Читать книгу Patune - Silja Vaher - Страница 2

Headest asjadest meie elus saavad head mälestused. Eeldusel muidugi, et need head oma elus ära tuntakse. Nii tihti jalutame nendest lihtsalt mööda. Kas seda mitte näha tahtes, või me ei suuda uskuda, et see hea ongi kohe kõrval. Halbadest asjadest saavad aga õppetunnid. Kuid milleks on õppetunnid? Et õppida. Saada antud asi selgeks, sest siis saab edasi liikuda. Seni, kuni materjal on pooleli või suisa õppimata, tuleb seda korrata. Uued inimesed, sama olukord. Samad inimesed, uued olukorrad. Ikka seni, kuni õpitu saab omandatud…

Oli päevi, mil olin kaotamas lootust ja kartsin, et mees ei tule enam. Ma isegi ei julgenud mõelda, mis siis saab. See oleks olnud minu maise elu lõpp, sest ilma Peebuta ei osanud ma enam elada. Olin ka mehele endale seda öelnud, et ma elan ja hingan vaid tänu temale. Olin nagu vampiir, kes ammutab mehest elamiseks jõudu. Vahel ma küsisin, ega tal halb ei ole? Selle peale vastas Peep alati: “Kas sa ei arva, et ka mina teen sama. Ainult ma ei ütle sulle seda!” Ja mees naeris siis oma muhedat, kelmikat naeru.

Ühel päeval, kui Peep jälle naljatas ja nokkis mind, ei pidanud ma enam vastu. Olime oma ilusas, avaras köögis ja ma lükkasin Peebu põrandale pikali. Tõmbasin üle pea mehe särgi ja venitasin aeglaselt lahti pükste luku. Mees oli juba valmis, sest ainuüksi minu puudutused erutasid teda nii, et me seksisime vahel lausa kolm korda päevas, kui meil see võimalus oli ja me majas üksi viibisime. Me ei jõudnudki voodisse. Ta võttis mind sealsamas, köögi põrandal. See oli kuum ja põletav, mis meie vahel toimus. Meeletud suudlused, iha, mis tegi vahel lausa haiget ja see mõnu. See viis taevani, see tunne, mida pole võimalik kirjeldada. Trummipulkade viimane löök, sümfoonia lõppakord. Tuli, mis põletas meid mõlemaid… See oli kõik!!! Me nautisime teineteise kehasid, suudeldes ja limpsides (nii nagu lehmad limpsivad soolast lakukivi, ise mõnust inisedes) läbi kõik õnarused ja voldikesed. Vahel Peep aasis, et me oleme kahekesi seksmaniakid. Oo jaa, seda me tõepoolest olime… Siinkohal lõpetan oma meenutused, et Peepu otsima minna…

Mõnikord ma mõtlen, et kas me oleme normaalsed? Muidugi oleme. See on elu, mida elavad paljud inimesed meie keskel. Ja kuidas me veel tuttavaks saime? Oi, see oli vahva, kohe mõnus on seda meenutada! See ei unune kunagi.