Читать книгу Eilne maailm. Eurooplase mälestused - Stefan Zweig - Страница 4

Kui püüan leida tabavat valemit Esimese maailmasõja eelse aja tarvis, kus ma üles kasvasin, tundub mulle, et olen kõige täpsem, kui ütlen: see oli turvatunde kuldne aeg. Kõik meie peaaegu tuhandeaastases Austria monarhias tundus olevat rajatud püsimiseks, ja riik ise selle kestvuse garant. Õigused, mis ta oma kodanikele andis, olid parlamendi, rahva vabalt valitud esinduse poolt kirja pandud ja iga kohustus selgelt piiritletud. Meie vääring, Austria kroon, oli helkivais kuldmüntides käibel ja ise sel moel oma muutumatuse tagatis. Igaühel oli teada, mida ta omas ja mis talle kuulus, mis oli lubatud, mis keelatud. Kõigel oli oma norm, oma kindel mõõt ja kaal. Kellel oli mingi varandus, see võis täpselt välja arvutada, kui palju intresse see iga aasta tõi, ametnik või ohvitser leidis kalendrist vaidlematu aasta, millal teda edutatakse ja millal ta läheb pensionile. Igal perel oli oma kindel eelarve, iga pere teadis, kui palju ta võis tarvitada elamiseks ja söögiks, suvitusreisiks ja esinduskuludeks, peale selle oli tal tingimata mingi väike summa varus ettenägematuiks puhkudeks, haiguse ja arsti tarvis. Kellel oli maja, see käsitles seda kui oma laste ja lastelaste kindlat kodu, talu ja äri pärandusid põlvest põlve; imik lamas veel hällis, aga hoiukappi või säästukassasse pandi juba ta elutee jaoks esimene obolos, esimene tulevikuvaru. Kõik seisis ses laialdases riigis vääramatult omal kohal, ja kõige kõrgemal raugast keiser; aga kui see peaks surema, siis teati (või arvati teadvat), et tuleb teine, ja hästi läbimõeldud elukorras ei muutu miski. Keegi ei uskunud sõdu, revolutsioone ega pöördeid. Kõik radikaalne, kõik vägivaldne näis mõistuse ajastul olevat juba võimatu.

See turvalisustunne oli miljonite kõige taotlusväärsem omand, ühine eluideaal. Ainult ses turvalisuses tundus elu elamisväärne, ja järjest laiemad ringid ihaldasid sest väärtuslikust hüvest oma osa. Esialgu nautisid seda eelist üksnes jõukad, vähehaaval tungisid esile laiad massid; turvatunde sajand, kindlustunde sajand muutus kindlustusasjanduse sajandiks. Maja kindlustati tule ja sissemurdmise, põld rahe ja ilmastikukahjustuse, keha õnnetuse ja haiguse vastu, osteti endale vanaduspäeviks elurendis ja pandi tütarlapsele tulevaseks kaasavaraks poliis hälli. Viimaks organiseerusid töölisedki ning saavutasid normaliseeritud palga ja haigekassad, käskjalad hoidsid kokku vanaduskindlustusraha ja maksid matusekassasse oma surma ette kinni. Ainult see, kes sai muretult tulevikku vaadata, võis nautida rahumeeli olevikku.

See liigutav usk, et on võimalik tarastada oma elu viimse mulguni iga sissemurdmise vastu saatuse poolt, kätkes kogu eluhoiaku soliidsuse ja tagasihoidlikkuse kiuste suurt ja ohtlikku kõrkust, üheksateistkümnes sajand oli oma liberalistlikus idealismis ausalt veendunud, et ta asub sirgel ja eksimatul teel „parimasse kõigist maailmadest“. Põlastusega vaadati alla varasemaile ajastuile nende sõdade, näljahädade ja mässudega kui ajale, kus inimkond lihtsalt oli veel alaealine ega olnud piisavalt valgustatud. Nüüd aga sai ju olla veel ainult aastakümnete küsimus, kuni viimsestki kurjast ja vägivallatsejast on lõplikult jagu saadud, ning tol usul katkematusse ja peatumatusse „arengusse“ oli sel ajal tõesti lausa religiooni jõud; seda „arengut“ usuti rohkem kui piiblit, ja selle evangeelium näis olevat teaduse ja tehnika igapäevaste imedega kummutamatult tõestatud. Tõepoolest muutus üldine tõus selle rahuliku sajandi lõpul järjest ilmsemaks, järjest kiiremaks, järjest mitmekesisemaks. Tänavail põlesid öösiti tinedate tulede asemel elektrilambid. Ärid levitasid oma võrgutavat uudset sära peatänavailt eeslinnadesse, juba võisid inimesed, tänu telefonile, rääkida teineteisega kauge maa taha, juba kihutasid nad hobuseta vankreil uute kiirustega, juba sööstsid nad tõeks saavais Ikaruse-unelmais kõrgusse. Mugavus tungis peentest majadest kodanlaskortereisse, vett ei tarvitsetud tuua enam kaevust või kangi alt ega ürjata vaevaliselt koldetuld, hügieen hakkas levima ja räpasus taandus. Sestast kui sport hakkas karastama kehi, muutusid inimesed kaunimaks, tugevamaks, tervemaks, ikka vähem võis tänavail kohata kängunuid, vigaseid, hõõtsikuhaigeid, ja kõik need imed oli sooritanud teadus, see arengu peaingel. Ka sotsiaalses valdkonnas saavutati edu. Aastast aastasse anti indiviidile uusi õigusi, rakendati kohut leebemalt ja humaansemalt, ja isegi probleemide probleem, laiade masside vaesus ei tundunud enam olevat võitmatu. Üha laiemad ringid said valimisõiguse ja sel teel võimaluse kaitsta seaduslikult oma huve, sotsioloogid ja professorid võistlesid omavahel proletariaadi elukorra tervemaks ja koguni õnnelikumaks kujundamises – mida’s imet, kui aastasada soojendas end oma edu päevapaistes ja pidas iga lõppevat kümnendit järgneva ja parema eelastmeks? Barbaarseid tagasilööke nagu sõjad Euroopa rahvaste vahel usuti niisama vähe kui nõidu ja tonte. Meie isad olid kangekaelselt täis usku sallivuse ja lepluse vääramatult siduvasse jõusse. Nad arvasid ausalt, et lahkhelid rahvaste ja usundite vahel sulanduvad aegamisi ühisesse humaansusse ning et rahu ja turvalisus, need ülimad hüved, on saanud sellega kogu inimkonna omaks.

