Читать книгу Küsimärk on pool südant - София Лундберг - Страница 5

„Igaühele üks klaas. Ja ei mingit nääklemist.“

Väikesed käed haarasid punavalgest piimapakist, mille Elin just männipuust lauale asetas. Kaks kätepaari, küünealused mullased. Elin püüdis tetrapakki nende käest ära võtta, kuid vennad tõukasid ta jõuliselt küünarnukkidega eemale. Nad rääkisid läbisegi.

„Mina tahan enne.“

„Sa võtad liiga palju.“

„Anna siia!“

Range hääl kajas valjusti üle riidlemise.

„Aitab nääklemisest, ma ei jaksa enam. Kõige vanem võtab kõigepealt. Te teate reegleid. Igaühele kaks detsiliitrit. Kuulake Elini sõna!“

Marianne seisis, selg nende poole, tööpinna kohale kummardunult.

„Kuulsite nüüd. Kuulake ema sõna.“ Elin tõukas Eriku ja Edvini karmikäeliselt eemale. Poisid kukkusid köögisohvalt maha, laskmata lahti piimapakki, millest nad kramplikult kinni hoidsid. Kõik jäi täiesti vaikseks, kui nad ühe pruuni portselantaldriku kaasa vedasid. Nagu oleks õhk ühtäkki paks ja aeg peatunud. Järgnev klirin ja plärtsatus, kui kõik põrandal maandus, vallandas möirge, mis otsekui lõikus läbi õhu.

Seejärel vaikus ja suured silmad.

Üle linoleumpõranda valgus valge piimaloik, tilkus laualt maha ning valged nired tegid endale mööda rohmakaid lauajalgu teed. Ja siis veel üks röögatus. Selles karjes peituv viha lõhestas kogu toa.

„Kuradi tattninad, seda te just olete. Välja! Välja mu köögist!“

Elin ja vennad lahkusid kõhklemata, nad tormasid uksest välja põiki üle õue, saateks sajatused, mis täitsid endiselt kõik kööginurgad. Nad tõmbusid laudaseina vastas ühe kolahunniku taga kössi, tihedalt üksteise vastas.

„Elin, kas me nüüd ei saagi süüa?“ Vendadest noorem sosistas murduval häälel.

„Varsti ta rahuneb, Edvin, sa tead seda. Ära muretse. See oli minu süü, et taldrik katki läks.“ Elin paitas hellalt ta pead, kiigutades teda enda vastas.

Viimaks lasi ta oma vendadest lahti. Ta tõusis püsti ja läks ettevaatlikul sammul tagasi maja poole. Ta nägi ema küürutamas ja kogu majas kleepuvaid portselanitükke põrandalt üles korjamas, seda, kuidas ta need ükshaaval nimetissõrme ja pöidla vahel üles noppis. Kildude kuhi ta teises käes kasvas pikkamööda.

Köögiuks oli praokil, see kriuksus tugeva tuule käes lengerdades. Vihmaveetorust tilkus vett. Silk-solk. Elin kuulatas tähelepanelikult helisid. Majas oli vaikne. Marianne jäigi kükakile, pea longus ka veel siis, kui kõik killud olid kokku korjatud. Blanka nuuskis ta ees põrandat, limpsides mahaaetud piima. Marianne’il oli koerast ükskõik.

Elin valmistus sisenemiseks. Kuid ühtäkki tõmbus küürus kogu sirgeks. See liigutus pani Elini südame võpatama. Ta pööras ringi ning jooksis vendade juurde tagasi. Kiiresti üle kruusa, kannul järgmine röögatus. Ta kükitas virna taha. Marianne tormas ukse juurde ja heitis killud kui teravad mürsukillud üle õue.

„Jääge sinna, kus te olete, ma ei taha teid enam näha! Kuulsite? Ma ei taha teid enam näha!“

Killud said otsa. Marianne keerutas ringi ja otsis lapsi. Elin tõmbus kägarasse, pani käed ümber vendade, lubas neil peita pead vastu oma kõhtu. Nad julgesid vaevu hingata, kuulatasid tähelepanelikult igat väiksematki liigutust.

