Читать книгу Lennujaam - Sergei Loiko - Страница 11

Aleksei jõudis Dallasest Kiievisse liinilennukitega 30. novembri päevasel ajal. Arvestas, et on siin nädalakese, asendab tõbiseks jäänud fotograafist kolleegi, proovib jahuklimpe, pekki, viina ja mis seal kontinendi selles osas gurmaanidele veel ette nähtud on. Too kant ei olnud juba enam kui aasta uudistes silma hakanud, seda polnudki nagu olemas.

Ta ei olnud kaasa võtnud midagi asjalikku. Ei kuulivesti ega kiivrit. Kas võis tema, kogenud rindekorrespondent, pärast raskeid lähetusi Liibüasse ja Süüriasse ette kujutada, et ta ei lenda tagasi mitte nädala või kuu aja pärast ega isegi mitte poole aasta pärast? Et tema tavaline lennupilet ei viinud teda tegelikult Kiievisse, vaid ühte kõige hämmastavamasse, kõige traagilisemasse ja täiesti mittekohustuslikku sõtta tema elus? Sisuliselt oli see üheotsapilet.

Ta tundis Ukrainat ja Kiievit väga hästi, tal oli Ukraina fotograafide ja mitte ainult nende seas palju sõpru. Kas ta võis siis aimata, et oli tulnud kõige tõelisemasse sõtta? Venemaa ja Ukraina vahelisse sõtta.

Alekseil oli käsil viiekümne esimene eluaasta. Ise arvas ta enda kohta, et on parimates aastates, nagu ta oli arvanud ka kümme ja kakskümmend aastat tagasi. Ühesõnaga, tema parimad eluaastad olid ilmselt pikale veninud. Tänu pidevale töötamisele sõja värske õhu käes oli ta vormis, nägi välja neljakümnene, mitte vanem. Ta oli keskmist kasvu, kuivetu, hea kehaehitusega. Tal olid korrapärased näojooned, sügavad hallikassinised silmad, sirge, peaaegu roomalik nina ja suu, mida ümbritses nädalane hallikaks tõmbuv habe. Aleksei võis olla uhke oma laineliste, kohati hallikate tihedate juuste üle, mida paljud tuttavad neiud ja naised lausa kadestasid.

Mõnikord jäi talle endast mulje nagu vana anekdoodi tegelasest Ameerika Ühendriikide merejalaväe plakatil: „Astu meie ridadesse! Reisi maailmas ringi! Kohtu huvitavate inimestega! Tapa neid!”

Aleksei oli end sõiduks kiiresti valmis pannud, erilist muret tundmata. Ksjuša oli aidanud tal kohvrit pakkida, sättinud sinna korralikult ta särgid ja püksid. Naine oli hiljuti juukseid värvinud ja oli nüüd peaaegu sama tulipunane nagu kakskümmend kuus aastat tagasi, kui nad olid kord juhuslikult kohtunud ega läinudki siis enam lahku, uskudes, et elavad õnnelikult koos kõrge vanaduseni ning surevad ühel ja samal päeval nagu mõnes muinasjutus.

Nad mõtlesid üldse harva surmast või haigustest, kuigi Aleksei süda andis juba vahel tunda. Arstid kinnitasid, et kui tarvitada arütmia vastu õigeid ravimeid, ei ole muretsemiseks eriti põhjust. Aleksei võttis ravimeid ja nautis elu. Koos Ksjušaga. Ja naine koos temaga.

Kui nende peres keegi üldse haige oli olnud, siis alati ikka Aleksei (ta oli ka kaks korda kergeid haavu ja mõne põrutuse saanud ning tal oli kaks äralõigatud sõrme – see kõik oli tühiasi). Ksjuša oli nagu terasest valatud. Pikk, sire, sportlik, käis suusatamas (kui nad olid Moskvas veel suvilas elanud) ja tegi Texases sörkjooksu, alati oli ta Alekseist kiirem, ootas teda heatahtlikult ja kannatlikult järele tõusudel metsas, käänukohtadel ja mäest laskumisel.

Kuueteistkümneaastaselt oli Ksjuša juba sportvõimlemises meistersportlane (NSV Liidus oli see tõsine sportlik saavutus ühel tollal kõige prestiižsemal spordialal).

