Читать книгу Lennujaam - Sergei Loiko - Страница 4

See on kahtlemata kõige parem sõjast kirjutatud raamat, mis mulle on kätte sattunud. Autoril on õnnestunud anda edasi „hea venna ja naabriga” peetava sõja reaalid lausa saja kümne protsendiliselt.

Selleks ei piisa kirjaniku andest. Et sõda niiviisi kujutada, tuleb sellest väga hästi aru saada. Oli vaja päevade viisi elada seal koos meiega. Loen ja mul jooksevad sipelgad mööda selga, süda peksab ja muutub jäiseks, ma nagu oleksin jälle seal, lennujaamas. Tunda on koguni sõja lõhna ning kuulda laske ja plahvatusi.

Ja köidab ka ülejäänud osa romaanist. Loed ühe hingetõmbega läbi.

Meie, ukrainlaste jaoks on väga tähtis, et see raamat ilmub praegu, kui sõda alles käib. Olen elukutseline sõjaväelane ja lennujaamas toimunud lahingute vahetu osaline ning kinnitan, et selles raamatus esitatud faktid peavad paika.

Ma kannan taskus kaasas snaiprikuuli, mis jäi kinni minu kiivrisse, sentimeeter kulmust kõrgemal. Nüüd on mul ka raamat, milles on sellest kirjutatud …

Sergei Tanassov

küborg, kutsung Tanass, lennujaama lahingu osaline

Hakkasin lugema – pisarad voolasid raheteradena, mälestused, värin, valu, pisarad …

Viktoria Kurjata

pataljoni Dnepr-1 kuulipilduri Ivan Kurjata lesk

Sergei Loiko on väga hea ajakirjanik, aus ja ennastsalgav. Ta oleks võinud oma artiklid, reportaažid, sõjapäevade märkmed lihtsalt kokku korjata, lisada neile fotod, mis on tehtud sõjapõrgu ühes või teises ringis, ja avaldada. See oleks olnud ajakirjaniku raamat, me oleksime seda lugenud ning elanud need sündmused uuesti läbi.

Kuid see raamat on teistsugune. Loiko on läinud otse ajakirjanduskuristiku servale, tõmmanud kopsud õhku täis ja hüpanud romaani keerisesse. Kogu kirglikkus, mida meie elukutse tagasi hoiab, kogu armastus, mida ajaleherida püüab maha suruda, viha ja valu, mida tuleb peita nendes hinge osades, mis pole seotud tööga, murrab välja, karjub ja laulab.

See on romaan tõelistest sündmustest. Kuid sündmused, mis Loiko on võtnud oma romaani aluseks, on muundunud ja kasvanud. Nende kestad jäävad maa peale, uudistesse ja artiklitesse, aga olemus, hing ja püüdlused tõusevad lendu ning sätendavad.

„Tõesem kui tõde,” on öelnud luuletaja. Seal, kus see seadus valitseb, on nüüd Sergei Loiko lennujaam, tema Maidan, tema Krimm, tema küborgid. Ja tema kangelane – Aleksei Moltšanov.

Nad on üheskoos romaani hüpanud. Ja on nii sarnased. Nad naljatavad ja aasivad üksteise kallal nagu vanad sõbrad. Kuid päris põhjani jõudmise eel on nad aru saanud, et tuleb lahku minna; nad mõistsid, et kangelane lihtsalt peab, on kohustatud lendama oma tee lõpuni: erinevalt autorist on temal ju usutav tunnistaja.

Sergei Buntman

raadiojaama Ehho Moskvõ peatoimetaja esimene asetäitja