist.

Ehk pole see päris õiglane. Viimaste aastate vastukultuur on püüdnud tehnoloogilisele üleküllastusele vastu seista, et taastada osa meie loomalikust olemusest. Nad on vahetanud peened jalanõud lihtsate jalavarjude (mõnel juhul ka paljaste jalgade) vastu. Nad on loobunud konditsioneeritud treeningsaalidest ränkade takistustega maastikujooksu ja boot camp’ide kasuks, mis sunnivad kõiki lihasgruppe kooskõlas töötama. Nad muudavad oma toitumist, söövad mugulaid ja liha ning väldivad teravilju, meenutades meie kiviaegseid eellasi. Vähemalt kaheksa miljonit inimest on ostnud toote nimega Squatty Potty – seade, mis aitab kükitades kakada, nagu seda tegid meie tualettideta eellased. Lisaks osalevad miljonid takistustega maastikujooksudel, mis sisaldavad elektritraate, jäise veega basseine ja kurnavate puittõkete ületamist. Nad võistlevad, kuni on nii väsinud, et lihased värisevad. Nad oksendavad pisarsilmi mudas. See ei ole elevus, mida nad otsivad: see on kannatamine. Nende piinad on niivõrd esiplaanil, et takistustega maastikujooksude ja boot camp’ide korraldamist kutsutakse mõnikord „kannatuspidudeks“. Mõtle sellele hetkeks: leidub ettevõtteid, kes teenivad kannatuste müügiga sõna otseses mõttes varandusi. Kuidas on valust saanud luksuskaup? Kas on võimalik, et esineb teatud tüüpi valu, millel on peidetud evolutsiooniline funktsioon?

Sellist liikumist oleks vale kutsuda moehulluseks. Alati on olnud inimesi, kes on liikunud bioloogia ja tehnoloogia piirialal. Iidses Spartas kandsid sõdalased vaid lihtsat punast keepi ja olid sõltumata ilmast paljajalu. Nad uskusid, et riieteta olek muudab nad lahingus raevukamaks ja immuunseks välismaailma laastavale mõjule. Umbes tuhande aasta eest pidasid Hiinas ja Tiibetis müstikud ja mungad Himaalaja mägedes vastu kuid, kaitstes end vaid rüüde ja igapäevase meditatsiooniga. Enne eurooplaste Põhja-Ameerikasse saabumist kandsid praeguse Bostoni põliselanikud vaevalt enamat kui niudevööd, mis kaitses neid külmadel talvedel. 1920. aastate Venemaal tekkis religioosse taustaga liikumine, mis õhutas sadu tuhandeid siberlasi end iga päev külma veega üle valama, et ära hoida nakkusi ja haigusi.

Arenenud tehnoloogia tungib kõikjale, mida teeme, kuid inimesed, kes on otsustanud mõningad mugavused hüljata, esindavad mõtteviisi, mille on sotsiaalne mugavusiha praktiliselt minema pühkinud. Nad õpivad, et kui nad võtavad omaks viisi, kuidas keha reageerib loodusele, suudavad nad avada peidetud vastupidavuse lätte.

Tänapäeval on kümned tuhanded inimesed avastanud, et keskkond sisaldab peidetud vahendeid närvisüsteemi häkkimiseks. Aga ükskõik, mida nad saavutada suudavad, ei ole nad superinimesed. Meelekindlus, mille nad leiavad, tuleneb kehast endast. Kui nad loobuvad mõnest mugavusest ja kaevuvad sügavamale enda bioloogiasse, muutuvad nad rohkem inimeseks. Tavateadmises on vähemalt pool sajandit hea füüsilise tervise alustaladeks peetud toitumist ja kehalist koormust. Kuigi need on kahtlusteta väga olulised, on ka samavõrd oluline, kuid täielikult ignoreeritud, kolmas sammas.

Keskkonnatreeningu igapäevarutiini lülitamine annab häid tulemusi väga lühikese ajaga.

Inimkehal võtab vaid mõne nädala, et kohaneda kõige erinevamate tingimustega. Kõrguses toodab keha automaatselt rohkem punaliblesid, et kompenseerida madalamat hapnikusisaldust. Karmilt kuuma keskkonda liikudes higistab keha aja jooksul vähem sooli välja ja toodab vähem uriini. Kuumus stimuleerib ka südame-veresoonkonda, et see oleks tõhusam, suureneks higistamine ja jahutamine. Ometi ei põhjusta ükski keskkonnaäärmus nii palju muutusi inimese füsioloogias kui külm.

