Читать книгу Lennujaam - Sergei Loiko - Страница 9

Udusel maandumisrajal sagis urisedes ja haukudes hall karvatortides mass. Koerad, sõja jooksul metsistunud ja näljased nagu hundid, rebisid tükkideks veel elusa (kui uskuda soojuskaamerat umbes seitsmekümne meetri kaugusel) separi^[1.] keha.

Ülejäänud olid taganenud juba tunni aja eest, võttes kaasa oma haavatud ja surnud. Aga seda meest ei suudetud ära viia. Alguses oli kuulda, kuidas ta oigas ja ajas käe püsti, otsekui oleks ta uppumas. Siis jäi mees vait, kaotas teadvuse. Seejärel tormas teadmata kust kohale koerakari nagu pinnatuisk, nagu Kuldhordi ratsavägi. Alguses vaikselt, siis aga verd haistes, urisedes ja kärinal, katkendlikult haukudes.

Aleksei langetas soojuskaamera ja tundis äkki väljakannatamatut valu kuskil sügaval vasaku abaluu all. Varrukas tõmbus pingule ja rebenes. Siis rebenes ka teine. Teda oleks nagu noaga lõigatud.

Seal, külmal ja mürsulehtritest üleni auklikul betoonist maandumisrajal ei lamanud sulanud metalli känkrate vahel mitte separ, vaid tema ise. Ja koerad rebisid tükkideks teda …

„Aljoša, Aljošake, tõuse üles, kallis. Me jääme hiljaks …” Ksjuša armas soe hääl embas teda, tiris välja koerte kihvade vahelt ja ta ärkas. Maa-aluse ruumi läppunud õhku avatud suuga neelatades püüdis ta külma higi, mis nirises kiivri alt ojadena mööda nägu.

Ksjušat tema kõrval ei olnud. Ksjušat ei olnud enam üldse olemas. Seda ümberlükkamatut fakti taas kord halastamatult teadvustades hakkas Aleksei tumeda, ribilise ja pragudes lae all kõikuva hägusa valgusega lambipirni võnkumise rütmis aegapidi tagasi jõudma tollesse ainsasse tuppa, mida kogu Krasnõi Kameni lennujaamas (KKL-is) ei saadud tulistada suurekaliibrilistest laskerelvadest. Täpsemalt öeldes sellesse ruumi, mis oli lennujaamast järele jäänud jaanuari keskel aastal 2015 pärast Jeesus Kristuse sündimist.

See oli olnud Ukraina moodsaim ja kogu Euroopa üks kõige paremini varustatud lennujaamu. Muuseas, ehitatud tollesama Euroopa jalgpallimeistrivõistlusteks kõigest kolm aastat tagasi. Nüüd meenutas see Alekseile merekiskjate poolt paljaks näritud dinosauruse või hiidkoletise skeletti, mille halastamatu ja julm saatus oli tormiga rannale paisanud.

KKL-i hoonete kompleks hõlmas kümneid hektareid ning koosnes paljudest konstruktsioonidest ja ruumidest, mille olid rajanud eri ametite spetsialistid NSV Liidu õitsengu ja lagunemise ning seejärel juba sõltumatu Ukraina allakäigu ajal.

Kõik need rajatised, kaasa arvatud lennujaama pärliks peetud uus terminal, olid pidevates lahingutes ja lakkamatu tulistamisega sel määral purustatud, et lennujaama kaitse KVP – komando- ja vaatluspunkt (mitte segi ajada klubilise vabale ajale pühendatud kohaga) – oli jäänud ainsaks kohaks, kus põrand, lagi ja seinad veel alles püsisid. Just selles KVP-s ärkaski lühikesest valulisest unustusest Ameerika Ühendriikide tuntud fotograaf ja Venemaa endine kodanik Aleksei Moltšanov.

Kõik tuhande meetri raadiuses ümberringi oli sõjategevuse käigus kohutavalt purustatud ja Alekseile näis vahel, et see ei ole isegi mitte Stalingrad ega Bresti kindlus, vaid lihtsalt Hollywoodi paviljon, mis on ehitatud järjekordse Teisest maailmasõjast rääkiva filmi väntamiseks. Kogu ümbritsev oli nii loovalt ja keeruliselt hävitatud, et ta ei oleks imestanud, kui äkki ilmunuks Spielberg, huultel võlusõna: „Tehtud!” Ning kõik separid ja küborgid läinuksid siis koos temaga grimmi maha pesema ja eri kangusega jooke tarbima. Kuid Spielberg ei tulnud.