Hõlpus on tänapäeval meil, kes me ammu oleme kriipsutanud oma sõnastikust luuluna maha säherduse sõna kui turvalisus, muiata nonde pimestatud põlvkondade optimistliku jampsi üle, et inimsoo tehnilise arengu tulemuseks pidavat tingimata olema niisama järsk moraalne tõus. Meie, kes me oleme uuel sajandil õppinud hoiduma üllatumast mis tahes kollektiivse elajalikkuse väljapurskeist, meie, kes me ootame igalt saabuvalt päevalt veel jõletumat kui möödunu meile tõi, oleme inimese moraalse kasvatatavuse küsimuses märksa skeptilisemad. Me pidime tunnistama, et Freudil oli õigus, kui ta nägi meie kultuuris ja tsivilisatsioonis paljalt õhukest kihti, millest allilma destruktiivsed jõud võivad iga silmapilk läbi tungida, me olime aegamisi pidanud harjuma eluga ilma jalgealuseta. Õiguseta, vabaduseta, kindluseta. Ammu oleme iseeneste eksistentsi õpul loobunud oma isade usust humaansuse kiiresse ja kestvasse tõusu; banaalne tundub meile, julmalt õppust saanuile, too ennatlik optimism enne katastroofi, mis paiskas meid meie humaanseis püüdlustes tuhande aasta võrra tagasi. Ent kuigi üksnes viirastus, oli see ometi imeline ja õilis viirastus, mida meie isad teenisid, inimlikum ja viljakam kui tänapäeva juhtlaused. Ja miski minus ei suuda salapärasel kombel ja kõige tunnetuse ja pettumuse kiuste temast täiesti loobuda. Mis inimene lapsest peast on ajastu õhust oma verre saanud, jääb eraldamatult sinna. Ning hoolimata kõigest, mis iga päev komistab mulle kõrvu ja mis ma ise ning mu saatuskaaslased on kogenud alandustes ja katsumustes, ei suuda ma salata täiesti maha oma nooruse usku, et ükskord tuleb kõigest ja kõigest hoolimata uuesti tõus. Isegi sellest õuduse kuristikust, kus me, jahmunud ja murtud hinged, praegu poolpimedaina ringi uidame, vaatan ma ikka ja jälle üles vanade tähtkujude poole, mis särasid mu lapsepõlve kohal, ja lohutan end päritud usuga, et kunagi osutub meie tagasilangus ainult intervalliks igavesti ettepoole liikuvas rütmis.

Tänapäeval, kus suur äike on ta ammugi purustanud, teame lõplikult, et seesinane turvalisustunde maailm polnud muud kui unenäoloss. Aga ometi elasid mu vanemad seal nagu kivimajas. Kordagi ei tunginud torm või kõle tõvetuul nende sooja ja mõnusasse olemasollu sisse. Tõsi küll, neil oli veel oma eriline tuulekaitse: nad olid jõukad inimesed, kes said aegamööda rikkaks ja koguni väga rikkaks, ja tollal polsterdas see turvaliselt nende aknad ja seinad. Nende elulaad tundub mulle niivõrd tüüpiline nõndanimetatud „heale juudisoost kodanlusele“, mis andis Viini kultuurile nii olulisi väärtusi ja tänuks selle eest sootumaks hävitati, et ma nende mõnusa ja vaikse olemasolu kirjeldamisega jutustan õieti midagi täiesti ebaisiklikku: nõnda nagu mu vanemad, elas Viinis sel kindlustatud väärtuste sajandil kümme tuhat või kakskümmend tuhat perekonda.

Mu isa perekond pärineb Määrimaalt. Väikestes maa-asulates elasid seal juudi kogukonnad parimas läbisaamises talupoegade ja väikekodanlusega. Nii puudus neil täiesti idapoolsete, s. o. Galiitsia juutide rõhutud olek, aga teiselt poolt ka viimaste nõtkelt esiletikkuv läbematus. Maaelust tüüakad ja tugevad, sammusid nad oma teed kindlalt ja rahulikult nagu nende kodukandi talumehed mööda põldu. Varakult ortodokssest usklikkusest emantsipeerunud, olid nad ajastu arengu-usu kirglikud pooldajad ja saatsid liberalismi poliitilisel valitsusajal parlamenti kõige lugupeetavamaid saadikuid. Kui nad kodukandist Viini üle kolisid, sobitusid nad üllatavalt ruttu kõrgemas kultuurisfääris ja nende isiklik tõus seondus orgaaniliselt aja üldise tõusuga. Ka ses üleminekuvormis oli meie perekond läbini tüüpiline. Mu isa poolt vanaisa oli tegelnud manufaktuurtoodete müügiga. Siis, sajandi teisel poolel, algas Austrias tööstusliku arengu aeg. Inglismaalt sisseveetud mehaanilised kangaspuud ja kudumismasinad tõid ratsionaliseeringuga kaasa tohutu odavnemise võrreldes endiste käsitsi kootud kaupadega, ning oma kaubandusliku tähelepanelikkusega ja rahvusvahelise silmaringiga taipasid juudi kaupmehed esimestena Austrias tööstuslikule tootmisele ülemineku vajalikkust ja tulusust. Tavaliselt pisikese kapitaliga asutasid nad kiiruga improviseeritud, esialgu veejõul töötavad vabrikud, mis pikkamööda laienesid tervet Austriat ja Balkanit valitsevaks Böömi tekstiilitööstuseks. Sellal kui mu vanaisa varasema aja tüüpilise esindajana oli niisiis tegelnud üksnes valmistoodete vaheltkaubandusega, astus mu isa juba otsustavalt uude aega ja rajas oma kolmekümne kolmandal eluaastal Põhja-Böömimaal väikese kudumisvabriku, mille ta siis ettevaatlikult ja aastate jooksul ehitas välja õitsvaks ettevõtteks.

