Читать книгу Patune - Silja Vaher - Страница 4

Sündisime kahekesi väikeses Viljandi linnakeses. Minule pani ema nimeks Reelika ja vennale Rein. Seda kõike rääkis vanaema minule, kui olin juba nii suur tüdruk, et sellistest asjadest aru saada. Pisike venna sai elada vaevu kaks kuud, siis viis ta manalateele kurguhaigus, millel oli keeruline nimi – difteeria. Ema ei suutnudki seda üle elada ja andis minu meeltesegaduses Riisipere lastekodusse. Vanaema sai sellest teada ja tõi mind enese ja vanaisa juurde maale. Nad pidasid sajapealist kolhoosi lambakarja, oma talu ja majapidamist. Sealt sain ma oma esimesed lapsepõlvemälestused ja tallasin sisse rajad, mis iga päev aitasid avastada mulle tundmatut maailma. Ikka jäeti mind ilusatel suvehommikutel õue, üles kätkisse, mis oli puude vahele tõmmatud. Olin rihmadega turvaliselt kinnitatud, et alla ei kukuks, seniks, kuni vanaema lambad karjamaale ajas, või koju tagasi tõi. Aastasena ukerdasin köögis seatapukünas, mis oli korralikult puhtaks küüritud just selleks otstarbeks. See oli minu mänguaed, kuni vanaema söögi tegi, ja et mina tema silme alt minema ei jookseks. Kui mu jalad juba tugevasti kandsid, sai ka mängumaa avaramaks. Ikka kummelimuru maja ees ja suur kraav, ääreni vett täis, sauna taga. Seal olid vanaemal karusmarja-, punase ja mustsõstrapõõsad. Maailma magusaimad marjad, mida ma vabalt käisin noppimas ja suhu pistmas. Rabarberid olid nii suurte lehtedega, et sinna sain ennast ära peita. Vahel ma seda vallatusest tegingi ja vanaema otsis mind kohe tükimat aega. Ega ma kaua suutnud peidus olla, ikka kukkusin itsitama ja nii vanaema minu salapaiga avastas. Maja ümber laiusid suured ja võimsad sirelid. Igal pool kasvas palju lilli, kaunid ja suursugused oma lihtsuses. Minu vanaema armastas lilli ja neid oli tal maja ümber palju kasvamas. Pihlapuud ja kased läbisegi andsid kuumal suvepäeval varju. Mets oli ka sealsamas ligidal. Punastest pihlakamarjadest tegin kaelakeesid endale, aga ka vanaisale ja vanaemale. Hiljem juba onulastele, kellest said minu mängukaaslased alles siis, kui olin kaheteistkümneaastane. Mäletan vanaema toa akna all suurt käokingapuhmast. Nüüd on mul omal need lilled kasvamas pisikesel aiamaalapikesel. Samuti pojengid ja iirised. Kõik, mis oli vanaema koduõuel olemas, püüdsin ma enda tillukesele maalapile ära mahutada. Loomalauda kõrval kõrgus suur kivi, umbes kolm meetrit lai ja kaks kõrge. Seal meeldis mulle tihti istuda ja mõtelda maailma asjade üle. Nii kaugele, kui minu lapsemõistus oskas minna. Seal ootasin ma ka igal õhtul vanaisa töölt tulekut.

Lauda ja suure kivi vahel patseeris karvane karumõõtu koer, kelle nimi oli Kaaru. Tema oligi aastaid minu ainuke mängukaaslane. Lahti teda kunagi ei lastud. Kardeti, et jookseb kaugele metsa ära ja otsi teda siis taga. Tol ajal olid koerad rohkem majavalvurid ja suurt hellitamist nendega ei olnud. Mul on ikka veel meeles, kuidas mõtlesin väiksena: “Kui seda sügavat kraavi ja suurt metsa ees ei oleks. Mis küll on seal paksu metsa taga?” Vahete-vahel käisin vanaemaga teisel pool kraavi. Jooksin heinamaal, pika rohu sees. Piilusin vahel metsa sisse, aga vanaema hoiatas: “Reelika, hoia metsast kaugemale. Metsas magab metsakutsu. Karu koopas puhkab. Neid ei tohi segada.”

