Читать книгу Ennesõjaaegne kullakarva. Kuu Ordu 2061. aasta sõja esimene raamat - Siim Veskimees - Страница 8

„Ma ju ütlesin, et keegi ei küsi midagi,” pomises Ago. Nad olid lõpetanud mitmekilomeetrise jalgsikäigu, trügimised ja ootamised lärmakas, palavas ja haisvas lennujaamas ning tõmbasid lõpuks lennuki istmetel hinge. Nende kohvrid olid muidugi läinud pagasisse ning neil ei olnud midagi peale dokumentide ja lennukipiletite, mida nad ikka veel käes hoidsid.

„Ma pean ainult kogu aeg kramplikult meeles pidama, kes ma olen,” vastas Ageline samuti poolsosinal. Kogu asi näis talle nalja tegevat, isegi see, et ta selg oli nii märg, et kippus tooli seljatoe külge kinni kleepuma. Mees sirutas end. Täpsemalt, proovis sirutada.

„Siin on kah nagu...” siunas ta vaikselt. Ta jalad ei tahtnud ära mahtuda. Teistpidi võttis ta ruumi juurde ka naise arvelt. Too oli selleks korraks pannud selga keha üleni katvad luitunud väljanägemisega lohmakad riided ja isegi loori pähe. Varasemast ajast mäletas Ago teda ilusate heledate lokkide kosega seljal, ent Istanbulis olid ta juuksed olnud tuhkjat musta tooni ja kuklasse kokku seotud. Sellisena, kui lisada ka tumedamaks toonitud näonahk, nägi ta esimesel pilgul välja üsna Lähis-Itta sobiva naisena. Kui ta ainult nii seksikas ei oleks... Ago ei suutnud otsustada, on see nii vaid tema silmis või näevad ka teised naist sedamoodi.

Tal endal olid hõredad tumedad juuksed, mis hetkel küllap ta märjal kolbal pigem porist kulututti meenutasid. Need värvi ei vajanud, kuid nahka oli temagi spetsiaalse kreemiga tumedamaks tooninud. Värv oli koos juhistega olnud „kingituspakis”, mille Holger neile koos piletitega pihku pistis, ja õhtul rongikupees ette võetud värvimine oli ootamatu tulemuse andnud – värvida oli soovitatud igaks juhuks üleni ja inimesel on teatavasti mõned kohad, kuhu ta ise hästi ligi ei pääse. Ageline naeruga toodud põhjendus, et seal maal esineb naiste tualette, kus teised ta tagumikku näha võivad, ei olnud parem ega halvem kui mistahes muu. Kummatigi polnud Agol midagi selle vastu, et lisaks naise seljale ka tagumik ja üldse ta üleni ette võtta, sest muidugi tuli tal vallatu mõte proovida, kui palju ja kust siis tal ikka seda kreemi nahale hõõruda lubatakse. Igalt poolt võis.

Tulemus oli teatud mõttes ootamatu ka selles osas, et kuigi kupee teine voodi jäi kasutamata, oli Ago liiga väsinud ja Ageline... Ago ei saanud sellest päris hästi aru, kuid igatahes nad vaid magasid teineteise kaisus. Vähemalt ühes voodis. Kindlasti mitte ideaalne, aga vähemalt lootustandev...

Vaatamata sellele, et nad juba kolmandat päeva teel olid, tundus elu aina paremaks minevat.

„Ma ei mäleta, millal ma viimati end pesin,” kurtis Ageline.

„Mina mäletan küll. Täpsemalt, millal ma viimati sind pesin,” urises Ago heatujuliselt vastu. Ta sirutas end kipakal pingil ja oigas natuke äramagatud külje pärast. „Rongis. Eelmises elus.”

„Nii et sinagi tunned, nagu me oleks terve elu teel olnud.”

„Koos sinuga polegi see nii halb.”

„Tead...” Ent naine jäi vait.

Ago tegi korraks ühe silma lahti. „Noh? Ma ootasin, et tuleb mõni õel kild. Aga sa oled väsinud.”

Neljast kohvrist moodustus nende ümber teatud barjäär, nii et suhteliselt tühjas reisijatesalongis polnud keegi nende lähedusse tulnud. Kohalik ülevärvimisetagi tume ja tumedasilmne rahvas uudistas neid pisut võõristades ja hoidus kaugemale. Omavahel paistsid nad palju vähem ruumi vajavat ja tukkusid pigem üksteise vastu toetudes kui pinkidele väljasirutatult.

„Ma imestan, kui kergesti see käib,” tegi naine vaikselt teist juttu. „Meie poole pole keegi isegi mitte vaadanud. Meid ei ole mitte keegi kontrollinud. Seni on kõik nii, nagu Ordu kinnitas – liiklust on liiga palju ja kui me ise ei lähe valesse kohta...”