Uuest terminalist, mis oli ilma sündinud klaasist, rauast ja betoonist kaunitarina, polnud nüüd järel ainsatki kuupmeetrit, mis ei oleks olnud moonutatud tulest, kuulidest, mürskudest ja miinidest.

Apokalüptiliselt stiliseeritud rususid vaadates oli võimatu aru saada, kuidas kõik need lõpmatutes lahingutes paljaks räsitud rauast galeriid, mis peahoonest igale poole välja ulatusid, üldse veel püsti seisid. Nagu ka endine hoone ise, mille lagunenud tühjusest lendasid kuulid ja mürsud nüüd tavaliselt läbi ühtki takistust kohtamata, kui nad just ei maandunud nende inimeste kehadesse, kes juba ligikaudu kakssada nelikümmend päeva kaitsesid seda, mida oli võimatu kaitsta ja mida terve mõistuse seisukohalt ei tasunudki kaitsta.

Niisamuti oli võimatu mõista, miks, millise kõrge strateegilise eesmärgi nimel oli ründajatel vaja päevast päeva ujutada neid läbipaistvaid varemeid üle tule ja tinaga. Ja siis saata tapale järjest uusi niinimetatud vabatahtlikke, kellest enamik naasis peagi läbi kaitsetu piiri kodumaale puukastis, pealdiseks kiri „Salajane”.

Sõja kümnendaks kuuks oli Krasnõi Kameni lennujaam hoolimata paljudest vaherahudest jäänud tollekssamaks mõttetu sõja tuulispasa ammuli sui lehtriks, mis päevast päeva neelas läbi närimata alla kõik, mida mõlemad armeed sinna loopisid – tankid, soomustehnika ja inimesed –, nõudes alatasa uusi ohvreid.

Küborgid, nagu neid nimetasid vaenlased hukkumisele määratute üleinimliku elujõulisuse ja visaduse pärast, võitlesid nii, nagu otsustataks selles neetud lennujaamas sõja saatus. Tegelikult ei suutnud mitte keegi neist asjalikult ära seletada, miks ta elab siin iga oma uut päeva üle nagu viimset, miks ta võitleb nii meeleheitlikult. Lõppude lõpuks, kui heita kõrvale kõik stambid ja klišeed, taandub nende endi seletus peamiselt järgmisele: ma võitlen sellepärast, et ma võitlen ...

Orkide – nagu neid nimetasid küborgid nende hulgalise isikupäratuse, võimetuse tõttu aru saada, miks nad siin on ja mida nad taotlevad – väejuhid arvasid, et lennujaam tuleb vallutada iga hinna eest, et õgvendada rindejoont enne järjekordset „vaherahu”.

Praegu, mil lahendus vääramatult lähenes, oli lennujaama jäänud mitmepalgeline meeleheitlike võitlejate rühm: jalaväelased, dessantväelased, luurajad, sapöörid ja vabatahtlikud rahvuslased.

Viimaste kohalolekut vaadeldi Moskvas kui ajendit väita vahutava suuga, et lennujaama ehk strateegiliselt tähtsat kõrgendikku Krasnõi Kameni juures kontrollivad „banderalastest fašistlikud karistussalklased, kelle on siia saatnud Kiievi hunta hävitamaks Donbassi vennalikku töörahvast”, keda Kremlis miskipärast nimetati ülistavalt kaasmaalasteks.

Seda rühma juhtis üks viimaseid ellujäänud lahinguohvitsere, kellele kõik küborgid vastu vaidlemata allusid.

Kui ei oleks olnud pidevat, kuigi mitte väga efektiivset suurtükiväetule toetust ning enam-vähem regulaarset varustamist ja rotatsiooni, oleks võinud mõelda, et ülemused olid nad hoopis unustanud, nagu ei oleks küborge ja nende lennujaama üldse olemaski. Otsekui oleks neil endil õigus otsustada, millal öelda „lõpp” ja lahkuda lahinguväljalt, otsekui oleksid nad ise valinud võitluse mitte elu, vaid surma peale.

Ainuke korraldus, mis oli neile ükskord antud ja mida nad täitsid nagu kümmet käsku, koosnes vaid kahest sõnast: „Pidage vastu!”. Seda käsku polnud muudetud ning näis, et ei muudetagi. Ja nad pidasid vastu.