Siis läks ta üle kergejõustikku, jooksis ja hüppas, seejärel aga astus keemiainstituuti, kohtus Alekseiga ja pühendus jäägitult mehele …

Ükskord tulid nad keset ööd peolt, laskusid pikka maa-alusesse tunnelisse Leningradi prospekti all Moskvas kaupluse Ažurnõi juures. Aleksei, ise samuti kõvasti vintis, ütles äkki Ksjušale, et ei suuda enam tassida tema „ilusat elutut keha”.

„Mina? Olen pu-pu-pu-purjus? V-vaata!”

Ksjuša haaras oma avara seeliku saba pihku ja keerles rattana tunneli ühest otsast teise, tegemata välja kõrge kontsaga kingadest, kordagi komistamata ja kiirust vähendamata. Lõpetanud viimase pirueti otsekui hüpates üle hobuse, maandus ta kindlalt mõlemale jalale ja ajas käed laiali nagu baleriin, ilma et oleks isegi hingeldanud.

Seisis tunneli lõpus peaaegu nähtamatuna, peenikese, otsekui olematu siluetina punaste juuste pilves. Vaevu suutsid nad joosta koju, täpsemalt öeldes voodini. Või ei jõudnudki päriselt sinnamaani joosta. Üksikasju ta enam ei mäletanud. Mäletas, et armastas Ksjušat meeletult.

Mäletas, kuidas nad olid teineteisele raamatuid ette lugenud, olid naeru kätte suremas, lausa veeresid põrandal, kui Aleksei püüdis tegelasi teatripäraselt matkides lugeda ette kapten Miljaga ülekuulamise stseeni „Tšonkini ebatavalistest seiklustest” („Ich bin arbeiten in russisch Gestapo”).

Mäletas, kuidas nad puhkepäeviti olid sõitnud seenele Tveri oblastisse, 250 kilomeetri kaugusele Moskvast, neli tundi sinna ja neli tagasi. Et lihtsalt istuda jõe ääres, vaadata roostes katusega madalat, maad ligi kirikut teisel pool jõge. Et süüa Ksjuša küpsetatud maitsvaid kapsapirukaid ja tema sissetehtud krõmpsuvaid kurke erilises magusas marinaadis, murul istudes juua selle hommikusöögi peale kuuma kohvi Ksjuša termosest ja teed Lapsang Souchong Aleksei termosest. Ksjuša naeris, nihkus temast eemale, ütles, et Aleksei tee lõhnab jalanartsude järele. Mida ta üldse teadis … jalanartsudest?

Need olid unustamatud väljasõidud Aleksei „vaiksesse kodukanti”, nagu mees ütles, tsiteerides oma lemmikut Nikolai Rubtsovi. Nad istusid õnnelikuna, lõdvestunult, rahulikult ja vaikselt kaldal, sellelsamal kohal, kus Aleksei oli juba kümneaastase poisikesena ujunud üle jõe, sõudes ühe käega. Nagu Tšapajev. Teises, kõrgele pea kohale tõstetud käes oli tal olnud korv riiete ja paelupidi kokku seotud ketsidega. Ujunud üle saja meetri laiuse jõe, oli ta pannud end kiiresti riidesse ning läinud kogu päevaks lõpmatusse männimetsa, kus korjas seeni, sõi marju ja jõi metsaojast jäist vett.

Päeva lõpus, kui mastimännid heitsid päikesepaistel pikki varje, istus ta täis korviga päevasoojale kuivale valgele samblale, valas oma varanduse korvist välja, sorteeris seened suuruse järgi ja pani need korralikult üksteise kõrvale korvi tagasi. Alguses päris põhja suured, viltused ja inetud, murdunud kübaraga, ning siis kõige tugevamad, kõige väiksemad ja ilusamad kuhjas peale. Ja valmis natüürmordile sättis ta ilu pärast vaarikaoksa lillakate mahlast pakatavate marjadega. Iga selline korv oli kunstiteos.

Ta teadis metsas iga rada, oja ja küngast, teadis, kus kasvavad punapuravikud, kus kivipuravikud, kus kukeseened, kus krõmpsud kuuseriisikad roheka kübara ja punaka tilgaga lõikekohas. Teadis, kus võib mustikatest kõhu täis süüa, kus näha ussi ja kus põtra, kus nagu hirmutavas muinasjutus võib tunda tõelise metslooma – karu – teravat lõhna.

Ükskord oli ta näinud, kuidas karu teisel pool väikest raba asjalikult ja põhjalikult põõsast vaarikaid sõi. Võlutuna nagu kivisammas oli Aljoša seisnud umbes kolme- või neljakümne meetri kaugusel sellest suurest erkpruuni karvase seljaga loomast, tal polnud jõudu end liigutada.