Ta ei lõpetanud lauset. Piki vahekäiku lähenes mundris tegelane, peatus nende juures ja küsis midagi. Ago kibrutas kulme – see oli nagu inglise keel ja ei olnud ka...

Ageline vastas. Ta tegi seda kuidagi kõhklemisi, kogu aeg pilku põrandal hoides ja ainult vilksamisi, nagu luba küsides mehe poole vaadates. Naine ulatas tegelasele paar rahatähte – enne taas küsivalt mehe poole vaadates – ja too lahkus.

„Uau, ainuüksi see, kuidas sa minusse suhtud, kui keegi meilt midagi küsib, oleks argument igavesti reisima jääda,” muigas mees. „Ja miks tal oli vaja küsima tulla, et kas me hommikust sööme, kui siin laeval üldiselt sööb igaüks seda, mis kaasas on? Tegelikult saavad nad esimesel pilgul aru, et me ei ole kohalikud. Kas ta kohv juua kõlbab?”

„Looda sa. Vastus mõlemale küsimusele. Muidugi saadakse esimesel pilgul aru, et me ei ole kohalikud. Ja ma olen jälginud, kuidas siin naised oma meestesse suhtuvad. Teheranis, Goas – igal pool, kust läbi tulime.”

„Sa paistad ühelt poolt nagu naljana võtvat, kuid teiselt poolt...” Mees vangutas pead. Ta uni tundus selleks hetkeks kadunud olevat. „Ja kas tead, ma kardan iga hetk, et sa kaod kuhugi enne, kui meil... Et ma olen sind ainult ette kujutanud. Või et sul ikkagi julgus üles ütleb.”

„Nii vähe sa mind tunnedki.” Naine ütles seda kergelt, kuid kusagil sügavamal helises miski, mida Ago pidas solvumiseks.

„Tead... ma isegi kõhklesin. Kõhklen praegugi. Ja mõtlen ka niipidi, et seni, kui me Ordu enda tegelastega kokku ei puutu, jääb ju võimalus tagasi tulla, sest Türgist alates oleme kõik piirid nii ületanud, et ühtegi arvutisse ei jää jälge meie tegelikest isikutest... kui meil jätkub taipu mitte kasutada krediitkaarte ja muud taolist. Aga selles suhtes oli Merkel üsna otsekohene. Ma saan aru, et nad aitavad vaikselt kaasa sellele, et sellised augud olemas oleksid. Nad ei taha, et keegi selle tee luubi alla võtaks.”

„Ma tahaksin juba kohale jõuda,” ütles naine. „Siis tahaksin ma jaheda duši alla ja... võrku seal ikka saab?”

„Võrku saab. Selleks on neil omad meetodid. See käib läbi mitme proksi ja on täiesti jälitamatu. Aga enne peame kohale jõudma.”

Naine ainult noogutas kannatamatult. „Ja siis tahaksin ma süüa midagi sellist, mis ei ole saanud EU sertifikaati kui täiesti ohutu. Nad võiksid juba lisada lühikese kirja, et toit on nii steriilne ja puhas, et selle söömine ei paku mitte midagi.” Ta ohkas. „Ja ikkagi käib see liigagi kergesti.”

Mees mühatas. „Mrhh, võimalik, et meil on lihtsalt väga hea legend. Mingi segavereline ärimees Liibanonist on endale mingi samasuguse poolvalge litsi muretsenud ja...”

Kõigepealt sai ta küünarnukiga ribidesse.

Mees surus hetkeks huuled kokku, küllap polnud hoop just väga hell, kuid ta ei kavatsenudki pahandada, selle asemel ägises ta naerda.

„Mina tahaksin veini. Ja pesta ja siis magama. Koos sinuga.”

Ta sai veelkord küünarnukiga, seekord küll rohkem mänglevalt, enne kui naine end uuesti tema kõrvale magama asutas.

„Hommikuks oleme Tseilonil.”

Järgmisel hommikul vankus kohvrite raskuse all tuikudes Kalpitiya sadamakaile kaks rääbakat turisti.

„Kui keegi käsib mul käed üles tõsta ja ta on lähemal kui viis meetrit, siis ta kukub. See oli hoiatus,” mees heitis naisele kõvera muige, asetas kohvrid betoonist kaiplaatidele ja sirutas end.

„Ma hoidsin hinge kinni,” viskas naine ümbrust uurides. „Sa ütlesid, et meile tullakse vastu?” Tumesinine India ookean loksus vaikselt, sealtpoolt puhus kerge tuuleke, kuid temperatuur oli 30 kraadi ligi. Juba sadamas sees olles polnud suurt muud näha, kui ümbritseva linnakese valgeks võõbatud majade maalilist rägastikku, mida kirjas kohalike värvikirevates sarides hord. Mehe ja naise ümber oli juba moodustunud rõngas särasilmsetest lastest, kes üritasid nende kohvreid haarata.

