Читать книгу Ennesõjaaegne kullakarva. Kuu Ordu 2061. aasta sõja esimene raamat - Siim Veskimees - Страница 11

Lennujaama polnud õhust vaadates nagu olemaski, kuid kui lennuk lõpuks seisma jäi, avastas Ago, et otse nende kõrval on avar platvorm angaari ruleerinud lennuki uste kõrgusele tõstetud ja lennukilt lahkumine on sedaviisi tõeliselt mugavaks muudetud.

Ago ja Ageline olid kõrvuti istunud, aga pärast lennukist väljasaamist kogunes neid kokku kuus sellest seltskonnast, kes Istanbulis pikantset turismituuri olid alustanud. Nende hulgas polnud ei seda paari, Franki ja Jane’i, kelle ta ära oli tundnud, ega ka nägupidi tuttavat aatomifüüsikut. Nad polnud saanud võimalust omavahel juttu vesta või nimesidki vahetada, nad olid vaid üksteist ära tundes noogutanud. Teised tundusid olevat kaks paari, kuid Ago ei suutnud jätta mõttes märkimata, et seda saab täie tõsidusega väita ka tema ja Ageline kohta. Meestest üks oli umbes temavanune ja teine noorem, vast kolmekümnene. Vanema mehe kaaslane oli kah hilistes kolmekümnendates, hästi armas ja temale kuidagi sobiva pisut lopsakama olemisega naine, noorema mehe kaaslanna aga üsna noor, kuid lausa üllatavalt inetu näoga kontkõhn tüdruk.

Mitte mingit passikontrolli ei paistnud ka kusagilt ja kui nad seal troppi kogunesid ja otsides ringi vaatasid, avastasid nad, et metalne robotkäsi tõstab juba nende kohvreid sealsamas kümnekonna meetri kaugusel laiutavale põlvekõrgusele alusele.

Veel rohkem tekitas hämmastust, et mööda sedasama platvormi sõitis sinnasamasse lennuki külje alla vähemalt tosin erinevat sõidukit.

„Ago?” Üks sõiduk oli nende juures peatunud ja päevitunud umbes viiekümnene mees kummardus välja. „Mina olen Kelder.”

„Ma tunnen su ära küll, oleme mõned korrad videos rääkinud,” noogutas Ago.

Mees hüppas autost välja ja vaatas ringi. „Peavad veel olema Ageline ja Scott ja Liz ja Vicent ja Yasmin... Teie oletegi? Nüüd tuleb teie reisi viimane pingutus – me peame siia masinasse ära mahtuma. Mul ei olnud suuremat käepärast ja ma loodan, et keegi teist ei taha siin oodata, kuni ma teisele ringile tulen? Olgu, topime selle jõleda kasti siis inimesi ja asju täis!”

Masin osutus seestpoolt hulga suuremaks, kui väljast tundunud oli. Palju ruumi seal muidugi ei olnud, sest lahedasti oleks sinna mahtunud seitse inimest ilma kohvriteta. Viimased toppis Kelder neile sülle ja lausa pähe, kui nad ise sees olid.

„Massihävitusrelvi ei ole? Vabandust, aga te olete nüüd minu vastutusel, nii et ma olen ühtlasi tolli ja passikontrolli eest. Siin on muidugi detektorid ka.” Ta viipas kõrgemal karniisidel turritavatele seadmetele. „Eks sõrmejäljed ja silmapõhjamuster tuleb millalgi ka muidugi võtta. Käime siit kohe läbi, saab teile meie ajutised dokumendid kah kohe ära tehtud.” Auto tiirutas mingites koridorides ja peatus hiigelsuures suletud kuplis.

Dokumentide tegemine ei võtnud viit minutitki, Kelder oli kas korraliku ettevalmistustöö teinud või olid tal väga suured õigused. Igatahes ei küsinud keegi neilt midagi ja kõige tüütum oli selle inimeste- ja kolihunniku autost välja- ja uuesti sissetoppimine. Siis aga vupsas masin avatud ustest laiale teele ja kihutas pärastlõunases päikeses üsna hajali ehitatud majadega mägiste niitude vahel.

Kelder juhtis vaikides, autos oli meeldivalt jahe ja Ago leidis keskkonsoolilt, sealt, kus autodel juba sada aastat tavaliselt asub kliimaseadmete juhtimine, numbri 295, mille taga oli hulga väiksemalt ≈23. Hetke pärast taipas ta, mida näeb – kliimaseadme skaala oli Kelvini kraadides, ent „harjumuste orjade” jaoks oli lisatud ka Celsiuse näit. Ta tõstis järsult pea ja kuna ta nüüd spetsiaalselt jälgis, tabas pilk tee ääres üsna tavalisena näiva kiiruse piirangu märgi (ainult punase asemel oli väline ring sinine), millel seisis 40.