Ukraina uudistes räägiti lennujaamast vastumeelselt, ei tehtud otselülitusi, ei näidatud videovõtteid ega fotosid. Parimal juhul ilmus ekraanile lihtsalt üks ja seesama kidakeelne tegelane vanemohvitseri nõelasilmast tulnud mundris. Ükskõikse nukra kalapilguga silmis pomises ta kaotuste arvandmeid ja luges tüütult ette lahingutegevuse kohti, mille seas oli mõnikord ka toosama Krasnõi Kameni lennujaam.

Venemaa uudistes olid lennujaama sündmused iga päev esikohal. Kui vaadata ainult Venamaa-24, Venemaa-1, Pervõi Kanali ja NTV-d (aga teised uudiseid edastavad telekanalid polnud suuremal osal Venemaa territooriumist nähtavad), siis tuli välja, et lennujaamas oli end sisse seadnud Ukraina fašistide ja palgasõdurite jõuk, kes päevad ja ööd läbi tulistas linna igat liiki raskerelvadest.

Venemaa televisiooni niisuguse versiooni järgi oleks Krasnõi Kamen pidanud olema juba ammu maapinnalt pühitud. Kuid linnas jätkus enam-vähem rahulik, kuigi pingeline elu. Haiglad, kauplused, koolid ja ettevõtted töötasid. Töötas ühistransport. Infrastruktuur, kaasa arvatud elektri-, gaasi- ja koguni soojavarustus, toimis tõsiste katkestusteta.

Vaid vähesed äärelinna hooned lennujaama lähedal olid saanud kannatada pidevate lahingute käigus Ukraina relvajõudude ja niinimetatud separatistide salkade vahel, viimased olid tegelikult Venemaa vabatahtlikud ja Vene armee regulaarvägede üksused. Moskva eitas seda igati. Aga samal ajal ületasid kaitsetut riigipiiri päeval ja öösel Venemaa tankid, soomusautod, kahurid, suurtükivägi, raketikompleksid ning terved rongikoosseisud lahingukomplekte.

Jaanuarikuuks kontrollisid separatistid kogu linna peale lennujaama, mis kandis siin sündinud suure vene helilooja Sergei Prokofjevi nime. Kogu oma geniaalsusest hoolimata oleks tema küll vaevalt suutnud isegi kõige pöörasemas loomingulise fantaasia puhangus ette kujutada ränka lahingut Venemaa ja Ukraina vahel endanimelise lennujaama pärast.

Määrdunud laua taga, umbes kolme meetri kaugusel endast hakkas Aleksei aegapidi nägema maalilist viiest neegrist – ohoo! – koosnevat inimeste rühma, afroukrainlasi, kellel olid seljas eri määral pesemata katkised sõjaväe vormiriided, erisugused ja ilma eraldusmärkideta; samamoodi erinevad olid nende kuulivestid ja kiivrid. Otsekui oleks kellegi maagilise tahte jõul kogunenud ühe laua taha eri ajastute ja maade sõjamehed. Neid kõiki ühendasid süsimust näovärv, sisselangenud ja karva kasvanud põsed, unepuudusest põlevad silmad ja valgeid hambaid paljastav naeratus.

Afroukrainlased naersid ja ropendasid, nad meenutasid vahetuse lõpetanud kaevureid, kes olid äsja kaevanduskäigust tulnud, lambid nende kiivritel alles põlesid. Ainult et kiivrid olid sõdurite omad ja näod ei olnud tahmunud mitte söetolmust, vaid püssirohusuitsust.

Hoolimata sellest, et sõda oli kestnud peaaegu kümme kuud, ei olnud omaette ukrainalikku ropendamist veel välja mõeldud, nagu muuseas ka ukraina operatiivkeelt. Nii et Ukraina armees, ka Krasnõi Kameni lennujaamas rääkisid peaaegu kõik, välja arvatud Lääne-Ukrainast pärit komandör, suurt ja võimsat vene keelt, eriti raadiosides (arvatavasti selleks, et mõlemal kuulaval poolel oleks hõlpsam aru saada).

