Читать книгу Ennesõjaaegne kullakarva. Kuu Ordu 2061. aasta sõja esimene raamat - Siim Veskimees - Страница 12

JeanDark: Millega tegeled?

König: Kle, siin on öö, tuleb meelde? Meie ajavahe on enam-vähem pool ööpäeva, nii et millega ma sinu arust tegelen?

JeanDark: Hii, aga miks sa võrgus oled?

König: Uni läks ära. Ema ajas üles – pidi tööle minema. Kolistas nii palju, et ärkasin. Kohe ei tulnud und, siin ma nüüd siis olen.

JeanDark: Näita ennast.

König: Sry, ma ei ole presentaablis konditsioonis.

JeanDark: See ongi huvitav. Ma polegi sind paljalt näinud. Ja ilma meigita.

König: Mina ja meik? Kellega sa mind segi ajad?

JeanDark: Mis see skin muud on kui meik? Mina pean seda sulle ütlema...

König: Ja sa tahad öelda, et sa oled alati ethne /ehtne?

JeanDark: Arva ära.

König: Mitu katset saan?

JeanDark: Sa oled vastik. Sa oled veel salapärasem kui mina.

König: Oli see kiitus?

JeanDark: Ei, see käib närvidele. Ma ei ole kindel, kas enam tahangi sinuga abielluda ;-)

König: Kui kõik mehed oma naistest nii kergesti lahti saaksid...

JeanDark: Sa oled vastik. Mul on õhtu. Vara. Ema ei luba niikuinii välja. Tavaliselt sa tekid hiljem. Mis kool see on, kus tundides lubatakse arvutiga võrgus istuda ja plikadega lobiseda?

König: Tead küll, ma olen kirjutanud. Käisid isegi kodulehel. Nad usuvad inimvabadusse – teed, mis tahad, kuni õppimine korras.

JeanDark: Ja praegu oled kodus?

König: Võib nii öelda küll.

JeanDark: Nii et sa siis ei lülita kaamerat sisse? Ja lobiseda sa niikuinii ei saa, viide on sul meeletu, eks ole?

„Teed midagi tähtsat?” Naine hõljus läbi ruumi ja pani käe arvuti taga istuva poisi õlale, end ühtlasi ka kinni pidades; mitte küll tervet hoogu – ta toetus samal ajal lauaservale ka ja lasi jalad vastu üht ekraani, jäädes sisuliselt poisi pea kohal paigale.

„Ei,” poiss vaatas üles. „Kuulan muusikat ja vaatan lähenemist. Ja ajan abikaasaga juttu.” Ta viipas selle ekraani suunas, kus eelnev vestlus kirjas oli.

„Miks ta sul abikaasa on? Vanasti oli ikka girlfriend.”

„Girlfriend on see, keda kepitakse ja kellega on lõbus. Abikaasad – see on nagu teie isaga – teine teises universumi otsas ja ainult segajaks mõtetes, et kellegi kolmandaga ka hea ei oleks.”

Naine ei vaevunud reageerima, lasi selle asemel silmad ükskõikselt üle ekraani. Ta oli pikka kasvu ja üsna tõmmu. Ta silmad olid lõunamerede tumesinised, juuksed lühikesed ja silmadega sama värvi ning tal olid seljas õhukesest valgest linasest riidest püksid ja särk, mida laiad mugavad kummid paigal hoidsid. Meenutas see riietus pisut karate kiid, kuid samapalju ka haiglate või muude selliste asutuste lihtsaid odavaid töörõivaid. „No ja miks sa siis kaamerat sisse ei lülita? Vahetad tausta ära...”

Poiss libistas pilgu endast ja emast üle sellise ilmega, et peab mõttes aru, kas tasub vihastada. Tal olid ainsa riietusesemena seljas ema omadele sarnanevad püksid. „Tal on õhtu, mul alles hommik. Ja ei ole vaja, et teil siin lõbusaks läheb, kui tal tuleb pähe end üles kütta ja natuke netiseksi teha.”

„No aga sa näita mind ka. Ütle, et emme on siin, tuleb korralikult käituda.”