„Sellel kuul enam süüa ei saa. Kuulsite? Ei mingit sööki. Kuradi jõmpsikad! Kuradi tattninad!“

Käed vehkisid ikka õhus, kuigi polnud enam kilde, mida visata. Elin jälgis teda jõuetult avaustest sodihunniku vahel. Vana mööbel, lauad, peenrakastid ja muu, mille oleks pidanud juba ammu ära viskama, kuid mis olid hunnikusse jäänud. Lõpuks pööras Marianne ringi ja läks majja tagasi, käsi rinnal, nagu oleks südamesse valu löönud. Köögiakna kaudu nägi Elin, kuidas ema käekotis ja köögisahtlites tuhnis, kuniks leidis otsitu. Sigareti. Ta süütas selle, tõmbas sügavaid mahve ning puhus suitsurõngaid lae poole. Täiuslikke ümmargusi rõngaid, mis muutusid ovaalseteks, lagunesid siis suitsupilveks ning haihtusid. Need rõngad rahustasid teda, Elin teadis. Kui alles jääb vaid koni, viskab ta selle kraanikaussi ja siis on kõik möödas.

Nad istusid vendadega veel hetke paigal. Tihedasti kokku hoides. Edvinil pea maas. Ta lõikus mingi pulgaga maapinda ning joonistas kriipse ja ümmargusi ringe. Elin istus vaikselt, pilk majal. Kui Marianne lõpuks pärast pikka ja vaikset ootamist määrdunud köögiakna pärani lahti tegi, ronis Elin välja ja vaatas talle otsa. Naeratas kõhklevalt ja tõstis käe tervituseks. Marianne naeratas aimamisi vastuseks, kuid mornilt, kokkusurutud suuga.

Kõik oli jälle endine. Nüüd oli see möödas.

Aknalaual seisis kaks väikeste närtsinud õitega kuivanud priimulat. Marianne näpistas ära mõned õied, mis olid rohkem longus, ja puistas prügi peenrasse.

„Võite tagasi tuppa tulla. Vabandust. Ma lihtsalt vihastasin pisut,“ hõikas ta. Seejärel keeras ta neile jälle selja. Elin nägi, kuidas ta köögilaua taha istub. Elin kükitas ja korjas maast kive, viskas terve hulga õhku ja pööras käe teisipidi. Üks kivi oli peopessa jäänud, kuid libises sealt minema ning kukkus maha teiste sekka.

„Sa ei saa lapsi,“ narris Edvin.

Elin heitis talle vihase pilgu.

„Jää vakka.“

„Küllap ta ühe saab, üks kivi jäi ju pidama, korraks.“ Erik lohutas.

„Aga kullakesed, kas te päriselt usute, et mingi kivihunnik võib ennustada, mida tulevik toob?“

Elin ohkas ja kõndis maja poole. Poolel teel jäi ta seisma ja viipas vendadele.

„Tulge ka, nüüd hakkame sööma, mina olen näljane.“

Kui nad tagasi kööki jõudsid, istus Marianne sügavalt mõttessevajununa köögiakna ääres. Käes hoidis ta sigaretti, mille otsas oli pikk, maharaputamist ootav tuhasammas. Tuhatoos laual oli täis. Üks koni teise järel oli susatud selle põhja liiva sisse. Marianne’i nägu oli kahvatu, silmad vahtisid tühjusse. Ta isegi ei reageerinud, kui lapsed köögisohvale istusid.

Elin, Erik ja Edvin sõid vaikides. Keeduvorsti, igaüks kaks viilu, ja suurteks klompideks kokku kleepunud külmi makarone. Korralik ports ketšupit aitas need üksteise küljest lahti saada. Klaasid olid tühjad, Elin tõusis püsti, et vett tuua. Marianne saatis teda pilguga. Nägi, kuidas ta kolm klaasi täitis ja need lauale asetas.

„Kas te olete nüüd head?“ Ta hääl oli kärisev, justkui oleks ta alles ärganud.

Elin ohkas, vennad nihelesid tema taga köögisohval.

„Meil läks kogemata maha, emme, see polnud meelega.“

„Ninatarka mängid nüüd?“

Ta raputas pead.

„Ei, ei mängi, aga …“

„Jää vait. Vait. Mitte üht sõna selle kohta enam. Söö oma toit ära.“

„Palun vabandust, emme, see polnud meelega. Meil läks kogemata maha ja see oli minu süü, et taldrik puruks läks. Ära ole Eriku ja Edvini peale pahane.“

„Te tülitsete nii palju, kas te peate tülitsema? Alati. Ma ei suuda enam.“ Marianne oigas valjult.