See peibutavalt soodsa konjunktuuri kiuste ettevaatlik laiendamislaad vastas aja vaimule. Pealegi vastas see eriliselt mu isa tagasihoidlikule ja täiesti apluseta loomusele. Tema oli võtnud omaks oma ajastu kreedo safety first. Talle oli olulisem omada „soliidset“ – ka see tolle aja lemmiksõna – ettevõtet omaenda kapitalijõuga kui ehitada seda pangakrediitide või hüpoteekide abil suurte mõõtmeteni välja. See, et keegi polnud eluilmas võinud näha tema nime võlatähel või vekslil, vaid et ta nimi oli alati seisnud ainult tema panga – muidugi kõige soliidsema, Rothschildi panga – kreeditipoolel, oli ta elu ainuke uhkus. Iga tulu, mis oli seotud ka kõige kergema riisikovarjuga, oli talle vastik ja kogu oma elu jooksul ei osalenud ta iial üheski võõras äris. Kui ta aegamööda siiski rikkaks ja üha rikkamaks muutus, ei johtunud see hoopiski kaelamurdvast spekuleerimisest või kes teab kui kaugenägelikest operatsioonidest, vaid üksnes sobitumisest tolle ettevaatliku aja üldisele meetodile – kulutada ikka ainult väike osa sissetulekust ja sedamööda lisada kapitalile aastast aastasse järjest tähelepandavam summa. Nagu tema põlvkonna esindajad enamjaolt, nii oleks ka minu isa pidanud kahtlaseks pillajaks ärimeest, kes kulutanuks muretult poole oma sissetulekust – seegi tolle turvalisusajastu alatine sõna – , „ilma et ta oleks mõelnud tulevikule“. Tänu sellisele jätkuvale kasude kõrvalepanekule tähendas sel kasvava õitsengu ajastul, kus riik pealegi ei tulnud mõttele napsata kopsakaimastki sissetulekust maksudeks rohkem kui paar protsenti ja teiselt poolt riigi- ja tööstuspaberid tõid sisse kõrgeid intresse, – tänu sellele tähendas üharikastumine tollal rikkale „üksnes passiivset saavutust“. Ja see tasus end ära. Veel ei varastatud, nagu inflatsiooni päevil, kokkuhoidlikku inimest paljaks ega kelmatud soliidset vaeseks, veel said just kannatlikud, just mittespekulandid kõige suuremaid kasusid. Tänu sellele kohandumisele oma aja süsteemiga võis mu isa juba oma viiekümnendaks eluaastaks osutuda rahvusvahelisiski mõõtmeis üpris rahakaks meheks. Kuid ainult õige tõrkumisi järgnes perekonna elulaad varanduse üha kiiremale suurenemisele. Pisitasa võeti omaks väikesi mugavusi, me kolisime väiksemast korterist suuremasse, kevaditi peeti pärastlõunate tarvis üürivankrit, reisiti teise klassi magamisvagunis, aga alles viiekümnesena lubas isa endale esimest korda seda luksust, et sõitis emaga talvel kuuks ajaks Nizzasse. Üldiselt jäi perekonna põhihoiak – nautida rikkust sellega, et seda evitakse, ja mitte sellega, et seda näidatakse – täiesti muutmatuks; veel miljonärinagi ei suitsetanud isa iial importsigarit, vaid – nagu keiser Franz Joseph oma odavat „Virginiat“ – lihtsat monopoli-Trabucot, ja kui ta kaarte mängis, siis ainult tillukestele panustele. Vankumatult pidas ta oma tagasihoidlikkusest, oma mõnusast ja diskreetsest eluviisist kinni. Kuigi hoopis esinduslikum ja haritum kui enamik ta kolleege – ta mängis laitmatult klaverit, kirjutas selgesti ja hästi, kõneles prantsuse ja inglise keelt – , keeldus ta kangekaelselt igast auametist ning aust, ei püüelnud ega võtnud eluaeg vastu mingeid tiitleid ega aunimetusi, nagu neid talle ta suurtöösturi seisundis sageli pakuti. Olla aina olnud kelleltki midagi palumata, vaba kohusest öelda „tänan“ või „palun“, see salauhkus tähendas talle rohkem kui iga välisus. Aga igaühe elus jõuab tagasitõrjumatult kätte aeg, kus ta omaenese olemuses kohtab uuesti oma isa. Too eluhoiaku privaatsusse ja anonüümsusse kippuv olemusjoon hakkab minus nüüd aasta-aastalt tugevamini arenema, olgu see kui tahes suures vastuolus mu elukutsega, mis muudab nime ja isiku teatud määral sunniviisiliselt publiikseks. Kuid sestsamast salajasest uhkusest olen kõik avalikud austamised ikka tagasi tõrjunud, alati keeldunud vastu võtmast ordeneid, tiitleid või mingite ühingute esimehekohti ega ole iial kuulunud mingeisse akadeemiaisse, juhatustesse või žüriidesse; isegi pidulauas istumine on mulle piin, ja juba mõte, et pean pöörduma kellegi poole kõnetamisega, võtab mul – isegi kui mu palve käib kellegi kolmanda kohta – enne esimest sõna huuled kuivaks. Tean, kui kohatud on niisugused hämmingud maailmas, kus üksnes kavalus ja pagu võib hoida inimese vabana ja kus, nagu isa Goethe targasti on öelnud, „ordenid ja tiitlid säästavad meid rüsinas mõnestki müksust“. Kuid mu isa on mu sees, ja tema salauhkus, mis rebib mind tagasi, ja ma ei tohi osutada talle vastupanu; sest talle võlgnen selle, mida tajun võib-olla oma ainsa kindla omandina: sisemise vabaduse tunde.

Mu ema, neiupõlvenimega Brettauer, oli teistsugust, rahvusvahelist päritolu. Ta oli sündinud Anconas, Lõuna-ltaalias, ja itaalia keel oli olnud ta lapsepõlvekeeleks saksa keelega võrdsel määral. Alati, kui ta rääkis mu vanaemaga või oma õega midagi, mida teenijad ei pidanud mõistma, lülitus ta itaalia keelele ümber. Risotto ja tollal veel haruldased artišokid ning muud lõunamaise köögi iseärasused olid mulle juba noorimast noorusest tuntud, ja millal tahes ma hiljem Itaaliasse juhtusin, tundsin end seal esimesest hetkest kodus. Kuid ema perekond polnud üldsegi itaalia pere, vaid oli teadlikult rahvusvaheline. Brettauerid, algselt pangaomanikud, olid – suurte juudi pankuriperekondade eeskujul, aga muidugi palju pisemais mõõtmeis – hargnenud Hohenemsist, väikesest paikkonnast Šveitsi piiril, varakult laiali üle maailma. Ühed olid siirdunud St. Gallenisse, teised Viini ja Pariisi, minu vanaisa Itaaliasse, üks onu New Yorki, ja selline rahvusvaheline kontakt andis neile parema lihvi, laiema silmaringi ja sinna juurde teatud perekonnakõrkuse. Selles perekonnas ei leidunud enam väikekaupmehi ega maaklereid, seal olid üksnes pankurid, direktorid, professorid, advokaadid ja arstid, igaüks kõneles mitut keelt, ja ma mäletan, millise endastmõistetavusega mu tädi lauas Pariisis ühelt keelelt teisele üle mindi. See oli perekond, kus oma väärikust hoolega silmas peeti, ja kui vaesemast sugulaskonnast tütarlaps oli abieluikka jõudnud, pani kogu perekond kena kaasavara kokku, takistamaks tüdruku meheleminekut „allapoole“. Minu isa kui suurtöösturit respekteeriti, aga ema, kuigi ta oli isaga kõige õnnelikumas abielus, poleks iial talunud, et isa sugulased seadnuksid end tema omadega ühte ritta. See „heast“ perekonnast pärinemise uhkus oli kõigis Brettauereis väljajuurimatu, ja kui hilisemail aastail üks neist tahtis näidata mulle oma erilist poolehoidu, lausus ta õlalepatsutavalt: „Sina oled ju tegelikult pärine Brettauer,“ nagu tahtnuks ta sellega tunnustavalt öelda: „Sina pole siiski kännust kaugele kukkunud.“