„Välistatud. Nagu sa, süüdimatu moor, ei mäletaks viimast korda; peale seda ei räägitud minuga nädal aega. „Hei, emme”, ja siis korraga kerkib emme maast lahti... Ma pidin nõme tüüp olema, et niimoodi teda kujutisega püüan. Eriti, kui seda veel lõpuni välja ei mängi. Või et kui oleksin mänginud, siis ma isegi ei mäleta, kumbapidi ma rohkem oleksin saanud. Ma pidin talle seletama, et emmel on uus kutt ja teda pole viimasel ajal eriti näha, siis tal hakkas minust kahju. Nii et sa oled halb emme.”

„Aaa...” noogutas naine ükskõikselt. „Paar sajandit tagasi tõusid lapsed üles, et vanemad ei tohi nende ellu sekkuda. Nüüd on ka vanemad lõpuks taibanud, et see töötab mõlemat pidi – meil ei ole vaja teie ellu sekkuda. Tee ise oma rumalused. Mida sa talle üldse oled kokku rääkinud?”

„Tõtt, tõtt, ainult tõtt ja mitte midagi muud kui tõtt. Tõsi, mitte kogu tõtt. Et mu ema on kokk ja isa kaevur. Et ma käin Armstradil koolis...”

„Hm, kas see pole mitte...”

„Emme,” ohkas poiss etteheitvalt ja dotseerivalt. „Netis ei ole Armstradist sõnagi. Täpsemalt, ei olnud enne, kui ma selles suhtes midagi ette võtsin. Koduleht on ju kuue kliki kaugusel – nüüd on Armstrad üks veider usuorganisatsioon, mis tegeleb missionitöö ja haridusega tosinas kohas Mustas Vöös. On inimesed ja viited, on missioon ja ajalugu. Õige template’i pealt ja õigete parameetritega sain umbes kaks miljonit tähemärki materjale. Sellele juba viidatakse. On tekkinud oma jälgijad, omad fännid ja kommenteerijad... Tähendab, umbes kolmandik sedalaadi publicity’st on isegi reaalne – lollide hulk seal all paistab tõesti lõputu olevat. Ja ära muretse, ma rääkisin vastuluure omadega ka, Krügeri ja Uilliamiga.”

Naine ohkas. „Olgu, Al, aja omale ka skafander selga – näed, oleme kohal. Muidu saad varsti omale Spiro kaela. Ta tuleb heameelega juhtimiskeskusest siia mulle rääkima, kui halvasti ma sind kasvatan.” Ta viipas kõigepealt infodiskiile, kus vilkus korraldus skafandrid selga panna, ja siis sellele, mis poolt seina täitis ja näitas avakosmost, kuhu viimaste minutitega oli tekkinud tohutu kogus konstruktsioone.

„„Al!”” norsatas poiss. „Maailmas on sada miljonit albertit ja alfredi ja alistairi ja.. Mis, kui purjus te olite, et ma sellise nime sain? Ma olen König.”

„König tähendab kuningat ja ei ole kah väga haruldane. Ja ei hiilga just tagasihoidlikkusega. Isaga samasugune...”

„Isa on Viking, ehk viikingite kuningas. Mina olen lihtsalt. Üks, ainuke. Küll sa näed,” poiss irvitas laia suuga.

„Marss riidesse, pätakas,” tiris naine ta toolilt püsti ja lükkas jalaga õiges suunas liikuma. Poiss lasi sel rahulikult sündida ja kadus naerdes koridori.

Naine muigas talle järele vaadates. Luges veelkord ekraani. Tõstis isegi sõrmed, et midagi kirjutada, kuid mõtles siis ümber ja lendas pojale järele.

„Pead sa kohe minema? Läheme pärast koos?”

Pikka kasvu heledapäine mees silmitses Königit pea viltu.

„Jah,” vastas viimane skafandri viimaseid kinnitusi paika tirides. „Esiteks tahan ma päriselt siin üksi ringi vaadata. Pärast koos võime küll su laeva minna, aga praegu tahate te emmega keppida ja mina ainult segan. Koos läheme siis, kui olete natuke maha rahunenud.”

„Nii tubli ja arusaaja poeg!” Mehele ei tahtnud naeratus näole ära mahtuda.

„Sinusse,” viskas poiss väljudes.

Ta peatus ukse taga ja vaatas mõlemale poole, pidades aru, kuhu edasi minna. Kehitas siis õlgu ja sulges korraks silmad.

König: Nanna, ma seisan Pansionaadi kolmandal tasandil, SO sektoris. On sul ideid, mida endaga peale hakata?

