Читать книгу Sümfoonia katkenud keelele - Siim Veskimees - Страница 9

Ingrid vaatas üles ja lonksas õlut.

„Kas siin ongi selline auk sees?” Ta lehitses käsikirja ja ajas näpuga ridumööda järge.

„Kas sa mõtled seda, et kirjeldust, kuidas nad sinna nõndanimetatud saarele lõpuks sattusid, ei olegi?” küsis Karl, vaadates üles teiste paberite pealt, mida ta ise vahepeal uuris.

„Nojah. Ühel lehel nad sõidavad merele, järgmisel on juba kohal.”

„Viktoril on siin vastavustabel. Ta teistes paberites on mitmes kohas kurdetud, et käsikiri ongi segane ja ilmselt on üsna palju lehti puudu. Kusjuures mina saan sellest tabelist nii aru, et Viktor on seda lugu rohkem korrastanud, kui see algselt oli. Ma andsin sulle praegu meelega just käsikirja puudutava osa, jättes kõrvale tema enda kirjutised. Neis näiteks viitab ta ühele lõigule siin käsikirjas tagapool, kus autor, see Andrizzi ütleb, et ta jätab maha mustandi...”

„Ja sina annad seda mulle selles ’soovitatavas lugemisjärjekorras’, mis siin kirjas?” küsis Ingrid tabelit uurides.

„Nojah. Kogu seda kapsast lugedes jääb ainult nõustuda Viktori arvamusega, et see on tõepoolest must käsikiri, mida ei ole kunagi tehtud valmis tasemeni, mida me tavaliselt kirjanduselt ootame. Viktor viitab lausele üsna alguses, kus Andrizzi mainib teaduslikku väärtust omavate materjalide saatmist oma õpetajale. Jääb ainult nõustuda tema oletusega, et sinna kadusidki retke puudutavad päevikuosad.”

„On see edasi sama... jabur?”

„Hee. Aga sa ei ole veel midagi näinud. Järgmine osa on juba väga kreisi.” Ta koputas sõrmedega avatud leheküljele.

Ingrid vaatas teda hetke mõtlikult, neelas küsimused alla, ohkas ja asus lugema.