„Tere tulemast Sri Lankale, härra ja proua mis iganes nimed teil olid. Kõtt!” Nad pöördusid ja leidsid end vastamisi heledates lühikestes pükstes ja valges T-särgis Holgeriga, kes nii pikkuse kui nahavärvi poolest kohalikest rabavalt eristus; viimane röögatus oli ilmselt mõeldud ümberringi tunglevale jõnglastekarjale.

„But Holger! Please!” kostis mitmehäälne rahulolematus.

„Kuid vabandust,” ta naeratas laialt. „Holger Vain, Madagaskari Biosfääri Kaitse Sihtasutuse kohalik resident. Ma tegelikult muidugi tean une pealt, kes mis nime all liigub, aga loodetavasti pole teil neid identiteete enam kunagi vaja. Ja eks te saate ise ka aru, et need poleks niikuinii kannatanud mingit tõsisemat kontrolli. Olete lahutatud. Aga vabandust, see oli vist liiga asja sees olija rumal nali. Kuidas teil läks?”

„Pole viga. Aga lahutuse üle me veel mõtleme,” üritas Ageline naeratada. „Tead, eks sa pead ka meid vabandama – pärast sellist reisi ei ole me oma parimas vormis.”

„Ja nagu ma aru saan, seisab seda reisi veel ees,” lisas Ago teisele tervituseks noogutades; kätt ei pakkunud neist keegi.

Holger jageles lühidalt ümbritseva lastekarjaga ja pistis siis neile, kes kohvrid võtsid, mündid pihku. Ta inglise keel oli nii hea ja vaba, et kui see ehk tõesti ei olnud ta emakeel, rääkis ta seda hulga paremini kui enamik neist, kes seda emakeeleks pidasid; pigem võis kahtlusi tekitada perfektne briti grammatika. Kui ta aga kohalikega rääkis, oli see peaaegu arusaamatu. Ago ja Ageline inglise keel oli ladus, kuid puine. Kuigi ka nemad rääkisid vabalt, oli see neile selgelt võõras keel.

„Tahate minna kohe või homme?” pöördus Holger uuesti nende poole, kui nad oma kohvritele järgnesid. „Läheb üks lennuk päevas ja see stardib natuke rohkem kui tunni aja pärast. Jõuame lahedalt ja vajadusel nad ootavad, kui ma helistan. Või puhkate päeva ja lendate homme? Siin elamine ei maksa enam midagi.”

Mees ja naine vaatasid korra teineteisele otsa. „Läheme täna,” ütles siis mees. „Saab selle õuduse ükskord kaelast ära. Muide, kus teised on? Teheranis me nägime õige mitut, paar tuttavat nägu oli Goas ka, aga viimases lõpus olime üksi?”

„Olgu, teie valik. Mu van seisab seal.” Ta viipas käega samapalju vestluskaaslastele kui kohvripoiste juhatamiseks. „Lähme. Pered jõudsid esimesena ja läksid juba eile. Tänase hommiku korjan erinevatest praami­sadamatest rahvast, teiega koos kas kuus või kaheksa on tänase lennuki peal. Sõltub sellest, kas ühed veel jõuavad.”

Valge, valgelt kiiskavate läbipaistmatute akendega väikebuss erines rabavalt ülejäänud kaiotsa juures seisvatest sõidukitest. Enamik sõidukeid olid igivanad Euroopa või Ameerika mudelid, diiselmootorid rapsiõlile, piiritusele või millelegi taolisele ümber häälestatud, ja siis oli siin-seal mõne kohaliku rahajõmmi peletislik munnipikendus. Holgeri sõiduk oli lihtne, detailivaene ja heas korras.

Kui nad koos oma kohvritega sisse said, avastasid nad masinas veel kaks meest.

„Vanhecke ja Irthex,” tutvustas Holger. Mehed olid istunud nii, et neid polnud olnud üldse näha ei kohvrite tagaluugist sissetoppimise ega sõidukisse ronimise ajal. Mõlemad uurisid mingite seadmete abil ümbrust ja olid silmnähtavalt relvastatud. Nad pöördusid napi naeratusega ainult tervituste vahetamise hetkeks.

„Viimasel ajal on mingite suurriikide luured hakanud meie vastu ebatervet huvi ilmutama,” selgitas Holger, kui nad paigalt võtsid. „Midagi ei ole veel juhtunud, aga meid jälgitakse. Me muidugi proovime omakorda neil silma peal hoida.”