Niisugune aadliseisus, mille mõned juudi perekonnad endale ise omistasid, tegi mulle ja mu vennale juba lapseeas kord nalja, kord tuska. Alati kuulsime, et need olid „peened“ ja nood „ebapeened” inimesed, iga sõbra puhul uuriti, kas ta on „heast“ perekonnast, ja selgitati viimase lülini nii sugukonna kui varanduse päritolu. See alatine klassifitseerimine, mis õieti oli kõigi perekondlike ja seltskondlike kõneluste peamiseks aineks, oli tollal meie meelest ülimalt naeruväärne ja snobistlik, kuna ju küsimus tegelikult kõigi juudi perekondade puhul keerleb paljalt viiekümne- või saja-aastase erinevuse ümber, mille võrra varem või hiljem keegi ikka sestsamast juudi getost lähtus. Alles palju hiljem sai mulle selgeks, et too „hea“ perekonna mõiste, mis meile poistele tundus olevat kunstliku pseudoaristokraatia parodistlik farss, väljendab üht juudi olemuse sisimat ja salajamat tendentsi. Üldiselt arvatakse, et juudi tõeline ja tüüpiline elusiht on rikkus. Miski pole valem kui see. Rikkus tähendab talle ainult vaheastet, vahendit teel pärissihile, kuid ei üldsegi sisimat sihti. Juudi tõeliseks ihaks, ta immanentseks paleuseks on ülespääs vaimsesse sfääri, kõrgemasse kultuurikihti. Juba idapoolses ortodoksses juutluses, kus niihästi rassi nõrkused kui eelised joonistuvad välja intensiivsemalt kui mujal, ilmneb plastiliselt vaimsuspürgimuse eelistus puhtmateriaalsega võrreldes: vagamees, piiblitundja maksab koguduses tuhat korda enam kui rikas; varakaimgi annab oma tütre meelsamini puruvaesele vaimuinimesele kui kaupmehele naiseks. See vaimsuse-eelistus ulatub juutidel ühtselt läbi kõigi seisuste; kehvim rändkaupleja, kes tarib oma pampe läbi sopa ja saju, püüab ränkade ohvrite hinnaga vähemalt ühegi poja ülikooli saata, ja seda peetakse terve perekonna auks, kui sinna kuulub keegi, kellel on vaimses maailmas arvestatavat kaalu, professor, õpetlane, muusik, nagu aadeldaks see oma saavutusega neid kõiki. Ebateadlikult püüab miski juudis pääseda moraalselt kahtlasest, vastumeelsest, väiklasest ja ebavaimsest, mis kleepub kõige kaubandusliku ja puhtärilise külge, ning tõusta vaimsuse puhtamasse ja rahatusse sfääri, nagu tahaks ta – wagnerlikult öeldes – lunastada ennast ja oma rassi raha needusest. Sellepärast on juutluses peaaegu alati rikkusepürgimus ühes perekonnas kahe või ülimalt kolme põlvkonnaga ammendatud ja just võimsaimad dünastiad kogevad oma poegade tõrksust pankade ja vabrikute ning isade poolt loodud soojade äride ülevõtul. Pole juhus, et ühest lord Rothschildist sai ornitoloog, Warburgist kunstiajaloolane, Cassirerist filosoof, Sassoonist luuletaja. Nad kõik järgisid sedasama ebateadlikku tungi kiskuda end lahti sellest, mis oli muutnud juutluse ahtaks, paljast rahateenimisest, ja võib-olla väljendub selles koguni salaigatsus sulanduda vaimsussepao teel kitsalt juutlikust üldinimlikku. Niisiis tähendab „hea“ perekond rohkem kui puht seltskondlikku külge, mille see ise selle nimetusega endale omistab; see tähendab juutlust, mis on vabanenud või hakkab vabanema kõigist talle geto poolt peale surutud vigadest, ahtustest ja väiklustest teise kultuuriga kohanemise või ehk koguni universaalse kultuuri läbi. Et see vaimsussepagu intellektuaalsete elukutsete ebaproportsionaalse küllastumise pärast on kujunenud juutlusele niisama saatuslikuks nagu enne seda tema materiaalsega-piirdumus, see kuulub tõesti juba juudi saatuse igaveste paradokside hulka.

Vaevalt oli kultuuritung kuskil teistes Euroopa linnades nii kirglik kui Viinis. Just sellepärast, et Austria monarhia polnud sajandeid osutanud erilist poliitilist ambitsioossust ega erilist edu oma sõjalistes aktsioonides, oli kodune uhkus kõige jõudsamalt pöördunud kunstilise võimu saavutamisele. Vanast Habsburgide riigist, mis kord oli valitsenud Euroopat, olid kõige tähtsamad ja väärtuslikumad provintsid, saksa ja itaalia, flandria ja vallooni omad, ammu lahku pudenenud. Aga pealinn oli oma vanas säras puutumatult alles, õukonna asupaik, tuhandeaastase traditsiooni hoidja. Roomlased olid ladunud müüriks selle linna esimesed kivid, castrum’iks, kaugeks eelpostiks, mis pidi kaitsma ladina tsivilisatsiooni barbarite eest, ja üle tuhande aasta hiljem oli osmanite rünnak Õhtumaa vastu neil müüridel purunenud. Siin olid rännelnud Nibelungid, siit oli muusika surematu seitsetäht siranud maailma kohal, Gluck, Haydn ja Mozart, Beethoven, Schubert, Brahms ja Johann Strauss, siia olid voolanud kokku kõik Euroopa kultuuri jõed; õue, aadli ja rahva veres olid saksa ja slaavi, ungari ja hispaania, itaalia, prantsuse ja flandria sugemed segi ja tolle muusikalinna pärine geniaalsus seisneski võimes sulandada kõik need kontrastid uueks omapäraseks austrialikuks, viinilikuks tervikuks. Vastuvõtuvalmis ja iselaadselt altidusandeline, tõmbas see linn külge kõige ühendamatumaid jõude, lõdvendas, leevendas ja lepitas need; selles linnas oli lahe elada ja ses sobitatusõhkkonnas kasvasid kõik linna kodanikud ebateadlikult ülenatsionaalsuse, kosmopoliitsuse, maailmakodakondsuse suunas.