„Meil pole täna piima vaja. Vesi sobib.“

„Ma olen nii kohutavalt väsinud.“

„Vabandust, emme. Meil on kahju. On ju, Erik? Eks ju, Edvin?“

Vennad noogutasid. Marianne kummardus kastruli kohale, kraapis seda veidi ja pistis lusika makaronidega suhu.

„Kas sa taldrikut tahad, emme?“ Elin tõusis jälle püsti ja läks kapi juurde, kuid Marianne peatas ta.

„Pole tarvis, teie sööge. Ainult lubage mulle, et te lõpetate tülitsemise. Peate kuu lõpuni vett jooma, rohkem meil raha pole.“

Erik ja Edvin liigutasid toitu taldrikul ja kahvel kriipis teravalt vastu pruune savinõusid.

„Sööge korralikult.“

„Aga emme, segada ju ikka võib? Makaronid on külmad ja kleepuvad.“

„Ja poleks olnud, kui te poleks tülitsenud. Sööge korralikult, ma ütlen.“

Edvin lõpetas söömise, Eriku pea vajus longu ja ta suskas makarone ettevaatlikult ja vaikselt kahvli otsa. Iga haru otsa ühe.

„Miks sa nii vihane pead olema?“ Erik sosistas ja vaatas Marianne poole.

„Te peate oskama süüa koos kuningaga. Kuulete. Minu jõnglased peavad ennast nii hästi üleval pidama, et nad võiksid ükskõik millal kuninga juures õhtustada.“

„No lõpeta ära. See on lihtsalt mingi asi, mida issi purjus peaga ütles. Me ei õhtusta kunagi kuningaga koos. Kuidas see sündida saaks?“ Elin ohkas ja pööras pilgu ära.

Marianne kahmas talt kahvli ja noa käest ning virutas need jõuga vastu lauda, nii et need põrkusid ning põrandale kukkusid.

„Ma ei jaksa. Ma enam ei jaksa. Kuulete või.“

Marianne korjas noa ja kahvli üles ja viis need kraanikaussi. Ta kolistas valjusti nõudega. Sedamoodi tõsiselt kurjaks läks ta siis, kui oli näljane, Elin teadis seda. Ta takistas vendi, kui need sirutasid käe, et makarone juurde võtta.

„Meie oleme söönud, emme, sulle jäi ka.“

Elin kõõritas vendade poole, kes istusid rõhutud vaikuses laua ääres, puhtaks kraabitud taldrikud ees. Edvin oma lopsakate rukkiblondide lokkidega, mida ei olnud veel maha lõigatud, kuigi ta oli seitsmene ja oli just kooli läinud. Need langesid kuldse joana kõrvadele ja kuklale. Ja Erik, vaid aasta jagu vanem, aga nii palju suurem, ka oma loomult. Tema juustes ei olnud kunagi olnud märkigi lokkidest. Marianne suges neid regulaarselt pardliga. Paljaks pöetud pea jättis nähtavale ta peast eemale hoidvad kõrvad.

„Teil on nüüd kõhud täis.“ Elin vaatas neid nõudlikul pilgul. Nad noogutasid vastumeelselt ja libistasid end põrandale.

„Kas tohib lauast lahkuda?“

Elin noogutas. Vennad kadusid ülakorrusele. Tema jäi sinna ja kuulas nõudepesukolinat. Jälgis kühmus selga, mis küürutas liiga madala tööpinna kohal. Ühtäkki liigutused seiskusid.

„Meil on ju ikkagi hea, on ju?“

Elin ei vastanud. Marianne ei pööranud ringi. Nende pilgud ei kohtunud. Kolistamine jätkus.

„Mida ma ilma sinuta teeksin? Ilma su vendadeta? Teie olete minu E-de kolmikvõit.“

„Oleksid äkki vähem vihane?“

Marianne pööras ümber. Päike paistis köögiaknast sisse, mistõttu ta prilliklaaside pind nägi määrdunud välja. Ta vaatas Elinile otsa, neelatas pingutatult ja läks siis kastruli juurde. Ajas suust lusikatäite kaupa külmi makarone sisse.

„Kas teil said kõhud täis? Kindel?“

Marianne pressis ennast köögisohvale tema kõrvale, silitas käega pehmelt ta juukseid.