Kujutlege näiteks Bostoni kohaliku elaniku talviseid kogemusi. Kuigi seda ahistab jäine tuul, lörts, lumetormid ja pidevalt pilves taevas, pole Boston Ameerika kõige külmem linn. Kuid Bostoni talved on piisavalt viletsad, et sundida elanikke toas püsima ja külmematel kuudel termostaati peale keerama. Bostonis on jaanuari keskmine toa- ja välistemperatuuri vahe judinaidtekitav 30 kraadi. Kui tüüpiline bostonilane astub oma väärika tellismaja eesuksest õue, toob jäine õhk ta näole grimassi. Nahaaluste närvi- ja lihasreaktsioonide jada tingib veresoonte ahenemise, mis võib olla valulik, kui neid lihaseid pole varem regulaarse külmas õhus viibimisega tugevdatud. Kui ta otsustaks hullusehoos saapad jalast võtta ja paljaste jalgadega lumme astuda, tunduks temperatuurimuutus nagu sütel kõndimine.

Need harjumuspäratud kehareaktsioonid pole meeldivad, kuid selle protsessi toimimine on uurimist väärt. Inimese vereringesüsteem koosneb arteritest ja veenidest, mis kannavad verd (ja hapnikku) kõikidesse kudedesse. Arterid kannavad punast hapnikurikast verd südamest ja kopsudest eemale, sinakad veenid juhivad selle tagasi. See suur ja keerukas soontevõrgustik ulatuks laialilaotatult ligi 100 000 kilomeetrini. Iga päev liigub inimkehas 5,6 liitrit verd kokku ligi 19 000 kilomeetrit või ligi neli korda USA ühest otsast teise. See võimas vere superkiirtee on midagi enamat kui lihtsalt rida torusid; see on aktiivne ja tundlik süsteem. Veene ümbritseb väikeste lihaste keerukas võrgustik, mis tõmbab verevoolu ühest kindlast piirkonnast eemale, et suurendada vere juurdevoolu teise piirkonda. Need lihased on nii tugevad, et kui keegi raiuks su jala mõõgaga altpoolt põlve maha, tõmbuksid lihased kohe kokku sellise jõuga, mis suudab peaaegu täielikult verekaotuse tõkestada. Sellist lihasrefleksi pole meil õnneks tarvis igapäevaselt katsetada, kuid on hea teada, et see on igaks juhuks olemas. Hetkel, kui meie kartmatu bostonlane avab oma majaukse ja arktiline tuul paiskub talle näkku, tunneb ta selle reaktsiooni miniatuurset versiooni.

Jättes kõrvale elupäästva potentsiaali jäsemete eemaldamise korral, on vereringesüsteemil lihaste pingutamiseks ka muid põhjusi. Alajahtumise ärahoidmiseks säästab keha soojust, lülitades jäsemete verevarustuse välja. Kui see juhtub, tõmbub suur hulk veresooni kokku, hoides suurema osa verest kehatüves ja võimaldab elutähtsatel organitel olla soojas verekookonis, samas langeb temperatuur kätes, jalgades, kõrvades ja ninas. Mida külmem väljas on, seda tugevam reaktsioon. Inimesele, kes pole temperatuurikõikumistega harjunud, on veresoonte ahenemine valulik. Ainus võimalus, kuidas suurem osa meist saab sellist lihasreaktsiooni vallandada, on minna õue ja tunda külma. Need, kes elavad alaliselt reguleeritud keskkonnas, ei kasuta kunagi seda osa vereringesüsteemist.

Nõrgad veresooni ümbritsevad lihased on väga kitsastes temperatuurikõikumistes elamise kõrvalmõju. Suurem osa tänasest inimkonnast – kogu elanikkond, kes veedab suurema osa ajast siseruumides ja/või kelle ainus kogemus liiga külma või kuumaga piirdub moodsa välisriietuse kandmisega – ei treeni kunagi seda kriitilise tähtsusega kehasüsteemi. Isegi inimestel, kes paistavad olevat lihaselised ja füüsiliselt heas vormis, võivad olla nõrgad veresooni ümbritsevad lihased. Ja panused on kõrged: pikas perspektiivis põhjustavad südame-veresoonkonna haigused peaaegu 30% maailma suremusest.