Mugandumise, õrnade ja musikaalsete üleminekute kunst oli juba linna välisilmes märgatav. Linn oli sajandite jooksul aeglaselt kasvanud, südamikust orgaaniliselt arenenud, ning oma kahe miljoni elanikuga piisavalt rahvarikas, et pakkuda kõike suurlinlikku mitmekesisust ja luksust, kuid ometi mitte nii hiiglaslik, et olla loodusest irdu kistud nagu London või New York. Linna viimased majad peegeldusid laias Doonau jões või vaatasid kaugusse üle avara tasandiku või hajusid aedadesse ja põldudesse või tõusid laugeid nõlvu pidi Alpide viimastele haljaste metsadega eelmägedele; oli vaevu tunda, kus algas loodus, kus linn, üks sulas teisesse vastuolutult ja vastupanu osutamata. Sisemuses taas oli tunda, et linn oli kasvanud nagu puu, mis loob aastaringi teise ümber. Ning vanade kindlusevallide asemel ümbritses linna sisimat ja hinnalisimat tuuma Ringstrasse oma pidulike majadega. Seespool pajatasid õukonna ja aadli vanad lossid oma kivistunud juttu; siin, Lichnowskyte pool, oli mänginud Beethoven, siin, Esterházyde pool, oli Haydn külas käinud, seal, vanas ülikoolis, oli esimest korda mängitud Haydni „Loomist“, Hofburg oli näinud põlvkondi keisreid, Schönbrunn Napoleoni, Stefani toomkirikus olid ristirahvamaade ühinenud vürstid põlvitanud tänupalves türklase käest pääsemise eest, ülikool oli näinud oma seinte vahel teadusetähti lugematul arvul. Seal vahel kerkis uhkesti ja toretsevalt, helkivate avenüüde ja kiiskavate äridega, uus arhitektuur. Aga Vana tülitses siin Uuega niisama vähe nagu tahutud kivi puutumatu loodusega. Oli imeliselt meeldiv elada ses linnas, mis võttis kõik võõra külalislahkelt vastu ja ise meeleldi andus. Tema kerges, Pariisi-laadselt rõõmuslahedas õhus oli elunautimine loomulik asi. Viin oli teadagi nauturlik linn, aga mida muud tähendabki kultuur kui elu jämedalt mateerialt tema peenima, õrnima, subtiilseima väljameelitamist kunsti ja armastuse abil? Nauturlik ka kulinaarias, tõsiselt hoolel hea veini, kirbe värske õlle, tõhusate jahutoitude ja tortide pärast, oldi ses linnas ka subtiilsemais naudinguis nõudlikud. Muusikat, tantsu, teatritegemist, vestlust, maitsekalt ja meeldivalt käitumist harrastati siin kui erilist kunsti. Ei sõjanduse, ei poliitika, ei kaubanduse sfäär asetsenud üksikisiku või linnarahva elus esikohal; läbilõikeviinlase esimene hommikune pilk ajalehte ei otsinud parlamendivaidlusi ega maailmas juhtunut, vaid teatrirepertuaari, sest teatril oli siin avalikus elus muudele linnadele vaevalt mõistetav tähtsus. Keiserlik teater, Burgtheater, oli viinlasele, oli austerlasele üldse rohkem kui paljalt lava, kus näitlejad teatritükke mängivad; see oli mikrokosmos, mis peegeldas makrokosmost, kirju kumakuvastus, kus ühiskond vaatles iseennast, hea maitse ainuõige cortigiano. Õuenäitleja pealt nägi teatrivaataja täpselt ära, kuidas tuli riietuda, tuppa astuda, vestelda, milliseid sõnu maitsega mees tarvitada tohtis ja milliseid ta vältis; palja kõneluskoha asemel oli lava hea käitumise ja õige häälduse kõneldud ja plastiline juhtnöör, ja respekti aupaiste piiras pühakusära taoliselt kõike, mis seisis õueteatriga ükskõik kui kauges ühenduses. Peaminister või kõige rikkam magnaat võis Viini tänaval mööduda, ilma et keegi oleks teda vaatama pöördunud, aga õuenäitleja või ooperilauljanna tundis iga müüjatar või voorimees ära. Uhkusega jutustasime meie, poisid, üksteisele, kui olime mõnda neist (kelle pilte ja autogramme igaüks korjas) möödaminnes näinud, ning see peaaegu religioosne isikukultus küündis selleni, et kandus üle koguni persoonide ümbrusele: Sonnenthali juuksur, Josef Kainzi voorimees olid austatavad isikud, keda salaja kadestati. Noored keigarid uhkeldasid riietega, mis olid mõne teatrisuurusega ühise rätsepa töö. Kõik suurte näitlejate juubelid ja matused olid puhkudeks, mis jätsid kõik poliitilised sündmused varju. Burgtheateris mängitud saada oli iga Viini kirjaniku suurim unistus, sest see tähendas teatud eluaegset aadeldatust ja mitmeid austusavaldusi nagu eluaegsed priipiletid ja kutsed kõigile ametlikele üritustele, osututi nimelt keiserliku maja külaliseks, ja mul on veel meeles pidulikkus, millega toimus mu enda omaksarvamine. Ennelõunaks oli Burgtheateri direktor kutsunud mu oma büroosse ja teatanud mulle pärast õnnitlemist, et Burgtheater oli mu näidendi vastu võtnud; kui õhtul koju jõudsin, leidsin eest ta visiitkaardi. Ta oli sooritanud mulle, tollal kahekümne kuuesele, ametliku vastuvisiidi, sest keiserliku lava autorina olin juba palja vastuvõtuakti läbi muutunud „gentlemaniks“, keda keiserliku asutuse direktor pidi kohtlema kui võrdset. Ja mis teatris toimus, see puudutas kaudselt igaüht, ka seda, kel polnud sellega otseselt midagi tegemist. Mäletan näiteks oma varaseimast noorusest, kuidas meie köögitüdruk sööstis ühel päeval pisarsilmil tuppa: ta oli äsja kuulnud, et Charlotte Wolter – Burgtheateri kuulsaim näitlejanna – pidi olema surnud. Metsiku leina grotesksus seisnes selles, et seesinane vana ja poolkirjaoskamatu naine polnud ise elus kordagi peenes Burgtheateris viibinud ega Wolterit ei laval ega elus näinud. Aga suur rahvuslik näitlejanna oli Viinis seevõrra terve linna kollektiivomand, et ka kõrvalseisja tajus tema surma kui katastroofi. Kuulsa laulja või kunstniku lahkumine muutus vältimatult rahvuslikuks leinaks. Kui „vana“ Burgtheater, see, kus Mozarti „Figaro pulm“ oli kõlanud esimest korda, lammutati, kogunes terve Viini seltskond viimasele etendusele pidulikult ja vapustatult kui matustele, ja vaevalt oli eesriie langenud, kui kõik tormasid lavale, et viia reliikviaks kaasa vähemalt raas neist laudadest, millel armastatud kunstnikud olid liikunud; ning leidus tosinate kaupa kodanikemaju, kus veel aastakümnete pärast hoiti neid silmapaistmatuid puutükikesi kalleis laegastes, nagu kirikus püha risti tükke. Ja kui lammutati nn. Bösendorfi saal, ei talitanud me ise palju mõistlikumalt. Iseendast oli see väike ja üksnes kammermuusikale ettenähtud kontserdisaal üsna tähtsusetu ja kunstipäratu hoone, vürst Liechtensteini kunagine ratsakool, muusika tarbeks lihtsa puuvooderdusega kohandatud. Aga tal oli vana viiuli resonants, ta oli muusikasõprade jaoks püha paik, sest Chopin ja Brahms, Liszt ja Rubinstein olid siin kontserte andnud ja mitmed kuulsad kvartetid olid kõlanud siin esimest korda. Ja nüüd pidi see saal mingi uue tarbehoone ees taanduma; meile, kes me olime elanud siin unumatuid tunde, oli see käsitamatu. Kui Beethoveni viimased taktid vaibusid, Rosé-kvarteti poolt jumalikumalt mängitud kui iial enne, ei lahkunud keegi oma kohalt. Lärmasime ja plaksutasime. Mõned naised nuuksusid erutusest, keegi ei tahtnud möönda, et see oli jumalagajätt. Saalis kustutati tuled, et meid minema ajada. Ükski nelja- või viiesajast fanaatikust ei liikunud paigast. Jäime kohale pooleks tunniks, tunniks ajaks, nagu suutnuksime oma sealolekuga seda vana õilsat ruumi päästa. Ja kuidas me võitlesime üliõpilastena petitsioonide, demonstratsioonide ja märgukirjadega selle eest, et Beethoveni surimaja ei lammutataks! Igaüks noist Viini ajaloolistest majadest oli otsekui tükk hinge, mis rebiti meie ihust.

See fanaatiline kunsti- ja eriti teatrikunstiaustus ulatus Viinis läbi kõigi seisuste. Iseendast oli Viin oma saja-aastase traditsiooni läbi õieti selgesti kihistatud ja ühtlasi – nagu ma kord kirjutasin – imeliselt orkestreeritud linn. Dirigendipult oli ikka veel keisrikoja päralt. Keisriloss oli keskus, ja mitte ainult ruumilises, vaid ülenatsionaalse monarhia jaoks ka kultuurilises mõttes. Lossi ümber moodustasid austria, poola, tšehhi ja ungari kõrgaadli paleed teatud mõttes teise valli. Siis järgnes „hea seltskond“, mis koosnes vähemast aadlist, kõrgest ametnikkonnast, tööstureist ja „vanadest perekondadest“, selle järel siis väikekodanlus ja proletariaat. Kõik need kihid elasid oma ringis ja isegi omis linnapiirkonnis, kõrgaadel oma paleedes linna südames, diplomaatia kolmandas linnajaos, töösturid ja kaupmeeskond Ringstrasse lähikonnas, väikekodanlus sisemistes linnajagudes, teisest üheksandani, proletariaat välimises ringis; läbi käisid kõik aga teatris ja suurtel pidustustel nagu lillekorsol Prateris, kus kolm korda sada tuhat inimest plaksutas vaimustatult ülemise kümne tuhande imeväärselt ehitud tõldadele. Kõik, milles oli muusikat või värvi, sai Viinis pidustuste ettekäändeks, usulised rongkäigud nagu rongkäik Seletatud ihu püha puhul või sõjaväeparaadid või Lossi-muusika; isegi matustele joosti vaimustatult kokku ja iga ehtsa viinlase auahnuseks oli saada toreda surnutõllaga ja paljude saatjatega maetud; isegi oma surma muutis tõeline viinlane teistele silmarõõmuks. Ses vastuvõtlikkuses kõige värvika, heliseva ja piduliku suhtes, ses näitemänguõhas kui elumängu- ja elupeegeldamislustis olgu laval või tegelikus ruumis oli terve linn ühtne.