„Sa oled mulle suureks abiks, ma ei saaks ilma sinuta üldse hakkama.“

„Kas meil päriselt ei ole raha? Isegi natukeseks piimaks? Sa ju ostad suitsu.“ Elin ütles viimased sõnad pominal, pilk laual.

„Ei. Sellel kuul mitte. Suitsud on varsti otsas, mul pole raha, et neid juurde osta. Lasin auto ära parandada, seda on meil vaja. Süüa tuleb seda, mis sahvris on, seal on veidi konserve. Ja kraanist tuleb vett, joo, kui näljane oled.“

„Helista siis vanaemale. Küsi abi.“ Elin vaatas talle anuvalt otsa.

„Mitte eluilmaski,“ ta raputas pead, „kuidas tema aidata saaks? Nad on ju sama vaesed kui meiegi. Mul pole mõtteski kurta.“

Elin tõusis püsti ja urgitses sügavalt kitsaste teksapükste taskust. Ta koukis sealt välja kaks kapslit, ühe kollase pliiatsijupi, kaks määrdunud ühekroonist ja kaks viiekümneöörilist.

„Mul on see.“ Ta asetas need ükshaaval Marianne’i ette üksteise otsa.

„Selle eest saab ühe liitri. Mine homme poest läbi, kui tahad. Aitäh. Saad pärast neli krooni tagasi, kui ma raha saan. Ma luban.“

Elin hiilis majast välja. Õue jahedasse videvikku. Marianne jäi vaikselt köögilaua taha istuma. Järgmine sigaret sõrmede vahel.

***

Elin luges vihmaveetorust tilkuvaid piisku. Need nirisesid pikkamisi läbi männiokaste, mis olid vooluava ummistanud. Kostis tuhmi solinat, kui need sinisesse plastmasstünni langesid, mille Marianne mingist naabertalust kohale oli vedanud. Selles oli hoitud tõrjevahendit. Tõrje. Elinile meeldis see sõna ja selle tähendus. Ta soovis, et tünnis oleks säilinud veel ivake tõrjet, mida võiks vajadusel laenata. Ta heitis nähtamatu loitsu tünni suunas ja sisistas kähedalt:

„Tõrju nüüd. Lase käia ja tõrju kõike. Kõike, mis on pahasti.“

Seal majanurga taga oli tema salajane paik. Maja tagaküljel, kuhu keegi kunagi ei viitsinud tulla, kus kadakapõõsad kasvasid tihedalt vastu majaseina ja kus okkad torkisid jalataldu, kui ta oli paljajalu. Ta oli nüüdseks juba pool oma elust seda peidupaika kasutanud. Viieaastasest saadik. Kui oli vaja omaette olla. Või kui keegi tema peale kurjaks sai. Kui isal oli keel pehme. Kui ema nuttis.

Ta oli endale okstest tooli ehitanud ja see ootas teda seal seina vastu toetudes alati. Sellel võis ta istuda ja mõelda, ta kuulis oma mõtteid palju paremini üksinda olles. Katus ja plastmassist vihmaveetoru kaitsesid ta pead vihma eest, kuigi ainult siis, kui ta istus tihedasti seina vastu surutult. Ta toetas pea tahapoole, sulges silmad, lastes vihmapiiskadel kulunud teksapüksid märjaks teha. Pükstele tekkisid tumedad laigud ning külm levis jäise tekina mööda reisi. Ta jättis jalad üha tugevneva vihma kätte, lasi neil ikka märjemaks saada, üha rohkem külmetada. Tünni langevad piisad krabisesid üha kiiremini. Ta keskendus sellele helile, loendas ja pidas numbreid meeles. Koolis oli keerulisem. Sealsed helid ei olnud kunagi puhtad, mitte kunagi nagu siin. Seal oli alati teisi segavaid hääli: kisa, juttu, sahinat, kehade hääli. Elini aju registreeris kõik, kuulis kõike. Numbrid peas segunesid, ta kaotas järje, ei suutnud keskenduda. Ta oli lootusetu juhtum, ta oli kuulnud, kuidas õpetaja seda arenguvestlustel Marianne’ile ütles. Matemaatikas lootusetu. Lootusetu kirjutamises, nii et õpetaja aru saaks, mis kirjas on. Lootusetu enamikus asjades. Pealegi kriminaali tütar. Kõik lapsed koolis rääkisid sellest, õpetajad ka, kui nad arvasid, et ta ei kuule. Nad sosistasid, kui ta möödus. Ta isegi ei teadnud, mida see sõna tähendab.