Õhtul metsast välja tulles kohtas ta kaldal istuvaid külamutte, kel olid rätikud peas ja pikad kleidid seljas, need kirendasid nagu eri värvi pleekinud lappidega paigatud tekid, naised ootasid ülevedajat. Nende kõrval maas seisid kolme- ja viieliitrised plekist piimanõud, täis mustikaid ja sinikaid, mida nad kuidagi sündsusetult saagiks nimetasid.

Nende sekka juhtus mõnikord ka üks mees, ätt Komar (Komarov). Pikk ja kõhn nagu ritv, kurt ja hallipäine vanatoi, nii suvel kui ka talvel kandis ta uhkelt ühte ja sedasama vormipluusi ning peas oli tal kasaka 1914. aasta vormimüts. Vanusest ja jõuetusest hoolimata oli tal eriline, sõjaväelase rüht. Ätt Komar oli sõdinud Esimeses maailmasõjas Saksa rinnetel ja teda oli „gaasiga mürgitatud”.

Poolpime taat korjas oma suure korvi täis ussitanud ja lötse kõikvõimalikku värvi pilvikuid – kollaseid, punaseid, sinakaid ja pruune –, ainult neid jalge ees ta silmad seletasid. Ätt söötis nendega lehma ja vasikat.

Nii istusid nad kõik tunni või kaks järsul liivasel kaldal. Ootasid, kuni neid märkas puutükist tehtud jalaga paadimees Nikolai ning soostus oma pika ja laia värvimata, ainult õlitatud ja tõrvast magusalt lõhnava lootsikuga neile järele tulema. Ta viis nad tagasi külasse, võttes igalt eidelt kümme kopikat, Komari ja Aljoša viis ta üle tasuta. Enne teele asumist korraldas onu Nikolai vastaskaldal tingimata etenduse, tantsiskles oma kargul ja hõikas venivalt: „Ja kus te talvel oliteeeeeeee?”

Onu Nikolai aerutas lühikeste tõmmetega, kallutamata end ette või taha, selg laudsirge. Seilas minutit kümme, mitte vähem. Eided, kes lõhnasid isuäratavalt ja peibutavalt higi, piima ja veidi kuse järele, naersid ning palusid Aljošal laulda. Tal oli kandev hääl, täiskasvanulikult vali, ta laulis meelsasti ja venivalt „Saare tagant (kes teab millise) ujus välja keset voolu …”, saamata ise aru, millest ta nimelt laulab.

Lai jõgi kandis tema kõlava laulu kajana allavoolu loojangule vastu. Tema kõrval istuv naine, too noorem, aastat kolmkümmend või kolmkümmend viis vana, silitas oma mustikatest sinkja käega Aleksei karme lokke. Naise hea pehme käsi, naisterahva tugev vürtsikas lõhn, poisi kondise keha vastu surutud tugeva lihava puusa soojus – kõik see kokku oli Aleksei lapsepõlve üks tugevamaid seksuaalseid elamusi.

Kuidas ta oleks tahtnud lõpmata kaua seilata paadis selle noore naise kõrval, panna pea tema sülle ja temaga igaveseks kokku jääda!

See oligi Aleksei vaikne kodukant. See jõgi, need seened ja marjad, see vesikasvude vürtsikas lõhn, läikiva selja rasvapolstri või lihastega mänglev karu, soe aromaatne noor naine, kes oli pistnud sõrmed poisi juustesse …

Nüüd oli sellest kõigest järele jäänud ainult „seesama mets, seesama õhk ja seesama vesi”…

Saanud isaks ja seejärel ühel päeval ka vanaisaks, ei mõistnud

Aleksei kogu oma püüdmisest hoolimata kuidagi, mispärast olid tema vanemad, kes tulid puhkuse ajal teda külasse vaatama, lubanud tal üksinda ujuda üle nii laia ja külma jõe ning saata terved päevad mööda selles ürgses põlismetsas teisel pool jõge. Kuidas võis teda lubada üksipäini minna heasüdamlik vanaeideke Polina Trofimova, kelle juures ta elas kogu suve ning laupäeviti pidi vastu tahtmist võtma leili äsja köetud ja õlgedega vooderdatud Vene ahjus, kust otsekui just praegu olnuksid kätte võtnud ja oma raskeid tiibu lehvitades välja lennanud tahmast mustad haned-luiged? Ta mäletas tänase päevani õlise tahiga petrooleumipliidi hõngu.