Viinlaste „teatromaania“ üle, mis oma nuuskimisega oma lemmikute elu pisiasjus mõnikord tõesti groteskseks mandus, polnud muidugi raske nalja heita, ja meie austria ükskõiksuse poliitilisis asjus ning meie majandusliku mahajäämuse, võrreldes resoluutse Saksa naaberriigiga, võib ehk osalt tõesti selle meie nauturliku ülehinnangu arvele kirjutada. Aga kultuuriliselt sünnitas see kunstiprotsessi ülehindamine millegi täiesti ainulaadse – kõigepealt erakordse aukartuse iga kunstilise saavutuse ees, ja siis, tänu sajanditevanusele harjumusele, võrratu asjatundlikkuse ning, tänu omakorda sellele asjatundlikkusele, lõpptulemusena üleolevalt kõrge taseme kõigil kultuurialadel. Alati tunneb kunstnik end kõige paremini ja kõige innustatumalt seal, kus teda hinnatakse ja hinnatakse isegi üle. Ikka saavutab kunst oma kõrgseisu seal, kus ta muutub terve rahva eluküsimuseks. Ja nõnda nagu Firenze ja Rooma tõmbasid renessansi ajal maalijaid ligi ja kasvatasid neid suureks, kuna igaüks tundis, et ta pidi kogu kodanikkonna ees lakkamatus võidujooksus järjest ületama teisi ja iseennast, nii olid ka Viini muusikud ja näitlejad teadlikud oma tähtsusest linnas. Viini ooperis, Viini Burgtheateris ei jäänud miski kahe silma vahele. Iga võlts noot kuuldi silmapilk ära, iga vale sisseast, iga kärbe pälvis laituse, ja seda kontrolli ei teostatud mitte üksnes esietendustel ja mitte üksnes kutselise kriitika poolt, vaid seda harrastas kogu teatripubliku erk ja lakkamatust võrdlemisest teritunud kõrv päevast päeva. Samal ajal kui poliitikas, halduses ja kombluses valitses küllalt mugav vaim ning kui igasugu „lompsakuste“ suhtes oldi heatahtlikult ükskõiksed ja üleastumiste suhtes leebed, polnud kunstilistes asjades andeksandmist: siin oli linna au mängus. Iga laulja, iga näitleja, iga muusik pidi lakkamatult andma oma ülima, muidu oli ta kadunud. Oivaline oli olla Viini lemmik, aga polnud kerge sellena püsida, lõtvumist ei andestatud. Teadmine, et ta viibib pideva ja kaastundetu kontrolli all, pigistas igast Viini kunstnikust ta parima välja ning andis asjale selle imeväärse nivoo. Igaüks meist on neist noorusaastaist saadik saanud iga kunstiesituse tarvis ellu kaasa karmi ja leppimatu mõõdupuu. Kes ooperis, Gustav Mahleri all, on tajunud raudset distsipliini pisimate üksikasjadeni ja filharmoonikuil hoogsuse ja ülipretsisiooni endastmõistetavat ühtsust, see on ju tänapäeval teatraalse või muusikalise esitusega harva täiesti rahul. Aga sellega õppisime rangust ka meie eneste kunstiesituste suhtes. Meile jäi ideaaliks niisugune tase, nagu seda kasvatati kujunevale kunstnikule omaks küll ainult vähestes maailma linnades. Kuid see õige hoo ja rütmi tundmine ulatus ka sügavale rahvasse enesesse. Sest väikseimgi pürjer, kes istus oma „Heurigeni“ juures, nõudis kapellilt niisama head muusikat nagu peremehelt head veini. Prateris jällegi teadis rahvas täpipealt, missugusel sõjaväekapellil on kõige rohkem särtsu, kas „Saksameistril“ või ungarlastel. Kes Viinis elas, omandas rütmitunde õhust enesest. Ja nõnda nagu too musikaalsus väljendus meil, kirjanikel, eriti hoolikas proosas, nõnda tungis taktitaju teistel seltskondlikku hoiakusse ja igapäevasesse ellu. Kunstimeele ja vormirõõmuta viinlane oli nõndanimetatud „heas“ seltskonnas mõeldamatu, aga ka madalamais seisustes omandas kehvimgi juba maastikust, juba inimlikust lustakusest endast mingi iluinstinkti ellu kaasa. Poldud tõeline viinlane, kui ei armastatud kultuuri ega evitud toda ühtaegu nautivat ja mõõtu võtvat meelt suhtumises sesse elu pühimasse vajadusetusse.

