Читать книгу Küsimärk on pool südant - София Лундберг - Страница 8

Lift kriuksub ülespoole sõites, otsekui oleksid seda vedavad trossid kohe katkemas. Peeglid toovad Elini keha iga nurga alt nähtavale, ta näeb omaenda peegelpilti kõikjal. Ta tõmbab käega üle kumeruse seljal, mis kleidi alt välja joonistub, otse talje kohal. See ilmus sinna peale neljakümneseks saamist ja seda pole võimalik maha saada. Ta kummardub ettepoole ja uurib oma nägu. Otsib ilu, mis seal ennemalt oli, kuid näeb vaid tumedaid varje silme all ning kurdusid, mis põsenahale on tekkinud. Liftiuksed avanevad ja tema ees on läikiv valge põrand, mis kuulub talle. Elin astub sammukese ja keerab tule põlema. Diivanil istub Sam, toetudes tahapoole, käed põlvedel koos. Silmad on kinni, näos rahu. Isegi magades hoiavad ta suunurgad pisut ülespoole. Ta näeb alati rõõmus välja, kuidagi õnnelik. Sellesse Elin armuski. Õnne. Turvalisusesse.

Ta hiilib mehest mööda, patakas kirju käes. Tipib kirjutuslaua juurde ja paneb Rootsist tulnud kirja ülemisse sahtlisse, ülejäänud selle peale virna. Seejärel hiilib ta tagasi ja poeb mehe kõrvale. Mees oigab vaevukuuldavalt, nagu oleks ta just üles ärganud.

„Vabandust. Läks pikalt,“ sosistab Elin ja suudleb teda põsele. Mees võpatab, justkui oleks suudlus olnud elektrit täis.

„Kus sa olid? Mis kell on?“ pomiseb ta.

„Mis mõttes?“

„Sa lõhnad veini järele. Sa jätsid õhtusöögile mu vanematega tulemata. Nemadki hakkavad ilmselt huvi tundma, millega sa tegeled.“

Elin kehitab õlgu.

„Ma võtsin lihtsalt klaasikese, teel stuudiost koju. Ma olin üksi. Võtted venisid pikemaks, oli üks hirmus inimene. Enesekesksed näitlejad, kui sa vaid teaksid.“

Ta ohkab sügavalt ja toetab pea diivani seljatoele, tõstab jalad diivanilauale.

„Sa oleksid jõudnud nendega kohtuda. Nad alles läksid.“

„Kes?“

„Kas sa ei kuula või? Minu vanemad. Kas sulle ei tule meelde? Me kutsusime nad õhtusöögile, et Alice’it ja seda tantsu asja tähistada, seda, et ta kooli sisse sai. Me rääkisime isegi teraapias, et see on meie jaoks tähtis.“

Elin tõstab käe suule, kui talle äkki meelde tuleb.

„Vabandust,“ sosistab ta.

„Sedasi ütled sa alati. Aga kas sa seda kunagi ka mõtled?“ Sam raputab murelikult pead. Naine paneb ta ohkama.

„Ma mõtlen seda tõsiselt. Vabandust. Ma unustasin ära. Praegu on nii palju asju, sa ju tead, kuidas see on. Tiim, ma ei saa lihtsalt minema jalutada … kõik sõltub minust. Ilma minuta ei tule pilte. See pole mõni tavaline töö.“

Sam tõmbub ta puudutuse eest kõrvale, tõuseb püsti ja läheb lohiseval sammul magamistuppa.

„Ma ootasin, et sa head ööd sooviksid. Vähemasti. Et sa räägiksid minuga, mõtleksid minule.“ Sam viibutab oma telefoni.

„Vabandust. Nüüd olen ma siin. Ma kiirustasin kohe koju, kui sa kirjutasid, tahtsin siin head ööd soovida. Kas Alice on siin? Kas ta ööbib täna kodus? Palun ütle, et ööbib.“

Sam peatub, ent ei pööra ümber.

„Ta läks juba üheksa ajal ära, ütles, et tal on homme varakult tund. Aga minu arvates oli ta pettunud, ilmselt peaksid sa talle helistama,“ turtsub ta.

Elin ei vasta. Ta on juba poolel teel katuseterrassile. Seal vajub ta ühte tooli ja viskab kingad jalast. Ta sikutab oma telefoni välja ja kirjutab Alice’ile sõnumi.

Anna andeks, kullake, jäin töölt tulekuga hilja peale. Vabandust.

Ta vaatab sõnu, mis just teele läksid. Lisab mõned punased südamed, saadab ka need, ja asetab telefoni siis kõrvalseisvale toolile tagurpidi.

Puupind tundub jalataldade all soe. Ahi, mille ehitamist Sam nii oluliseks pidas, kui nad sisse kolisid, suitseb veel. Ta vabiseb, kui suitsu näeb, tõuseb püsti ja lükkab siibrid korralikult kinni, et kõik hõõguvad söed sees kustuksid.