Elekter toodi külasse alles 1976. aastal. Küla oli sajandeid seisnud Medveditsa jõe kõrgel kaldal, ajapikku jäi see tühjaks nagu tuhanded teised ümbruskonna külad Gaspromi õnnelikul ja tiinel ajajärgul, jõudmata ära oodata kogu Venemaa gasifitseerimist.

Aga jõgi oli jäänud samasuguseks ning viirastusliku küla halle viltu vajunud maju ja auklikke mustaks tõmbunud pilbastest katuseid võis ikka veel vastaskaldalt näha.

Kohalik elu oli kohutavalt inimvaeseks jäänud. Alguses said mehed sõjas surma ning siis jõid need, kes olid ellu jäänud, end surnuks. Siis heitsid hinge kolhoosi kõhnad lehmad. Siis käis alla ka kolhoos ise. Ja siis kolisid ära – kes surnuaeda, kes linna laste juurde – igivanad eidedki, kes kõrgele kaldale veel alles olid jäänud. Küla ise oma mahajäetud pühakojaga, uksed lahti murtud ja väikeste akende klaasid puruks löödud, otse kuplist välja kasvamas väike kidur kask, meenutas nüüd kalmistut.

Nüüd pori ja soo on seal,

kus käisin kunagi suplemas ma.

Mu vaikne kodukant seal,

ei ealeski seda unusta ma … ^[2.]

Ühel sellisel imelisel päeval oli neil, temal ja Ksjušal, jälle nagu lapsepõlves korv täis korralikult laotud kivipuravikke ja punapuravikke. Ksjuša võttis kõik riided seljast ja läks külma vette ujuma. Ta ujus kaua ja nautides jõe keskele ning siis jälle tagasi.

Kui Ksjuša tugevad käed olid ta veevahus selili tagasi toonud, tõusis naine veest nagu Botticelli Venus, üleni suurtes tilkades, mis voolasid alla mööda roosasid püstiseid rinnanibusid ja lihaselist kõhtu ihaldatud helepruuni kolmnurga juurde. Aleksei hüppas püsti, läks talle suure froteerätikuga vastu. Pühkis ta üleni kuivaks, siis äkki rebis endal kõik riided seljast ning embas naise tugevat jahedat keha …

Umbes viisteist aastat tagasi olid nad Ksjušaga sunnitud ära sõitma ning kolima alaliselt Ameerika Ühendriikidesse, valides elukohaks väikese Texase linnakese Corinthi. Sealsamas lähedal Dallase eeslinnas Dentonis õppis nende poeg Arseni. UNT, Põhja-Texase ülikool, oli kuulus vist ainult selle poolest, et selle oli lõpetanud kuulsa bändi Eagles kuulus solist.

Arsenil puudus muusikaline kuulmine, seepärast ei olnud ta asutanud oma bändi, vaid lihtsalt õppis ettevõtlust. Just seal, kus ta õppima pidigi – Ameerika Ühendriikides. Mõne järgmise aastaga tegi ta edukat karjääri maaklerina ega vajanud enam vanemate toetust. Pigem oli ta ise valmis neid aitama. Ta oli õnnelikult abielus Iiri päritolu ameeriklannaga, kes kinkis Alekseile ja Ksjušale kaks võluvat lapselast.

Nüüd ei olnud Alekseil ja Ksjušal enam seda jõge, neid seeni ja marju. Kuid see-eest oli oma sinise veega bassein, mille serval nad istusidki tollel õhtul Texase päikese soojades kiirtes.

Ksjušal oli ühes käes pikk peenike sigaret, millest tuli hea tubaka magusat aroomi, teises käes hoidis ta kõrge jalaga pokaali, milles oli Austraalia punane Shiraz. Aleksei istus tema kõrval sügavas lamamistoolis pokaali jääkülma Moseli riislingiga. Elu oleks nagu laabunud. Kuid nad mõlemad igatsesid taga jõge, oma jahedat õnne selle inimtühjal kaldal.

Televiisoris pidi tunni aja pärast algama Aleksei NBA^[3.] lemmiku Mavericsi mängu ülekanne, aga enne oli vaja lõpetada ärasõidu ettevalmistused, et hommikul poleks jahmerdamist.