Ukraina sõdurid, kes olid väljapääsmatult surutud poolläbipaistvasse, poolviirastuslikku kolmemõõtmelisse ruumi ning ümber piiratud, pidid pidevalt taluma tulirelvade tuld. Nad kontrollisid esimest ja teist korrust. Kolmandat korrust ja keldrit kontrollisid põhiliselt orkid. Kelder, mida olid korduvalt mineerinud ja demineerinud mõlemad pooled, oli lõpmatute maa-aluste käikude abil ühendatud lennujaama hästi väljaarendatud maa-aluse infrastruktuuriga. Kuulu järgi viisid mõned tunnelid lennujaamast kaugele eemale.

„Mike, Mike, vastuvõtt, p…ts, vastuvõtt,” ei saanud rahu komandör Stepan, kelle kutsung oli Bander (rõhuga esimesel silbil, mitte Bandera), ta kutsus sajandat korda välja brigaadi staapi, kuid kuulis vastuseks ainult segajate mürinat. Lõpuks viskas ta vihasena raadiosaatja lauale. Soe lahustuv kohv loksus tema tahmast mustale käele.

„Lennujaamas ei pesta end! Lennujaamas lüüakse aega surnuks! Ennast pesevad need, kes ei viitsi aega surnuks lüüa,” hüüdis komandör, tabanud ülesärganud Aleksei pilgu.

Seda nalja teadsid hästi kõik ruumis olijad, kaasa arvatud Aleksei, nad olid seda sageli kuulnud ja ka ise korranud. Kuid kõik naersid kooris. Alekseigi naeratas.

Vesi oli kulla hinnaga. Järjest harvemini murdsid läbi nn tšaikad^[2.] – BMP-d, BTR-id ja MTLB-d^[3.] – mis kahe-kolme päeva tagant tõid garnisonile LK-sid (lahingukomplekte), viisid ära haavatud ja tapetud, tõid rotatsiooni korras täiendust. Muidugi tõid ka süüa, ravimeid ja vett. Kuid mõnikord oli veest suur puudus ja siis juhtus sedagi, et võitlejad kustutasid janu glükoosilahusega või füsioloogilise lahusega.

Kasutada elustavat vett pesemiseks, seda enam käte pesemiseks, peeti kuritegelikuks luksuseks. Selleks olid niisked salvrätikud, neid tõid sõjaväele aktiivsed kodanikud või vabatahtlikud, kes ennastsalgavalt varustasid rinnet kõige vajalikuga alates tualettpaberist ning lõpetades rõivaste ja relvadega.

Võimatu oli aru saada sellest, millega tegelesid lahingute ajal, mida kõrgem ülemjuhatus nimetas tagasihoidlikult TVO-ks ehk terrorivastaseks operatsiooniks, kaitseministeeriumi ja siseministeeriumi koosseisulised varustajad.

Võitlejad ei naernud mitte niivõrd komandöri kulunud nalja peale, kuivõrd olid lapselikult rõõmsad, et nad veel elus olid. Et läbi oli kukkunud järjekordne, sel päeval juba neljas rünnak ning separid, venelased ja tšetšeenid Kremli vägede kokkuriisutud seljankast taganesid. Et sel päeval kes teab juba mitmes suurtüki-, raketi- või miinipildujatuli oli lõppenud. Ja et võis lihtsalt rahulikult istuda laua taga, soojendada tee või kohviga käsi, urgitseda noaga konserveeritud odrakruubi purgis, lootuses leida tükk liha …

„Jurka, räägi veel kord kiivrist,” palus üks võitlejatest, kui naer oli vaikinud.

Jurka, noor poiss, kes enne sõda oli töötanud siinsamas naabruses Dnipropetrovskis raudteel remondimehena ning kelle kutsung oli Vedur, oli valmis alustama oma lugu – igal jutustamiskorral vääramatult lisanduvate üksikasjadega. Ta oli ükskord istunud sügavas mürsulehtris, kaugel ees, peaaegu separite positsioonide juures ning korrigeerinud tuld. Ja siis vajus tema mürsulehtrisse otsekui taevast alla peast segane separ.

Kui jätta Veduri jutust tema sõjalise vägiteo kohta ära üleliigsed trükimusta mitte kannatavad hüüdsõnad, võiks see monoloog filmistsenaariumina kõlada peaaegu sõna-sõnalt nii:

„Nii et separ räntsatas mulle otse jalgade peale. Käes oli tal automaat, seljas uus kuulivest, kuid kiivrit tal ei olnud, peas oli tal silmile vajunud spordimüts, tõbras. Keerasin end ümber, suunasin kuulipilduja tema poole.”

