Читать книгу Ennesõjaaegne kullakarva. Kuu Ordu 2061. aasta sõja esimene raamat - Siim Veskimees - Страница 7

Brüsselis tähendas kevad paari närust soojakraadi, uduvihma ja tugevat tuult. Filtreeritud ja konditsioneeritud õhuga, tehisvalgusega ja tehismaterjalidest kontoris, arvata viieteistkümnenda korruse kõrgusel maapinnast andis ilm endast märku vaid klaaside naksumise või tugevama rabinaga, kui tuul või vihm end kokku võtsid. Liik, kes selliseid iseenesest üsna turvalisi ja mugavaid kivikuute asustas ning keda nende kõige märgatavama tunnuse järgi oli hakatud nimetama pintsaklipslasteks, heitis vaid haruharva pilgu välja, sest neile tegelikult ei meeldinud too hallide ja vettinud kuutide kõle segadik, mis sest, et just see nad viimase poole aastatuhandega sünnitanud oli.

Üks pintsaklipslane oli tulnud teise kuuti.

„Ameeriklased küsivad taas andmeid.”

Hääl oli isikupäratu ja määratlematu aktsendiga. Nad rääkisid inglise keeles ja see ei olnud kummalegi neist emakeel.

Kuudi või viisakamalt kabineti omanik tõstis pilgu ja mõõtis seisjat.

„Miks nad küsivad? Et kindel olla?”

Tulija kehitas õlgu ja vaikis. Küllap ta oleks võinud istuda, ent ta ei andnud millegagi märku, et ta seda sooviks. Ent lõpuks istus ta niikuinii suurema osa päevast samasuguse laua taga samasuguses toolis.

„Kuidas neil läks?” küsis kabineti omanik, pisut vanem ja soliidsem pintsaklipslane.

„Meie agent lahkus koos primaarse objektiga. Tavalised kanalid. Arvatavasti.”

Mees kirjutuslaua taga ohkas. „Tee andmetesse paar viga ja saada need neile homme. Täpselt nii, nagu nad meiega teevad.”

Noorem mees noogutas ja pöördus pooleldi. „Tuleb sellest midagi? Ja... kas poleks lihtsam olnud teda takistada, kui...” Ta rääkis seda pooleldi nagu iseendale, otsekui jättes endale tee lahti vabanduseks – et on vaid omaette nina alla pomisenud, kui kabineti omanik juhtuks kuidagi teravalt reageerima.

Vanem mees raputas pead. „Millega sa inimest kinni hoiad, kui ta läks vaid mingi kahtlase – meie jaoks kahtlase – firma tuurile Türki? Ja kas sa ei taha teada, mis seal tegelikult sünnib?”

Seisja kehitas õlgu. „Muidugi tahan. Aga kõik, keda me sinna saadame... Tead ise.”

Viisteist sekundit valitses vaikus.

„Jah, aga kuidas teisiti?” küsis pintsaklipslane kirjutuslaua taga.

Noorem pintsaklipslane kehitas uuesti õlgu ja lahkus.