Nad olid koos pool maailma läbi reisinud, võtnud tulipunase külma koidiku vastu Islandil, rännanud jalgsi ränkraskete seljakottidega Taga-Baikalimaal ja imetlenud virmalisi Lapimaal. Neid mõlemaid paelus karm põhjamaine loodus, suusatamine, saun.

Nad armastasid teineteist, nagu armastatakse Prantsuse romaanides ja Ameerika filmides, ning nende lahusolekud Aleksei pidevate ohtlike lähetuste tõttu ainult tugevdasid vastastikust tõmmet.

Vastutulijad imetlesid neid tänaval, tuttavad ja sõbrad kadestasid nende õnne, mõni tundis musta, mõni valget kadedust.

Aleksei mängis hästi isa seitsmekeelelist kitarri, ta armastas laulda Võssotski, Okudžava, Vizbori, Gorodnitski ja Galitši laule. Ksjuša ei laulnud kaasa, sest tal polnud muusikalist kuulmist, kuid ta kujutas endast kõige tänulikumat auditooriumi ning palus õhtuti sageli Alekseil mängida ja laulda.

Ühes populaarses filmis kõnnivad armunud mööda magavat hommikust linna ja silmapiirile kerkib tohutu suur arv 1941. Enam nad ei kohtu. Kangelanna hukkub. Sõjas.

Nii hukkus ka Aljoša kangelanna. Ainult et sõjas ei olnud naine, vaid tema ise. Pool pikka aastat. Ja naine hukkus lakkamatus mures tema pärast, temale mõeldes, vaadates tema kohutavaid ja suurepäraseid sõjafotosid ning palvetades tema tervise ja edu eest.

Ta päästis mehe oma ootamise, oma armastuse, oma palvetega, unustanud enda. Ise aga põles olematuks.

Kui Aleksei oli 2003. aastal Iraagi sõjas ning Ksjuša oli ajutiselt naasnud Moskvasse, et olla mehele lähemal, sõitsid paljud Vene ajakirjanikud, tema sõbrad ja tuttavad, üksteist välja vahetades tagasi Venemaale. Igaühega neist saatis Aleksei koju mõne vanaaegse väljanägemisega messingist või vasest teekannu või anuma, mille külgi ehtis Araabia musta värvi põimkiri. Ise aga jäi ta ikka tollesse pikaleveninud välksõtta. Kui ta ütles naisele, et ei saa Moskvasse tagasi pöörduda, vaid lendab kohe Ameerika Ühendriikidesse, lendasid nad sinna võidu, et kumb kummale vastu tuleb.

Kui Aleksei majja astus, ootas Punapea (nii hüüti naist perekonnas, nii hüüdis naist armastades ka ta ise) teda juba mitmesuguste Araabia nõude suure kollektsiooniga.

Ksjuša oli jõudnud kohale kaks päeva varem ja ootas tema tagasipöördumist, oli istunud kaks õhtut järjest võõrastetoas ning imetlenud nende uut kollektsiooni, võtnud esemeid pihku, nagu püüdes tajuda mehe käte soojust, vaadanud tema viimaseid rindefotosid ajalehes ja vaikselt nutnud.

Siis jõudis Aleksei lõpuks koju, ilus ja noor, ning jälle olid nad õnnelikud.

Kui Ksjuša 2014. aasta juunis oli suremas kiiresti arenevasse maovähki, palus ta oma viimasel päeval mehel jälle laulda. Aleksei tõi kodunt kitarri ja laulis mitu tundi järjest kõiki laule, mida nad teadsid ja armastasid: Vizbori, Okudžava, Gorodnitski, Kljatškini, Võssotski ja Galitši laule. Äkki tõstis Ksjuša haigusest kuivetunud käe, naeratas ainuüksi silmadega ja sosistas: „Kallis, sa oled alustanud juba teist ringi.”

Mõni minut hiljem suri Punapea tema kätel. Nädal enne seda oli naine saanud neljakümne kaheksa aastaseks.

Aga 2013. aasta novembris ei olnud mingist õnnetusest märkigi. Nad jätsid rahulikult nägemiseni. Ksjuša tegeles majapidamise ja muude vajalike asjadega ning ootas teda nädala pärast koju, nagu mees oli lubanud tulla.

30. novembri keskööl seisis Aleksei Kiievi kesklinnas külmal Kreštšatikul ja vaatas kurvalt haledat rühma külmetavaid noori inimesi, neid ei olnud üle viiekümne poisi ja tüdruku, nad olid üliõpilaseas. See oli kõik, mis oli järele jäänud mitmesajast demonstrandist, kes olid nõudnud president Viktor Janukovõtši tagasiastumist.

