Читать книгу Lennujaam - Sergei Loiko - Страница 7

Armas lugeja! Loodan, et kui kahekümne või kolmekümne aasta pärast on teie lapselapsed juba küllalt suured, et seda raamatut lugeda, mõistetakse siin kirjeldatut kõigest kui fantaasiat, nagu Cyborgs vs. Orcs või midagi niisuguses vaimus – mitte sellepärast, et see ei võinud ealeski juhtuda, vaid sellepärast, et seda poleks tohtinud ealeski juhtuda.

Inimesed ei tahtnud sõda. Nad tahtsid elada. Ja nad elasid. Ka sõdurid tahtsid elada. Kuid nad surid.

Keegi ei tahtnud surra. Kellelgi ei olnud seda sõda vaja. Ja ometigi see juhtus.

See on raamat sõjast, mida ei oleks tohtinud olla. See on raamat kangelastest, kes ei tahtnud surra.

Raamatu tegevus algab lennujaamas ning sündmuste peajoon areneb minutite kaupa enam kui 240 päeva kestnud piiramise viimasel viiel päeval.

Lennujaama väike Ukraina garnison lõi ööd-päevad läbi tagasi rünnakuid, kus vastane ületas neid mitu korda nii elavjõu kui ka tehnika poolest. Kuid siin, selles maatasa tehtud lennujaamas kohtus salakaval ja julm vaenlane millegagi, mida ta kuidagi ei olnud osanud oodata ega suutnud uskuda. Küborgidega. Selle sõnaga nimetasid lennujaama kaitsjaid vaenlased ise nende hukkumisele määratud inimeste üleloomuliku elutahte ja visaduse tõttu.

„Küborgid võitlesid nii, nagu otsustataks selles neetud lennujaamas sõja saatus. Tegelikult ei suutnud keegi neist asjalikult ära seletada, miks ta elab siin iga oma uut päeva nagu viimset, miks ta võitleb nii meeleheitlikult. Lõppude lõpuks, kui heita kõrvale kõik stambid ja klišeed, taandub nende endi seletus peamiselt järgmisele: ma võitlen, sest ma võitlen …”

Küborgid seevastu nimetasid oma vaenlasi orkideks.

Koos küborgidega oli lennujaamas Ameerika Ühendriikide fotograaf, kes mitmel põhjusel elas seda talle mittekohustuslikku sõda läbi nagu isiklikku draamat. Lugeja näeb lennujaama lahingute vaheajal tema silmade kaudu otsekui kaleidoskoobis kogu seda ajaloolist lugu, mida objektiivsed ajaloolased hakkavad nimetama mitte millekski muuks kui Venemaa–Ukraina sõjaks.

Selles raamatus on palju tegelasi, palju läbipõimuvaid dramaatilisi süžeeliine. Romaan ei ole ainult ja peaasjalikult sõjast. See on ka armastusest, reetmisest, kirest, äraandmisest, vihkamisest, raevust, õrnusest, vaprusest, valust ja surmast. Teisisõnu meie tänasest ja eilsest elust.

Raamatu kõik kangelased on väljamõeldud tegelased kujutletavates olukordades. Milline tahes sarnasus elanud ja praegu elavate reaalsete inimestega on kõigest kokkulangevus. Autoril ja peategelasel ei ole midagi ühist peale mõningate juhuslike ja ebaoluliste detailide.

Kuid enamik lahingustseene ja sõjasündmusi on võetud elust ning põhinevad isiklikel läbielamistel, autor veetis kogu sõja sõjas ja oli muuhulgas ainuke välismaa korrespondent lennujaamas selle piiramise ajal.

Paljud sündmused on esitatud ajaliselt ja paikkondlikult nihestatult, mis ei tee neid vähem reaalseks. Peale autori isiklike elamuste aastatel 2013–2015 on raamatu aluseks selle peamises, sõda puudutavas osas nelikümmend kolm tundi intervjuusid lahingus osalenud sõdurite ja ohvitseridega, nende seas olid ka küborgid, kes kaitsesid lennujaama viimase päevani ja jäid selles hakklihamasinas ellu.

Autor ei tee poliitilisi järeldusi. Tema eest teevad neid mõnikord romaani tegelased ning edaspidi, ma loodan, teevad järeldusi lugejad, kui nad ei ole neid teinud juba enne selle romaani lugemist.

See ei ole ajaloo kirjapanek, uurimus ega kroonika. See on kunstiline väljamõeldis, mis põhineb faktidel.

Loodan, et raamat pakub huvi paljudele inimestele sõltumata nende east ja iseloomu laadist. Kirjutatu võib meeldida ja võib mitte meeldida, kuid tahan uskuda, et vähe on neid, kelle see jätab ükskõikseks.

Lugupidamise ja tänutundega lugeja vastu

Sergei Loiko