Jäin nüüd hetkeks mõtlema: “Siis ei kardetud puuke ega usse, kes pika rohu sees varjul olid. Siis oli teine aeg. Kui ma vähegi nüüd mäletan, ei tulnud ükski puuk külge. Imelik, kas pole?”

Nii ma kasvasin vanaema ja vanaisa hoole all, muretsemata homse pärast. Alati oli kõht täis, puhas riie seljas ja vanaisa, õhtul töölt tulles, puistas mulle pihku alati pisikesi pruune pabulaid, öeldes: “Ma korjasin tee äärest jänesepabulaid, olid teised nõnna ilusad ja süüa sünnivad nad kah!” Need olid šokolaadist ja maitsesid imehästi. Vanaisa käis korstnaid puhastamas. Ta oli pikka kasvu ja hästi kõhna mees. Vanaema oli pisike ja sale naine. Kahjuks aga ei saanud ma kaua vanaisa hellust nautida. Ta lahkus siit ilmast, kui ma olin kümneaastaseks saamas. Silme ees on ikka veel vanaisa viimased eluaastad. Köögi kõrval, väiksemas toas, oli ukse taga pikk voodi, kus vanaisa lebas. Ta oli nagu luu ja nahk, näost lausa tumehall. Vanaisal oli kopsuvähk. Voodi ees maas asetses vana plekkpurk, kuhu vanaisa verist sülge aeg-ajalt sülitas. Ja ühel ilusal suvepäeval teda enam ei olnud meie keskel. Mäletan selgesti seda nukrat suvepäeva, kui vanaisa hauda lasti. Ma sain sellel päeval kümneaastaseks.

Suved olid maal põnevad. Me käisime vanaemaga sageli metsas vaarikaid, mustikaid ja seeni korjamas. Kui aga heinad laka peale toodi, olin abiks heinu tallamas ja tõstmas. Üks suvi ei lähe mul meelest. Võisin siis olla kaheteistkümneaastane ning olin jälle suvevaheajaks maale vanaema ja onu pere juurde tulnud. Onu tõstis hanguga suuri heinakuhilaid lakka, kui heinte seest pudenes uss tema jalge ette. Peale seda ei viinud ükski vägi mind enam üles heinte sisse. Madude hirm on tänapäevani veel alles. Uss oli vist uimane, aga minema ta roomas. Keegi teda tapma ei hakanud. Kindlasti oli see nastik, aga jube ikkagi. Kui olin saanud seitsmeseks, pidin jätma oma mängumaad ning minema tagasi linna, ema juurde. Selleks ajaks oli minu ema juba ära Tallinnasse elama kolinud ja töötas paberivabrikus. Enne seda töötas ta trammi konduktorina, kus müüs inimestele pileteid. Olin varem ka ema juures linnas olnud. Siis, kui vanaemal oli vaja omi asju ajada, tõi ta minu ema juurde mõneks päevaks. Sellest ajast on mul isegi oma “pärandus” ette näidata. Üks nendest oli kasuisa, kes tuli meie ellu, kui ma olin alles kahene. Ühel õhtul, kui ema jälle öisesse vahetusse tööle läks, hakkasin ma kõvasti nutma. Igatsusest ema järele. Kasuisa, olles veidi purjus, käratas mind vihaselt vakka. Kuri hääl pani mind, väikest tüdrukut, veel rohkem nutma. Suure vihaga lükkas kasuisa mind vastu pliidi teravat nurka. Kukkusin nii õnnetult, et parem kõrv sai tugevasti haiget. Alles hiljem selgus kibe tõde: ma ei kuulnud enam ühe kõrvaga.

