Читать книгу Patune - Silja Vaher - Страница 3

Minu mehe, Olevi, surmast oli möödunud kümme aastat. Ühel päeval juhatas minia mind neti tutvumisportaali Yksildased, kus teisigi minusuguseid oli. Eks ma oma südames ikka veel ootasin ja lootsin, et tuleb ka minule taas see prints valgel hobusel. Üksindus ja tühjus kummitasid mind ikka sagedamini. Lapsed olid kodust oma elu peale saadetud ja mõni pesast lausa välja lükatud, sest muidu lindki ei õpi lendama. Ja nüüd olin ma üksi. Kaasavaraks lastelt saadud võlad, mida ma oma napist palgast tasapisi maksin. Ometi üksi, mida ma kunagi nii väga soovinud olin. Rahu ja vaikust, omaette olemist. Ka alkoholi polnud ma aastaid enam tarbinud, samuti oli möödas aasta sellest, kui suitsu jätsin. Sain kokku nii mõnegi vastaspoolega, aga klappi kui sellist ei tekkinud. Ehk oli viga minus. Vajasin nii meeleheitlikult hellust ja õrnust, et südamel oli lausa valus. Igatsesin inimest, kes mind mõistaks ja kellele ma vajalik oleksin olnud. Sellega hirmutasin aga nii mõnegi mehe endast hoopis kaugemale. Mehed, kellega mina kohtusin, tahtsid vaid ühte, minu keha, aga oma vabadusest ei soovinud keegi loobuda. Küllap jäid ka tutvumisajad liiga lühikeseks. Lisaksin siia tsitaadi ühelt targalt inimeselt:

“Elus on palju radu. Teie ülemhing kogeb neid kõiki, aga teie kogete ainult seda, mille valisite, seda, mis peegeldab teie mõtteid ja tegusid. Sestap ei ole tulevik kivisse raiutud. Teie loote edasi minnes seda kogu aeg. Teie sisemine kaart juhib teid nende inimeste ja läbielamiste poole, mis aitavad teil areneda, kuid te ei tarvitse nendele alati “jah” öelda. Ettemääratuse jõud on tasakaalus vaba tahte väega. Elu on lihtsalt tühi lõuend. Sinna on juhtimiseks visandatud taust, maamärgid ja inimesed, kuid sellegipoolest on teis piiramatu potentsiaal maalida, millist pilti iganes soovite. Ja see, mille te loote, on hüppelauaks järgmisesse ellu, nõnda et te saate jätkata arenemist sealt, kus see pooleli jäi.” David Hamilton, PhD “Ettemääratus või vaba tahe.” Kas ongi nii, et kõik siin elus on ette määratud ja Saatus lükkab meid tasapisi just seda rada mööda edasi? Miks aga laseb ta inimesel nii palju valu tunda ja kannatusi läbi elada, enne kui lubab tal kivide asemel roose korjama hakata? Kui iga inimene saaks maalida enesele oma tulevikku lõuendile, siis puuduksid meie eludes nii kurjus kui ka hirm!

Ja siis, ühel detsembrikuu päeval, märkasin ma tutvusportaalis kasutajanime Seldariit. See äratas kohe tähelepanu, oli selline eriline meesterahva kohta, ning ma klõpsasin profiilile. “Mees soliidsetes aastates ja abielus. Huvitav, mida teeb abielumees siin?” nii ma tookord mõtlesin. Lihtsalt niisama, et veenduda, kas ka vastust tuleb, kirjutasin ma talle. Peep vastas kohe ja ei keerutanud, ei valetanud. Küsis lihtsalt ja ausalt, kas ma oleksin nõus suhtlema abielumehega? Kaua mõtlesin, sest teadsin ja olin lugenud. Uurisin isegi teemasid internetist armukeste kohta. Ometi arvasin mõistvat probleemi, mis kummitas meest, kes ei tahtnud oma perekonda lõhkuda ja soovis ka minule vahel seltsi pakkuda. Mulle meeldisid Peebu soojad ja siirad kirjaread. See oli just see, millest ma olin nii kaua puudust tundnud.

Esimene kohtumine Peebuga. Oi, kuidas ma pabistasin, isegi jalad värisesid all. Miks siis ometi? Aga just sellepärast, et ma kartsin. Kartsin, et olen inetu ja ei meeldi mehele. Et mind nähes keerab ta auto kohe ringi ja sõidab koju tagasi. Kartsin, et ta on järjekordne mees, kes vaid jalutab minu elust läbi. Aga Peep sõitis ilusasti maja ette. Kui ta autost välja tuli, oli pilk selline kuri. Mul tekkis taas hirm. Tema aga hakkas hoopis auto pagasist kotte välja laduma. Oli teine vist pool poodi tühjaks ostnud. Meil mõlemal olid käed kotte täis, kui minu korterisse tulime. “Kas ostsid terve poe minu pärast nüüd tühjaks?” küsisin naerdes. Peep aga vastas: “Sa ise ütlesid, et sul kodus midagi erilist ei ole, no ma siis võtsin midagi, tühja käega ju külla ei tulda.”