Ainus, kes teda alati kaitses, oli Fredrik. Tema oli kooli kõige tugevam ja kõige targem poiss. Ta võttis Elinil ikka käe alt kinni ja tiris ta endaga kaasa, sajatas midagi neile, kes liiga tegid. Kord küsis Elin ta käest, mis sõna see selline on, see kriminaal, kuid tema vaid naeris ja ütles, et mõelgu parem millelegi muule. Millelegi, mis teda rõõmustab.

Ta aimas, et siin oli midagi pistmist sellega, et isale tuldi järele ja ta viidi minema. Politseist. Ja et ta enam kodus ei ela. Elin tundis temast iga päev puudust. Isa arvates ei olnud Elin kunagi lootusetu, tema ei saanud aru, mis mõtet on koolis tubli olla. Tüdruk oli talle ikka töökojas abiks ja sellega sai ta alati hästi hakkama. Vähemalt isa ütles nii.

Nüüd aga ei ole enam võimalik teda aidata. Mitte kunagi enam.

Maja taga oli hea istuda. Seal, kus oli kuulda vaid veepiiskade tuhmi tärinat tünnivee pinnal ja männilatvu sasiva tuule sahinat, kuulis ta omaenda mõtteid.

Ta vajas aega. Seda vaikset aega. Mõtlemiseks. Arusaamiseks. Ta mõtles põhiliselt sellele, kuidas elu vanglas on. Seal, kus isa elab. Ta mõtles, kuidas helid seal kõlavad. Kas isa on täiesti üksi oma mõtetega nende trellide taga, mis kaitsevad ümbritsevat maailma tema eest. Kas seal on üldse trellid või lihtsalt tavalised uksed? Võib-olla on nad paksust rauast ja läbistamatud. Sellised, mida ühegi maailma pommi jõud ei suudaks avada. Uksed, mis püsivad ka siis, kui kogu maailm nende kõrval kokku vajub.

Ta mõtles, mis tunne võib olla, kui isa kurjaks läheb ja rusikatega vastu ust virutab. Kas see teeb haiget, kas ukse sisse tuleb auk nagu kodus.

Pühapäeviti oli külastusaeg, seda oli Elin ühest Marianne’ile tulnud kirjast lugenud. Nii ootas ta igal pühapäeval, et nad sõidaksid praamile. Et see viiks nad teisele poole merd mandrile ja vanglasse. Et valvurid võtaksid oma suured kõlisevad võtmekimbud välja ja keeraksid selle raske ukse lukust lahti ning laseksid isa vabadusse. Nii et Elin saaks talle sülle joosta ja tunda ta suurte käte soojust, kui isa ta selga paitab ja liiga paljudest sigarettidest kähedal häälel sosistab: „Tere, mu Esimene“.

Ta ootas asjata.

Nad ei sõitnud mitte kunagi. Marianne’il oli saanud villand, sedasi ütles ta kõikidele, kes küsisid. Ta ütles, et ei tunne mehest puudust, mitte kõige vähematki. Kord, kui üks naaber küsis, ütles ta suisa, et oleks parem, kui mees seal vanglas mädaneks. Et ei peaks teda enam nägema. See tõi Elinile silme ette hirmsad pildid, mis ei tahtnud kaduda. Ta nägi, kuidas keha hallitusest roheliseks tõmbub ja aeglaselt külmal hallil betoonpõrandal loiguks kahaneb.

Õnn oli, et tal oli oma võlupaik. Seal ta istus, päev päeva järel, seltsiks vihmapiisad, tuul, päike, pilved, puud ja sipelgad, kes ta jalgu hammustasid. Ta mõtles tihtipeale, mida isa tegi, mis oli nii hirmus, et nad pidid ta trellide taha panema. Kas ta tõepoolest oli päris pätt.

Silk, solk, silk, solk. Nelisada seitse, nelisada kaheksa, nelisada üheksa. Ta loendas ja mõtles. Aeg jäänuks justkui pisut seisma. Äkki oli isal sama lugu, seal kaugel vangimajas. Elin pidas aru, mida isa sellisel juhul kogu oma ajaga teeb. Kas ka tema loendab katuselt langevaid piisku.