„Mrhh, see ei ole siis ilmselt saladus, kui sa seda mulle räägid,” arvas Ago end korraks istmel pöörates ja tagapool ikka veel ümbrust uurivaid mehi piieldes.

„Ega otseselt ei ole küll,” Holger muigas taas. „Meid on kogu aeg jälgitud. Ma mõtlen siin ja Mosambiigis ja mõnes sellises kohas, kust põhiliselt meile tullakse. Ameerikas ja Hiinas oled sa Kuu Ordusse kuuludes kindla peale julgeoleku huviorbiidis ja kui ükskõik kes käib kusagil, kus nende teada Kuu Ordu tegutseb, tuleb sel pärast neile aru anda, mis neil sinna asja oli. Euroopas pole asi nii hull, seni pole praktiliselt midagi ette võetud, nii et te saite suhteliselt vabalt tulla.”

„Ma ei ole kunagi aru saanud, miks nad seda õieti teevad,” mühatas Ago.

„No vat see on üks asi, mis siitpoolt natuke teistsugune paistab. Kuivõrd sa juba siin oled, siis sa ilmselt tead, et seesama kosmosepiraatideks ristitud seltskond, kes üle-eelmisel kümnendil kogu töötava kosmosetehnika ära ajas ja ISS-i üle võttis, on kõik Kuu Ordu liikmed? Seda ei unustata kunagi. Mitte kunagi. Selle eest esitaksid teatud ringkonnad hea meelega kellelegi arve. Teine asi on see, et Kuu Ordusse on voolanud inimesi ja saladusi. Ma arvan, et ka see ei ole ei saladus ega müstika, kuidas see kõik koos püsib. Väga paljud tahavad meiega koostööd teha, sest see toob kasu, ja nii ongi valitsused toimuvale läbi sõrmede vaadanud. Kasu on saanud isegi need, kelle saladused me oleme pihta pannud. Me ei ole neid kellelegi edasi müünud, pigem edasi arendanud ja nemad on saanud tagasi palju kasulikke katsetulemusi ja muud sellist. Euroopa Liit ja Venemaa ainult ohkasid kergendatult, kui võisid oma viimaseid korisevaid hingetõmbeid tegevad kosmoseprogrammid asja kellegi teise kaela ajades sulgeda, ja vaiksel kokkuleppel oleme ise nende sidesatte üles vedanud. See kõik on tegelikult teada, eks ole. Millest aga endale üldiselt aru ei anta, on see, et me oleme võimsaks läinud. Ma imestan, et meile ei ole veel sõda kuulutatud.”

„Võimsaks? Mrhh...” Ago vaatas korraks Ageline poole. „Mis võimsust küll kujutab endast paar peidetud asulat Madagaskaril? Olgu – tehnika orbiidil et cetera.”

„No aga miks sa ise tulid?”

„Ma tulin sellepärast, et Ordu raamides on mul vabadus tegeleda asjadega, mida ma tahan ja mida kodus lihtsalt ei tehta. Ma muide ei saa aru, kust Ordu selleks raha võtab ja mis ta sellest saab. Teisalt aga ma loomulikult usun sellesse, mida Ordu saavutada tahab, ja kui ma saan sellele kaasa aidata ja selle eest lisaks ka makstud, on kõik korras. Kuid võimsus? Mida on siin sellist, mida mina ei tea?”

„Tegelikult tead, aga ei tee järeldusi. Või ei usu. Kurrutise termotuumaelektrijaama võimsus on sama suur kui kogu Maa elektrijaamade võimsus kokku.”

„Aga seda ei saa ju kusagil müüa?”

Holger vaatas teda mõtlikult, ilmselt kaaludes, palju talle rääkida tasub. Muigas siis ühe suupoolega ja pööras tähelepanu teele tagasi. „Ma räägin sulle ju ainult seda, mida teavad kõik, kes asja vastu huvi on tundnud ja kuuldut tõe pähe võtavad. On tõsi, et Kuul endal ei ole peaaegu mitte midagi; tähendab, mitte midagi sellist, mida Maale tasuks vedada. On natuke jääd, on natuke seda ja teist, aga peamiselt on tegemist täiesti tuima ja kasutu kivikamakaga. Näiteks raua ja raskemetallide leidmiseks on kindlasti odavam Maa tuumani puurida kui seda piskut Kuult kokku kraapida ja siia saata. Samas aga saad sa sealt kõik esmavajaliku kätte, kui sul on piiramatult energiat.

Aga kaua me juba lendame? Ma mõtlen päikesesüsteemis? Asteroididelt on leitud kurat teab mida. Iol vedelevad kõik rasked elemendid otse pinnal. Neid ei ole väga keeruline siia tuua.”

Ago ja Ageline vaatasid teineteisele otsa ja naine raputas vaevumärgatavalt pead.

Edasi valitses autos vaikus.