3,6 x 40 =... arvutas ta kiiresti peast, ...144. Nojah, vast niisugune võis auto kiirus olla küll.

„Need liiklusmärgid – kuidas kohalikud SI süsteemiga ära harjusid?” küsis ta Kelderilt.

„Kohalike autod on sellised, et neil ongi paras siin 40 kilomeetrit tunnis sõita,” turtsatas mees. „Nali. Tegelikult on suuremas osas saarest kahed liiklusmärgid, vanad ja SI mõõdus kõrvuti või murrujoonega samal märgil. Kuna aga viimasel ajal hoiame teid korras sisuliselt ainult meie, ei ole me vaevunud vana näitu enam lisama. Meie mõjualadel. Mujal ei hoolitse infra eest keegi.”

„Kas piirkonnad on kuidagi eraldatud?”

Kelder heitis talle viltuse pilgu. „Kindlasti käis enne siiatulekut sinu juures keegi, kes andis mõista, et elu ei ole siin mitte absoluutselt ohutu? Et väljaspool meie suletud asulaid liikumine eeldab korralikku relvakäsitsemisoskust? Et on nii mõndagi, mis on hoopis teistmoodi, kui ebamääraste võrgus ringiliikuvate materjalide põhjal otsustada võiks?”

„Noh... jah,” vastas Ago. Ta vahetas Agega pilgu ja tajus tagapool ka teiste tärganud huvi.

Kelder aga ilmselgelt ei tahtnud seda teemat jätkata: „Täna puhake. Ma tean, teil on pikk reis seljataga. Homme hommikul korjan teid kõiki kokku ja viin instituuti. Ma ei tea, palju te omavahel olete rääkinud, aga kõik mehed hakkavad tööle minu juures ja Yasmin ka. Lepmitov ja Delblanc arvasid, et las mina tegelen teie kõigi vastuvõtmisega. Ehk nad siis tulevad millalgi enne lõunat ja korjavad teid peale.” Need viimased laused ütles ta vaheldumisi Age poole ja üle õla vaadates. „Autodega tegeleme ka homme ja see jääb muide ka Age ja Lizi puhul nende ülemuste hooleks. Ah jaa...” Ta sirutas käe kindalaekasse. „Siin on teile uued telefonid. Teie vanad töötavad siin ka, aga igaks juhuks, kui te vähemalt esialgu ei taha, et teie asukoht laiemalt teatavaks saaks, ei soovita ma neid sisse lülitada. Me natuke pirame siin, eks ole, suvalise võrgu telefonid töötavad, sest me ei ole näinud mingit mõtet kõnede eest raha võtta, aga see nõuab natuke teadmisi ja arusaamist, kui te ei taha, et teie aparaatide unikaalsed koodid laiemalt leviksid. Saage aru, küsimus ei ole siin koju helistamises. Ühelt poolt ei oleks vaja isegi meediakaarti – mõned nimetavad neid eelmise sajandist pärit nimega SIM-kaartideks – vahetada, sest ma olen üsna veendunud, et kohalik jaam suudab teile roamingut emuleerida, kuid ameeriklased, hiinlased ja küllap mõned veel jälgivad sattidelt meie jaamu ja regavad telefonide tehasekoodid. Üks päring – kelle isikuga seotud meediakaart oli varem selle numbriga telefonis? – ja luure teab, et te olete Madal. Need uued telefonid on häälestatud nende nimede peale, mis... ma ei teagi, kustkaudu need minuni on jõudnud, loodan vaid, et need ikka on teilt pärit – Lon6lon6a6o ja Ter1e ja EberhardMT ja Lizzzettte ja ViolenceOD ja 11010smin. Uh, enam kunagi ei proovi ma neid hääldada...” Ta oli seda tõesti tähthaaval teinud. „Õige mitmel teist ma soovitaksin selle kohe, enne esimest võrkulogimist ära vahetada. Näiteks Ago – me teame, et luure oskab Longlongagod sinuga kokku viia. Ter1e sobib – sinu vanaema on piisavalt kauge. Scott, Eberhard on ka teada. Lisa, sinuga sama jutt, aga igasuguseid Lisa-Lizette versioone on maailmas umbes 20000, nii et las olla. Yasmini oma on ka nii segane, et las olla. Vicent, eks sa ise tead – sa ju saad aru, et sind hakatakse kindla peale selle nimega kutsuma, ja veel täisversiooniga – Violence Overdrive? Või Overdose... Aga lõpuks saan vaid nõu anda.” Ta turtsatas jälle.

„See mu vanaema nimi – sa oled meid üsna põhjalikult uurinud,” märkis Age.