Esimene koolipäev. Pikad, rohkem kui poole seljani, patsid valgetes lehvides. Sinine kleidike suure valge kraega. Uued kingad ja uhked valged põlvikud tuttidega. Nii kõndisin ma oma ema kõrval esimest kooliteed. Südames suur ärevus, sest kõik oli nii võõras. See oli esimene samm uude maailma. Olin täis lootust ja ootusi. Aga kõik ei läinud kahjuks nii, nagu ma oma kujutlustes olin enesele maalinud. Jah, mul oli imeline klassijuhataja, õpetaja Margna, juba vanem pedagoog. Temal aga oli terve suur klassitäis lapsi. Õpetaja silmad ei ulatunud igale poole. Ma sain tunda kurjust, kaasõpilaste põlgamist ja narrimist. Lapsed, nagu alati, olid ausalt julmad ja paljudele neist meeldis olla teistest üle ning alandada endast nõrgemaid. Mina ei osanud siis veel ennast kaitsta. Minu ema käis kolmes vahetuses vabrikus tööl. Sageli ajas ta mind üles hommikul kell viis. Enne tööleminekut punus mulle patsid pähe. Naabritädi ajas mind uuesti kella seitsme ajal üles, vaatas üle ja saatis uksest välja. Kooliteed käisin üksinda. Kool asus vaid ühe tänavavahe kaugusel ja suuri sõiduteid ei pidanud ma ületama.

Ma olin üksildlane ja vaikne laps. Teisi kartsin veidike. Kindlasti andis tunda vanaema-vanaisa juures kasvamine, kus teisi lapsi polnud ja ma pidin enesele ise sõpru välja mõtlema. Koolis ei leidnud ma kergesti sõpru. Rohkem seltsisin poistega. Üks tüdruk oli mulle sõbraks. Tiina, keda tema suurte prillide ja paksuse pärast narriti. Kui mina selle tüdrukuga seltsima hakkasin, hakati mind samuti narrima. Hakkas juba välja paistma, et ma ei kuule korralikult ning minu silmad vaatasid samuti veidikene viltu. Öeldakse, et omasugune leiab ikka teises sarnases tuge. Nii oli see ka meiega. Peagi vahetasin kooli. See juhtus vist viiendas klassis. Uueks kooliks sai väike armas kahekordne puumaja südalinnas. Sain seal käia kuni seitsmenda klassini ja jälle oli tagasi koolikiusamine. Lisandusid peksmised tüdrukute wc-s või mõne maja tagahoovis. Tihti olid mu riided puruks ja ema oskas vaid sõimata katkiste riiete pärast. Ta ei küsinud miks või kuidas. Tema nägi vaid materiaalset kahju. Ei, ma ei süüdista teda enam. Emal oli tol ajal raske. Nüüd ma tean, aga siis oleksin ma väga vajanud ema armastust ja mõistmist. Emal ei olnud minu jaoks aega. Ma ei mäleta, et oleksime vestelnud nagu ema ja tütar. Alles siis, kui olin saanud kuusteist ja juba tööl käisin, arutasime mõndagi maailma asjadest. Mitte kunagi ei rääkinud me oma hingevaludest. Tegelikult ma ju teadsin, et olin olnud soovimatu laps, ema ei tahtnud mind. Kibedasti valasin pisaraid peale järjekordseid kiusamisi ja solvanguid. Unistasin, et tuleks ometi hea haldjas, kes mu nende pahade juurest minema viiks. Kurjust oli minu elus piisavalt. Kasuisa püüdis mind vägistada, kui olin viieteistkümneaastane. Kell oli umbes üksteist öösel ja väljas südasuvi. Elasime mitmekesi koos ühetoalises korteris. Kardina taga magasid kasuisa ja ema ning mina eestoas kušeti peal. Sel ööl oli ema öises vahetuses tööl. Äkki tundsin läbi une, et midagi rasket matab mind. Rohkem ärkvele tulles tundsin vastikut alkoholi lõhna ja tatist suud enda põse vastas. Kogu oma jõudu kokku võttes suutsin ma kasuisa alt välja rabeleda. Ta oli suur ja paks mees. Haarasin tooli pealt õhukese suvekleidi ning jooksin uksest välja. Hea, et oli suvi, aga ööd olid ikka veel jahedad. Ma ei tundnud külma, jooksin nii, nagu kopsud lubasid, et ainult rutem jõuaks ema juurde. Tema aitab!