Meie kehades on peidus funktsioonid, mis toimivad evolutsioonilisel programmil, mida suurem osa meist ei püüagi avada. Kesknärvisüsteemi lihaskontroll jaguneb kolme eraldi kategooriasse. On lihased, mida saame teadlikult aktiveerida, arstid nimetavad seda somaatiliseks närvisüsteemiks. Kui otsustad üle toa kõndida, käivitab aju närvid, mis aktiveerivad korraga jala-, selja- ja kõhulihased. Me ei pea iga kõndimisse kaasatud lihase peale mõtlema, me lihtsalt teeme seda. Siiski on võimalik ka tahtlikult kõiki neid lihaseid liigutada. See kõik on osa somaatilisest närvisüsteemist. Aga on ka lihaseid, mille üle meil pole peaaegu üldse mingit kontrolli. Nende hulka kuuluvad lihased, mis kontrollivad südamerütmi, veresoonkonda, seedimiskiirust ja pupillide liikumist. Kõik need on osa autonoomsest närvisüsteemist – keha versioon autopiloodist. Aga on ka kolmas rühm lihaseid ja reaktsioone, mis on jagatud autonoomse ja somaatilise süsteemi vahel. Igaüks meist võib otsustada hingata või silmi pilgutada, kuid kui laseme oma vaimu rändama, võtab sügavam närvisüsteemi osa juhtimise üle. Kui tahad, võid mõttega automaatsetelt protsessidelt juhtimise kaaperdada, kuid kui mõte läheb uitama, jätkavad nad omapäi. Ja see on hea: sellise süsteemiga pole võimalik, et lihtsalt unustad hingata.

Sellisel jaotusel on sügavad evolutsioonilised juured. Lihtsad eluvormid reageerivad keskkonnale ettearvatavalt. Enamiku imetajate puhul pärinevad paljud neist automaatsetest reaktsioonidest aju kõige primitiivsematest osadest ajutüve lähedal. Need ühendused lähevad hallaine kõrgematest toimimiskeskustest mööda. Kuna loomad puutusid evolutsiooni käigus kokku keerulisema ja muutliku keskkonnaga, oli neil vaja toimetulekuks teatavat otsustusvõimet. Selle saavutamiseks on välja kujunenud ajukoor ja suuremad aju struktuurid, mis asuvad kolju ülaosas. Motoorsed funktsioonid liikusid neokorteksisse, hallaine osasse, mis on seotud kõrgema taseme otsustusvõimega. Siiski pole keha miljonid tegevused kunagi seotud aju kõrgemate osadega. Pole olnud evolutsioonilist survet, et vereringesüsteem oleks teadlikult kontrollitav, seega on olnud näiteks reaktsioon külmale ühesugune kogu meie arengu jooksul: säilita kehatüvi jäsemete arvel. Mõelda pole vaja.

Kuid mis juhtus siis, kui inimesed omandasid nii palju tehnoloogilisi teadmisi, et suutsid efektiivselt keskkonda mõjutada? Kogu inimtehnoloogia tuleneb kõrgemate ajufunktsioonide tegevusest. Mõnes mõttes kontrollib meie teadvus sedavõrd maailma, kus elame, et on jätnud meie „roomaja aju“ mängust välja. Ilma väliste signaalideta ja sisenditeta, mida kujundas evolutsioon tuhandete aastate jooksul, keha lihtsalt ei sunnita täitma neid varem kriitilise tähtsusega funktsioone. See sisemine programmeeritus seisab jõude.

Peaaegu ajaloo algusest on inimesed end loodusmaailmast eraldiseisvaks pidanud. Jagame planeedi kahte ossa: asjad, mis on inimtegevusest mõjutatud, ja asjad, mis on sellest puutumata. Selline vahetegemine on vale. Üleilmsel tasandil on näha, et tööstuse pideval arengul on olnud kliimale dramaatiline mõju. Meie süsiniku jalajälg mõjutab kõike. Aasta, mil seda kirjutan, 2016, on ajaloo kuumim, arvatakse, et edestab kümmet sellele eelnenud rekordaastat. Probleemi ulatus näitab, et inimkond ja keskkond on lahutamatult seotud. Kuid kas see tähendab, et muudame maailma rohkem inimese moodi? Või seda, et inimkond on alati olnud osa loodusest?

Tillukestel lihastel su veresoonte ümber on sellele küsimusele ühemõtteline vastus. Hoolimata kõigest, mida üritame endi maailmast eraldamiseks teha, on inimesed vaieldamatult osa loodusest. Evolutsiooniga kaasnevad pilvelõhkujad, plastik ja autod, mida valmistame, pole vähem „looduslikud“ kui termiidikuhil, meekärg või kopratamm. Jah, inimese teod võivad olla märkimisväärselt hävitavamad või ambitsioonikamad või aukartustäratavamad või kasutumad, kuid kõik need on osaks suuremast põhjuste-tagajärgede süsteemist. Me oleme endiselt loomad. Lihtsalt väga nutikad.