Kuulipildur Jurka oli füüsiliselt peaaegu sama tugev kui vennad Klitškod, koguni luurele või tuld korrigeerima minnes ei jätnud ta kunagi maha oma 7,62 mm kaliibriga PKM-i^[4.]. Otsekui oleks kartnud, et varastatakse ära. See tegi kõigile nalja.

„Ta oli päris segane, ei tahtnud uskuda, kes ma olen. Arvas, tõbras, et mina, tõbras niisugune, olen oma, pursui, tõbras. Nemad otsivad udus tule korrigeerijat, see tähendab, tõprad, mind, aga mina olengi kuulipildujaga siin. Et missugune idioot läheb kuulipildujaga tuld korrigeerima, eks ole?”

Kuulajad noogutasid heakskiitvalt ja mõistvalt, jõid jahtuvat teed (pakiteed) ja sama konsistentsiga kohvi.

„Kuni ta polnud veel aru saanud, ütlesin talle, tõprale, korrapealt: „Sina, p…ts, demaskeerid mind, vana türa! Käi siit kus kurat! Kas sa siis ei näe, p…ts, et ma istun varitsuses!” Aga tema, tõbras, mulle vastu: „Mina, p…ts, olen ära eksinud. Kuradima udu. Raadio ei võta p…tsigi …”

Kõik laua ümber olijad naersid, nautides juba ette igaühele teada olevat lahendust. Alekseil läks rinnus külmaks. Süda hakkas jälle morsetähestikku peksma – arütmia. Tema kordaroonivarud olid jäänud seljakotti ja sõitnud BTR-iga minema teadmata suunas. Tuleb otsida ühisest apteegist, punase ristiga koti suurest taskust KVP nurgas.

„Andsin talle oma Motorola, tõbras, proovi minu omaga!” Jurka tõstis jutustuse tempot ja dramaatilisust, vehkis kätega, kohendas laubale vajuvat kiivrit ja peaaegu et kogeles.

„Too sirutas käe välja. Kummardas. Ma s-sa-sa-sain aru, et tulistada ei tohi, separite kaevik oli siinsamas kõrval, purukslastud BMP taga. Võtsin kiivri peast ja põrutasin talle sellega raksti otse vastu kolu.”

Jurka võttis kiivri peast ja rääkis peaaegu et vahutava suuga, kuidas ta peksis seda separit kiivriga vastu pead, kuni see, tõbras, läks lõhki nagu arbuus, ja kuidas ta pärast istus tükk aega surnud separi kohal, verine kiiver käes.

„Sain alles pärast aru, et ma olen üleni verine. Kogu kuulivesti, taskutega vesti, kogu näo ja isegi püksid oli täis pritsinud. Aga separil oli pea asemel üksainus verine tomp.“

Valitses vaikus. Keegi ei naernud. Igaüks vaatas lauda enda ees või põrandale maha otsekui midagi otsides. Sedapuhku kukkus Jurka jutt kuidagi eriti verine välja. Ta sai ka ise sellest aru ja läks üle dokumentidele.

„Sorisin ta taskutes, leidsin sõjaväepileti. Lühidalt öelda, poiss oli Orski linnast. On see Siberis? Endine suurtükiväelane. Tagavaraväelane. Minust aasta vanem. Neiukese pilt taskus. Päris kenakene sihuke, raisk. Soeng, p…ts.”

Dokumendid olid komandöri käes. Kõik ootasid, et ta näitab neid. Kuid too pööras pilgu ära ja hakkas jälle Mike’i välja kutsuma.

„Kui neetult metsikuks sõda inimesed teeb,” mõtles Aleksei. „Pärast tuleb välja, et Jurka elu kõige kirkamaks mälestuseks jääbki see, kuidas ta inimese kiivriga surnuks peksis.”

Alekseile meenusid tema enda „kirkad” mälestused sõjast ning tal tekkis kohe õhupuudus. Ta tõusis ja läks ruumist välja terminali külma tumma pimedusse. Lennuvälja teises otsas hakkas iseloomuliku haukuva heliga tööle separite Tigu – granaadiheitja AGS-17, see oli saanud oma nime suure karbi järgi, mis meenutas molluskit.

„Ei tea milleks? Sellega saab ainult jalaväge ehmatada,” mõtles Aleksei, kes tundis suurepäraselt laskerelvi. „Aga kogu jalavägi on siin. Joob teed.”