Nanna: Kle, sa vana paha – kas sa tahad öelda, et sa oled SIIN?!?

König: Jep.

Kümme sekundit pausi.

Nanna: Tule nulltasandile; ära ära kao; otse üles, ja seisa seal!

König muigas ja hakkas astuma. Kümnekonna sammu kaugusel oli lift ja see viis ta siis ülespoole. Kaal langes kiiresti ja seda oli järel vaevumärgatavalt, kui ta ülal ehk siis pöörlevate elamukorpuste telje lähedal liftist väljus.

Umbes temavanune tüdruk ilmus kahekümnemeetrise hüppega ja jäi tema ette seisma. Nad naeratasid teineteisele.

„Ma jõudsin vahepeal vaadata – su vanamees tuli Beagle’iga Jupi süsteemist. Sina ja Mescalene olete regatud ühte apartementi. Sinu ema?” Ta oli Königist peajagu lühem, hapra kondiga ja hulga tumedama nahaga. Ta ei kandnud skafandrit, ainult lühikesi pükse ja natuke muistset vetelpäästevesti meenutavat käisteta pluusi – sellesse viimasesse oli ilmselt veerandskafander ehk suupärasemalt kuft sisse ehitatud.

„Jah. Ma tahtsin ju ka papsi näha. Aga mingist hetkest vahtisid nad ainult teineteist. Tulin ära enne, kui nad mu olemasolu unustavad ja tegudele üle lähevad. Siis kõllasin sulle.”

„Sul vedas, et mu kätte said. Ja et mul aega on.”

„Ei, sul vedas. Muidu ma oleks kohe järgmisele kõllanud.”

Tüdruk turtsatas. „Sa oled vastik.”

„Tänan. Hea, kui keegi ütleb, et ma olen jätkuvalt vormis.”

„Oled,” noogutas tüdruk. „Tule.”

Nad valisid paari pika hüppega ühe allasuunduva kaldtoru.

„Läksime,” hüppas tüdruk sellesse. König järgnes. Nad said mõne sekundiga paarkümmend meetrit „allapoole”, teljest kaugemale jäävale tasandile, kus raskusjõud pisut suurem oli. Veel üks toru ja jälle oli kaal suurem.

Ruum, kuhu nad lõpuks jõudsid, oli ilmselt köök, kuigi mõne sajandi eest elanud inimene poleks seal vist midagi peale söögiriistade ära tundnud. Kahekümnenda sajandi inimene oleks siiski vähemalt kraanikausi üles leidnud ja küllap taibanud sedagi, kuidas töötavad siledad pliidipinnad, mikrolaineahjud ja infrapunased kiirgurid; külmutuskapp poleks kah imestust äratanud. Kõige üllatavam oleks vast olnud tõdemus, et kokk saab kõik operatsioonid ära teha toitu sisuliselt puudutamata – nii palju oli üsna taibukaid mehhaanilisi abilisi.

Seal oli inimesi rohkem. Otseselt söögitegemisega paistsid ametis olevat vähesed, enamik sõid või tegid niisama aega parajaks. Neid vahiti häbenemata ja mõned panid isegi pead kokku.

„Jah, ma alles tulin,” kuulutas König kõva häälega. „Dragster Kahega. Ema Mescalene ja isa Viking tahtsid omaette olla. Ma tunnen Nannat juba aastat viis, õppisime mingi aeg Kuul koos ja suhtleme võrgus. On veel küsimusi?”

Nanna ladus ühe korvi totsikuid ja karpe täis ja vedas ta uksest välja.

„Ei ole vaja niimoodi ülbitseda,” ütles ta etteheitvalt.

„Kurat, on siis vaja niimoodi sosistada,” porises König vastu. „Kõik mu andmed on ühe kliki kaugusel.”

„Tead...” Tüdruk vaatas teda pea viltu. „Kas sa siis ei saa aru, et nad ei küsi niimoodi. Ei tõmba kõike võrgust alla. Nad ei ole sellega harjunud. Nad räägivad.”

„Ma tulin neile isegi vastu, et ei pinginud kohalolijaid ega saatnud seda neile märkusena laiali.”

„Hea, et sa seda ei teinud. Tead, sellistel hetkedel ma saan aru, kui sa ütled, et nad kardavad meid.”