Mis on sellel pistmist neokorteksiga? Kui meie kehad on eelhäälestatud reageerima looduslikele tingimustele, siis on ehk liigselt lihtsustatud arvata, et keha piiriks on nahk. Ehk on inimesed teatud mõttes välismaailmaga katkematult seotud? Meie kehad pole eraldiseisvad, pigem peegeldavad keskkonda, milles elavad.

Toon näite. Viimasel 40 aastal on sipelgaid uurivad teadlased tegelenud sarnase paradigma muutusega. Igas sipelgakoloonias on mitmeid eri tüüpe sipelgaid. On töösipelgad, kes otsivad ja jahivad toitu ning teevad suurema osa tööst; on suure peaga sõdursipelgad, kes kaitsevad kolooniat sissetungijate eest; ja on kuningannad, kes hoolitsevad pidevalt uute põlvkondade loomise eest. Ühest küljest on iga sipelgas eraldiseisev üksus, kellel on jalad, lõuad, tundlad ja võime maailmas iseseisvalt ringi liikuda. Et võid sipelgat käes hoida, teda lahata ja analüüsida tema üksikuid osi, on loogiline mõelda sipelgast kui ühest konkreetsest putukast. Aga sellestsamast sipelgast on võimalik mõelda ka teisiti. Tänapäeva bioloogid kalduvad miljonite eraldiseisvate putukate asemel käsitlema tervet kolooniat kui ühte elavat organismi. Sel moel vaadates on sipelgad sisuliselt ühe suurema olendi rakud. Koloonia on keha. Grupp suureneb suvel ja väheneb talvel. See hõivab territooriume, kogub varusid ja loob uue põlvkonna. Kõigi sipelgate summa on suurem kui iga üksiku olendi võimed. Koloonia toimib nagu võrguaju – superorganism.

Keha, mis sul on, eriti sipelgakolooniast ei erine. Ammu enne seda, kui loomad Maale ilmusid, ajal, mil elu koosnes valdavalt üherakulistest organismidest, õilmitsesid looduses mikroskoopilised oakujulised organellid, mida kutsutakse mitokondriteks. Need üherakulised eluvormid tarbisid keskkonnast hapnikku ja tootsid energiarikast lõpp-produkti nimega adenosiintrifosfaat või ATP. Miljonite aastate jooksul vajasid suuremad üherakulised olevused keerukamate funktsioonide teostamiseks rohkem energiat. Selle asemel et arendada välja uut moodust ATP tootmiseks, arenesid nad selliselt, et neelasid mitokondrid oma rakustruktuuri. Seega sündisid esimesed loomarakud sümbiootilisest suhtest. Kui uuriksid mikroskoobis juhuslikku punast vereliblet, leiaksid tuhandeid mitokondreid, mis tarbivad hapnikku ja eritavad ATPd^[1.]. Sa ei saaks ilma nendeta elada. Aga see pole veel kõik. Lisaks mitokondritele on teadlaste hinnangul su kehas enam kui 10 triljonit teist mikroorganismi, koosnedes enam kui 10 000 eri liigist ja moodustades 1%–3% kehakaalust. Veel miljardid elavad su nahal, silmades, juustes ja veres. Viimastel aastatel on mõistetud, et bakterid on inimese tervisele eluliselt olulised ja see on sünnitanud uue põneva meditsiiniuuringute valdkonna, mis tegeleb bakteri genoomiga. Uuringud näitavad, et inimese keha ainulaadsel bakterikombinatsioonil võib olla tugev mõju tervisele ja see võib põhjustada isegi isiksuse muutusi.

Ja miks ei peaks? Inimese genoomis on 23 000 geeni, mis koosnevad keerdunud nukleotiidide ahelatest, mida nimetatakse DNAks. Aga meiega sümbioosis elavate bakterite genoomis on veel lisaks kaks miljonit geeni. Ja nagu ka meie oma DNA, antakse bakterigenoom meie järglastele edasi ja see areneb koos meiega. Mõnes mõttes oleme tegelikult rohkem mikroobid kui inimesed. Ometi toimivad kõik need erinevad organismid üheskoos, et luua konkreetne inimene, kes on väliselt piiritletud nahakihiga.