Tegelikult mul ei olnudki peaaegu midagi kodus. Oli kuu lõpp ja palgapäev veel mitme päeva kaugusel. Maksin veel laste võlgasid ja ega omale siis ei jäänud suurt miskit. Elasin päris kokkuhoidlikult ja seda just toidu arvelt. Suitsetamise olin juba varem maha jätnud. Teate, kui hea tunne on olla mittesuitsetaja! Mind aitas ainult üks raamat, Allen Carri “Lihtne moodus loobuda suitsetamisest.” Kui hakkasin seda raamatut lugema, lootsin ma, et see on minu viimane võimalus, saada lahti sellest hirmsast pahest. Ega mul suurt usku polnud, aga kuna paljud kirjutasid, et said sel moel vabaks, siis otsustasin ka mina proovida. Lugesin raamatu kahe õhtuga läbi. Sel ajal ma suitsetasin edasi, ei mingit märki, et enam ei taha. Järgmisel päeval tossasin samuti tavaliselt. Alles ülejärgmise päeva hommikul, enne tööle minekut, tõmbasin ära viimased kaks suitsu. Otsustasin, et ma ei lähe poest uut pakki ostma. Imelikul kombel ei olnud mul üldse suitsetamise vajadust. Jah, ma mõtlesin küll, et ma enam ei tõmba. Huvitav, et ma isegi ei taha seda enam. Ja nii on see kestnud terve aasta juba.

Panin Peebu diivanile istuma ja läksin ise kööki kohvi tooma. Peep rääkis mulle veidike oma elust, ehk küll me olime sellest enne ka kirjutanud. Mingil ajal pani mees mulle käe selja peale. Ma ei oska seda tunnet isegi kirjeldada, nagu oleks suur soojalaine minusse tulnud. Kuumus ja iha. Ma oleksin mehe sealsamas vist ise ära vägistanud, aga mu naiselik tagasihoidlikkus ei lubanud seda teha. Kuidas ma küll teda tahtsin! See oli meeletu, nagu vulkaanipurse, mida enam kustutada ei saanud. Just nii ma teda ihaldasin. Peep oli muidu tagasihoidlik mees, aga milline kirg pulbitses selle tagasihoidlikkuse varjus. Muidugi jõudsime me samal päeval voodisse ja neid hetki ei unusta ma kunagi. Eales oma pika elu jooksul polnud ma veel kohanud meest, kes oskas arvestada naisega. Mitte nii, et kui omal rahuldus käes, siis on kohe minek. Tema pakkus sellist naudingut, mida ma poleks isegi oma unelmates osanud ette näha. Mu süda ei eksinud. Nüüdseks on meie suhe kestnud juba paar aastat ja ma loodan kogu südamest, et see ei lõpe mitte kunagi. Nii väga vajan ma inimest, kellega rääkida, keda usaldada ja kes mind mõistab. Peebus olen ma leidnud sellise inimese. Ometi on ikka veel päevi, mil valusad pisarad rajavad enesele väljapääsu, sest muidu ei saa. Muidu on liiga valus.

Ma ju tean, et kui väga ma ka ei sooviks, seda meest ma päriselt endale ei saa. See on varastatud õnn, keelatud armastus, nii kurbmagus, ometi nii vajatud… olla teise mõtetes, panna ta endale tähelepanu pöörama. Ka Peep on hella hingega, kes kõike halba südamesse võtab ja siis on hea vahel, kui saab kurta, südame pealt ära rääkida teineteisele. Ja keda sa ikka süüdistad? Pikk kooselu on ka tema voodielule oma jäljed jätnud, kus üks pooltest, seekord siis naine, enam ei taha, ei jõua. Tema naist mõistan ma samuti. Eks oli minulgi see aeg mööda saanud. Aga üksinduses oldud aastad ja kohtumine õige inimesega tegid minust uue inimese! NAISE, kes soovis kõike, mis käib naiseks olemise juurde. Vahel ma piinlesin, eriti algusaastatel. Mul oli häbi tema naise ees. Jah, sain aru küll, et kui see poleks mina olnud, siis keegi teine oleks ikka leidunud. Teadsin, et Saatus ise viis meid kokku ja selle vastu ei saanud keegi. Ma olin samuti abielus olnud, lausa kaks korda ja pikapeale muutusime mehega ikka võõramaks teineteisele. Voodielust ei olnud enam juttugi, eriti olin mina selle vastu. Kes tahaks viinauimas ja alkoholi järele haisvat meest endale voodisse? Ja kui tal erektsiooni ei tekkinud, süüdistas ta selles mind, mitte kunagi aga ennast. Ma olin naine, kes ei taha teda, oma meest. Naine, kes oli mehe arvamust mööda lits ja joodik. Sealt tuli veel teisigi sõnu, mida ma isegi siin kirjutada ei taha. Aga peaksin! Ma suutsin vaid siis oma mehega olla, kui ise purjus olin. Siis oli ükskõik, ma ei hoolinud ja ehk tekkis ka väikene külgetõmme alkoholi mõjul.

Juba kahe aasta möödudes sain ikka ja jälle kinnitust, et ma ei teinud midagi valesti. Süda juhatas mind selle armsa inimese juurde. Ma olin õnnelik ja ühtlasi ka õnnetu, sest nii väga tahtsin viibida Peebu käte vahel. Terved päevad kaisus, koos õhtuti teleka ees ja kahekesi jagada magamistoa laia voodit. See oli armumise aeg. Meil mõlemal olid taas elu mõte, ootused ja lootused ja nagu me isekeskis ütlesime, kumbki andis teisele uue elu. Uue alguse. Ma olin vaikselt hakanud mehele ka oma elulugu rääkima…