Lift läks kaugele alla. Helendavad numbrid seinal kuulutasid, et seal on 7,5 m/s² ehk ligikaudu ¾ maisest raskusjõust. Teisel pool õhulüüsi – satelliidil olid peaaegu kõik uksed õhulüüsid – võttis neid vastu niiske palavus.

„Aja skafander maha ja jäta siia. Võta kuft.”

König tegi seda ja vaatas siis ringi. Nad olid aias.

See polnud muidugi mingi maine aed, pigem kasvuhoone või midagi taolist. Põrand oli tuhmilt helkivast metallist ja ega keegi polnud püüdnudki varjata, et suurem osa sirgetes ridades kasvavaid taimi pole juuripidi mitte mullas, vaid klaasvillas ja toitelahuses. Ometi kasvasid need seal päriselt ülalt, vast nii kolmkümmend kraadi seniidi kõrvalt langevas päikesekiirguses.

„Kust see valgus tuleb?” tahtis poiss teada, üritades ülespoole piiluda. Seinadki olid suuremas osas sellestsamast matti grofreeritud roostevaba terast meenutavast metallisulamist, ent üleval haigutas must tühjus, kust langes too lõõsk.

„Kas sa tulles ei pannud tähele peeglit elamukorpuste telje küljes?” küsis tüdruk ja saatis talle pildi. „See keerab end parasjagu niipalju, et me oleme kogu aeg päikese käes. Pool ööpäeva siia, teine pool teise aeda teisel pool; väiksem abipeegel teisel pool telge teeb õhtut ja hommikut.”

„Kas sa töötad siin?”

Mõned inimesed jalutasid taimede vahel. Neid vaadati, kuid mingi sündmus ei paistnud nad seal olevat.

Tüdruk noogutas. „Selline on kokkulepe jah. Kasutud olevused – lapsed, eks ole – peavad aitama. Olgu, ma ei ole veel näinud, et nad siit kellegi välja oleksid visanud... Näed ise – tootmine käib robotitega. Ilumeelt neil aga ei ole.” Ta viipas mõnede askeldavate mehhanismide poole ja saatis Königile samal ajal ka lingid.

Nad jõudsid ühte lehtlasse, kus oli laud ja kaks pinki. Nanna pani oma korvi lauale ning läks ja tõmbas lehtla ette kollase lindi.

„Mis see on?” küsis König.

„Et kinni.”

Poiss astus korra lehtlast välja ja vaatas ringi. Selliseid lehtlaid oli seal teisigi ja nüüd oskas ta tähele panna, et umbes pooled ja nende asukohast vaadatuna kõik uksele lähemad olid kollase lindiga kasutuses olevateks kuulutatud.

Kui ta tagasi tuli, oli tüdruk laua katnud. Kõigepealt oli seal arvata tosin toosi kõikvõimalikku karva ja tihedusega möginatega ja siis suur kausitäis...

„Kas need praetud papi moodi asjad on söödavad?”

Nanna pilgutas silmi: „Inimene, kus sa elanud oled? Need on appad või appamid; sisuliselt pärmitaigna-riisipannkoogid. Meil on siin päris palju Tseiloni inimesi, nemad alustasid ja need hakkasid kõigile meeldima. Tõesti pole näinud või?”

„Noh... tegelikult olen,” tunnistas König ja naeratas vabandavalt. „Tegelikult on mul hea meel... No vaata, me suhtleme ju kogu aeg, ma isegi olen näinud, kuidas sa neid sööd, aga... no saad aru, igasuguseid leivakesi... või noh, jahutooteid, mille peale sa paned selle asja, mida sa päriselt sööd, eks ole, neid on ju mustmiljon. Ja lõhna ju sides ei ole ja mis mõtet mul on küsida, mida sa sööd, kui sa seda niikuinii mulle ulatada ei saa?”

„Siis võta ja jälgi, mis ma teen.” Nannal paistis väga hea tuju olema.

Mõnda aega sõid nad vaikides.

„Ma tahtsin meie radariprojektist kah rääkida,” ütles König lõpuks.

„Ega sa välja astuda ei taha?” küsis tüdruk nagu möödaminnes ja jätkas söömist. Ta oli ka hulga aeglasemalt näksinud kui poiss, kes tükk aega süstemaatiliselt toitu sisse kühveldas.

„Ei, miks sa nii arvad?” König ei tundunud siiski väga üllatunud.

„Sa ei tundu enam südamega asja juures olevat. Otse küsisid, otse vastan.”