Aleksei naasis KVP-sse, istus nurka kellegi magamiskotile, võttis välja ühe oma kahest kaamerast, keeras ettevaatlikult objektiivi eest. Puhus kummipalliga kaamera ja objektiivi seestpoolt puhtaks, pani oma armsa pritsmetes ja kulunud 16–33 mm lainurkobjektiivi ette, puhastas seda prillitoosist võetud lapikesega niipalju kui võimalik. Teine objektiiv, millest ta ei lahkunud ei päeval ega öösel, oli 70–200 mm teleobjektiiv. Neljas päev lennujaamas. Neljas päev praktiliselt magamata, söömata ja joomata. Side oli nii vilets, et fotod sai ta edasi anda ainult ühel korral, siinoleku teisel päeval.

Meelde tuli kadunud Ksjuša unes kuuldud hääl. Meelde tuli Nika hääl. Nii erinevad hääled. Mõlemad nii elavad ja ihaldatud. Aleksei otsis telefoni välja. Vaatas Stepani-Banderit (rõhuga esimesel silbil). Too istus seljaga tema poole, kutsus välja kord pataljoni staapi, siis jälle brigaadi staapi, ühtemoodi edutult.

Aleksei avas sõnumid, luges läbi Nika viimase saadetise: „Ma anun sind, tule tagasi. Sul ei ole KKL-is midagi teha. Tule tagasi.”

Pähe kukkusid krohvitükid. Tuba vappus. Kõrva trumminahad kippusid plahvatustest rebenema, nagu oleksid raketid lõhkenud tema peas.

„Tõprad, Gradist tulistavad,” karjus Jurka ehk Vedur ning viskus põrandale. Kõik teised olid juba pikali. Laskevalmis relvad käes. Kas separid tulevad tõesti jälle peale?

Kui lähedal toimunud plahvatustest üleskeeratud tolm KVP-s maha oli langenud ega tunginud enam silmadesse, sai selgeks, et suurtükituli on lõppenud. Võitlejad haarasid lahingukomplektide (LK) tagavaraga tsinkkastid, toppisid vestitaskutesse granaate F-1^[5.] ja RGD^[6.] ning VOG-e^[7.] alakaliibri laskude jaoks. Võtsid õlale Muhhad^[8.] ja teised RPG-d ning tormasid kildudest räsitud massiivse raudukse taha positsiooni sisse võtma. Aleksei unustas valu rinnas ja järgnes neile, tõstes kaamera silmade ette ja käigult režiimi sättides.

„Batman, kaotustest ette kanda! Seejärel positsioonile!” karjus Bander jooksjatele järele, haaras Jurkast käega kinni, tõmbas ta enda juurde ja lõugas talle otse kõrva: „Vaata venelase järele! Vastutad peaga!”

„Tolle ameeriklase omaga või?” küsis Jurka üle, haaranud ühte kätte oma PKM-i ja teise kätte kaks LK-de tsinkkasti.

„Mis sa targutad,” Bander soris käega vestitaskus, võttis välja mobiiltelefoni. Signaali ei olnud. Kontrollis sõnumeid. Uusi polnud. Viimane, eile tulnud, oli abikaasa Nikalt: „Ma palun, tule tagasi. Ma armastan sind. Sinu Nika.”

1 Kohalikus kõnepruugis on sõna „separatist” lühenenud sõnaks „separ”. Autor [ ↵ ]

2 Tšaika nime kannab ka BTR-ist ümberehitatud komando- ja staabiauto, sellest on tuletatud lahingus otseselt mitteosaleva soomustransportööri kõnekeelne üldnimetus „tšaika”. Tõlkija [ ↵ ]

3 BMP – jalaväe lahinguauto, BTR – soomustransportöör, MTLB – mitmeotstarbeline kerge soomustransportöör. Autor [ ↵ ]

4 Kalašnikovi konstrueeritud moderniseeritud kuulipilduja. Autor [ ↵ ]

5 Jalaväetõrje käsigranaat, hüütud Sidruniks. Autor [ ↵ ]

6 Käsigranaat. Autor [ ↵ ]

7 AKM-i (moderniseeritud Kalašnikovi automaadi) alakaliibri lasu granaat. Autor [ ↵ ]

8 Muhha – Nõukogude reaktiivtankitõrjegranaat RPG-18. Autor [ ↵ ]