Veidi eemal igavlesid aega surnuks lüües kümned Kiievi militsionäärid, erisalga Berkut liikmed, kelle ülesanne olid takistada, peksta ja mitte läbi lasta. Sel saatuslikul õhtul ei täitnud nad esialgu ei esimest, teist ega ka kolmandat ülesannet, tammusid loiult jalalt jalale, togisid kumminuiadega üksteist ja iseennast kuulivestide ja kilpide pihta, et sooja saada.

Näis, et ka üliõpilased kallistasid oma tüdrukuid peamiselt selleks, et sooja saada. Nähtavasti samal eesmärgil laulsid nad aegajalt kooris Ukraina hümni. Neil polnud tookord isegi keppe ega kive, millestki tõsisemast rääkimata.

Tühja jooksnud rahulik valitsusevastane revolutsioon ehk niinimetatud teine Maidan oli vist lootusetult lonkimas oma banaalse lõpu poole. Peaaegu kõik väljakul viibinud ajakirjanikud olid kella üheks öösel läinud laiali oma hotellidesse ja nuputasid seal 600 standardsest sõnast koosnevat lugu kolmanda külje jaoks, saatsid toimetustele mittemidagiütlevaid nukraid fotosid ja valmistusid ära sõitma. Poliitiline coitus interruptus (katkestatud suguakt) Kreštšatikul seoses sellega, et liiduleping Euroopaga, mis oleks olnud esimene samm endisest NSV Liidust lõplikuks lahkulöömiseks, jäi alla kirjutamata, neid enam ei innustanud.

Kell kolm hommikul sai Aleksei aru, et välismaa fotograafidest oli väljakule jäänud tema üksi.

Mingi sisemine ärevus, vaevu tajutav kaja millestki, mida nimetati sisemiseks hääleks või intuitsiooniks, veenis teda paigale jääma. Asi ei olnud ainult Berkutis, mille read hakkasid äkki energiliselt ümber rivistuma, järjest lähenedes üliõpilastele, vaid arusaamatus ja üha kasvavas ebatavalises erutuses, mida ta seletada ei suutnud.

Vahel on nii: pruugib sul ootamatult mõelda millestki kaugest, mõnest mees- või naistuttavast, keda sa pole ammu näinud, ja siis, teinud paar sammu järgmise tänavaristi poole, kohtudki sa äkki selle inimesega. Kas see ei ole mitte kaudne tõend, et on olemas ruumi mingi tundmatu energia, mis meid pidevalt üksteisega seob, meid erutab, valmistab ette mingiks sündmuseks või kohtumiseks?

Inimesed kohmetuvad, ei usalda oma aimusi ega ole peaaegu kunagi võimelised seda müstilist morsetähestikku õigel ajal inimkeelde tõlkima. Ei kuule ähvardusi, ei võta kuulda ülalt, küljelt või alt kostvaid hoiatusi …

Kui üleni musta riietatud mendid lasksid alla oma kiivrite visiirid, sättisid kilbid ja kumminuiad lahinguvalmis ning hakkasid kiiluna üliõpilaste poole liikuma, sai Aleksei kohe aru, mida ta peab tegema. Ta jooksis neile järele. Seejuures ta mõistis, et signaalid, mis temani jõudsid, sisaldasid midagi palju tähtsamat ja olulisemat kui peksmine, mis sekund hiljem läbi tema kaamera objektiivi paistma hakkas.

Berkut töötas vaikides, asjalikult, kiiresti ja keskendunult. Kaitsetud noored püüdsid ära joosta, tõugates üksteist pikali. Kumminuiad tõusid ja langesid metoodiliselt, tungides kehadesse, lüües katki luid, purustades päid. Mentide kõrge sääre ja tömbi rautatud ninaga sõjaväesaapad langesid nätsudes ja kiirustamata nende mahakukkunud kehadele, nende kätele ja jalgadele, tegemata kellelgi vahet.

Aleksei tundis äkitselt oma näol mingeid tilkasid, tõmbas vasaku käega üle põse, tõstis käe silmade ette ja nägi verd.

Ta peatus hetkeks, pühkis käeseljaga kiiresti üle näo ja märkas … seda neiut.

Too oli põlvili, keha sirge ja veidi tahapoole kaldu, heitis pea kord kuklasse, siis jälle vangutas küljelt küljele otsekui transis.

