Читать книгу Patune - Silja Vaher - Страница 5

Ometi ei ole elu päris lill, eriti, kui seda kipub segama, ikka ja jälle, minevik ja ei lase unustada minu lapsed. Tütred, kelle oma elu kiiva hakkas kiskuma, viskavad mulle ette igal võimalusel, kui halb ema ma olen olnud ja kuidas nemad oma lastele eales midagi sellist ei tee. Mul on valus seda kuulata, oma südames nutan ma iga päev. Ma ei kahetse aga hetkekski, et lapsed tookord lastekodusse andsin. Ma päästsin nad, et nendest ei kasvaks vargad ja pätid sellise elu kõrval, mida ma olin sunnitud siis elama. Takkajärgi, vanema ja targemana, mõtlen ma ikka ja jälle, et kui oleks tookord minu kõrval olnud armastav inimene, kes teab, kas siis pidanuks ma sellist kadalippu läbima. Aga omad vitsad sealt ma sain ja väga valusad olid need vitsalöögid, mis jätsid korraliku jälje minu edaspidisesse ellu. Jah, ma kahetsen, et ei osanud oma lapsi kasvatada, et ei suutnud lõpetada joomist. Seda kahetsen ma oma elu lõpuni. Ometi peaksid ka minu tütred, kes ise juba on mitme lapse emad, aru saama, et see ei too enam midagi tagasi, et minevikust tuleb lahti lasta ning elada edasi oma elu. “Minge oma eluga edasi,” ütlesin ma nendele, “elage teie paremini, ainult nii saate edasi minna, ärge kandke mineviku taaka enestega kaasas.” Juba siis, kui sai elatud minu neljatoalises korteris, elas iga laps koos oma perega mõnda aega minu juures. Kõik said peavarju, kuniks osteti või remonditi oma tulevast elukohta. Ma aitasin mööbli ja tehnika osta, võttes enda nimele järelmaksud. Alguses oli kõik ilus, aga siis, kui teine poeg ära kolis, lakkasid ka tagasimaksed. Maksin kaks aastat tühja. Suurt nahkset nurgadiivanvoodit, mida minul ei olnud. Mäletan, kui ütlesin veel pojale, et tooge see diivan mulle siia üles, nagunii pean mina seda maksma hakkama, kui te ära Kanadasse kolite. “Ei, ei, me maksame sulle kindlasti, me ei valeta,” kinnitas Aivar tookord. Noorem tütar jäi lapseootele, poiss oli olemas, jälle aitasin osta korteri noortele, olles käendaja ja seda olen ma veel 16 pikka aastat. Hea, et tütar ikka ise maksab vähemalt oma laenu, lapse isa pole juba ammu enam silmapiiril. Jättes “päranduseks” mulle maksta kolmeks pikaks aastaks omad võlad. Seda ma ka tegin, sest muidu oleks arestitud minu pangakonto ja palk samuti ära võetud. Kuigi minu palk, läks niigi maksudeks asjade eest, mida mina ega mu tütar enam kunagi ei näinud. Hiljuti lugesin netist, et teda otsitakse taga seoses üürivõlgade ja maksupettustega. Ja nüüd tullakse ja öeldakse mulle, et ma pole oma tütardele kunagi ema olnud. Olid riiud ja leppimised, ega ei tahetud ju äragi minu juurest minna. Muret vähem kui oma elamises. Ma ei jätnud oma lapsi lastekodusse, vaid me tõime nad koos Oleviga koju. Oli see Olev milline tahes, aga lapsi ta armastas. Kasvatasime seni, kuni nad olid valmis oma elu elama, läksid mehele. Kasvatasime nii, nagu meie oskasime, nii kuidas oli võimalusi. Ma oleksin tõesti õnnelik, kui minu lapsed oma eluga edasi läheksid ja eks nii mõnedki on seda juba teinud. Ometi on ka neid, kes peavad pidevalt virisema, rikkudes sellega ise oma elusid. Mitte kellelgi pole kerge ja meil kõigil on oma probleemid. Kunagi ei tea, mida teine inimene parasjagu üle elab, või mis tema elus päriselt toimub. Nii et enne, kui kellegi üle kohut mõistma hakata, kedagi kritiseerida või narrida, peatu hetkeks ja mõtle hästi järele, kas sul ikka on vaja seda teha. Kui Sõna on juba teele saadetud, siis seda tagasi võtta enam ei saa. Igaüks peab siin elus oma isiklikku ja ainulaadset sõda!

Tunnen, et tänaseks olen ma väsinud ja lähen teen voodi ööseks valmis. Võtan oma suure kaisukaru kaissu, surun näo karu karvadesse ja meenutan kõiki neid ilusaid hetki, mis on seotud Peebuga. Homme on jälle päev ja homme kirjutan ma jälle, et minu lapsed võiksid seda kunagi lugeda ja ehk nad siis mõistavad, olles juba kogenud ka omi eluraskusi, et mina tegin kõik, mida oskasin ja suutsin.