„Mõttetu on seda varjata,” noogutas Kelder enda ette teele vaadates. „Ligikaudselt hinnates on kümnendik meie töötajatest erinevate luurete palgal. Pluss umbes kolmandik on saanud erinevaid ettepanekuid erinevatelt organisatsioonidelt, kes kah nii või teisiti nuhkida tahavad. Aga kuni inimesed meie heaks töötavad, pole see tegelikult meie asi, niikaua, kui keegi sabotaaže toime ei pane. Nii et kui juhuslikult on õige kõik see, mis ma teie kohta teada olen saanud, on see meeldiv erand. Aeg näitab.”

Ta keeras suurelt teelt ära ja hulga väiksema tee alguses oli rohelise auto kujutise peal number 25. Seda teed oli vaid mõnisada meetrit, siis keerasid nad järgmisele teele, kus oli kollase servaga märk 13 ja vaevalt sadakond meetrit edasi punase servaga märk 7.

„Sinine oli kiirtee, roheline oli maantee, kollane oli linn ja punane õueala?” küsis Ago üle. „Ja siis on veel valge ja must?”

„Valget ja musta ei ole ametlikult olemas.” Kelder turtsatas; see paistis tal kombeks olevat. „Aga jah, nii võib liiklustsoone nimetada küll – sinine on kiirtee, kiirusepiirang tavaliselt 40 ehk vanas süsteemis 144, roheline maantee, kiirusepiirang tavaliselt 25 ehk 90, kollane asula, kiirusepiirang 13 ehk 47,8 ja punane õueala, kiirusepiirang 7 ehk 25,2. See ei erine muide üldse eriti sellest, millega sina harjunud oled, vahe on peamiselt selles, et kasutatakse värve ja see – nagu sa ütled – õueala on eraldi välja toodud. Valge on üldkasutatava tee lõpp, ehk siis ei peaks sinna ilma erilise vajaduseta autoga ronima, ja suuremate teede vasakutel ridadel on musta servaga märgid, kus peal lõpmatusemärk, ehk siis on seal kiirus piiramata.”

Selle ajaga olid nad jõudnud poolenisti mäekülge peidetud kahekorruselise maja ette. Vanemad neist ülejäänud neljast ronisid välja ja Ago pani alles seal kokku, et nemad olid Scott ja Liz. Sadakond meetrit eemal peatusid nad teise maja ees ja seal lahkusid autost Vicent ja Yasmin. Mäenõlv oli kaetud suhteliselt tiheda metsaga, kuid siit-sealt vilksatavad vaated lasid aimata, et kogu ümbrus on igas suunas selliseid maju täis.

„Nii.” Kelder peatus jälle. „Kumb teist selle võtab?”

Ago ja Age vaatasid muiates teineteisele otsa. Ago tundis, kuidas ta suu kuivaks läheb.

„Eee...” suutis ta ainult endast välja pigistada.

„Mulle tundub, et ka meile kahele jätkub ühest,” ütles Age talle küsivalt otsa vaadates.

Ago noogutas vaikides, tundes taas, kuidas ta kõrvalestad õhetama hakkavad.

Kelder kibrutas kulme. „Hm, te ju... Tundsite te teineteist? Nüüd ma lähen poon Merkeli üles...”

„Jäta ta ellu,” vangutas Ageline pead. „Kui sa paned kaks sobivat eri soost inimest mitmeks päevaks koos pisikesse ruumi, võib tulemus olla ettearvamatu.”

Kelder vaatas neid natuke aega ja hakkas siis naerma. „Elu on ikka imeline! Kaduge koos oma kohvritega!”

Majale kuuluv aed paistis olevat mitu tuhat ruutmeetrit ja kui välja arvata, et muru oli umbrohtu kasvanud ja lillepeenrad kuidagi hõredad, tundus maja olevat otse vanade baobabide vahele rajatud nii, et ühtki puud ei vigastatud. Väljas oli kraadi kolmkümmend ja väga niiske, kui aga Kelder lükkas lahti suure klaasukse, uhkas majast neile vastu meeldivat jahedust. Kivipõrandatel polnud vaipu ja kusagil polnud näha mingeid nipsasjakesi, mis kodust kodu teevad ja mida miljöö imiteerimiseks tavaliselt ka kõigisse üürielamistesse topitakse. Kummatigi oli laual suur vaagen värskete puuviljadega ja veinikülmik sealsamas elutoas tundus vähemasti poolenisti täidetud olevat.

