Читать книгу Küsimärk on pool südant - София Лундберг - Страница 7

„Ta oli eile ka siin.“

Nähes Marianne’i ja Elinit klaasuksest sisenemas, tõusis poeomanik Gerd püsti. Elini liigutused kangestusid, ta jäi ukseavas seisma. Marianne läks edasi sisse.

„Jah, mis siis sellest? Mina saatsin ta, see pole ju ometi esimene kord, kui ta üksi siia lippab,“ torises Marianne ja võttis virnast ostukorvi.

Gerd astus Elini juurde ja võttis tal hellalt õlgade ümbert kinni.

„Kas sina räägid või mina?“ sosistas ta Elinile kõrva, hingeõhk lõhnas kohvi järele.

Elin raputas pead ja vaatas anuvalt tema poole, kuid Gerd ei teinud sellest välja.

„See preili siin püüdis liitrit piima varastada.“

„Elin! Tema ei varastaks ealeski midagi, tal oli maksmiseks rahagi kaasas.“

„Tõesti, ühe liitri eest ta maksis. Aga selle eest mitte, mille ta kampsuni alla peitis.“

Elin nägi, kuidas Marianne’i suu kriipsuks muutus. Ema kõndis poes ringi ja valis hoolikalt, milliseid kaupu korvi panna. Huultelt oli näha, kuidas ta maksumust peas hoolega kokku liidab. Need liikusid iga numbriga, mis eelmisele lisandus. Elin seisis endiselt Gerdi embuses, tihedalt tema vastas. Naine oli soe ja pehme ning hingas raskete aeglaste hingetõmmetega. Gerd lõhnas juukselaki järele, hallid lokid katsid korrapärase lainelise vaibana ta pead. Nad mõlemad saatsid Marianne’i pilguga. Lõpuks tuli Marianne tagasi ja asetas korvi põrandale. Selles oli pakk makarone, sai, porgandid ja sibul.

„Kuradi jõmpsikas,“ sisistas ta ja puuris oma pilgu Elini omasse. „Me oleme vaesed, aga me ei varasta. Ja mul on tõsi taga.“

„Kuidas teil kodus on? Kas on raske olla omapead? Sul on ometi söögi jaoks raha?“ Gerd silitas Elini pikki juukseid.

Marianne pööras pea ära.

„See oli ainult üks koerustükk. Eks ole, Elin? Ühe korraliku keretäie peaksid sa saama. Ja saad kah,“ sisistas ta.

Elin noogutas ja vaatas kohmetult maha. Naiste jutt käis üle tema pea.

„Sa ikka hoolitsed tüdrukutirtsu eest korralikult? Nii et ta ei muutuks temasarnaseks.“

„Temasarnaseks? Mida sa sellega mõtled?“

„Noh, kriminaaliks. See võib edasi kanduda.“

„Elin ei ole kriminaal. Ta eksis, aga kriminaal ta ei ole. Millest sa räägid? Lõpeta see pidev muretsemine.“

Gerd toksis Marianne’i kaubad vaikides kassast läbi. Marianne jälgis kasvavat summat ja näppis münte oma tillukeses rahakotis. Kimbatuses tõstis ta saia välja.

„Ma unustasin, meil kodus on veel saia, mis tuleb enne ära süüa. Võta see maha.“

„Sul on kõiges selgus majas.“ Gerd naeratas ja parandas summa kassaaparaadis ära. Marianne ulatas hunniku münte.

„Kui seda veelkord juhtub, kui Elin mõne rumaluse teeb, võid mulle ju kohe helistada. Nii et ma sellest teada saaksin.“

„Jah, ma oleksin pidanud helistama. See läks mul lihtsalt meelest. See oli vaid liiter piima. Aga selge see, et varastada ta ei tohi.“

Elin kogus kaubad kokku ja pistis need riidest kotti. Ta pea oli longus. Gerd ulatas talle pulgakommi, ta kõhkles seda vastu võttes, kuni nägi Marianne’i noogutust.