Tema tumedate kumminuia hoobist segipaisatud kiharate alt nirises kõrgele laubale ja mööda nägu alla veri. Neiu kuju peegeldus tumeda siluetina laternate kollaka udu niiske valguse loigus tema ees. Ta silmad olid kinni.

Aleksei laskus tütarlapse ette põlvili ja tegi mõned lähivõtted peaaegu otse näost, oodates, et neiu tuleb kohe teadvusele ja avab silmad.

Mõni sekund hiljem nii juhtuski. Neiu silmad ja huuled avanesid ühekorraga, ta oleks nagu sosistanud mingeid palvesõnu või palvet.

Aleksei vajutas päästikule ja võttis üheksa kuldset kaadrit. Kaamera plõksatused sundisid neiut uuesti silmi sulgema ja kössi tõmbuma nagu uut lööki oodates.

Korraga otsustas Aleksei endalegi ootamatult kontrollida, kuivõrd tõsine on neiu pähe löödud haav, kas ta saaks anda talle esmaabi, ning sirutas käe tüdruku näo poole. Neiu tegi äkitselt silmad lahti, tõmbas pea kogu jõust eemale, püüdis suuga kinni Aleksei käe ning lõi hambad sellesse.

Aleksei tõmbas käe ära, vaatas ringi ja nägi miilitsat, kes jooksis nende poole, kumminui käes. Kiire treenitud liigutusega keeras Aleksei kaamera rihma ümber käe, nii et see oli nagu osa randmest, võttis kahe käega neiu ümbert kinni ja vajutas ta asfaldil maha, toetades ühe käega tema pead tagantpoolt, ning varjas neiut oma kehaga, niipalju kui sai.

Põletav valu tabas alguses kaela ja siis kukalt, kui kumminui kaks korda täie hooga tema pihta langes.

„Kolja, Kolja, võtaks sind kurat, see on ju ajakirjanik. Jäta ta rahule. Peksa parem toda poissi seal!” hüüdis keegi mendile, kes kumminuiaga hoolsalt Aleksei selga nüpeldas.

Löögid lõppesid. Rautatud saabaste klobin sillutisel eemaldus kiiresti. Üsna lähedal keegi vingus, karjus ja nuttis. Peksmine jätkus.

Aleksei surus veel mõned sekundid neiut tugevasti vastu asfalti. Siis hüppas järsult püsti ja aitas ka neiul tõusta, surus ta enda vastu. Selleks hetkeks oli tütarlaps juba mõistnud, mis toimub, ega takistanud Alekseid juhtimast teda mööda Kreštšatikut alla Euroopa väljaku poole.

Ta jooksis mehe kõrval, surudes väikese külma peoga tugevasti mehe sõrmi.

Traumapunktis pandi neiu haavale paar õmblust peale, tehti kindlaks, et ajuvapustust tal ei ole ja ta jääb ellu, ning nad läksid seda optimistlikku uudist tähistama ööpäev läbi avatud restorani, millel oli lihtne nimi Maffia.

Sealt kahe sajagrammise portveiniklaasi vahelt saatis Aleksei toimetusse sellesama foto Nikast – nii oli neiu nimi. Vaevalt oli foto jõudnud saidile, kui selle ostsid ära kõik põhilised uudisteagentuurid ja ajalehed. Aleksei oli andnud maailmale eksklusiivse kaadri. Hommikuks oli foto verise näoga Nikast, kes sõnatult taevast anus, levinud üle kogu maailma ning jäi kauaks kõigi Maidanil ettetulnud järgmiste dramaatiliste ja kangelaslike sündmuste sümboolseks visiitkaardiks.

„Kuidas sul küll on modelliga vedanud, Aljošake! Kallis, ole ettevaatlik!” saatis Ksjuša talle kahemõttelise SMS-i, niipea kui Nika foto oli ilmunud Los Angeles Heraldi saidile. Aleksei oli juba kakskümmend või rohkemgi aastat olnud selle Ameerika Ühendriikide suure ajalehe koosseisuline fotograaf.

Samal ajal olid Aleksei ja Nika Maffias juba paar tundi elavalt vestelnud, nii et Aleksei oli koguni unustanud oma jet lag’i. Rääkis põhiliselt Nika, Aleksei sai peagi teada, et neiu oli kakskümmend kaks aastat vana, pärit Volõõnia Vladimirist (huvitav, kas seda kohta oli Google Mapsist või Yandexi kaartidelt üldse võimalik leida?). Ta oli Kiievi riikliku ülikooli filoloogiateaduskonna viimase kursuse üliõpilane.