See on vaid meie sisemus. Mis juhtub, mõeldes kehale seoses eelprogrammeeritud reaktsioonidega maailmale? Enamikul juhtudest on strateegiad, mida keha stressiga kohanemiseks kasutab, täiesti väljaspool meie teadlikku kontrolli. Trenni tehes ei pea sa mõtlema higistamisele. Su keha lihtsalt teeb seda. Kõrgel olles – vajades rohkem hapnikku, hingad sagedamini. Su süda ja neerupealsed reageerivad ohule veel enne, kui sul on võimalus sellele mõelda, andes vajaduse korral lisajõudu. Eksisteerib terve peidetud maailm inimese bioloogilistest reaktsioonidest, mis jäävad väljapoole keskkonnaga lahutamatult seotud teadvust. Nende reaktsioonide struktuur on põimitud meie DNAsse ja närvivõrkudesse, mida hakkame pärast sündi välja arendama. See peidetud bioloogia pole osa kõrgematest kognitiivsetest funktsioonidest; pigem on see viis, kuidas meie teadvuseta keha arvab maailmast, kus ta elab.

Suurema osa meie evolutsioonilisest minevikust on mugavus olnud haruldane nähtus, stress oli pidev. Meie aju alumised osad moodustusid keskkonnas, kus olid pidevad kehalised katsumused, ja need katsumused olid osa sellest, mis meid üldse inimeseks tegi. Hoolimata kogu tehnoloogiast, pole meie kehad lihtsalt valmis maailmaks, mis on täielikult allutatud mugavusihale. Stimulatsioonita pole reaktsioonid, mis on mõeldud keskkonnaga seotud väljakutsetega võitlemiseks, siiski alati soikus. Mõnikord pöörduvad need sissepoole ja tekitavad kaost. Autoimmuunhaiguste meditsiiniuuringud näitavad, et need pärinevad fundamentaalsest lahknevusest välismaailma ja alastimuleeritud bioloogia vahel.

See raamat on suuresti sellest, mis juhtub, kui taasavastame oma suhte keskkonnaga ja näeme end osana millestki suuremast kui mugavad paigad, mille enamasti elamiseks valime. Raamat uurib, kuidas keha ümbritseva keskkonna muutmine muudab põhjalikult ka keha ennast. Veel olulisem – see näitab, kuidas on võimalik väliskeskkonda manipuleerida, et käivitada oodataval moel autonoomsed reaktsioonid. Kui saad aru, et võid manipuleerida oma füsioloogia sügavusi, häälestades tahtlikult teatud eelprogrammeeritud reaktsioone, võid hakata selle automatiseerituse mõningaid aspekte üle viima oma teadvusse.

See on kummaline väide uurivalt ajakirjanikult, kes on suurema osa oma karjäärist pühendanud valeprohvetite ja meditsiinilise voodoo paljastamisele. See on kummaline avaldus mehelt, kelle vaimuloom koosneb endiselt valdavalt „tarretisest“. Kuid need järeldused on kooskõlas praeguse teaduse ja nende inimeste eludega üle maailma, kes on viinud kontrolli oma keha üle erakordsele tasemele.

Minu jaoks algas teekond omaenda bioloogia avamiseks isikliku madalseisu ajal, kui elasin Long Beachil Californias, juulis 2012. Olin arvuti ees kirjutuslaua taga istunud peaaegu kaheksa tundi järjest. Palmipuud õõtsusid kergelt akna taga. Hoolimata suhteliselt mugavast olemisest, süvenes mus tunne, et parimad ajad on möödas. Jalad tuikasid paigalistumisest ja selg valutas. Kinnitasin endale, et kolmekümnendate keskpaika jõudnuna on täiesti normaalne, et kõht ripub üle püksivärvli. Mõtlesin, et mu noorusaja seiklusrikkad päevad on möödas ja selline see keskiga ongi. Ameeriklasena – pagan, inimesena – arvasin, et aineline heaolu on parim kaitse vananemise paratamatuse vastu. Mõõdukas treening ja juhuslik põige toidupoe mahetoodete nurka peaks olema piisav, et säilitada vähemasti mingigi väline väärikus.