Mugandumine selle maa ja rahvaga, kelle keskel nad elavad, pole juutidele ainult väline kaitsevahend, vaid sügav sisemine vajadus. Nende igatsus kodu, rahu, hingme, turva ja omasuse järele kihutab neid kirglikult ümbritsuse kultuuriga seonduma. Ja vaevalt on selline seondumine – välja arvatud viieteistkümnenda sajandi Hispaanias – kuskil soodsamalt ja viljakamalt teoks saanud kui Austrias. Üle kahesaja aasta keisrilinnas kodunenud, kohtasid juudid siin laheda loomuga ja vastutulelikkusele kalduvat rahvast, kelles tema näiliselt lõdva vormi all elas seesama sügav vaimsete ja esteetiliste väärtuste vaist, mis oli juutidele nii tähtis. Ja nad leidsid Viinis õieti veel enam kui seda, nad leidsid siin isikliku ülesande. Viimase sajandi jooksul oli kunstihooldus kaotanud Austrias oma traditsioonilised protektorid ja hoidjad: keisriõue ja aristokraatia. Kui kaheksateistkümnendal sajandil oli Maria Theresia lasknud Gluckil oma tütardele muusikat õpetada, kui Joseph II oli arutanud Mozartiga asjatundja tasemel tema oopereid ja Leopold III oli ise komponeerinud, polnud hilisemail keisreil, Franz II-l ega Ferdinandil enam kunstiasjade vastu huvi, ja meie keiser Franz Joseph, kes ei lugenud ega võtnud oma kaheksakümnel aastal kättegi muud raamatut kui „Sõjaväe auastmete tabel“, osutas muusika vastu koguni ilmset antipaatiat. Samuti oli kõrgaadel oma kunagisest metseeni rollist loobunud. Möödas olid kuulsusrikkad ajad, kus Esterházyd olid pakkunud Haydnile kodu ja kus Lobkowitzid ja Kinskyd ja Waldsteinid olid võistelnud omavahel Beethoveni esmaesituse pärast nende paleedes, ja kus krahvinna Thun oh heitnud põlvili suure deemoni ette, et see ei võtaks „Fideliot“ ooperist tagasi. Juba Wagner, Brahms, Johann Strauss ega Hugo Wolff ei leidnud nendelt vähimatki toetust; et säilitada filharmoonia kontserte endisel tasemel ning võimaldada äraelamist maalijaile ja kujureile, pidi kodanlus appi tõttama, ning oli nimelt juudisoost kodanluse auahnus ja uhkus, et nad just Viini kultuuri vana hiilguse säilitamises said esimeste seas õla alla panna. Nad armastasid ammu seda linna ja olid siin sisimani kodunenud, kuid alles armastuse kaudu Viini kunsti vastu tundsid nad end olevat omandanud täieliku koduõiguse ja saanud päriselt viinlasteks. Muus avalikus elus oli nende mõju üldiselt väike. Keisrikoja hiilguses jäi iga erarikkus varju, riigijuhtimise kõrged ametikohad olid pärilikes kätes, diplomaatia oli reserveeritud aristokraatiale, sõjavägi ja kõrgametkond vanadele perekondadele, ja juudid ei püüdnudki neisse privilegeeritud ringidesse auahnelt sisse tungida. Taktitundlikult respekteerisid nad neid traditsionaalseid eesõigusi kui endastmõistetavust. Mäletan näiteks, et minu isa vältis eluaeg Sacheri juures lõunatamist, ja seda sugugi mitte kitsidusest – sest hinnavahe teiste suurte hotellidega võrreldes oli naeruväärselt väike – , vaid loomulikust distantsitundest: talle oleks tundunud piinlik või sobimatu istuda lauas kõrvuti mõne prints Schwarzenbergi või Lobkowitziga. Üksnes kunsti suhtes tundsid Viinis kõik võrdseid õigusi, sest armastus kunsti vastu kehtis seal kui ühine kohustus, ja määratu suur on juudi kodanluse kaasaaitav ja soodustav osavõtt Viini kultuurielu edendamisest. Nemad olid põhiline publik, nemad täitsid teatri- ja kontserdisaalid, nemad ostsid raamatuid ja pilte, nemad külastasid näitusi ja kujunesid oma liikuvama ja vähem traditsioonikoormatud arusaamisega igal pool kõige uue toetajaiks ja eestvõitlejaiks. Peaaegu kõik suured üheksateistkümnenda sajandi kunstikogud olid nende kujundatud, peaaegu kõik kunstilised eksperimendid üksnes nende poolt võimalikuks tehtud; juudi kodanluse lakkamatu stimuleeriva huvita oleks Viin keisrikoja, aristokraatia ja kristlastest miljonäride ükskõiksuse tõttu, kes eelistasid pidada kunsti toetamise asemel ratsatalle ja jahte, jäänud kunstiliselt Berliinist niisama palju maha, nagu Austria jäi poliitiliselt Saksa riigist. Kes tahtis Viinis midagi uut läbi viia, kes külalisena väljastpoolt otsis Viinis mõistmist ja publikut, see pidi pöörduma juudi kodanluse poole; kui juudivastasel ajal ühelainsal puhul katset tehti rajada nõndanimetatud natsionaalset teatrit, ei ilmunud ei autoreid, ei näitlejaid, ei publikut, mõne kuu pärast vajus „natsionaalne teater“ haledasti kokku, ja just selle näite varal ilmnes esmakordselt: üheksa kümnendikku sellest, millele maailm kui üheksateistkümnenda sajandi Viini kultuurile aplodeeris, oli Viini juutkonna poolt toetatud, toidetud ja osalt juba tema enese poolt loodud kultuur.

Sest nimelt viimastel aastatel – niisamuti nagu Hispaanias enne niisama traagilist hävi – oli Viini juutkond muutunud kunstiliselt viljakaks, ja sugugi mitte spetsiifiliselt juutlikul moel, vaid sellega, et ta sisseelamise korras andis austrialikkusele, viinilikkusele selle kõige intensiivsemad vormid. Goldmark, Gustav Mahler ja Schönberg tõusid loova muusika vallas rahvusvahelisteks kujudeks, Oscar Strauss, Leo Fall ja Kálmán viisid valsi- ja operetitraditsiooni uuele õitsengule, Hofmannsthal, Arthur Schnitzler, Beer-Hofmann, Peter Altenberg andsid Viini kirjandusele Euroopa taseme, kuhu see polnud sel määral isegi Grillparzeri ja Stifteri päevil küündinud, Sonnenthal ja Max Reinhardt uuendasid Viini teatrilinnamaine ülemaailmselt, Freud ja teised teaduse kapatsiteedid tõmbasid pilgud ammust kuulsale ülikoolile – kui teadlased, virtuoosid, maalijad, lavastajad, arhitektid, ajakirjanikud seisid nad igal pool Viini vaimuelus salgamatult kõrgeil või kõige kõrgemail kohtadel. Oma kirgliku armastusega selle linna vastu ning oma kohanemistahtega olid nad siin täiesti mugandunud ning olid õnnelikud, teenides Austriale kuulsust. Nad tajusid oma austerlust kui missiooni maailma ees ning – seda tuleb aususe asjus korrata – tubli osa, kui mitte suurem osa sellest, mida Euroopa ja mida Ameerika tänapäeval muusikas, kirjanduses, teatris ja tarbekunstis imetleb kui taaselustunud austria kultuuri loomet, on lähtunud Viini juutkonnast, mis ise taas saavutas selles oma aastatuhandete vanuse vaimse tungi kõrgeima tulemuse. Aastasadade jooksul teetu vaimne energia ühines siin juba pisut väsinud traditsiooniga, toitis, elustas, võimendas, värskendas seda uue jõuga ja väsimatu vilkusega; alles järgnevad aastakümned näitavad, milline kuritegu Viini kallal sooritati, kui püüti vägivaldselt „natsionaliseerida“ ja provintsialiseerida linna, mille olemus ja mõte seisnes nimelt kõige lahknevamate elementide kohtumises ja linna vaimses ülenatsionaalsuses. Sest Viini eripära – spetsiifiliselt muusikaline, muuseas – oli ammust olnud see, et ta kõik rahvapärased, kõik keelelised vastuolud kokkukõlastas ning et ta kultuur oli kõigi läänemaiste kultuuride süntees; kes seal elas ja toimis, tundis end vabalt eelarvamustest ja ahtusest. Kuskil polnud hõlpsam eurooplane olla ning ma tean: sellele juba Marcus Aureliuse ajal rooma vaimu, s. o. universaalsuse vaimu kaitsnud linnale olen suurelt osalt tänu võlgu selle eest, et õppisin varakult armastama ühtekuuluvuse ideed kui kõrgeimat, mis mu südamel on.