Isegi täna, seda kõike meenutades, väristan ma õlgu. Ikka olen mõtelnud, mis oleks juhtunud, kui ma poleks suutnud ennast vabaks rabeleda? Milline eluaegne mälestus ja vapustus noorele neiule. Terve elu oleks olnud ära märgitud. Vabrikus teati ja tunti mind juba. Olin oodanud ema igal palgapäeval vabriku väravas. Koos läksime alati ühte väikesesse kohvikusse. See oli meile juba tavaks saanud. Ikka tellisin siis tassi kohvi ja kolm suurt moorapead. Need olid minu lemmikud. Samuti olid seda äsja ahjust välja tulnud soojad, suussulavad võisaiad. Kui jõudsin vabriku väravaputkasse, lubas valvuritädi mind kohe vabrikusse. Seal möirgasid rasked ja suured metallist rullid, mis keerlesid ja paberimassi kuivatasid. Müra oli kurdistav. Siis ma veel ei teadnud, et varsti olen ka ise seal, üks neist töölistest. Sain emale kuidagi, läbi pisarate, kõik ära räägitud ja ta palus masinajuhilt luba koju minna. Siis helistas teele jäänud telefoniputkast kohe miilitsasse ja kui me koju jõudsime, viidi kasuisa juba minema. Samal ööl pakkis ema kasuisa riided ja muu vara ning tõstis kohvri ukse taha. Peale seda pole me enam kunagi kohtunud.

Me elasime emaga keldrikorrusel. Kõigil teistel olid väikeste ruutudega aknad, aga minu ema lasi teha suured, ühe klaasiga aknad, et valgust rohkem sisse pääseks. Päikene soojendas siis rohkem meie rõsket keldrikorterit. Tualettruum asus koridoris. Peale meie oli seal veel kolm korterit. Kõrval elas tore vanatädi, kes oli majahoidja ja mind kooli saatis, kui ema hommikuti tööl oli. Tema vastas elas üks vanaonu, kes kogu aeg haises kampri ja eetri järele. Mind, last, hirmutas ta. Otse meie korteri ukse vastas oli teine uks, mis viis keldriboksidesse, kus inimesed hoidsid juurvilju või oma vana mööblit. Teisele poole jäi veel üks perekond, kes pidevalt jõid ja riidlesid. Meie majja sai sisse lausa kolmest uksest, tänava- ja hoovipoolsest, samuti keldrikorruse uksest. Veel oli meil pisikene omaette õuenurk, kus majarahavas ikka nädalavahetustel kokku sai. Oma isast ei teadnud ma midagi. Ema lihtsalt ei rääkinud temast. Ühe korra vaid ütles ta mulle koha, kus isa elas ja nime. Ta palus mul seda meeles pidada. Isegi vanaema ei teadnud seda, et olin kaheteistkümneaastasena püüdnud leida oma isa, aga asjata. Kiri, mille ma kirjutasin ja ära saatsin, tuli tagasi teatega, et adressaat on teadmata. Nii jäigi see unustuse hõlma, ootama paremaid aegu. See oli siis, kui ma veel tädi juures elasin. Tädi Helju ja tema pisikene mees Juri. Mees oli rahvuselt venelane, aga rääkis eesti keelt hästi. Ei saanudki aru, kui hästi tähele ei pannud, et pisike aktsent on juures. Nad hoidsid mind siis, kui ema kukkus vabrikus vaagnaluu puruks ja pidi mitu kuud haiglas olema. Ma polekski tahtnud enam koju tagasi minna, nii hea oli elada tädi juures. Nendel endil, kahjuks, lapsi ei olnud. Esimest korda elus, sain ma seal süüa keedetud vähki ja maitsta angerjat.