Читать книгу Sümfoonia katkenud keelele - Siim Veskimees - Страница 10

Ja nii juhtuski, et me ei jõudnud otsitud Saladuslikule Saarele mitte kui teaduslik ekspeditsioon, vaid kui tavalised merehädalised. Siiamaale kummitavad mind mu unedes selle tohutu elamise õõvastavad koridorid, määratu labürint terasest koopaid, milles elas too kummaline seltskond, kelle juurde meid saatus oli paisanud. Kas aimasid krahv või Ruxus või Chang midagi sellist? Vaevalt. Jah, nad ootasid ootamatut, kuid mitte sellisel määral. Jah, nad olid valmis raskusteks ja hävinguks ja kuigi mu mõte tõrgub seda omaks võtmast, võis krahv ka tütre kaasavõtmisel arvestada millegi sellisega, mis lõpuks juhtuski. Ta on piisavalt vana, tark ja kogenud. Ja piisavalt eesmärgikindel ning küüniline. Vanade aadlisuguvõsade häving ja allakäik on ju teada asjad, aktsepteeritud meie ajal kui teaduslikud tõed. Ehk tahtis ta tuua midagi uut juba oma aja ära elanud verre? Ehk tahtis ta lihtsalt lõppu, olgu see siis milline tahes? Ma ei tea, aga vaevalt ma selliseid mõtteid heietades ta vastu väga ülekohtune olen.

Et mul liiga valus ei oleks, alustan kohe päevast, mil ma kaotasin Cherili, ja see oli viies või kuues meie Saarele sattumisest lugedes. Olen endalt korduvalt küsinud, kas ma ikka armastasin teda tõsiselt? Ta oli aadlik, külm ja kauge. Ta oli hoopis teistsugune, kui Romeki lõbusad, päevitunud ja natuke räpased vormikad tüdrukud. Ta ei olnud naisterahvaste keskmisest kasvust üldse palju pikem, kuid näis sellisena, sest kuigi ta polnud haiglane, oli ta kohutavalt kleenuke ja habras; oma osa andis kindlasti ka minu jaoks seninägematult heledate, kuldset viljapõldu meenutavate juuste kosk, mis vööni ulatus, kui need tal lahtiselt seljal olid. Kas pean üldse ütlema, et minu jaoks meenutas ta rohkem haldjat või jumalannat, kui lihast ja verest inimest? Ma ihaldasin teda tõesti kõige esimesest pilgust ja kandsin kogu selle reisi endas kibedat teadmist, et endale ma teda ei saa. Teisalt olen piisavalt tark arutamaks võimalusi, et võib-olla ehk petan end praegu seda endale sisendades, sest ükskõik kui vähe mul oligi lootust, ihkasin ma teda kogu hingejõuga ja lõpuks tõi too kummaline olend väga teistsuguse lahenduse sellesse haledavõitu apoteoosi...

Meri oli tormine ja me liikusime mõõduka kiirusega Saint-Cardicie saare metsaste küngaste juures. Või suur see kiirus õieti oli? Ma ei tea sedagi. Loginööri järgi oli tegemist kihutava tõlla kiirusega. Laev oli aga nii suur, et see näis peaaegu paigalseisuna. Ka orkaan ei olnud suutnud seda arvestatavalt kõikuma panna ning need paarimeetrised lained, mis tol päeval ookeani vahuharjaliseks muutsid, purunesid jõuetult vastu ta mereveeski roostetamatuid külgi, suutmata tolles hiiglases isegi vaevutabatavaid värinaid tekitada.

Oli kevad, siin-seal kõrgemal mägedes oli veel näha valgeid lumelaike ja pruunikaskollaseid mulluseid rohuvälju, madalam mets aga oli rõõmsalt heleroheline ning karges soolases meretuules aimus tiinet soojust. Ühtegi meeskonnaliiget ei olnud näha, ent luugid olid lahti ja rõõmsalt lainetav meri kutsuv. Olime Cheriliga tulnud tekile ja uurisime eemal kaldal keerlevaid linnuparvi, millest õhk paks oli, ning siis märkasime mingite loomade kolooniat rannal. Meiega liitusid ka Teriek ja Maguns. Ükski meist ei suutnud sellelt distantsilt öelda, mis loomadega on tegu, oletasime vaid, et need võivad olla kas hülged või merilõvid. Maguns pidas neid hüljeste kohta liiga suurteks, sellal kui Cheril väitis, et meist kellegi teadmised ei pruugi siin ookeanil elavate imetajate kohta kuigi täpsed olla. Maguns vaidles sellele nördinult vastu, teatades, et on olnud kaasas ühel püügiretkel Põhjamerel.

„See, et sa oled korra näinud Põhjamerd, ei ütle, et sa tunneksid ära loomad, kes elavad nendel meredel siin,” kuulutas Cheril talle oma naiseliku vastuvaidlemist mittesalliva tooniga. „Kust tuleb sinu veendumus, et need pole lihtsalt suured hülged? Oskad sa nimetada olulisi erinevusi, eriti selliseid, mida sa selle maa pealt märkad?”

Maguns sattus kimbatusse, ent soovimata lahinguta taanduda, vangutas pead: „Mind viis mu järelduseni nende üldine kehakuju ja liikumisviis, mida ma ei suuda muidugi piisavalt täpselt kirjeldada. Olen nõus, et nende värv pole oluline tunnus, samuti ei tea ma suurt midagi nende kommetest. Meil on üldse kaks võimalust: esimene on jätta see vaidlus ja piirduda lihtsalt looduse imetlemisega, teine oleks hankida mingi binokkel. Selleks aga peaksime me otsima mõne meeskonnaliikme ja kardetavasti võtab see kõik nii kaua aega, et oleme ka abivahendite abil nägemiseks juba liiga kaugel.”