König noogutas aeglaselt. „Mul pole väga palju aega. Ja eriti kui ma mõtlen, et meid tõsiselt ei võeta... Ei, loobunud ma siiski ei ole. Kuigi mulle tundub, et näiteks sina saad matemaatilisest poolest paremini aru kui mina. Küsimus on selles, et kuni meil ei lubata reaalsuses katsetada, ei anna simu simu vastu ühel hetkel enam midagi.”

„Ma tahaksin öelda, et kõva peaga oled sa küll, aga see ei ole tõsi. Ja mina olen saanud paar korda katsetada, sa tead küll.”

„Jah, sina siin saad. Kuul ei saa.”

„Armstradil? Sa ju tulid sealt?”

„Esiteks on Armstrad lahinguvalves. Nad ei luba seal kellelgi, üldse mitte kellelgi mingeid kahtlasi asju proovida. Ja teiseks ma ei ela seal. Armstrad ei ole elatav, vaata ise. Seal on ainult hunnik magamistube kuueteistmeetrise ratta peal, kus on 0,8 emeskuud ehk siis pool Kuu raskusjõust. Ma laskusin Dragster Kolmega alla selle arvestusega, et saan kolm päeva ringi vaadata, enne kui emme hakkab Dragster Kahega siiapoole tulema. Üldiselt... pole oluline. Sina oled ainuke, kes millelegi reaalsele ligi saab.”

„On küll oluline. Ma ei tea küll, mis, aga on. On see seesama, millega sa tegeled? Miks sul aega ei ole?”

König noogutas vastu tahtmist. „Sa arvasid juba ära. Ma läbin piloodikoolitust. Ma olen juba läbinud esimesed tasemed orbitaalhävitaja juhtimises.”

„Ja need baseeruvad seal Armstradil?”

„Jah. Mitte ainult, muidugi. Aga nad lubasid mu ühega välja. Ma ei hakka tegemagi sihukest nägu, nagu ma poleks vaimustusest rõngas.” Tegelikult ütles ta seda rahulikult, ent ta silmad särasid.

„Kas see... ohtlik ei ole?”

„Sa oled ju ka simus lennanud... Mis ma räägin – koos olemegi. Kuradi raske on – kiirendus on päriselt. Ja kui järele mõelda, siis ’escape’ nuppu ei ole.”

„Aga kui tõesti sõda tuleb?”

„Siis ma lähen. Ma olen 16, ma olen väga kiire ja kui ma kõik süsteemid selgeks õpin, teen kellele tahes pähe. Teen juba praegu. Aga nad... jah, mul on tõesti tunne, et nad kardavad meid. Vanad kardavad meid.”

Tüdruk raputas pead, kuid mitte poisi jutu peale. Ta mõtles üsna tükk aega, kulm kipras. Lõpuks ta ohkas. „Minust vist ikka pilooti ei saa. Muidugi ma õpin ühel päeval laeva juhtima. Kõik õpivad. Ent võidelda...”

„Aga sul pole kindlasti midagi selle vastu, et mina sind kaitsen?” König ütles seda pooltõsiselt ja Nanna turtsatas vastu. „Ei ole. Muide, viitsid sa päriselt meie projekti arutada? Või tahad tehaseid vaadata? Observatooriumi? Aia nägid ära.”

„Papsil läheb laevaga natuke aega, siis pidi ta Kuule tulema. Mingiks ajaks. Meil ei ole aega olnud ta plaanidest rääkida ja ta on mõne koha pealt olnud vastikult ebamäärane. Igatahes kavatseb ta mõnda aega Kuul olla ja emme tuleb ka. Vähemalt mõneks ajaks. Nii et mul on siin paar päeva aega. Seega tee oma kalender kohe heaga lagedaks.”

„Teen või? Ja kuidas nende teistega on, kes pidid sul ootel olema?”

„Eee... eh,” König tegi lõusta. „Ütleme, et list läks kaduma?”

Nanna tuju tundus jälle sealt lihtsalt heast ülespoole kerkivat. „Eks ma siis teen ühemeheorkestrit. Läheme teleskoopi vaatama.” Ta koristas laua. „Oota mind...” Ta saatis poisi modemile skeemid. „Mul läheb hetk – ma võtan toast oma skafandri ja vaatan, kuhu meil lubatakse toru keerata.”