Tal olid suured ja säravad silmad, just nagu ta ise määratles – austrikarva. Hääl oli mahlakas ja kõlav. Sellise häälega lauldakse arvatavasti ukraina rahvalaule. Kuid Nika ei laulnud. „Mul ei ole muusikalist kuulmist,” ütles ta sellesama madala, peaaegu et kontraaldi häälega, mis ilmtingimata paneb kõlama mingid mehelikud keeled ja sunnib vaatama vestluskaaslasele näkku veelgi tähelepanelikumalt.

Nika oli natuke alla keskmist kasvu. Vaevalt oleks saanud teda kõhnaks nimetada, kuid ilmselt ei olnud ta ka ülekaaluline. Näonahk oli puhas ja kergelt tõmmu, vähimagi meigita, korralik sirge nina, pidevalt naeratavad tundelised huuled, mis varjasid väikeste ühtlaste ja väga valgete hammaste rida, näost õhkus orgaanilist, teesklematut positiivsust, kuigi tollele kohtumisele eelnenud sündmused olid olnud vägagi dramaatilised.

Kogu tema olemuses oli midagi tabamatult idamaist või lõunamaist. „Ma kohtasin poolkuukulmudega piigat …” laulis Aleksei omaette. Nika rääkis vene keelt väga hästi, tõsi, mõnikord lõid läbi selgelt ukrainalikud lustakad intonatsioonid, need sarnanesid valguslaikudega Kuindži maalidel, toredate ukraina kõnekeelepäraste konstruktsioonidega.

Ta sobis ideaalselt nõukogude filmikunsti peakangelanna esimese sõbranna rolli: reibas, avatud, siiras, energiline, positiivne, õppetöö eesrindlane, lööktööline, kaunitar, komnoor, sportlane.

Temast õhkus noore terve naise loomulikku aroomi, mida polnud põhjust maskeerida ka kõige parema lõhnaõliga.

Riides oli ta lihtsalt ja kergelt. Teksased, nüüd juba auguga marraskil põlve kohal, kõrge kaelusega sviiter. Kapuutsiga jope. Ei mingeid ehteid kaelas ega sõrmes, ainult kaks looduslikku pärlit väikestes kenades kõrvades. „Peigmehe kingitus,” ütles ta uhkelt ja naeris oma mahlakat naeru. Oli see nüüd tõde või nali. See naer ja portvein mähkisid ööpäeva magamata Aleksei enda soojusesse ja rammestusse, mida tunned kohtumisel lähedase inimesega, armastatud sõbraga …

Aleksei naeratas ja tõstis pokaali.

Nika jõi jääkülma Proseccot, rääkis vahetpidamata oma elust, õpingutest, sõbrannadest, Kiievist, poliitikast, naljatas ja naeris. Adrenaliinitulv tegi oma töö. Sealjuures jõudis Nika helistada läbi oma sõbrad ja selgitada välja, et paljud üliõpilased olid vahistatud ja saatsid ülejäänud osa ööst mööda miilitsas, mõned olid sattunud haiglasse ning protestimarss Kreštšatikul oli juba määratud 1. detsembrile algusega kell üks päeval.

Kui nad hommikul lahku läksid, oli kell juba seitse läbi. Aleksei läks jalgsi oma hotelli Dnipro – klassikalisse prügiämbrisse alates teenindamisest ning lõpetades restorani menüüs märgitud saia- ja leivaviilu hinnaga.

Nika sõitis taksoga ühetoalisse korterisse, mida ta koos sõbrannaga üüris Tarassovka tänavas, üsna ülikooli kõrval, samuti kesklinnas, Botaia kõrval, nagu ta botaanikaaia kohta naljakalt ütles. Just nimelt Botaed, Minkab …

Alles hotelli ukse juures taipas Aleksei äkitselt ootamatu nördimusega, et nad ei olnud vahetanud telefoninumbreid.

„Kus on see tänav, kus on see maja? Kus on see preili, kellesse armunud olen?” laulis ta liftis endale nina alla totakat laulukest sama totaka Nõukogude filmi hädavaresest kangelasest, keda hüüti Maksimiks.

Kui lift kriginal ja aeglaselt teda üles üheteistkümnendale korrusele vedas, tuli talle meelde, et ta ei olnud vastanud Ksjuša SMS-ile ning oli unustanud talle helistada.