„Muide, kuidas armastuses läheb kah? Püüad ometi kellegi teise leida, kui nüüd Lassest lahti said? Üksi elamine ei saa tervisele hästi mõjuda.“

„Kellegi leida? Kust ma sinu arust otsima peaksin?“

„Küllap keegi välja ilmub, küll sa näed. Muidu tuleb ilmselt Lasse tagasi võtta, kui ta jälle välja saab.“

„Tagasi võtta? Mida? Aga ta ei ole ju …“ Marianne sai pidama ja noogutas ukse suunas. „Elin, mine sa ees, ma tulen kohe.“

Elin kadus uksest välja ja enne, kui uks kinni paugatas, kuulis ta naiste jutu jätkumist, innukat sosinat.

„Ta on arust ära, ta on lihtsalt üks jälk röövel, kes hirmutab inimesed surmani ära. Ta oleks selle naise peaaegu ära tapnud ja sellepärast ta kinni istubki. Minu arvates on see ta õige koht.“ Marianne’i hääl kõlas ärritunult.

„Jah, sul on õigus. Ilmselt oli ta purjus, mehed teevad nii palju lollusi, kui nad joonud on.“ Gerd püüdis teda rahustada.

„Meil on nüüd parem, et sa teaksid, pole kedagi, kes ringi tuigerdaks ja meile surmahirmu peale ajaks.“

Uks läks Elini järel kolinal kinni. Hääled vaikisid. Ta istus poetrepi ülemisele astmele. Mört oli seina küljest lahti tulnud, paljastades punased klinkerplaadid, samasugused nagu sahvripõrandal. Ta näppis seda, tõmbas väikseid tükke lahti ja viskas neid tee peale veelompide suunas. Lompide taga laiusid põllud ja mets ning nende taga asus ümbruskonna kõige suurem talu. Kus oldi nii rikkad, et ühes majatiivas oli bassein.

Mõned uduviirud lähenesid lähimalt põllult, sinna, kus veel nädala eest voogas ilus rukkiväli, olid kombainist jäänud vaid viljakõrred. Tundus peaaegu, nagu oleksid kerged pilvekesed taevast alla sadanud ning uduks muutunud. Ometi õnnestus päikesevalgusel sealt läbi tungida, pannes taimestiku ta silme ees helkima. Ta pilk peatus kogu sellel ilul.

Selja tagant lähenesid sammud ja panid ta südame taguma, ta kuulis linoleumpõranda kriuksumist hoolimata suletud uksest. Kiiruga jooksis ta trepist alla ja kadus majanurga taha. Sealt nägi ta, kuidas Marianne uksest väljus ning maantee ja kodu poole kõndis. Õlal kandis ta pooleldi täis riidest kotti ja pilk püsis enda ees asfaldil.

***

Gerd kükitas saiariiuli ees, kui Elin tagasi poodi astus. Ta sättis saiapakendeid üksteise otsa ja pillas uksekella helina peale ehmatades terve virna maha. Ta naeratas, kui ümber pööras ja nägi, kes tuli.

„Tere, pisike. Tulid tagasi? Kas ema sai sinu peale väga kurjaks? Vabandust. Ega ta sind ometi löönud, nagu lubas? Ma pidin talle ära rääkima, saad ju aru?“

Elin kehitas õlgu. Teksapükste taskust paistis välja pulgakommi pulk, ta võttis selle välja, tõmbas paberi ära. Seejärel istus ta Gerdi kõrvale põrandale, pulgakomm suus. Ta ulatas saiapakendid Gerdile, kes need õigele kohale seadis.

„Mõtle, kui vahva, et mul täna abikäsi tuli. Just siis, kui seda kõige rohkem vaja läks. Nüüd on rukkileiba Grindele ja Skogaholmi saia Lindkvistidele ja Petterssonidele.“

„Kust sa tead, kes mida ostab?“

Gerd kõkutas naerda.

„Ma tean paljutki. Siirupisai oli sinu isa lemmik. Ja äkki sinu oma ka? Kas on nii?“

Elin noogutas, Gerd ulatas talle ühe pätsi.

„Võta see endaga koju kaasa, selle kehtivusaeg lõpeb täna. Ma viin saia alati sel päeval koju, kui tähtaeg täis saab, ja panen sügavkülma. Siis see säilib. Ma võin sulle iga nädal saia anda, kui teil kodus keerulised ajad.“

„Aga ema arvab siis, et ma lihtsalt võtsin selle.“

Gerd silitas ta põske.

