Читать книгу Küsimärk on pool südant - София Лундберг - Страница 9

Maantee oli inimtühi. Kevadine kelts oli asfaldiserva ebaühtlaseks ja sakiliseks lõhkunud. Pikad praod ulatusid üle terve teeriba, valged servajooned olid kahvatunud ning maha kulunud. Elin hüppas ühelt joonelt teisele. Tühi riidest kott käe otsas laperdas ta selja taga tuules. Ta hüppas keskendunult. Maandus õhukestes kingades varvastele.

Ühtäkki oli keegi tema ees. Naer ja liikumine. Poiss hüppas temast kaugemale, võttis kaks triipu korraga, käed kõrgele õhku sirutatud. Tal oli seljas sinine kombinesoon ja jalas rohmakad saapad. Pealaest jalatallani porine. Ta peatus ja naeratas Elinile. Raske oli poripritsmeid ta näos tedretähnidest eristada. Elin võttis hoogu ning hüppas temast mööda, sedapuhku kaks triipu korraga. Peaaegu.

„Jõua järele, nääps.“ Ta narritav hääl ärritas Elinit, kes võttis veel rohkem hoogu, hüppas uuesti, aga puudutas maad just enne triipu.

Ta pööras ümber ja saatis poisile vihase pilgu. Poiss naeris valju häälega.

„Sa ei saa kunagi minust tugevamaks. Anna alla. Mina olen poiss, tead ju küll.“

„Ma veel näitan sulle. Ühel päeval,“ sisistas Elin ja pistis keeleotsa väljakutsuvalt kokkupressitud huulte vahelt välja. Seejärel läks ta risti üle tee ja pistis poe poole jooksu.

Ukse ees seisis järelhaagisega traktor. See oli puust kaste täis. Juurviljad, kartul, porgandid ja kaalikad otse mullast. Micke astus uksest välja. Ta heitis lastele vihase pilgu.

„Tere, Elin. Fredrik, sina teed nüüd tööd, lase käia, ei mingit mängimist,“ hõikas ta, hääl kõmises, otsekui tuleks sõnad sügavalt kõhupõhjast.

Fredrik sikutas Elinit mööda joostes kergelt juustest. Ta võttis haagiselt kaks suurt kasti, need ulatusid tal üle nina ja raskus vajutas ta kössi. Elin haaras ülemisest, püüdes seda temalt ära võtta.

„See on liiga raske, ma võin sind aidata. Mul pole kiiret.“

Fredrik raputas pead.

„Paps läheb siis endast välja. Lase lahti. Ma jaksan, küll ma hakkama saan.“

Elin tegi nagu palutud, lasi lahti just siis, kui Micke uuesti uksest välja astus. Mees rääkis töötamisest pausi tegemata, tõstis kolm kasti korraga üles, nii et särk lihaste pingutamisest vastu rinda surus. Elin nägi nööpide vahelt nahka, mida katsid mustad krussis karvad.

„Ma olen juba kolm korda käia jõudnud, aga sina oled ikka veel siin ja kekutad. Põllumehe poeg tegutseb, sa tead seda. Ükski töö ei tee ennast ise ära,“ turtsus ta.

Fredrik tuikus raskete kastidega trepist üles, nägemata, kuhu oma jalad tõstab. Elin jooksis tema kõrval üles ja hoidis ust lahti. Kui poiss Elinist möödus, sosistas ta:

„Lase nüüd jalga, enne kui ta pahaseks saab, et sa jalus oled. Näeme hiljem. Oota siis seda viisijuppi.“