Siis aga nägin internetis pilti peaaegu paljast mehest, kes istus liustikul kusagil põhjapolaarjoone taga. Tundus, et see minust 20 aastat vanem härra pilkas kõike seda, mis oli muutunud mu elu määratlevaks narratiiviks. Ta selged sinised silmad uurisid maastikku ja neis ei paistnud mingit hirmu surnuks külmuda. Tundus, nagu oleks ta rännanud läbi aja iidsest Spartast, kus sõdalased on loodusjõududega vastakuti, et trotsida jumalaid endid. Mis iganes seda tüüpi ka huvitas, igatahes polnud see mugavus. Ja ma ei saanud eitada, et ta osutas millelegi olulisele, mille puudumist oma elus olin just märganud.

Google’i otsing näitas, et tema nimi on Wim Hof, Hollandi guru, kes väitis, et suudab oma tahte järgi tõsta ja langetada kehatemperatuuri ning kontrollida oma immuunsüsteemi vaid mõttejõuga. Ta juhtis treeninglaagrit Poola lumisel kõnnumaal, kuhu kogunesid inimesed kõikjalt maailmast, et õppida tema saladusi. Ta lubas, et pärast lühikest tööd endaga võib ta igaühele õpetada, kuidas praktiliselt ilma igasuguse varustuseta arktilises keskkonnas ellu jääda. Ta väitis, et on leiutanud hingamismeetodi, mis tugevdab vastupidavust, ja et ta võib õpetada mediteerimist, mis võimaldab piiluda omaenda peidetud bioloogiasse. Mida veel? Õppimiseks kulub vaid mõni päev. See kõik tundus hullumeelne. Hof oli ilmselgelt järjekordne valeprohvet, kes müüb mingit jura ja imerohtu. Ta poleks esimene kelm, kellega olen kokku puutunud. Olin just lõpetanud ligi aasta kestnud uurimistöö mehest, kes suri, püüdes Ameerikas sündinud Tiibeti guru eestkostel Arizona kõrbes supervõimeid arendada. Kümme aastat varem, kui juhtisin Indias kolledžitudengite programmi, korraldasime ühes budistlikus pühapaigas kümnepäevase vaikse meditatsiooni. Selle lõppedes väitis üks tudengeist, et sai valgustatuks ja see teadmine sundis teda enesetapule. Mõlemal juhul osutus millegi enama otsimine surmavaks. Need hoiatavad kogemused olid aluseks mu kahele raamatule, mille kirjutasin oma karjääri esimesel kümnendil. Võib öelda, et olin väga ettevaatlik igaühe suhtes, kes arvas, et inimesel on peidetud võimeid.

Ometi oli Hofi koolituses miski kummaliselt tuttav. Midagi sarnast olin näinud kõikjal Los Angeleses. Varem tol kuul oli sõber kutsunud mind takistustega maastikujooksule, mille lõpus visklesid osalejad mudas elektrijuhtmete all. See mõte tundus eemaletõukav ja ma keeldusin. Hiljem, ranna lähedal toimunud tasuta joogatunni ajal, nägin mitutsadat spartalaseks riietunud inimest täisrüüs lähedalasuvast järsakust üles rühkimas, möirates samal ajal oma sõjahüüdu. Ja loomulikult lõputud pildid Facebookis mudastest sõpradest, kes kahlavad läbi põrgulike külma veega täidetud süvendite. Nad ei naeratanud fotodel kunagi, aga oli näha, et nad nautisid täielikult selle katsumuse ületamist.

Just siis tegin plaani, mis oli ühtaegu lihtne ja küüniline. Sõidaksin Poola, näitamaks, et mu suureneval õllekõhuI oli kogu aeg õigus: inimelu vältimatu kulg on allakäik pidevalt halvenevasse tervisesse ja õnnetusse. Olin enam kui kindel, et Hof on šarlatan, kes lihtsalt kasutab kergeusklikke ära.

Broneerisin pileti Poola ülesandega, mis jõudis lõpuks ajakirja Playboy – proovida tema „meetodit“ enda peal. On ütlematagi selge, et ma ei leidnud, mida otsisin. Selle asemel alustasin oma isikliku ümberkujunemisega, millest on nüüdseks saanud 4-aastane teekond, et muutuda lihtsalt veidi rohkem inimeseks.

1 Kui aus olla, siis suhe mitokondrite ja inimkeha vahel on siiski pisut keerulisem. Aja jooksul eraldasid mitokondrid osa oma DNAst ja kandsid selle üle inimese DNAsse, mis tähendab, et praegusaja mitokondritel oleks täiesti võimatu elada ja paljuneda väljaspool keha. Mitokondrid on siiski geneetiliselt erinevad sellest, mida peame inimese rakkudeks. – Autor. [ ↵ ]