„Mis see on?“

Sam tuleb õue tema juurde. Käes hoiab ta tähekaarti, lehvitades seda Elini näo ees.

„Ma arvasin, et sa magasid, kui ma jõudsin?“

„Mis siin kirjas on? Mis keel see on?“

„Ma ei tea.“ Elin kehitab pisut õlgu.

„Sa ei tea, aga sa peitsid selle ära?“ Sami näoilme on resoluutne, ta ei usu naist. Elin neelatab pingutatult. „Ma ei peitnud seda ära, ma panin selle lihtsalt sahtlisse.“

„Ja sul ei ole aimugi, kes selle saatis?“ Sam toob kuuldele sügava ohke.

„Ma tõesti ei tea, ausõna. See peab olema mõni hullumeelne austaja. Mõni fänn. Ma ei tea isegi, mis keel see on. Sina tead?“

Sam astub sammu terrassiservale lähemale, hoides kaarti üle serva.

„Sellegipoolest peitsid sa selle ära? Ma ei usu sind. Räägi, kes selle saatis!“

Elin raputab pead.

„Ma ei tea.“

„Nii et sellest pole midagi, kui ma selle lahti lasen?“

Sam kinnitab pilgu tema omasse. Nad põrnitsevad teineteist. Kui naine ei vasta, laseb ta lõpuks kaardist lahti, nii et tuul selle minema viib. Elin sirutab käe kaardi järele, kuid see liigub liiga kiiresti. Ta näeb seda alla tänava poole kadumas, saadab seda pilguga, käed kramplikult ümber terrassirinnatise. Paber laperdab ja keerleb nagu parv tormisel merel. Nad jälgivad, kuniks see nägemisulatusest kaob. Seejärel pöördub Sam tema poole.

„Nii et see ei tähenda midagi?“

Elin püüab säilitada rahu. Sam ei anna alla.

„Ma ju näen, et sa oled endast väljas.“

Elin raputab kergelt pead ja sirutab käed tema poole.

„Ma ei tea, millest sa räägid. Kallis, palun, mul oli pikk päev ja ma pean nüüd magama. Ma pean homme ka varakult tõusma.“

Sam taganeb, tõukab ta käed eemale.

„Laupäev on.“

„Kallis.“

„See sõna oleks mulle paremini sobinud.“

„Mis mõttes?“

Sam ei vasta. Ta pöörab selja ja kaob magamistuppa. Ta sammud kõlavad valjult põrandal.

Elin ei lähe talle järele, ta hiilib esikusse ja sõidab liftiga alla. Ta on paljajalu ja asfalt kraabib jalataldu, kui ta mööda tänavat edasi-tagasi jookseb ja kaarti otsib. Ta ei näe seda mitte kuskil. Äkki jäi see alla lennates mõnele rõdule pidama? Ta pilk otsib kõikidest nurkadest ja majade sissepääsude juurest, kuid asjata.

Ta kallutab pead tahapoole ja vaatab üles maja suunas, otsides täpset kohta, kus mees kaardist lahti lasi ja järgib mõeldavat teekonda silmadega. Äkki puhus tuul selle ümber nurga, teisele tänavale? Ta jookseb Broome Streetile. Ümber nurga pöörates põrkub ta ühe vana naisega peaaegu kokku. Naise juuksed on hallid ja rasvased, seljas on tal roheline lontis dressipluus, mille kõhul on suured plekid. Ühes käes hoiab ta tähekaarti, teises kokkurullitud tekki, mis on nahkrihmaga kokku seotud. Elin püüab kaarti tema käest ära võtta, kuid naine sisiseb tema suunas, näitab hambaid, on pilves millestki, mis ei ole alkohol. Elin tõmbub tagasi.

„See on minu oma, palun, kas ma saaksin selle, mul kukkus see alla.“

Naine raputab pead. Elin otsib taskutes sobrades raha, kuid need on tühjad. Ta näitab oma tühje käsi.

„Palun. See on ühelt inimeselt, kes mulle palju tähendab. Mul pole sulle raha anda, ma võin tuua, kui sa ootad. Aga palun, anna see mulle,“ ütleb ta alistunult.

Naine raputab pead ja surub kaardi vastu rinda. Üks nurk läheb ta keha vastu kortsu. Elin raputab pead.

„Palun olge sellega ettevaatlik. See on kelleltki, keda ma … kes tähendab minu jaoks väga palju. Palun.“

Naine vaatab teda nukral pilgul, ta noogutab.

„Ahah, saan aru, saan aru. Armastus, armastus, armastus,“ pobiseb ta ja laseb paberist lahti, nii et see langeb Elini paljaste jalgade ette maha.