„Külmutuskapp on köögis,” ütles Kelder. „Viskasin ka sinna mingeid asju. Valik on muidugi juhuslik, kuid vähemasti täna peaksite te vastu pidama. Üks häda teie vaatenurgast on see, et meil ei ole siin poodi tavalises mõttes. Ma homme õpetan, kuidas instituudi laost asju kätte saab ja kuidas tellitakse seda, mida seal ei ole. On muidugi kohalike turg, kuid vähemasti täna ma ei soovita sinna minna; lähimani on oma viisteist kilomeetrit kah, nii et jala pole see just kergeim teekond. Teie nendes uutes moblades on minu number ja ka paari naabri numbrid, kes lubasid abiks olla, kui te hätta jääte. Võimalik, et mõned neist astuvad õhtu jooksul ka läbi, et vaadata, kuidas teil läheb. Nii et – tundke end nagu kodus.” Ta pöördus minekule.

„Oota...” Ago kõhkles. „Kuidas see kõik siin käib? Vaata, paar päeva elan ma ilmselt igasugustes tingimustes üle, aga... saa minust õigesti aru – ma ei tea, kuidas on teistega, kas või Agelinega, aga sa ei ole öelnud, palju see kõik maksab ja... me ei ole peaaegu mitte millestki rääkinud.”

„Maja kuulub instituudile. See on ehitatud paar aastat tagasi ja jäi tühjaks – endine omanik kolis ära. Inimesed liiguvad ja me üritame täita neid nii, et ikka kõik majad aeg-ajalt ka nii-öelda inimkätt tunda saaksid. Kui see maja sobib, siis see jääbki teie elamiseks. Et arveldus käib umbes niipidi, et rent on umbes veerand sinu palgast, kui me kõige muuga normaalselt kaubale saame, ja meil kehtib lisakolmandiku reegel – kui leping instituudiga lõppeb, on sul õigus soovi korral maja edasi kasutada kolmandik sellest ajast, mida sa juba kasutanud oled. On veel olemas meie kinnisvara osakute süsteem, aga vaevalt sa täna sellesse süveneda ihkad.”

Ta vaatas neid paar sekundit, oodates, kas tuleb veel küsimusi, ja noogutas siis:

„Ma lähen vaatan nüüd teised neli ka üle – nemad ma ju viskasin ainult autost välja, ei kontrollinud sedagi, kas nad ikka uksest sisse saavad.”

Ta pöördus, viipas ja kõndis minema. Ago fikseeris kusagil teadvusenurgas, et ta auto pidi olema elektriline, sest peale rataste krigina majaesisel kruusal polnud kuulda mitte mingit muud heli.

Ta seisis ikka veel mõtlikult – täpsem oleks öelda uimaselt – paigal, kui kuulis tagantpoolt Ageline häält: „Kuule, tule siia! See maja on ikka pagana suur!”

Maja esikülg oli umbes kaheksa meetrit kolme meetri kõrgust klaaspinda, mille mõlemalt küljelt tõusid trepid, mis viisid klaasitaguse elutoa kohal asuvale vast nelja meetri laiusele rõdule, mille taga omakorda oli samasugune klaassein; eeldada võis, et seal taga on kolm suhteliselt kitsast või kaks avarat magamistuba. Rohkem, nagu öeldud, majast näha ei olnud, sest see sukeldus künkanõlva. Elutuba läks sujuvalt üle köögiks ja selle taga oli üles suunduv trepp. Oli veel kolm eri külgedesse minevat ust, ja kui Ago neid Aget otsides paotas, leidis ta igaühe tagant nii kaheksa korda kaheksa meetrit tühjad akendeta ruumid. Ta tõusis teisele korrusele ja põrkas kokku Agega, kes pead vangutates ringi käis.

„Näe, kaks suurt tuba, mis rõdule viivad, siis on veel mõlemal pool akendeta ruumid ja siin tagapool on kah veel akendeta ruume. Ühte on keegi vist kabinetina kasutanud ja teine on... tule vaata.”

Age viis ta pealtnäha tühja tuppa ja vajutas nupule. Seinast eraldus süstatrenažöör, nende sisenemisel automaatselt süttinud neutraalne kollakas valgus kustus ja korraga seisid nad jõel. Illusioon ei olnud just väga täiuslik, kuid nii ootamatu, et Ago tundis hetkeks mune krampi tõmbuvat, enne kui teadvus häbi-häbi tegi ja kinnitas, et ta ei ole mitte vööni vees. Age vajutas nuppu, süst kadus ja valgus muutus tavaliseks.

„Esimeseks sain ma muide jalgratta ja metsatee,” ütles naine. „Magamistoas on hommikumantlid ja minu arust ma nägin all pesumasinat. Mina igatahes tahan neist riietest välja ja pesta.”

„Kumma magamistoa sa võtad?” küsis Ago.

„Juba kahtled? Mehed...” ohkas naine riideid maha ajades. „Mine too parem kohvrid sisse.”

„Jajah, sain isegi aru,” porises mees naerdes trepist alla laskudes. „Teenijate magamistoad on need akendeta...”

Talle lendas järele matkaking.