Читать книгу Sümfoonia katkenud keelele - Siim Veskimees - Страница 4

Selle raamatu ideed ja mõned esimesed leheküljed sündisid aastatel 1982–84 Pärnus vene kroonus istudes. Minu vanaema täditütrel oli Karusselli tänaval maja ja kuigi selle kelder oli hulga igavam, kui siin jutus, sobis see mu meeliskluste taustaks küll.

Minu emapoolne suguvõsa on pärit Peipsi idakaldalt. Kunagi ehk ma kirjutan ka nende elust Nõukogude võimu all, sellest, kuidas tapeti või viidi kõik mehed, kuidas talud palkideks lõhuti ja keskuse juurde kuhjati (et nüüd elate kolhoosis ja, nagu venelased, lähestikku külatänava ääres), kuidas õnneks algas Teine maailmasõda ja sakslased päästsid sisuliselt lumme jäetud naised ja lapsed... Ma olin kuulnud neid lugusid oma ammu surnud vanaemalt ja kuulsin siis taas tema täditütrelt, kes oli meile üks lähemaid sugulasi – toetudes ka hiljem peale taasiseseisvumist avaldatud materjalidele võin oletada, et mu Peipsitagustest sugulastest hävitasid venelased oma kolm neljandikku.

See väeosa, kus istusin oma kahte aastat, pidi vastutama kogu Balti sõjaväeringkonna keemia- ja radiatsioonikaitse eest, ja oli seepärast üks Pershing 2 sihtmärke. Rakett pidi lendama Saksamaalt 8 minutit, etteteatatud – saate aru, etteteatatud! – häire korral saadi viimane masin väeosast välja kolm tundi peale häiret. Ehk siis – tuumasõja puhul oleks väeosast koos suurema osa Pärnuga saanud meie ühishaud.

Ja selles jõledas sõjaväes istudes hakkasin ma kartma sõda. Vaadake, enne tundus mulle, et nii rumalat inimest, kes alustaks tuumakonflikti, ei ole lihtsalt olemas. Aga selgus, et ma ei olnud näinud Vene ohvitsere, neid sünnipäraseid imbetsille, kes lisaks alkoholi abil oma sisemist mina seal kusagil Niiluse krokodillide tasemel hoidsid – ma ei oska kuidagi teisiti edasi anda neist õhkuvat nüri vastutustundetut agressiivsust.

Maailm on muutunud ja minu romaani toon on hulga helgem kui too sissejuhatus. Ent, nagu ütles Antoine de Saint-Exupéry, me kõik oleme pärit oma lapsepõlvest, nagu mingilt maalt.