Seal vanas Viinis elati hästi, hõlpsasti ja muretult, ja sakslased põhjas vaatasid pisut pahuralt ja põlglikult Doonau-äärseile naabreile alla, kes, selle asemel et olla „tublid“ ja pidada kõva korda, lasksid elul mõnusalt minna, sõid hästi, lõbutsesid pidudel ja teatreis ning tegid sinna juurde oivalist muusikat. Saksa tubliduse asemel, mis lõpuks kibestas ja lõhkus kõigi rahvaste elu, selle apla kõigist- ette-kippuda-tahtmise ja edasi kihutamise asemel armastati Viinis hubaselt lobiseda, peeti lugu mõnusast koosviibimisest ning jäeti igaühele heatahtlikus ja leplikus meeles ning ilma pahakspanuta tema osa. „Elada ja elada lasta“ oli kuulus Viini põhimõte, ja tänini tundub see mulle humaansem kui kõik kategoorilised imperatiivid, ning see pani end vastupandamatult kõigis ringides maksma. Vaesed ja rikkad, tšehhid ja sakslased, juudid ja kristlased elasid juhuslike nöökamiste kiuste rahulikult koos ja isegi poliitilistel ning sotsiaalsetel liikumistel puudus see õudne sallimatus, mis on tunginud aja vereringesse alles kui Esimese maailmasõja mürgine jääk. Vanas Austrias peeti omavahelises võitluses teatud rüütellikkusereeglitest kinni. Ajalehes ja parlamendis sõimati üksteist, aga siis, pärast oma tsitseroonlikke tiraade, istusid needsamad rahvasaadikud mõnusalt õlle või kohvi juures koos ja ütlesid teineteisele sina. Isegi siis, kui juudivastase partei juht Lueger sai linnapeaks, ei muutunud erasuhtlernises absoluutselt mitte midagi, ja ma võin isiklikult kinnitada, et ma pole ei koolis, ei ülikoolis, ei kirjanduses juudina iial kogenud pisimatki takistust või halvakspanu. Maalt maale, rahvast rahvasse, lauast lauda kippuv vaen ei karanud veel iga päev ajalehest näkku, see ei eraldanud veel inimesi inimestest ja rahvaid rahvaist; veel polnud karja- ja massitunne avalikus elus nii võikalt võimas kui tänapäeval. Vabadus eraelulise teha-jätta sfääris kehtis alles kui täna vaevalt veel kujuteldav endastmõistetavus. Sallivusele ei vaadatud nii nagu tänapäeval ülalt alla kui lõtvusele ja nõrkusele, vaid hinnati seda ja peeti seda eetiliseks jõuks.

Sest sajand, milles ma sündisin ja kasvasin, polnud kirgede sajand. See oli selgete kihistustega, rahulike üleminekutega, korrastatud ja rututa maailm. Uute kiiruste rütm polnud veel kandunud masinailt, autolt, telefonilt, raadiolt, lennukilt inimesele üle, ajal ning eal oli teistsugune mõõt. Elati mõnusamalt, ja kui ma püüan äratada mälus pilte täiskasvanuist, kes ümbritsesid mu lapsepõlve, torkab mulle silma, kui paljud neist olid enneaegu tüsedad. Isa, onu, õpetajad, müüjad ärides, filharmoonikud oma noodipultide taga olid neljakümneselt kehakad „väärikad“ mehed. Nad kõndisid aeglaselt, rääkisid kaalukalt ja silitasid rääkides oma hoolitsetud ning sageli juba halliks tõmbuvat habet. Aga hall juus oli järjekordne väärikuse märk ja „tõsine“ mees hoidus teadlikult nooruse sobimatult ülemeelikuist žestidest. Isegi oma noorimast noorusest, kui mu isa polnud veel neljakümmendki vana, ei suuda ma meenutada, et oleksin teda iial näinud kiiruga trepist üles või alla jooksmas või üldse midagi nähtava rutuga tegemas. Rutt polnud mitte ainult labane, ta oli ka tõepoolest tarbetu, sest ses kodanlikult stabiilses arvutute väikeste tagatiste ja seljatagusekaitsetega maailmas ei juhtunud iial midagi järsku. Ja kui katastroofe väljas maailma perifeerias toimuski, ei tunginud need läbi „kindlustatud“ elu hästi vooderdatud seinte. Buuri sõda, Vene-Jaapani sõda, isegi Balkani sõda ei ulatunud tolli võrragi mu vanemate ellu sisse. Nad jätsid kõik lahinguteated ajalehes sellesama ükskõiksusega vahele kui spordiveerugi. Ja tõepoolest, mis läkski see, mis väljaspool Austriat toimus, neile korda, mida muutis see nende elus? Nende Austrias polnud sel tuulevaiksel ajal ei riigipöördeid, ei järske kursilangust. Kui paberid börsil kord nelja või viie protsendi võrra langesid, nimetati seda juba „krahhiks“ ja räägiti kortsus kulmul „katastroofist“. Rohkem harjumusest kui veendumusest kurdeti kõrgete maksude üle, mis faktiliselt kujutasid endast sõjajärgsetega võrreldes tühist riigile makstavat jootraha. Veel sätestati testamentides tiptäpselt, kuidas lapsed ja lapselapsed kõigi mõeldavate varakahjude vastu kaitstud oleksid, nagu oleks turvalisus tagatud nähtamatu võlatähega kõrgematele võimudele, aga seal vahel elati mõnusalt ja silitati oma pisikesi muresid nagu häid ja kuulekaid koduloomi, keda ju tegelikult ei kardetudki. Sellepärast, kui juhus lükkab mulle vahel kätte mõne neist aegadest pärineva vana ajalehe ja ma loen sealt erutatud artiklit pisikeste kogukonnavalimiste üle või meenutan Burgtheateri näidendeid nende tillukeste probleemikestega või meie nooreea vaidluste ebaproportsionaalset erutatust tegelikult tühiste asjade puhul, paneb see mind tahtmatult muigama. Kui liliputlikud olid kõik need mured, kui tuulevaikne oli too aeg! Temal vedas paremini, sel mu vanemate ja vanavanemate põlvkonnal, tema elas oma elu vaikselt, sirgelt ja selgesti ühest otsast teise. Kuid siiski ma ei tea, kas ma teda sellepärast kadestan. Sest kuivõrd teispool kõiki tõelisi kibedusi, alatusi ja saatuselööke tukkusid nad oma elu läbi, kuivõrd mööda elasid nad kõigist kriisidest ja probleemidest, mis rõhuvad südant, aga seda ka suurejooneliselt avardavad! Kui vähe aimasid nad omas sissemässituses turvalisusse, omandisse ja mugavusse, et elu võib olla ka tulv ja pinge, lakkamatu jahmatus ja kõigist tappidest välja tõstetud olek; kui vähe kujutlesid nad oma liigutavas liberalismis ja optimismis, et iga uus päev, mis hahetab aknas, võib purustada meie elu. Oma kõige süngemailgi öil ei mõistnud nad unes näha, kui hädaohtlikuks võib muutuda inimene, kuid niisama vähe sedagi, kui palju tal on jõudu kesta katsumusi ja ohte. Meie, keda on kihutatud läbi elu kõigi kärestike, meie, kes me oleme rebitud lahti kõigist juurtest ja sidemeist, meie, kes me seal, kus meid on lõpuni kihutatud, hakkame ikka ja uuesti otsast peale, meie, tundmatute müstiliste jõudude ohvrid ja ometi ka kuulekad teenijad, meie, kellele mugavus on muutunud muinasjutuks ja turvalisus lapse unenäoks, meie oleme tundnud oma ihu igas kius poolustevahelist pinget, ja igiuue värinat. Iga meie aastate tund oli maailma saatust täis. Kannatuse ja lõbuga elasime aega ja ajalugu kaugele üle iseeneste väikese olemasolu piiride. Sellepärast teab igaüks meist, ka kõige vähem ja väetim meie soost, maailma tõelisustest tuhandeks rohkem, kui kunagi teadsid kõige targemadki meie esiisade seast. Aga midagi ei saanud me kingiks. Me oleme maksnud kõige eest täie hinna.