„Siis mitte, kui mina talle ütlen, et see on sai, mille me muidu minema viskame. Te peate selle nelja viilu kaupa sügavkülma panema ja siis välja võtma, kui tarvis läheb.“

Elin hoidis pätsi tihedalt põse vastas. Tõmbas õrna saialõhna sügavale kopsudesse.

„Ma saan aru, et teil on praegu raske, kui isa on ära. Ta tuleb varsti koju, küll sa näed,“ jätkas Gerd.

„Ema ütleb, et üle meie läve ei astu ta enam kunagi.“ Elin surus huuled kokku ja paistis nukker.

„Kas ta ütleb sedasi? Nojah, võib-olla siis ongi nii. Aga tal saab kindlasti olema oma ukselävi. Ja sellest võid sina üle minna.“

Elin noogutas.

„Kas sa tahad sellest veidi rääkida?“

Elin raputas pead. Gerd kallistas teda ega lasknud enne lahti, kui Elin ise ennast lahti väänas.

„Räägitakse, et isa on mõrtsukas ega tule enam kunagi tagasi,“ ütleb ta pominal.

„Kes sedasi räägib?“

„Koolis. Nad ütlevad, et ta on kinni pandud ja võti on minema visatud. Et ta on seesamune kriminaal või kuidas seda öeldaksegi.“

Gerd vangutas pead ja tõstis käe tüdruku põsele. Käsi tundus soe ja kare.

„Ja mida sa ise arvad?“ küsis ta.

Elin kehitas õlgu. Pulgakomm oli peaaegu otsas, ta tõmbas selle suust välja.

„Mida ta nii hirmsat tegi? Miks keegi minule midagi ei räägi?“

„Nojah, igatahes kedagi tapnud ta ei ole, selles võid sa kindel olla.“

Gerd naeris ja kõõritas ukse poole. Otse selle taga pidurdas järsult üks sinine Volvo ja välja ronis pikk punase ruudulise särgi ja kauboikübaraga mees. Ta tuli trepist kahe suure sammuga üles ja tõmbas ukse lahti.

Elin kallutas ennast Gerdi vastu ja sosistas.

„Kas on tõsi, et Grindel süüakse igal laupäeval veisefileed?“

„Eks sa küsi Micke käest. Või Fredriku.“

Elin raputas pead.

„Ei, ära midagi küsi, lihtsalt keegi ütles seda. See ei saa tõsi olla.“

„Sa ei peaks nii palju kuulama, mida teised räägivad. See olgu tänane õppetund.“

Gerdi nägu lõi särama, kui Micke uksest sisse tuli. Ta käis mehel riiulivahedes järel ja rääkis vahetpidamata. Elin jäi istuma ja saiapakendeid kohendama. Kui mees temani jõudis, ulatas ta talle rukkileiva.

„Terekest, sõber. Kust sa tead, mida ma tahan?“

Ta kükitas Elini kõrvale, üks käsi toetumas vastu riiulit. Suurel tumedal higiplekil kaenla all oli kirbe lõhn. Elin vaatas üles Gerdi poole.

„Ta on hea äraarvaja, see pisike,“ naeris Gerd.

„Jah, seda peab küll ütlema.“

Mees pistis käe taskusse ja võttis sealt viiekroonise. Ta näppis seda ja viskas siis kõrgele õhku. Elin nägi, kuidas see pöörles ja päevavalguslampide käes säras. Münt kukkus tema poole ja ta sirutas käe välja, et see kinni püüda.

„Võta see endale, osta midagi head, ainult enda jaoks.“

Micke pööras talle selja, naeratas rahulolevalt Gerdile ja läks kassasse, korv toiduaineid täis. Gerd valas ta oma imetlusega üle ja kuulas tähelepanelikult, mida mees räägib. Elin istus paigal, kuni kuulis, kuidas mees poest lahkus ja sinisesse Volvosse ronis. Kui auto käivitus, läks Elin piimakülmkapi juurde ja võttis sealt punase tetrapaki. Ta võttis selle endaga Gerdi juurde kaasa ja asetas kassaletile.

„Ma tahan selle osta. Kas sa kirjutaksid paberi peale ja selgitaksid emale, et ma ei varastanud seda? Ja leiva kohta?“